Kuulsad koopamaalid Lascauxi ja Altamira koobastes (0)

KUULSAD KOOPAMAALID LASCAUXI JA
ALTAMIRA KOOBASTES
Uurimistöö
10.R
Juhendaja : õp.
2008
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1.MIS ON KOOBAS? 4
2. ALTAMIRA 5
2.1. Altamira koopad 5
2.2. Koobaste asukoht 5
2.3. Koopamaalide avastamislugu 6
2.4. Koopamaalid 6
2.5. Muinsuskaitse ja muuseum 8
3. LASCAUX 10
3.1. Lascauxi koopad 10
3.2. Koobaste Asukoht 10
3.3. Koopamaalide avastamislugu 10
3.4. Koopamaalid 11
3.5. Muinsuskaitse ja muuseum 12
4. PILDIMATERJAL 13
4.1. Altamira13
4.2. Lascaux 14
KOKKUVÕTE 16
KASUTATUD KIRJANDUS 17
SISSEJUHATUS
Ma ei ole eriti suur kunstihuviline, kuid juba varem telekas näidatud saated panid imetlema ürgaja inimeste andekust. Pole ju tegemist ainult söekriipseldustega, vaid on osatud kasutada värve ja on suudetud joonistada niivõrd püsivaid pilte.
Pole teada, miks üldse kunst tekkis. Kas oli see seotud religiooniga, või taheti lihtsalt üles joonistada ajaviiteks nähtud loomi? Kummaline oli see, et kasutuses polnud rohelist ja sinist tooni, mis on ju looduses väga levinud. Arvatakse, et tolleaegsete inimeste silm lihtsalt ei eristanud kõiki toone. Muljet avaldavad need pildid sellegipoolest.
1. MIS ON KOOBAS?
Koobas on maakoores asuv õõnsus. Osa koopaid kujutab endast kitsaid looduslikke käike, mis kulgevad vahetult maapinna all. Suuremad koopad on maakoore pindmises kivimikihis kilomeetrite pikkused
Enamik maailma koopaid asub lubjakivirikastes piirkondades. Lubjakivi on pehme kivim, mis lahustub nõrgas happelahuses. Vihmavesi , liikudes läbi õhu, imab sellest süsihappegaasi ning muutub nõrgalt happeliseks. Maasse imbudes uuristab vihmavesi lubjakivisse praod, mis aastatuhandete jooksul kuluvad aina suuremaks , kuni tekivad õõnsused ning seejärel laiad käigud. Maa sisse jõuab üha enam vett ja nii kujunevad välja maaalused jõed. Need omakorda uuristavad suuremaid koopaid.
2. ALTAMIRA
2.1. Altamira koopad
Altamira koopa vanuseks pakutakse 30 000 aastat. Koobas avastati 1868 aastal Põhja-Hispaanias. Koopa leidis jahimees , kelle koer kadus , nagu oleks ta maa alla vajunud. Mees leidis koopa ja teatas sellest maaomanikule, kuid see tuli koobast vaatama alles 7 aasta pärast. Arheoloogilisi kaevamisi alustati 1879 aastal.
Koopa pikkuseks on 270 m. Peakoridor on 2-12 m kõrge ja 6-20 m lai. Lagi on maapinnale väga lähedal: keskmine vahemaa laest maapinnani koopa kogu pikkuse ulatuses on ligikaudu 11 meetrit.
Koobastest on leitud kaks asustuskihti, mis viitab sellele, et mingil põhjusel on koopad vahepeal maha jäetud ja siis hiljem uuesti asustatud.
2.2. Koobaste asukoht
Altamira koobas asub Hispaanias Kantaabrias Santillana del Mari munitsipaliteedis. Altamira koobas kuulub Vispierese mäe juurde. Santillana del Mari linn asub orus, mida ääristavad laugjad lubjakõrgendikud, millest ühe tipus on Altamira koobas. Koopa ainus avaus on suunatud põhja poole ning on merepinnast 156 m kõrgusel, 5 km kaugusel merest.
