haigeravis hakati kasutama keemilisi aineid. Kuidas muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest ja mis on orgaaniline keemia? 19.sajandi keskpaiku määratleti orgaanilist keemiat kui elusorganismidest pärinevate ainete keemiat. Sellest tulenes ka nimetus orgaaniline. 19. sajandi alguse keemiaõpikud koosnesid peamiselt ainete loeteludest ja nende kirjeldustest. Tuntud ainete, nagu näiteks orgaaniliste ainete hulk, kasvas kiiresti. Aastal 1808 väitis kuulus rootsi keemik J. Berzelius kindlalt, et orgaanilisi aineid laboratooriumis valmistada on võimatu. Need arvati moodustuvat ainult organismides salapärase elujõu toimel. Esimesena asus Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F. Wöhler. Ta oli mees, kes 1828. aastal sai endale ootamatult pliitsüanaadi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi. Nii anti aastal 1828 esimene hoop vitalismile
Ajapikku hakati meie jaoks tuntud orgaanilist keemiat kutsuma elusorganismidest pärinevate ainete keemiaks. See orgaanilise keemia definitsioon ei erine palju tänapäevasest, kuid erinevuse tekitas see, et usuti kindlalt, et orgaanilisi ühendeid ei ole võimalik laboratoorselt valmistada, vaid need tekivad vaid organismides erilise elujõu ehk vis vitalis mõjul. 18. ja 19. sajandi keemiaõpikud koosnesid peamiselt ainete loeteludest ja nende kirjeldustest. 1808 aastal nimetas rootsi keemik Jakob Berzelius orgaanilisi aineid käsitleva valdkonna orgaaniliseks keemiaks. Ta andis välja õpiku, milles oli eraldi peatükk orgaanilise keemia kohta. Siiski polnud see peatükk midagi alustpanevat, sest autor oli vitalismi toetaja ja väitis kindlalt, et orgaanilisi aineid saab ainult organismidest. Ma arvan, et orgaanilise keemia väljakujunemist takistaski enim see, et oldi veendunud vis vitalise olemasolus, ilma et selle kohta teaduslikke tõendeid esitatud või otsitud oleks.
tekkimise ajal. Teadusharuna tekkis keemia hiljem Vana-Egiptuses, kus jagati see kaheks: eluta organismide keemiaks ehk anorgaanikaks ja elusorganismide ehk orgaanikaks. Orgaaniline keemia kui iseseisev teadusharu tekkis 19. sajandil. Sel ajal väideti, et anorgaanilisi aineid on võimalik valmistada laboratoorselt, kuid orgaanilisi mitte. Orgaanilise keemiaga lähemalt tegelemisel ja tundma õppimisel, tekkis neli põhilist teooriat. Üks neist oli Rootsi teadlase J. Berzeliuse oma. Berzelius väitis, et orgaanilisi aineid ei ole võimalik laboratooriumis valmistada. Arvati, et orgaanilised ained saavad tekkida ainult elusorganismidest ja seda salapärase elujõu nn vis vitatilis mõjul. 1828. aastal lükkas Friedrich Wöhler selle arvamuse ümber, kui ta endalegi ootamatult pliitsüanaadi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi ehk kusiaine sai. Teine teooria oli Wöhleri radikaalide teooria, mis väitis, et kõik keemilised ained koosnevad elektronegatiivsetest ja
