Kuidas lahendada kurjuse probleemi? (0)

Lauri Kukerman
12. b
Mis on kurja probleem?
Kurja probleem ehk kurjuse probleem (ingl. The problem of Evil ) on religioonifilosoofias ja teoloogias tuntud küsimuste kobar , mis tuleneb Jumala headuse ja maailma ebatäiuslikkuse kokkusobivuse küsitavuses. Klassikalisel kujul on probleem sõnastatav nii: kui Jumal on kõikvõimas, kõigeteadja ja kõikhea, kuidas siis saab maailmas olla kuri ( kurjus ja kannatused)? Kõikvõimas Jumal suudab kurja kõrvaldada; kõiketeadja Jumal on igast kurjast teadlik; kõikhea Jumal soovib kurjast lahti saada; ometi kuri on olemas. Ta kuulub ühe poolena paari, mille moodustavad hea ja kuri. Eesti kultuuris ja kirjanduses võib kurja kujutada Vanapagana. Tavaliselt peetakse inimese omaduste seas kõige ebasoovitavamaks kurjust ning kõige soovitavamaks headust või armastust.
Mistõttu tuleb ellu kurjus ?
Mistõttu on olemas maailmas nn. kuritegu ? Need on olemas seetõttu, et inimene laseb oma paremal loomusel, mitte halvemal loomusel, laskuda alla füüsilis-kehalisse, mis sellisena ei saa olla kuri, ja arendada seal taolisi omadusi, mis ei kuulu füüsilis-kehalisse, vaid just nimelt vaimsesse. Miks meie, inimesed, võime kurjad olla? Sest me tohime olla vaimsed olevused. Sest me satume vaimumaailma sisse elades olukorda, kus peame arendama taolisi omadusi, mis muutuvad halvaks, kui neid füüsilis-meelelises maailmas kasutada. Laseme neil omadustel, mis füüsilises maailmas julmuse, minupoolest salakavalusena või mõnel muul viisil välja elavad, läbistada hinge ning neil füüsilis-meelelise maailma asemel vaimumaailmas välja elada, siis on need seal meid edendavad, tiivustavad omadused. Inimese viib oma kurjuseni see, et ta kasutab vaimset meelelises valesti. Ja kui ta ei saaks olla kuri, ei saaks ta ka olla vaimne olevus . Sest need omadused, mis teda kurjaks võivad teha, peavad tal olemas olema, muidu ei suudaks ta kunagi tõusta vaimumaailma.
Tänapäeva ühiskonda on ilma kurjuseta ette kujutada raske. Kui olla kursis sellega, mis igapäev meie ümber ja ka kaugemal maailmas toimub, näeme me tihti kurjust. Uudiseid lugedes ja vaadates võime me teada saada üdini kurjadest inimestest, kelle eesmärk on näha teisi kannatamas ja endale teiste kulul rikkusi kokku ahnitseda. Kurjuseks võib pidada kõiki inimese halbu iseloomujooni nagu ahnus , vägavaldus, isekus , valelikkus ja võimuiha. Igas inimeses on need halvad iseloomujoonud mingil määral esindatud . Peaaegu võimatu on leida inimest, kes oleks üdini hea. Sellised on ammu väljasurnud, sest neil on tänapäeval väga raske eksisteerida. Samuti ei ole kerge leida üdini halba inimest. Tihti teeb ta oma kuritegusid endaarvates õigel ja heal eesmärgil. Mõni üritab saavutada rikkust oma pere heaolu nimel. Ta arvab , et teda on terve elu valesti koheldud ja nüüd on aeg hakata vastu, pole tähtis, et suurem osa ühiskonnas seda ebamoraalseks peab ja hukka mõistab.
Miks pole headus midagi muud kui vaid soovunelm?
Valgustusajast pärinev arvamus inimese läbinisti heast loomusest on käesoleva sajandi sündmuste taustal osutunud vaid soovunelmaks. Vangilaagrite süsteem Stalini aegses Nõukogude Liidus või koonduslaagrid natslikul Saksamaal on tõstatanud radikaalselt kurjuse küsimuse. Ei küsita enam, miks lubab Jumal nii palju kurja, vaid kas saab olemas olla Jumalat, kes nii palju kurja lubab.