Inimesed võtsid Altamira kasutusse umbes 18000 aastat tagasi mil oli viimase jääaja kõige külmem periood. Koopaelanikele oli asukoht väga soodne, kuna oma territooriumi oli võimalik kontrollida umbes 5-6 km ulatuses. Juba kaugelt oli võimalik märgata lähenevat ohtu ja ka saakloomi. Lähedal oli jõgi oma suudmealaga, mis meelitas kohale loomi. Sellele annab tunnistust tapetud hirvekarjade jäänused, samuti on kütitud hobuseid, kitsi , mägikitsi , kalu ja karploomi.
2.3. Koopamaalide avastamislugu
Altamira koopa avastas 1868. aastal eraõpetlase Marcelino Sanz de Sautuola rentnik Modesto Cubillas. Jahil olles kadus sinna ära jahikoer. Mees teatas koopast maaomanikule, kes läks koobast vaatama alles seitsme aasta pärast 1875 ning kogus sealt seejärel arheoloogilist materjali.
1879. aastal leidis koopasse kaasavõetud tütar Maria Justina koopamaalid. Koopaid on olnud raske märgata varisenud ja kinnimattunud koopasuu tõttu.
Esialgu ei usutud Altamira koopamaalide ehtsusesse, kuna arvati, et kiviaja inimene, kes tundis ainult primitiivseid tööriistu, ei saanud sihitult maalida kuskil koopas , ja veel niisugusel kunstilisel tasemel, mis ei jää alla tänapäeva omale. Kahtlust äratas ka see, et maalid olid väga hästi säilinud.Enamik juhtivaid arheolooge pidas maale võltsinguks.
20. saj algul leiti aga samasuguseid koopamaale ka mujalt. Alles 1902 . aastal tunnistati nende esiajaloolisust.
Koopast on leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutre ajastusse ja vanemasse Madeleine ’i ajastusse.
2.4. Koopamaalid
Koopakunsti avastamine oli üks arheoloogia suuri veelahkmeid 19. sajandi lõpus. Senimaani olid esiajaloo uurijad koondanud oma tähelepanu inimese füüsilisele arengule, eeldades, et tänapäeva inimesed erinevad oma „primitiivsetest” eellastest nagu öö ja päev. Koopamaalid näitasid kiviaja inimesi teises valguses ja tõestasid, et omal moel olid nad niisama elutargad kui kaasaja kunstnikud . Lugu sai alguse 1878. aastal, kui hispaania aadlik don Marcelino de Sautuola avastas juhuslikult Hispaania põhjaosas Altamira maa- alustes koobastes seinamaalid . 1895 . aastal tehtud samasugused avastused Prantsusmaal Vezere oru koobastes kinnitasid don Marcelino leiu ehtsust.
Varased avastused viitasid paljude koopamaalingute religioossele iseloomule. Esmalt oletati, et teised kaljumaalingud olid aja jooksul maha kulunud, need aga säilisid tänu oma varjulisele asukohale. Kuid hiljem hakkasid mõned teadlased uskuma, et koopad, kust kaljujooniseid on leitud, olid ise tähtsad pühamud, kus sooritati rituaale.
Altamira koobas on paleoliitilise asustuse ajast muutunud nii looduslike protsesside kui ka inimtegevuse tagajärjel: koopasuu on sisse varisenud ja sulgunud, mitmes galeriis on olnud varingud, on ehitatud eraldus - ja kindlustusseinu ning tehtud väljakaevamisi.
Koopas on säilinud tööriistu, tulekoldeid ja toidujäänuseid. Altamira on ainuke koopamaalide koht, kus elamise märgid ulatuvad esimesse koopaosasse, kus asuvad maalid. Maalid on hästi nähtavad, kuna Altamira koopa seintel ja lael puudub tahmakiht, mis leidub teistel sarnastes koobastes. See võib tähendada, et Altamiras oli pisut arenenum valgustamistehnika, mis andis vähem suitsu ja tahma kui tõrvikud ja rasvalambid, mida paleoliitikumis arvatavalt kasutati. Koopasuu laius (umbes 15 m) võimaldas kasutada välisvalgust.