Orgaanilise keemia areng Mõiste orgaaniline aine andis 1807 rootsi keemik J.J.Berzelius . Etanool ja etaanhape olid varem teada. Kehtis VITALISMI idee, mida toetas Stahl, kes oli omal ajal autoriteet : ta väitis, et on rida aineid, mida saab toota vaid elusorganism, käsitlusviis sellest ongi vitalism. Berzelius vastandas anorgaanilised ained orgaanilistele ainetele ehk eluta ained elusorganismidest pärit ainetele. Michel Eugéne Chevreul (1786-1889) prantsuse keemik, sai 1809 rasva keetmisel leelisega seebi , mille töötlemisel happega sai rasvhappe. Hiljem tõestas, et rasvadest eraldub seebiks keetmisel glütserool. Konstantin Sigismundovits Kirchoff (1764-1833), vene keemik, kes sai 1812 tärklise kuumutamisel happega suhkru (glütserooli) . Henri Baraconnot (1780-1854) prantsuse keemik, sai 1820 zelatiini kuumutamisel happega lämmastikku sisaldava orgaanilise happe- glütsiini, millele rootsi keemik Berzelius hakkas nimetama esimesena aminohapeteks
Orgaanilise keemia areng Mõiste orgaaniline aine andis 1807 rootsi keemik J.J.Berzelius . Etanool ja etaanhape olid varem teada. Kehtis VITALISMI idee, mida toetas Stahl, kes oli omal ajal autoriteet : ta väitis, et on rida aineid, mida saab toota vaid elusorganism, käsitlusviis sellest ongi vitalism. Berzelius vastandas anorgaanilised ained orgaanilistele ainetele ehk eluta ained elusorganismidest pärit ainetele. Michel Eugéne Chevreul (1786-1889) prantsuse keemik, sai 1809 rasva keetmisel leelisega seebi , mille töötlemisel happega sai rasvhappe. Hiljem tõestas, et rasvadest eraldub seebiks keetmisel glütserool. Konstantin Sigismundovits Kirchoff (1764-1833), vene keemik, kes sai 1812 tärklise kuumutamisel happega suhkru (glütserooli) . Henri Baraconnot (1780-1854) prantsuse keemik, sai 1820 zelatiini kuumutamisel happega lämmastikku sisaldava orgaanilise happe- glütsiini, millele rootsi keemik Berzelius hakkas nimetama esimesena aminohapeteks
valmistamist, saadi destilleerimise teel etanooli 15. Mis on iatrokeemia? Keda loetakse iatrokeemia rajajaks? Kellele ta vastandas oma seisukohti? Iatrokeemia ehk meditsiiniline keemia (iatros kr.k. arst) renessansiajastu alkeemia ravimite valmistamine keemilisel teel. Iatrokeemia vastandus üsna selgelt antiikmeditsiini (Hippokrates ja Galenos) ja araabia meditsiini (Avicenna) põhimõtetele. Iatrokeemia rajajaks loetakse Paracelsust (saksa keemik, arst), pani põlema Avicenna jm vanade autorite tööd. 16. Milles seisnes flogistoniteooria? Millist rolli see omas keemia edasises arengus? Flogistoniteooria väitis, et põlevad ained on rikkad flogistoni (tuliaine) poolest; ainete põlemisel ja metallide kuumutamisel flogiston eraldub (seostudes õhuga); metallimaagi kuumutamisel söega seostub süsinikust vabanenud flogiston (õhu vahendusel) metalliga.
