Kulinaaria raamatu „Sööme ära!” referaat (0)

HAAPSALU KUTSEHARIDUSKESKUS


Raamatu referaat
Indrek Aas
Kokk 09b



Uuemõisa 2011

Sissejuhatus

Lugesin raamatut „Sööme ära!”. Autoriteks Dimitri Demjanov ja Mari Kodres. Rammat räägib Eesti köögist, söögist ja sööjatest. Raamatus on väga detailselt toodud iga peatüki kohta mitmeid tõendavaid fakte ja ajalooliseid näiteid. Rääkimata et peatükid on põhjalikud. Kui ma tahaksin kirjutada siia kõige tähtsamaid lõike, siis tuleks terve raamat maha kirjutada. Iga teema juures on kas mõni muinasjutt , laul või miski muu, mis sobib kirjeldatud teemaga suurepäraselt.
Peatükke on mitmeid ja juttu on kõigist Eesti köögile tähtsatest toitudest ja toorainetest. Ei saagi kohe öelda, milline peatükk on põhjalikum või vähem põhjalikum, sest kõigist toorainetest ja toitudest on väga pikad ja põhjalikud seletused , näited ja detailid.
Leib on vanem kui meie! Kas ikka on?
Raamatu alguses kohe esimene teema on leib, mustleib ning rukkis. Eraldi on ära märgitud leiva ajalugu läbi mitme põlvkonna. Näiteks katkend: leivategemine sai alguse Vanast-Egiptusest, kus emad panid lastele kooli kaasa nii leiba kui õlut. Sealt jõudis leivaküpsetuskunst ka heeberalaste ja kreeklaste kaudu umbes 170. aastaks eKr roomlasteni, et levida järk-järgult üle kogu Euroopa.
Tänapäeva leivad :
Rukkileivas moodustab rukkijahu üle 90% leiva koostisest.
Rukkisegaleivas on 50-90% jahu kogusest rukkijahu.
Peenleivaks nimetatakse rukkipüülist keeduga valmistatud magushaput leiba.
Lisanditega leibadeks kasutatakse tänapäeval aedvilju-pähkleid, kuivatatud puuvilju , liha, rosinaid, päikesekuivatatud tomateid, räimi, kartulit jne.
Tera - ja seemneleivas kasutatakse mitmesuguseid seemneid ning teri umbes 8% ulatuses jahu kogusest.
Nisusegaleivaks nimetatakse leiba, milles on nisujahu