Nendes galeriides paikneb enamik maale karniisides, mis on tekkinud lubjakivikihtide äärte lahtimurdumisel. Maalid kujutavad jääaegseid loomi. Põhiliselt on kujutatud piisoneid, hobuseid ja hirvi. Piisoneid on kujutatud söövatena, lamavatena, jooksvatena ja ka haavatutena. Figuuride pikkus ulatub kahe meetrini. See, et maaliti põhiliselt piisoneid, näitab piisoni tähtsust jahiloomana. Nende maalide juures võidi läbi viia jahieelseid rituaale.
Figuurid on maalitud eri aegadel ja erinevaid tehnikaid kasutades. Kaljukunsti ja väikeste kunstiesemete vahel on stiilis paralleele. Mõnedele emahirveabaluudele on ristkülikukujulisi, koonusekujulisi, võtmekujulisi ja trepikujulisi märke, negatiivkäelabasid ja „makarone”. Viimased kujutavad endast savisele seinale käega veetud jooni. Enamasti on need punase värviga ja neid peetakse Altamira koopa vanimaks kaunistuseks. Hiljem on lisatud musti maale , seejärel mitmevärvilisi ja seejärel jälle musti figuure.
Värvilised pildid on maalitud pruunide, kollakate ja punaste ookervärvidega, musta mangaanoksiidi ja söega. Värvid on hästi säilinud, kuna põhinevad mineraalsetel pigmentidel, mida on segatud vere, loomarasva, uriini, kalaliimi, munavalge või taimemahlaga. Paljudel värvidel on nii palju erinevaid toone, et maalid mõjuvad väga elutruult. Maalimisel on oskuslikult ära kasutatud kalju reljeefi, tehnilistest oskustest annab tunnistust ka see, et loomade proportsioonid on õiged. Loomad on kujutatud ilma maastiku ja maapinnata. Kõiki loomafiguure on paarisarv. Kokku on umbes 174 looma kujutist ja vaid mõned inimfiguurid.
2.5. Muinsuskaitse ja muuseum
1910 moodustas Santillana del Mari linnanõukogu Altamira koopa konserveerimis- ja kaitsenõukogu ning määras ametisse koopa giidi . 1924 tundis Altamira koopa vastu huvi kuningas Alfonso XIII ja koobas kuulutati rahvuslikuks mälestiseks. 1925 loodi Altamira koopa haldamise ja uurimise komisjon . Rajati kohalikus stiilis hoone koopast leitud esemete eksponeerimiseks ja konserveerimiseks, mis oli ühtlasi valvuri eluase .
Maalid olid säilinud tänu jahedale ja niiskele koopakliimale ning tänu sellele, et koopasuu noorema paleoliitikumi lõpus sisse varises.
1940 asutati koopa patronaat. Kuna koopaid hakkas külastama väga suur hulk turiste, ilmnesid esimesed märgid maalide tuhmumisest. Kunstlik valgustus ja inimeste hingeõhk mõjusid maalidele halvasti. 1955. aastal külastas koobast umbes 50 000 inimest. Külaliste arvu kasvades rajati 1960. aastal kolm uut paviljoni.1973. aastal ulatus külastajate arv juba 174 000-ni. Koopa sisetemperatuur tõusis, niiskus vähenes ja tekkis mikrobioloogiline saaste.1977 aastal koobas suleti, sest koopaseintele oli tekkinud valge hallitus .
1979 aastal asustas kultuuriministeerium koopa haldamiseks ja konserveerimiseks Altamira
Rahvusliku Muuseumi ja Uurimiskeskuse. Santanderi ülikool hakkas tegema uurimustööd koopa säilitamiseks. Tehti kindlaks, et päevas võib koobast külastada ainult 20 inimest. Seega tekkis vajadus koopakülastust asendava imitatsiooni järgi. Muuseum ehitati paarikümne meetri kaugusele tõelisest koopast ning võtab aastas vastu 200 000 külastajat. Muuseumis on imiteeritud elu koopas 15 000 aastat tagasi, arheoloogilist väljakaevamist, maalija töökoda, karukoobast ja koopamaale. Teises osas on ulatuslik ekspositsioon Altamira-aegsest igapäevaelust.