Tänapäeval tuntakse umbes 10 miljonit erinevat keem. elementi, millest enamik ongi orgaanilised. Vaid lihtsamaid süsinikku sidaldavaid ühendeid loetakse anorgaanilisteks, sest nad käituvad reaktsioonides neile vastavalt. Nimetada tuntud orgaanilisi aineid: suhkur, äädikhape, seep, etanool. Enam-vähem kõik materjalid on orgaanilised, v.a. kriit, klaas, metall, savi/portselan, betoon. Piiritus C2H5OH. 1808.a. nimetas Berzelius orgaanilisi aineid käsitleva aine orgaaniliseks keemiaks ja arvas, et laboratoorselt neid valmistada on võimatu. 1828.a. sünteesis Wöhler karbamiidi e. kusiaine ning ka paljud teised orgaanilised ained. Orgaaniliste ainete peamised erinevused anorgaanilistest: · org. ained sisaldavad süsinikku ja nende molekulmass võib olla väga suur · anorg. ühendid on oma struktuurilt ja sideme tüübilt mitmekesisemad. · enamik vees lahustuvad org. ühendid ja nende vesilahused ei juhi elektrit, sest nende
Valgud 36 Valik harjutusülesandeid orgaanilises keemias 39 4 SISSEJUHATUS ORGAANILISSE KEEMIASSE Orgaaniline keemia · XIX saj. orgaaniline keemia elus organismidest pärinevate ainete keemia. · Tänapäeval orgaaniline keemia on süsinikühendite ja nende derivaatide keemia. · Orgaanilise keemia alguseks võib lugeda 1828. a. kui F. Wöhler teostas esimese orgaanilise sünteesi (sai esimese orgaanilise ühendi uurea). · Orgaaniliste ühendite arv on sisuliselt lõputu. · Orgaanilised ained koosnevad peamiselt süsinike ja vesinike aatomitest, aga võivad sisaldada ka hapniku, lämmastiku ja halogeenide aatomeid või heteroaatomitena teiste elementide aatomeid (näiteks: Fe, Na, P, S). Süsiniku aatom molekulis
Valgud 36 Valik harjutusülesandeid orgaanilises keemias 39 4 SISSEJUHATUS ORGAANILISSE KEEMIASSE Orgaaniline keemia · XIX saj. orgaaniline keemia elus organismidest pärinevate ainete keemia. · Tänapäeval orgaaniline keemia on süsinikühendite ja nende derivaatide keemia. · Orgaanilise keemia alguseks võib lugeda 1828. a. kui F. Wöhler teostas esimese orgaanilise sünteesi (sai esimese orgaanilise ühendi uurea). · Orgaaniliste ühendite arv on sisuliselt lõputu. · Orgaanilised ained koosnevad peamiselt süsinike ja vesinike aatomitest, aga võivad sisaldada ka hapniku, lämmastiku ja halogeenide aatomeid või heteroaatomitena teiste elementide aatomeid (näiteks: Fe, Na, P, S). Süsiniku aatom molekulis
Valgud 36 Valik harjutusülesandeid orgaanilises keemias 39 4 SISSEJUHATUS ORGAANILISSE KEEMIASSE Orgaaniline keemia · XIX saj. orgaaniline keemia elus organismidest pärinevate ainete keemia. · Tänapäeval orgaaniline keemia on süsinikühendite ja nende derivaatide keemia. · Orgaanilise keemia alguseks võib lugeda 1828. a. kui F. Wöhler teostas esimese orgaanilise sünteesi (sai esimese orgaanilise ühendi uurea). · Orgaaniliste ühendite arv on sisuliselt lõputu. · Orgaanilised ained koosnevad peamiselt süsinike ja vesinike aatomitest, aga võivad sisaldada ka hapniku, lämmastiku ja halogeenide aatomeid või heteroaatomitena teiste elementide aatomeid (näiteks: Fe, Na, P, S). Süsiniku aatom molekulis
