Koopamaalid (0)

„Kool”
Koopamaalid
referaat
Koostaja : „Nimi”
„Klass”
„Koht + aasta”
Ajalugu koopamaalidest
Koopamaalide tegemise täpset aega ei ole suudetud välja selgitada. Kõige kaunimad neist on praegustel andmetel valminud umbes 20 000- 10 000 aastat tagasi. Siis kattis suurt osa Euroopast paks jääkiht. Inimestele jäi vaid mandri lõunaosa. Vastavalt jää taandumisele liikus asustuspiir aeglaselt põhja poole. Võiks arvata, et tookordsetes rasketes tingimustes kulus kogu inimeste aeg võitluseks nälja, külma ning kiskjate vastu. Ometi loodi tollal vägagi suurejoonelisi maalinguid. Kümnete viisi on koopaseintel kujutatud suuri jahiloomi, on ka selliseid, keda inimene kodustama hakkas: veiseid, hobuseid, põhjapõtru ja teisi. Koopa­maalid võimaldavad ettekujutust saada isegi hiljem hoopis välja surnud loomadest, nagu mammut, koopakaru jt.
Ürgaja kunstnikud tundsid loomi ülimalt hästi- sõltus ju nendest tollal inimese olemasolu. Kerge ja paindliku joonega anti edasi loomade poose ja liigutusi. Võluvad maitsekad värvitoonid: must, punane, valge ja kollane. Värvide kirkuse tagasid looduslikud värvimullad, mida segati vee loomarasva või taimemahlaga. Nii suurepäraste tööde loomiseks tuli ka tollal õppida. Kiviaja “kunstikoolide” õpilastöödeks olid sissekraabitud looma­kujutistega kivikesed. Need sadade kaupa koobastest leitud harjutuskivid näitavad, et isegi ühe poosi kujutamise selgekssaamiseks tuli seda palju kordi uuesti ja uuesti korrata .
Imelikul kombel on just lapsed, ja täiesti juhuslikult, leidnud Euroopa kõige huvita­vamad koopa­maalid. Need asuvad Hispaanias Altamira koobastes ning Lascaux ` koobastes Prantsusmaal. Seni on Euroopas leitud poolteistsada maalingutega koobast ; arvatavasti on neid rohkemgi , kuid veel üles leidmata . Isegi Lascaux` maalid avastati alles 1940. aastal. Inimesi hämmastas ja hämmastab praegugi nende maalide rohkus ja ilu. Algul oli ka kahtle­jaid, kes ei suutnud uskuda ürgaja inimeste kunstivõimetesse- maalide imehea seisund viis mõtted isegi võltsingutele.
Koopamaalide ajastu
Erinevalt skulptuuridest on koopamaalid tavaliselt monumentaalsed, tavaliselt 1,5-2 meetri kõrgused. Lascaux koopast on leitud isegi mõned 3 meetri kõrgused maalid. Maalidel kujutati peamiselt loomi: piisoneid, hobuseid, sigu, mammuteid, ninasarvikuid põtru jt., väga harva kujutati inimest. Loomamaalid paistavad silma suure tõetruuduse ja realismiga . See on ilmselt seletatav sellega, et kunstnikud oma kunsti objekte, nende käitumist, harjumusi ja muidugi ka siseehitust ning võimeid tõeliselt hästi tundsid. Esiaegsete koopamaalide iseloomulikuks tunnuseks on kompositsiooni ja tausta puudu­mine. Joonistused on tehtud korrapäratult, sageli üksteise peale. Tausta puudumisel tundub, nagu ripuksid kujutised õhus.
Värvidena on kasutatud musta (süsi), valget (kriit), punast ja kollast (ookermullad). Torkab silma sinise ja rohelise tooni puudumine. Seda seletatakse sellega, et esiaegne inimene ei pruukinudki neid toone eristada, kuna tema silm polnud veel piisavalt arenenud. Seda arvamust kinnitavad ka lingvistika andmed, näiteks esinevat Lääne-Aafrika keeltes ainult kolm värve tähistavat mõistet: must, valge ja punane. Tumesinise taeva kohta öeldakse - must, helesinise kohta valge. Arunta suguharust Austraalia aborigeenid tähis­tavad sinist ja rohelist sama sõnaga kui kollastki. Muuseas , ei tunne näiteks sakslased violetset värvitooni. Kui meie eristame spektris seitset värvitooni, siis sakslased ainult kuut . Sinine ja roheline tulid kasutusele alles 3. aastatuhandel eKr. Egiptuses ja Mesopotaamias.
Ka koopamaale seostatakse esiaegse inimese usuliste vajadustega. Sellele, et neid pole tehtud kõigile vaatamiseks räägib kasvõi nende asukoht, mis sageli on koopaste kaugemates ja pimedates soppides, sageli tuleb maalideni jõudmiseks kitsastes käikudes roomata. Varjulist, kõrvaliste silmade eest kaitstud kohta nõudsid eelkõige usulised kombetalitused, millistele vajaliku interjööri moodustasidki ilmselt maalingud . Kuidas neid maalinguid usu eesmärkidel kasutati ei saa me muidugi enam kunagi teada, kuid on arvatud, et nad võisid olla teatud jahi­maagiliste kombetalituste objektiks . Näiteks kui austraalia aborigeenid lähevad känguru­jahile, siis joonistavad nad maapinnale känguru kujutise, tantsivad selle ümber teatud rituaalseid tantse ja pilluvad kujutist oma odadega, vähendades niiviisi känguru väge ja tõstes enda oma. Samuti võib olla tegemist tootemloomade kujutamisega. Inimesed arvasid end põlvnevat mingist loomast ning austasid seetõttu oma esivanemaid erilisel moel. Sellisel juhul võiksid koopamaalid olla isegi omalaadsed ikoonid , mille ees esiemadele/isadele meele­päraseid palveid loeti, lauldi, tantsiti, musitseeriti ja rituaale toimetati.
Altamira
Altamira on koobas Hispaanias, kus asuvad noorema paleoliitikumi aegsed
koopamaalid. "Altamira" tähendab „kõrge vaade.”