Tõelise koopa külastamiseks on vaja eriluba. Taotluse läbivaatamine ja ooteaeg võib kesta neli aastat. Koobast saab külastada vaid selleks konkreetselt kokkulepitud ajal.
1985. aastast kuulub Altamira koobas UNESCO kultuuripärandi nimekirja.
3. LASCAUX
3.1. Lauscauxi koopad
Lascaux on arvatavasti kuulsaim muistsete inimeste seinamaalidega kaunistatud koobas, kuid samal ajal on see ka üks kõige hiljem avastatuist – Lascaux avastati alles 1940. aastal. Kuna Lascaux avastati nii hilja , siis ei kahelnud maalide vanuses enam keegi. Oldi ju juba varem samalaadsete leidudega kokku puututud. Hämmastas vaid maalide rohkus ja ilu.
Euroopas on leitud poolteistsada maalingutega koobast. Lascauxi leiukohta peeti tükk aega maailma suurimaks. Siin on kõrvuti kütitavate loomadega kujutatud ka väga primitiivselt inimesi. Praeguseks arvatakse, et Euroopas leidub veel palju avastamata koopaid. Siiani leitutest on suurim Kesk-Prantsusmaalt leitud asukoht Leoni lähistel.
3.2. Koobaste Asukoht
Lascaux’ koobas asub Edela- Prantsusmaal Dordogne ’i departemangus. See koobas on kuulus imepäraste eelajalooliste maalingute poolest, mis on umbes 17 000 aastat vanad. Koopamaalide tegemise täpset aega pole suudetud välja selgitada. Need iidsed joonistused on tehtud koopa seintele kõige pimedamatesse koopasoppidesse.. Nad võimaldavad inimeste esivanemate elu kohta mõndagi teada saada.
Lascauxi ümbruses on veel umbes 40 koobast.
3.3. Koopamaalide avastamislugu
12. septembril 1940 otsustasid neli prantsuse noorukit uurida auku , mille oli endast jätnud juurtega maa seest üles kistud puu Vezere orus väikese Montignaci linna lähistel. Üks vana naine oli neile jutustanud, et sealt viib maa-alune käik Lascaux’ lossi. Kaheksateistkümneaastane Marcel Ravidat laiendas avaust labidaga ja nägi augu otsas laiemat käiku. Ta ronis sisse, kukkus pehmelt maapinnale ja süütas taskulambi. Selle valguses tuli nähtavale maa-alune käik, mis viis grotti, mille seinu kaunistasid loomakujutised. Viis päeva hiljem tuli avastatud koobast uurima tuntud autoriteet koopamaalingute alal abee Henri Breuil, kes mõistis kohe, et tegemist on ühe suurema avastusega koopamaalide alal.
„Peasaalist” viis kõrvale kaks käiku, mille seintel oli kujutatud 65 maali, mis kujutasid härgi, hobuseid, põhjapõtru, linde ja isegi piisoni tapetud inimesi, samuti palju salapäraseid märke. Maalingud olid paremini säilinud ja nende värvid, mis olid veidral kombel veel niisked , olid erksamad kui üheski teises seni leitud koopas.
3.4. Koopamaalid.
Kõige kaunimad koopamaalid on loodud umbes 20 000- 10 000 aastat tagasi. Suuremat osa Euroopast kattis sellel ajal paks jääkiht. Vastavalt jää taandumisele põhja poole liikus sinnapoole ka inimasustuse piir. Võib arvata, et inimeste aeg kulus võitlusele nälja, külma ja kiskjate vastu. Külma eest koopas varjul olles loodi aga suurejoonelisi maale. Enamasti kujutati maalidel jahiloomi. Lascauxi seinu katavad tigedad pullid , jooksvad hobused , piisonid sead, hirved ja isegi mammutid. Koopas on 800 maalingut ja graveeringut. Muude loomade hulgas on neli ülisuurt ürgveist, üks neist isegi üle 5,5 meetri pikkune. Kuna koopas on kõige rohkem pulle, siis nimetatakse seda ka pullide halliks .