Naatrumil on kolm elektronkihti. Viimases kihis on üks elektron. 2. Mis on keemiliste elementide perioodilussüsteem? Too välja ka peamised seaduspärasused selles.Keemiliste elementide perioodilussüsteem on süsteem, mille moodustavad kindla seaduspära järgi muutuvate omaduste alusel reastatud keemilised elemendid, mis on jagatud rühmadesse ja perioodidesse. Kõige täielikuma ja ülevaatlikuma süsteemi esitas 1869. aasta märtsis vene keemik Dmitri Mendelejev. Ta reastas tol hetkel tuntud olnud 63 elementi aatommassi kasvu järjekorras ritta ning siis paigutas sarnaste omadustega elemendid üksteise alla, väites, et "elementide omadused on aatommassidest perioodilises sõltuvuses". Peamised seaduspärasused: · Liikudes tabelis vasakult paremale ja alt üles suurenevad elementide mittemetallilised omadused ja vähenevad metallilised omadused. · Liikudes rühmas ülevalt alla suurenevad metallide keemilised aktiivsused. See
Tootmine ja kujutamine Väävelhapet toodetakse vitriolimenetlusel ja (tina)pliikambrimenetlusel (mõlemad ajaloolised), kontaktmenetlusel või topeltkontaktmenetlusel. Vanimaks väävelhappe tootmise menetluseks on vitriolimenetlus. Selle avastasid ja seda rakendasid 13. sajandil alkeemikud. Vitriolid on sulfaadid, mis lasevad end suhteliselt kergesti termiliselt lagundada ja seejuures vääveltrioksiidiks ja metallioksiidiks üle lähevad. Apteeker ja keemik Johann Rudolf Glauber (1604-1670) konstrueeris maailma esimese väävelhappe-manufaktuuri, mis umbes 1650.a. Nordhausenis (Harzis Saksamaal) väävelhapet tootis. Tema teeneks on naatriumsulfaadi glaubrisoola (lahtisti) meditsiinilise toime avastamine ja tootmahakkamine. · Roheline vitriol FeSO4· 7 H2O · Sinine vitriol CuSO4· 5 H2O · Valge vitriol ZnSO4· 5 H2O · Alaun KAl(SO4)2 · 12 H2O Tähtsamad ühendid · Soolad:
Rakenduskeemia. KORDAMISKÜSIMUSED SISSEJUHATUS 1. Mis elementi saab toota uriinist? Kirjeldage eksperimenti. Uriinist saab destilleerimise teel toota fosforit. Fosfori avastas 1669. aastal Saksa keemik Hennig Brand. Ta eksperimenteeris uriiniga, mis sisaldab märkimisväärsetes kogustes lahustunud fosfaate. Esmalt lasi ta uriinil mõne päeva seista, kuni see hakkas halvasti lõhnama. Edasi keetis ta uriini pastaks, kuumutas selle kõrgel temperatuuril ja juhtis auru läbi vee. Ta lootis, et aur kondenseerub kullaks, aga hoopis tekkis valge vahane aine, mis helendas pimedas. Nii avastas Brand fosfori – esimese elemendi, mis avastati pärast antiikaega. Kuigi kogused
1. Bioeemia areng ja seos teiste teadusharudega Esimesed sammud biokeemias tegi Scheele aastatel 1770.....1786 eraldades orgaanilisi happeid ja glütserooli. Aastatel 1770...1774 avastas Priestley hapniku- keemilise ühendi, mida loomad neelavad aga taimed toodavad. Olenevalt uurimisobjektist eristatakse biokeemias kolme erinevat suunda: staatiline, dünaamiline ja funktsionaalne biokeemia. Varasem biokeemia areng oli seotud 19. sajandi keskpaiku, kui hakkas tunnustust võitma seisukoht, et elusorganismide keemia ei ole põhimõtteliselt erinev eluta aine keemiast 20. sajandi esimesel poolel algas biokeemia kiirem areng. Võeti kasutusele kaasaegsed analüüsimeetodid, tehti kindlaks peamised ainevahetusrajad (O. Warburg, O. F. Meyerhof, H. A. Krebs, M. Calvin jpt). 1944 tõestasid Oswald Avery ja Colin MacLeod lõplikult nukleiinhapete seose geenidega. Järgnev biokeemia areng on toimunud tihedas seoses molekulaarbioloogia arenguga, olulisemateks sündmusteks näiteks valkude struktuu