Asukoht
Altamira koobas asub Hispaanias Kantaabrias Santillana del Mari munitsipaliteedis Kantaabria keskusest Santanderi linnast 30 km lääne pool, Kantaabria ranniku keskosas. Altamira koobas kuulub Vispierese mäe juurde. Santillana del Mari linn asub orus, mida ääristavad laugjad lubjakõrgendikud, millest ühe tipus on Altamira koobas. Koopa ainus avaus on suunatud põhja poole ning on merepinnast 156 m kõrgusel, 5 km kaugusel merest (Biskaia lahest) ja pisut üle 2 km Saja jõest põhja pool, 7 km kaugusel Saja ja Besaya jõe suudmest. Viimase jääaja kõige külmematel aegadel (umbes 18 000 aastat tagasi, mil algas Altamira kasutamine inimese poolt) oli meri umbes 120 m praegusest tasemest allpool, jättes katmata 5-6 km laiuse maariba. Altamira koopa elanikud said seega kontrollida territooriumi, mis peale maismaa ökosüsteemide hõlmas randa , jõge ja jõesuuet.
Altamira muuseumist põhja pool on rohelised aasad laugjate nõlvade ja oruga, kus asub Santillana del Mari linn. Lõuna pool paistavad selge ilmaga mäetipp Picos de Europa ja Kantaabria Kordiljeerid . Muuseumi juures on taastatud 15 000 aasta tagune taimestik . "Uue koopa" lähedal on kase - ja sarapuusalu. Teistes kohtades kasvavad männid, tammed ja saared ning kanarbik, kõrrelised ja teised rohttaimed , moodustades tolleaegset tüüpi avamaastiku.