Kurjus ja Piibel
Uue Testamendi järgi võib Jumal lubada kurjust patu karistusena või selleks, et juhtida inimest headuse teele. Ka kurjus võib lõpptulemusena headuse võidulepääsuks vajalik olla. Jumal on Kristusena kannatades näidanud, et ta on inimeste kannatustega solidaarne. Jumal ei pea end õigustama, küll aga peab inimene oma kurjuse eest vastust andma. Ometi ei selgita see süütult kannatamise probleemi.
Piiblis käsitletakse kurjust isikuliselt. Kirikus arvati kõige sagedamini, et kurjust kehastav saatan (kurat) on Jumala vastu mässu tõstnud ingel. Selle arvamuse kohaselt on kurjus vaba tahte väära kasutamise tagajärg. Mõnel juhul on mässu tõstnud ingli peapatuks peetud uhkust (Js. 14:14).
Tavaliselt kujutatakse saatanat soku moodi sarvede, kapjade ja sabaga mustaverd mehena . Sellisena on saatan kurjuse sümbolina püsinud tänapäevani. Eesti rahvaluules esineb ta seevastu küll pahatahtliku, kuid mõnevõrra rumala olevusena, keda on lihtne alt vedada.
Kuidas seletatakse kurjust?
Kurjuse seletamises oli katsetatud mitmeid viise. Dualism (eksisteerib kaks vastandlikku poolust, substantsiaalselt kuri ja hea) viis raskusteni, seoses küsimustega: Kui Jumal on hea, ja kõikvõimas ja looja, miks siis on loodud kuri? Miks kurjust siis viivitamata ei likvideerita?
Augustinuse(354-430 eKr) argumendid kurjuse seletamiseks olid sellised. Esiteks: See, mille Jumal lõi mittemillestki on automaatselt "madalamat järku" kui Jumal ise, seega eeldused rikutuseks on loodud. Edasi arutleb Augustinus , et kurjus on rikutud või moonutatud headus. Moonutamiseks ja rikkumiseks annab omakorda võimaluse Jumala poolt inimesele (ja inglitele) antud vaba tahte and. Sedasorti arutlusi on populariseerinud eesti keeles saadaval kujul Lewis. Niisiis vaba tahte kuritarvitamine põhjustab kurjust. See on tänaseni paljudele mõistlik lahendus tundunud.
Kurjuse probleem on vana ja põline, sageli seostatakse seda Jumalaga . Kui Jumal hoolitseks kõigi eest, siis poleks maailmas kurjust - see väide on omane eelkõige skeptikutele, kes jumala olemasolus kahtlevad, kuid ei väida ka, et teda ei ole.
Ateistid ehk jumalaeitajad selgitavad, et jumalat pole olemas, kuna eksisteerib kurjus. Epikuros aga arvas , et jumalad on olemas (Vana-Kreeka usundis oli jumalaid palju) aga nende asi pole maapealsesse elusse sekkuda. Olgu kuidas on, kuid selge on see, et läbi inimkonna ajaloo on kurjuse probleemi tõttu alati olnud vajadus teodiike (sõna-sõnalt "jumala õigustamine") järele. Kui ei oleks nii palju tumedaid meeleolusid (kurjust), võiks demokraatia võidukäik hoopis laiaulatuslikum olla, olgugi, et selline taotlus võib näida liialt naiivne, adamiitidele omane. Koos kõige heaga on alati eksisteerinud ka halb. "Rahu pole võimalik", märgib Erich Maria Remarque 'i teoses "Läänerindel muutusteta" ära ka A. Kropp , üks peategelastest. Sigmund Freud on aga kuulutanud, et agressiivsus on inimese sünnipärane tung - kui kuulus psühholoog ei eksi, siis võib-olla järeldub sellest tõik, et kurjuse eksisteerimine on normaalne, Jumala poolt inimesele määratud omadus, takistades saavutamaks täielikku hingerahu, püüdlemaks sellele.