KESKKONNAÖKOLOOGIA Keskkond EL mõiste Vesi, õhk ja maa ning nende vahelised seosed, aga ka nende ja elusorganismide vahelised seosed Keskkonnakaitse tegevus, millega üritatakse soodustada ühelt poolt ürglooduse ja teiselt poolt inimese ja tema lähiümbruse koostoimet. Keskkonnakaitse meetmete kogum elusorganismide ja nende elukeskkonna säilitamiseks, kaitseks ja talitluse tagamiseks. Keskkonnakaitsele tugiteaduseks ökoloogia. ÖKOLOOGIA õpetus looduse vastastikustest mõjudest; 1789 Gilbert White "Selbourni loodusõpetus Ökoloogiat on mõjutanud: *loodusõpetus * rahvastiku uurimused * põllumajandus * kalandus * meditsiin 1866 - Ernst Haeckel (Saksa zoolog) esitas esimese definitsiooni. Selle kohaselt uurib ökoloogia organismide suhteid elusa ja eluta keskkonnaga. Tänapäeval ökoloogia on loodusteaduste haru, mis uurib organismide hulka ja territoriaalset jaotumist ning neid reguleerivaid suhteid. Ökoloogia seosed teiste teadusharudega: ·
Agrokeemia, kui rakendusteaduse ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllumajanduskultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkonnareostuse olulist suurenemist. Agrokeemia ajalugu • Kuni XIII saj. Eelajalooline periood – kogemuslik lähenemine. • 1471 – esimene teadaolev raamat agrokeemiast • 1563 – ilmub Ballissy töö, kus märgitakse, et taimed toituvad sooladest • 1665 – esimesed teated mineraalväetiste kasutamisest • XVII saj. Esimesed väetuskatsed • 1776. Aastal avaldatakse Valleriuse poolt taimede huumustoitumise teooria, mida XIX saj. Keskel propageeris ka A. Thaer • 1836 – Boussingault alustas tööd toitainete ringete kohta maaviljeluses. • 1840 – Justus von Liebig Mineraalse toitumise teooria Miinimumteooria Toitainete täieliku tagastamise teooria 1913. a. rajas R
Samuti toodetakse mõne omaduse poolest looduslikku oluliselt ületavaid materjale. Näiteks on silikoonkautsukid (sisaldavad räni) tunduvalt kuumuskindlamad. · (Jalgratta)rehvi leiutas sotlane Dunlop - ta valmistas selle aiakastmisvoolikust. Vihmamantli leiutas samuti sotlane MacIntosh. Kautsuki esimeseks patenteeritud kasutusalaks oli "vahend pliiatsikirja eemaldamiseks" - leiutajaks kuulus keemik Priestley. Indiaanlased tundsid selle materjali kasulikke külgi muidugi sajandeid varem Isomeeria Isomeeria on nähtus, mis seisneb selles, et leidub aineid millel on sama molekuli koostis ja sama molekulmass, kuid mis on oma omadustelt erinevad. Vastavaid aineid kutsutakse isomeerideks Isomeerid on ained, millel on sama summaarne valem, kuid erinev molekuli ehitus. Esimese isomeeride paari moodustasid kaks soola ,valemiga AgCNO
1. ELEMENTIDE RÜHMITAMISE PÕHIMÕTTED 1.1. Elementide jaotus IUPAC’i süsteemis Reeglid ja põhimõtted, kohaldatuna eesti keelele: Karik, H., jt. (koost.) Inglise-eesti-vene keemia sõnaraamat Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998, lk. 24-28 Rühmitamine alanivoode täitumise põhjal 2. ELEMENDID Vesinik Lihtsaim, kergeim element Elektronvalem 1s1, 1 valentselektron, mille kergesti loovutab → H+-ioon (prooton, vesinik(1+)ioon) võib ka siduda elektroni → H- (hüdriidioon, esineb hüdriidides) Perioodilisusesüsteemis paigutatakse (tänapäeval) 1. rühma 2.1.1. Üldiseloomustus Gaasiline vesinik – sai esimesena Paracelsus XVI saj. – uuris põhjalikult H.Cavendish, 1776 – elementaarne loomus: A.Lavoisier, 1783 Elemendina: mõõduka aktiivsusega, o.-a. 1, 0, -1 3 isotoopi: 1 H – prootium (“taval.” vesinik) 2 H = D �
