Kontsert Eesti teatri laulud (6)

Kontsert EESTI TEATRI LAULUD
22. aprillil 2006 õnnestus Väikesesse Vanemuisesse kuulama minna kontserti Eesti teatri laulud, mis osutus publikule väga meelelahutuslikuks,kaasahaaravaks ja harivaks. Laulukava koostaja ja muusikajuht Riina Roose oli kokku pannud nostalgilisi meenutusi - laule operettidest, muusikalidest, ooperitest, näidentitest, lavastustest. Eripära lisati küsimustega, mida esinejad publikule lugude vahel esitasid, pälvides sedasi kogu vaatajaskonna tähelepanu. Ühtlasi mainiti igale muusikapalale ära ka selle päritolu, helilooja ja sõnade autor.
Avalooks sättis end lavale Tallinna Linnateatri näitlejaterst koosnev kvintett ja neile lisaks veel R.Roose ja arran˛eerija Jaak Jürisson, kes kahe tunni jooksul erinevates koos seisudes nii laulsid kui musitseerisid. Erinevad ˛ anrid ja laulud lubasid küllaltki laia pillivalikut. Mängiti klaverit, süntesaatorit, viiulit, akordionit, kitarri, trumme, pasunaid,ksülofoni. Väga effektne oli Indrek Tiiseli suupillimäng, mis d˛ässinoote õhku paiskas ning saali filmiliku õhkkonna lõi. Näidenditest ja lavastustest,millest laulunoppeid kuulda võis, olid tuntumad " Timm Thaler ehk müüdud naer", "Buratino", "Kolm musketäri", " Pipi Pikksukk", "Kosjakased". Minule läks väga hinge laul "Misty Town" ("Valgesse uttu") ooperist "Raudne kodu",kuna see tõi esinejas välja viimsedki laulmis- ja näitlemisoskused ja muutis tervikpildi väga usutavaks ja nauditavaks. Erilise publikujoovastuse teenisid vaimukalt esitatud Arvo Pärdi klaveripalad "Saabatega kass " ja "Liblikad", mida mängisid korraga ühel klaveril Hele Kõre ja Evelin Pang. Sõnatu etteaste aga rääkis läbi muusika oodatustki enam. Kevadet oli saalis tunda nii lillede näol, mida rahva seas küsimustele õigestivastamise eest
lahkelt jagati kui ka eelnevalt juba kõlanud "Lindude laulust", milles oli kohati isegi raske eristada lauluhääli ehtsatest lindudest . Kaunid klaverihelid tõid saali aga kevadet juurdegi.
Melanhoolset tooni lisas "Kerjuse laul" ja Valgre "Ta keerutab, lennutab...", mis on algne ja kurvakõlaline versioon laulust "Saaremaa valss ". Rõhuva ja muserdunud meeleolu pühkis täielikult minema kuplee "Eesti sõpru leitaks ilmas...", mis viimsegi saalisistujale naerusuu ette maalis. Hiljem mõtlesin, et see oli vist sihilikult viimaste laulude sisse jäetud vähendamaks kurvastust kontserdi lõppemise pärast. Kuplee viskas õhku sõnumi: Vabaks tahan jääda ma, ei iial armasta. Veel tänaseni mõtlen selle üle, kuid isegi niivõrd põhimõttekindel ja meeleolukas esitus ei suuda mind selle sõnumiga nõustuma panna.
Üheks lõpupalaks oli poppurrii näol kokku pandud lühike ülevaade ligi kaks tundi kestnud esinemisest. Alles siis võis tajuda, kui palju erinevaid emotsioone üks sellelaadne kontsert pakkuda võis. Lakkamatu aplaus meelitas välja ka paar lisalugu, millest üks oli J. Tätte "Tahan olla öö" ja mis veel tundideks pähe kummitama jäi.
Mulle isiklikult ei öelnud nimetus Eesti Teatri laulud just kuigipalju. Tõtt öelda saingi pileti juhuse läbi ja ei oskanud sellelt ürituselt midagi oodata. Seepärast oli kontsert mu jaoks täis väga meeldivaid üllatusi ja elamusi. Lisaks mõningatele teadmistele muusikavallast, sain veel ka ilmeka ettekujutuse Eesti teatri lauludest. Kurb ainult, et Tartusse vaid kaks kontserti poetati. Kavalamad, kiiremad ja teadjamad olid muretsenud omale pileti neile mõlemile. Kes kord ise selle ära näeb ja kuuleb,ei raiska aega küsimusele, milleks minna uuesti :).