Altamira koopamaalide avastamislugu
Altamira koopa avastas 1868. aastal eraõpetlase Marcelino Sanz de Sautuola rentnik Modesto Cubillas. Peremees läks seda vaatama 1875 ning kogus sealt seejärel arheoloogilist materjali. 1879 . aastal leidis koopasse kaasavõetud tütar María Justina koopamaalid. Sautuola kirjeldas oma töös "Breves apuntes sobre algunos objetos prehistóricos de la provincia de Santander" (Lühikesed märkmed mõnigatest eelajaloolistest objektidest Santanderi provintsis) koopa­maale ning esitas argumente nende esiajaloolise päritolu kasuks.
Enamik juhtivaid arheolooge pidas maale võltsinguks. Alles 1902. aastal tunnistati nende esiajaloolisust. Koobast ja koopamaale uurisid Émile Cartailhac, Henri Breuil ja Hugo Obermaier. Koopast on leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré ajastusse ja vanemasse Madeleine'i ajastusse.

Koobas
Koobas on kokku 270 m pikk. Peakoridori kõrgus varieerub 2 kuni 12 meetrini, laius 6 kuni 20 meetrini. Lagi on maapinnale väga lähedal: keskmine vahemaa laest maapinnani koopa kogu pikkuse ulatuses on ligikaudu 11 meetrit. Koobas on paleoliitilise asustuse ajast muutu­nud nii looduslike protsesside kui ka inimtegevuse tagajärjel: koopasuu on sisse varisenud ja sulgunud, mitmes galeriis on olnud varingud, on ehitatud eraldus - ja kindlustus­seinu ning tehtud väljakaevamisi. Koopas on säilinud tööriistu, tulekoldeid ja toidujäänuseid.
Altamira on ainuke koopamaalide koht, kus elamise märgid ulatuvad esimesse koopaosasse, kus asuvad maalid. Altamira koopa seintel ja lael puudub tahmakiht, mis leidub teistes sarnastes koobastes. See võib tähendada, et Altamiras oli pisut arenenum valgus­tamistehnika, mis andis vähem suitsu ja tahma kui tõrvikud ja rasvalambid, mida paleoliitikumis arvatavalt kasutati. Vestibüülis elasid küttide ja korilaste rühmad. Asustus piirneski vestibüüliga. Koopasuu laius (umbes 15 m) võimaldas kasutada välisvalgust. On leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré ajastusse ja vanemasse Madeleine'i ajastusse. Koopa lähedal asuvat territooriumi kasutati aastaringselt . Mõlemast ajastust on leitud tapetud hirvekarjade jäänuseid ning tõendeid, et on jahti peetud mitud liiki sõralistele (suurtele veislastele, hobusele , kitsele ja mägikitsele) ning püütud kala jõest ja jõesuudmest. Madeleine'i ajastust on jälgi ka karp­loomadest (liudkodalased).
Altamira Madeleine'i ajastu asustuse kohta on saadud kaks dateeringut tavalisel C14-meetodil. Mõõdeti sütt, mis saadi 1980. aastate väljakaevamistel. Tulemuseks saadi 15 500±700 aastat tagasi ja 15 910±230 aastat tagasi. Hilisem kiirendi - massispektromeetria andis samade proovide kohta tulemused 14 520±260 aastat tagasi ja 14 480±250 aastat tagasi. Solutré ajastu proovi (luust kunstiese) kohta andis kiirendi-massispektromeetria vanusehinnanguks 18 450±320 aastat tagasi. Kaljukunsti ja väikeste kunstiesemete vahel on stiililisi paralleele. Mõnedele emahirveabaluudele on graveeritud sama looma kujutised, kelle pead on samas tehnikas ja stiilis kujutatud ka kaljujoonisel. Kiirendi-massispektroskoopia on dateerinud ühe niisuguse Madeleine'i ajastu luugraveeringu vanuseks 14 480±250 aastat.
Kasutatud kirjandus
Internet

• http://kunstilugu.paideyg.ee/
  
• http://www.pelgulinna.tln.edu.ee/pelgukool/
  
• http://wapedia.mobi/et/Altamira#2