Samuti toodetakse mõne omaduse poolest looduslikku oluliselt ületavaid materjale. Näiteks on silikoonkautsukid (sisaldavad räni) tunduvalt kuumuskindlamad. · (Jalgratta)rehvi leiutas sotlane Dunlop - ta valmistas selle aiakastmisvoolikust. Vihmamantli leiutas samuti sotlane MacIntosh. Kautsuki esimeseks patenteeritud kasutusalaks oli "vahend pliiatsikirja eemaldamiseks" - leiutajaks kuulus keemik Priestley. Indiaanlased tundsid selle materjali kasulikke külgi muidugi sajandeid varem Isomeeria Isomeeria on nähtus, mis seisneb selles, et leidub aineid millel on sama molekuli koostis ja sama molekulmass, kuid mis on oma omadustelt erinevad. Vastavaid aineid kutsutakse isomeerideks Isomeerid on ained, millel on sama summaarne valem, kuid erinev molekuli ehitus. 11
HALJASALADE KASVUPINNASED JA MULTŠID Aino Mölder Luua 2011 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007-2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali autor Aino Mölder Retsensent Kadi Tuul Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-487-88-2 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit 1 SISUKORD Eessõna ……………………………………………………………………………………………………….lk.4 1. Kasvupinnaste füüsikalised omadused ………………………………………….…�
Lihastes moodustunud piimhape kandub verega maksa ja lagundatakse seal püroviinamarihappeks, mis liigub edasi tsitraaditüsklisse. Lihaste töövõime taastub. Etanoolkäärimine: suhkru lagundamine pärmiseente toimel. Protsess kestab seni kuni jätkub glükoosi, või tekkiv etanool pärsib pärmseente elutegevuse. Eraldub süsihappegaas. Glükoos 2 etanool (C2H5OH) + CO2 Kui protsessile ei ole takistatud õhuhapniku juurdepääs- oksüdeerivad segusse sattunud äädikhappe bakterid etanooli veiniäädikaks, mida kasutatakse toidu valmistamisel. Tsitraaditsükkel. Toimub mitokondri sisemuses. Püroviinamarihappe edasine lagundamine. Eralduvad CO2 ja H aatomid. Vesiniku aatomid seotakse NAD poolt. Hingamisahela reaktsioonid. Toimuvad mitokondri sisemistel membraanidel. Vabanevad NADH2 molekulid H aatomitest. Moodustunud NAD on taas kasutatav 1.ja 2.etapis. eraldunud vesinik seotakse hapnikuga ja eraldub vesi
TARTU ÜLIKOOL BIOMEEDIKUM Biokeemia osakond U. Soomets, K. Kilk, A. Ottas, R. Porosk, R. Mahlapuu, M. Zilmer Inimese ainevahetusega seotud metaboliitide struktuur, reaktsioonivõime ja biofunktsioonid Biokeemia I osa (Sissejuhatavad peatükid) Tartu 2018 BIOKEEMIA OSAKOND BIO– JA SIIRDEMEDITSIINI INSTITUUT MEDITSIINITEADUSTE VALDKOND TARTU ÜLIKOOL Inimese ainevahetusega seotud metaboliitide struktuur, reaktsioonivõime ja biofunktsioo- nid. Biokeemia I osa. (Sissejuhatavad peatükid) Toimetajad: Rando Porosk, Riina Mahlapuu, Kalle Kilk, Ursel Soomets Disain: Mihkel Zilmer, Ursel Soomets Autoriõigus © U. Soomets, K. Kilk, A. Ottas, R. Porosk, R. Mahlapuu, M. Zilmer Kõik õigused antud väljaandele on seadusega kaitstud. Ilma autoriõiguse omaniku kirjali- ku loata pole lubatud ühtki selle väljaande osa paljundada ei mehhaanilisel, elektroonilisel e
