Eestlaste elu keskaegses linnas (0)

Eestlaste elu keskaegses linnas
Keskaja elu erines päris palju tänapäeva linnast. Keskaegses linnas olid kõrged kirikud ja tornidega linnamüürid ja linna pääses vaid väravate kaudu, mis olid hästi valatud, et igaüks sinna sisse ei pääseks.
Linna südameks oli suur turuplats, kuhu viisid ka kõik suuremad tänavad. Linnas olid veel raekoda, linnanõukogu hoone ja hospitalid. Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad ja selle liikmeks said vaid jõukad linnaelanikud. Turuplatsil seisis raekoda ja turuplatsi servas võis näha suurt risti, mis pidi rahvast hoiatama Jumala eest ning häbipost nende jaoks kes olid saanud hakkama mõne kuriteoga. Raadi otsustada olid kõik linnaga seostuvad asjad, tavaliselt sai raad kokku raekojas, kui oli aga erakorraline koosoleks siis raekirjutaja ruumis.
Linnas olev käsitöö erines päris paljugi tänapäevaga võrreldes näiteks puudusid masinad . Sepal oli kasutada vaid ääs ja kõik oma oskused õpiti isalt, kes omakorda õppis neid oma isalt ja nii edasi. Käsitöömeister oli isik, kes töötas oma töökojas ja oli selle peremees. Temale kuulusid tööriistad kui ka toodang. Tema abimeheks olid õpipoisid, see oli lihtne amet, kus tuli vaid aidata peremeest. Et oma töökoda rajada pidi olemas olema oma tööruumid ja tööriistad ning pidi valmistama piisavalt head tööd, et see sobiks. Käsitöölistest tekkisid tsunftid . Eraldi tsunftid olid näiteks kangrutel, kullasseppadel, rätsepatel ja paljudel teistel ametimeestel. Tsunfti liikmeks võisid saada vaid meistrid. Nemad üheskoos otsustasid uute liikmete vastuvõtmise üle. Niisuguse ametimeeste ühenduse sisekord oli väga range. Iga väiksemgi samm, mida üks tsunftiliige teha tohtis ja ei tohtinud, oli kirjas tsunfti põhikirjas ehk skraas. Selles oli näiteks öeldud, millal võis hommikuti tööd alustada ja millal tuli lõpetada. Samuti oli seal kirjas, kui palju üldse tohtis toota.
Linnas elu oli erinev. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi , keskküte, elektrivalgus ja muud sellist. Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Keskaegse inimese elurütm sõltus päeva pikkusest. Pimeduse saabudes tõmbuti majadesse. Aknad suleti luukidega ja hakati tegema ettevalmistusi magamaminekuks. Kunstliku valgusega oli asi vilets. Majad asusid lähestikku ja tavaliselt olid need puust, ka tänavad olid kitsad ning seetõttu levisid tulekahjud. Tulekahjude vältimiseks hakati maju ehitama kivist ja iga pere kohustuseks oli hoida majas pang täis vett ning ehitati ka tornid, mis kontrollisid, ega kuskil ei põle ning kui kuskil tossu nähti, saadeti kogu linn appi. Kõik, mis majapidamisest üle jäi, solk ja praht , visati tänavale.
Tavaliselt olid majad 2-3 kordsed . Esimesel korrusel asus töökoda, teisel olid eluruumid ja kolmandal korrusel oli panipaik või ladu. Korruste jaotus oli selline, sest paljud inimesed olid käsitöölised ning töötati ja elati ühes majas. Majast puudus kõik, mis tundub tänapäeval vägagi hädavajalik: kraanivesi, keskküte, elektrivalgustus ja muud sellist. Mööbli rohkus ja iludus sõltus peremehe jõukusest. Aukohal olid kaks mööblieset - söögilaud ning voodi. Rõivaste hoidmiseks olid suured kirstud . Söögikorra kätte jõudes teadis iga pereliige, millisele kohale võis ta laua ääres istuda. Kui seati magama ja peres oli külalisi, siis polnud selles midagi imelikku, kui omad ja vöörad jagasid üht voodit.
Kokkuvõtteks oli eestlaste elu linnas päris raske ja vägagi erinev tänapäeva omast.
Sigrid Järsk
11B