Joonistused on tehtud läbisegi, sageli isegi üksteise peale. Loomamaalid paistavad silma suure tõetruudusega. See on ilmselt seletatav sellega, et kunstnikud tundsid väga hästi loomade käitumist, harjumusi, võimeid ja loomulikult ka siseehitust.
Kummaline on vastuolu väga realistlike loomakujutiste ja algeliste inimkujutiste vahel.
Osadel maalidel on värvid nii kirkad, et tunduvad veel marjad olevat. Värvidena kasutati musta sütt, valget kriiti ning punast ja kollast ookermulda. Puuduvad rohelised ja sinised toonid. Seda seletatakse sellega, et esialgsed inimesed ei pruukinud kõiki toone oma silmaga eristada. Näiteks Lääne-Aafrika vanade keelte hulgas puuduvad peale musta, valge ja punase teised mõisted.
Koopamaale seostatakse esialgse inimese usuliste vajadustega. Maale pole siin tehtud kõigile vaatamiseks, vaid maalideni jõudmiseks tuleb sageli roomata läbi kitsaste käikude. Varjulist, kõrvalist kohta nõudsid nähtavasti usulised rituaalid . Samuti võib olla tegemist tootem- loomade kujutamisega.
3.5. Muinsuskaitse ja muuseum
Koopad avati muuseumina 1948. aastal. Pärast Teist Maailmasõda said koopad populaarseteks turismiobjektideks, mida külastas päevas keskmiselt 1200 inimest. Nende poolt väljahingatud süsinikdioksiid mõjus aga maalingutele halvasti. Kuna osa üle 2000 joonistusest olid juba väga viletsa kvaliteediga, siis otsustati 1963. aastal koobas turistidele sulgeda. Koobas kaitsti välisõhu eest kolme võimsa metallukse abil. Seejärel maalingud restaureeriti ning nüüd jälgitakse nende olukorda igapäevaselt.
Sarnaselt Altamirale tehti ka siin digitaaldopograafia abil muuseumi jaoks koopamaalidest täpsed koopiad . 1983. aastal avati Lascaux II turistidele. See originaalkoopast mõnesaja meetri kaugusel asuv muuseum eksponeerib täpset koopiat kahest peamisest koopast ja nende maalinguist.
1979. aastast kuuluvad Lascax´i koopamaalingud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
4. PILDIMATERJAL
4.1. Altamira
Piison .
Piison.
Piisonid.
4.2. Lascaux
Hiina hobune.
Koopa plaan.
Hobune
Piison.
Jahilkäik.
KOKKUVÕTE
Ainuüksi Lääne- Euroopas teatakse praeguseks üle saja viiekümne joonistusega kaljukoopa, mis on kiviaja inimestest meile väga palju huvitavat informatsiooni andnud.
Vaieldamatult silmapaistvamad loomateosed on leitud Altamira koobastest Hispaanias ja Lascaux´i koobastest Prantsusmaal. Paljud teadlased arvavad , et tegu oli omamoodi pühapaikadega, kus toimusid tavapärased kombetalitlused. Küllap see nii oligi, et paluti karjaõnne ja head elu oma hõimurahvale.
Kirjeldamatu mulje jätavad maalingud, mis on tehtud koobaste seintele ja lakke tahma ja erinevate mineraalsete ja taimsete värvide abil. Värvide täielikku saladust ei ole tänaseni täpselt avastatud.
Koopamaalide köitvuse saladuseks on nende loomulik lihtsus. Nendest koobastest said ühed kõige ebatavalisemad muuseumid maailmas.
KASUTATUD KIRJANDUS
http://et.wikipedia.org/wiki/Altamira
Varsavski, A. 1979. Pärlikee. Tallinn: Valgus
Wilson, C. 2000. Pühapaikade atlas . Tallinn: Ersen
Sepp , S. Täna ajaloos: avastati Lascaux`i koopamaalingud. URL=http//.www.aripäev.ee 06.11.07
updatecenter. britannica .com
www.mageist.net/Images/lascaux_horse.jpg
www.mazzaroth.com/ChapterOne/LascauxCave.htm
www. memo .fr/Media/Lascaux_taureaux.jpg
18