I don't want to know the answers, I don't need to understand 2011. sügis KEEMILISE ANALÜÜSI ÜLDKÜSIMUSED 1. Analüüsiobjekt, proov, analüüt, maatriks. Tooge näiteid. Analüüsiobjekt on objekt, mille keemilist koostist me määrata soovime. Enamasti ei määrata mitte proovi täielikku koostist, vaid ainult mõnede konkreetsete ainete analüütide sisaldust, nt pestitsiidide sisaldust puuviljades või askorbiinhappe määramine mahlas. Analüüsiobjektid on enamasti liiga suured, et neid tervenisti analüüsida (nt kui soovime analüüsida vee kvaliteeti Emajões või suurt partiid apelsine), seetõttu võetakse analüüsiobjektist proov. Prooviks nimetatakse analüüsiobjekti seda osa, mida kasutatakse analüüsil, nt võetud pudelitäis vett või partiist välja valitud kolm apelsini. Analüüt on aine, mille sisaldust analüüsiobjektis määratakse, nt tiabendasool puuvilja puhul või vask metallisulamis. Analüüt võib olla nii elem
1 . Elemendi ja lihtaine mõisted ja nimetused ning nende mõistete õige kasutamine praktikas. Süsteemsuse olemus ja süsteemse töötamise vajalikkus inseneritöös. Näiteid praktikast. Milline on süsteemne materjalide korrosioonitõrje? Keemiline element ehk element on aatomituumas sama arvu prootoneid omavate (ehk sama aatomnumbriga) aatomite klass. Lihtaine on keemiline aine, milles esinevad ainult ühe elemendi aatomid, keemilises reaktsioonis ei saa seda lõhkuda lihtsamateks aineteks. Lihtaine valemina kasutatakse vastavate elementide sümboleid (üheaatomilised: Fe, Au, Ag, C, S; kaheaatomilised: H2, O2, F2, Cl2, Br2). Enamik elementidele vastavaid lihtaineid on toatemperatuuril tahked ained või gaasid. Mõistete kasutamine: Segadust tekitavad mitmed asjaolud: 1) Aatomite liigil ja nendest moodustunud lihtainetel on enamikel juhtudel ühesu
1. Elemendi ja lihtaine mõisted ja nimetused ning nende mõistete õige kasutamine praktikas. Süsteemsuse olemus ja süsteemse töötamise vajalikkus inseneritöös. Näiteid praktikast. Milline on süsteemne materjalide korrosioonitõrje? Keemiline element ehk element on aatomituumas sama arvu prootoneid omavate (ehk sama aatomnumbriga) aatomite klass. Lihtaine on keemiline aine, milles esinevad ainult ühe elemendi aatomid, keemilises reaktsioonis ei saa seda lõhkuda lihtsamateks aineteks. Lihtaine valemina kasutatakse vastavate elementide sümboleid (üheaatomilised: Fe, Au, Ag, C, S; kaheaatomilised: H2, O2, F2, Cl2, Br2). Enamik elementidele vastavaid lihtaineid on toatemperatuuril tahked ained või gaasid. Mõistete kasutamine: Segadust tekitavad mitmed asjaolud:1) Aatomite liigil ja nendest moodustunud lihtainetel on enamikel juhtudel ühesugune nimi! (Erandid
Põhimõisted Mateeria on kõik, mis täidab ruumi ja omab massi. Aine on mateeria vorm, millel on väga erinev koostis ja struktuur. Keemia on teadus, mis uurib aineid ja nendega toimuvaid muundumisi ja muudatustele kaasnevaid nähtusi. Aatom koosneb aatomituumast ja elektronidest, elektriliselt neutraalne. Keemiline element on aatomite liik, millel on ühesugune tuumalaeng (111 elementi, 83 looduses). Molekul koosneb mitmest ühe või mitme elemendi aatomitest (samasugustest või erinevatest). Molekul on lihtvõi liitaine väikseim osake, millel on sellele ainele iseloomulikud keemilised omadused. Ioon on aatom või omavahel seotud aatomite grupp, mis on kas andnud ära või liitnud ühe või enam elektroni, omades seetõttu kas positiivse (katioon) või negatiivse laengu (anioon). Aatom, molekul Aatom koosneb aatomituumast ja elektronidest. Aatomituum koosneb prootonitest ja neutronitest. Prootonid ja neutronid ei ole jagamatud, vaid koosnevad kvarkidest. Prootoni laeng on positiiv