Kuid üks asi, mida Jumal on mulle näidanud, on see, et kõige kurja juur on patt. Eiratakse Jeesuse üht peamist käsku: tehke teistele seda, mida tahate, et teile endalegi tehakse. Kuna inimesed on valdavalt mittekristlased, siis, ei tee nad head teistele, vaid halba, kuna on isekad ja enesekesksed . Samuti ei saa ka alahinnata kurjade vaimude ja deemonite tööd, kes tahavadki võimalikult palju hävitada, tappa, sandistada inimesi, et nende pisaraist ja meeleheitest rõõmu tunda. Miks siis Jumal ei kaitse inimesi nende kurjade jõudude eest? Sellepärast, et inimesed ei palu Teda puhta ja siira südamega, ei usu Teda ega taha Jumalast midagi teada.Ka uskumatud vanemad on oma laste kannatustes süüdi, sest nad ei palu neile kaitset ja armu , ei juhata neid ( suuremaid lapsi) teele, mida Jumal käsib meil käia.
Autor
Epicurus (341 BCE – 270 BCE, Kreeka filosoof ) oli Kurjuse probleemi autor. David Hume koostas tema järgi rea küsimusi, mis iseloomustab Kurjuse probleemi: „On Jumal tahtlik kurjust tõrjuma, kuid mitte võimeline? Siis on ta võimetu. On ta võimeline, aga mitte tahtlik? Siis on ta pahatahtlik. On ta nii võimeline, kui ka tahtlik? Kust tuleb siis kurjus? Pole ta ei võimeline, ega tahtlik? Miks teda siis kutsuda Jumalaks.“ Kurjuse probleem on seega igivana ja inimkonda ja eriti usulisi inimesi alati piinanud ja mõtisklema pannud . Selle kohta leidub kirjandust igas keeles ja selle kirjanduse hulk on piiramatu.
Kuidas kurjusest võitu saada?
Kuigi paljud filosoofid ja usuinimesed on läbi sajandite pakkunud sellele probleemile paljusid erinevaid lahendusi püüan mina anda sellele probleemile enda lahendusi. Pean ennast realistiks, seega suudan mõista, et kurjust ei saa kunagi maailmast päriselt kaotada. Inimloomus ei lase seda. Kuna pean ennast ka ateistiks, siis pole mul raske seda tunnistada. Ma ei arva , et Jumal on selle maailma ja seega ka inimese, kes on üdini hea, loonud. See on ilmselge, et kui panna suur hulk inimesi elama ühele maalapile (Maa), siis varem või hiljem tekib mõnel neist peas mõte: „Aga miks ei võiks ka see minu oma olla?“. Hakatakse himustama teise inimese vara ja maad ning nii tekivadki konfliktid ja tihti süütu vere valamine . Ma ei kiida seda kõike loomulikult heaks ja ma ei poolda absoluutselt sõda, aga ma mõistan, et seda probleemi saab vaid ajutiselt leevendada, ent mitte kunagi päriselt kaotada. Meie ühiskonnas jääb kahjuks alati valitsema ebavõrdsus ja rikaste ning „tugevate“ võim. Kui mingi hetk võib tunduda, et maailmas on nüüd rahu ja kõik on hästi, siis puudub arvajal lihtsalt teadmine sellest, mis kuskil mujal toimub. Suur osa maailma rahvastikust peab igapäev taluma äärmist kurjust, õelust ja ebavõrdsust. Seda kõige valusamal moel – enda tühju kõhu või haiguse käes vaevlevate laste näol. Meie, kellel kõik hetkel korras on, saame siinkohal aidata abivajajaid. Me saame annetada vaestele, me saame neid suisa ise aitama minna. Õnneks selliseid inimese, kes seda isegi vabatahtlikuna teevad, on. Headus ei ole maailmast otsa saanud. On inimesi, kelle ainus eesmärk ei ole suur hunnik raha ja saavutada võim teiste inimeste üle. Hoolitakse teiste inimestest. Mina pean sellieid inimesi kõige tähtsamaks siin maailmas, sest just nemad, just meie, oleme võimelised kurjaga võitlema ja võib-olla kunagi, väga kauges tulevikus, isegi kurja alistama.
4