Keemia ja materjaliõpetus 1. Elemendi ja lihtaine mõisted/nimetused ning nende mõistete õige kasutamine praktikas. Süsteemsuse olemus ja süsteemse töötamise vajalikkus inseneritöös. Näiteid praktikast. Milline on süsteemne materjalide korrosioonitõrje? Keemiline element ehk element on aatomituumas sama arvu prootoneid omavate aatomite klass. Teise definitsiooni järgi on keemiline element aine, milles esinevad ainult ühe ja sama aatomnumbriga aatomid. Seega keemiline element on aine, mida ei saa keemiliste meetodite abil lihtsamateks aineteks lahutada. Lihtaine on keemiline aine, mis koosneb ainult ühe keemilise elemendi aatomitest. Näiteks puhtad metallid ja gaasid. Elementide ja nendest moodustunud lihtainetel on enamikel juhtudel üks ja sama nimi, st tuleb alati selgitada, kas tegemist on mingi elemendi aatomitega mõnes aines või selle elemendi aatomitest moodustunud puhta lihtainega või selle lihtaine osakestega min
Käärimine - rakkude tsütoplasmas hapniku puudusel toimuv glükoosi lagundamine (anaeroobne glükolüüs), mille üheks lõppproduktiks on kas piimhape või etanool ja süsihappegaas. Kääviniidid - rakujagunemise ajal moodustuvad niitjad valgud (mikrotuubulid), mis osalevad kromosoomide või kromatiidide jaotamises tütarrakkude vahel. Keemiline evolutsioon - universumi ja algse Maa abiootilistes tingimustes toimunud aatomite ühinemine molekulideks ning lihtsatest anorgaanilistest ja orgaanilistest molekulidest keerukamate orgaaniliste ühendite ja makromolekulide teke. Keskkond - on kõik see, mis ümbritseb organismi, nii aineline keskkond (õhk, muld, vesi) kui ka teised elusolendid. Keskkonnakaitse - rahvusvaheliste ja riiklike seaduste ning ühiskondlike kokkulepete süsteem, mis on suunatud loodusvarade säästlikule kasutamisele, keskkonna saastamise säilitamisele. Keskkonnategurid - vt. Ökoloogilised faktorid.
ajavahemikus; b) teised abiootilised komponendid, mis kujundavad mikrokliimat: reljeef tuul mullatüüp jm. 2) biootilised faktorid liikide omavahelised suhted; 3) füüsilised barjäärid; 4) biootiliste ja abiootiliste faktorite koosmõju. Produtsendid Produtsendid on enamasti rohelised taimed, mis fotosünteesi käigus toodavad anorgaanilisest süsinikdioksiidist ja veest päikeseenergia kaasabil orgaanilist ainet suhkruid. Neist lihtsatest suhkrutest sünteesivad taimed taimetoiteelementide e. biogeenide (N, P, K jt.) osalusel kõik elutegevuseks vajalikud keerulised ühendid. Päikeseenergia talletatakse keemiliste sidemete energiana taimedes. Päikeseenergiat seovad taimed tänu klorofülli molekulile (roheline pigment taimedes). Mõnikord võib roheline värvus olla varjutatud punaste või pruunide värvidega. Vaatamata sellele toimub fotosüntees ka punastes ja pruunides veetaimedes.
Riide värvimise algusaeg ulatud üle 2500 aasta tagasi Indiasse, sealt levis see teadmine kunst teistesse Aasia maadesse, Vanasse-Egiptusesse ja Kreekasse ning Rooma. Värvimise algaastail kasutatai ainult looduslikke värve (punast alisariini saadi värvipunapuu juurtest, purpurpunast purpurtigudest - indigo, poti sinine, jt. erinevad taimed, mille kasutamine oli tuntud ka Eesti rahvatraditsioonides). Olukord tekstiilitööstuses muutus, kui 1828.a Saksa keemik F.Wöhler sünteesis ammooniumtsüanaadi kuumutamisel uurea (karbamiid e kusiaine). NH4OCN CO(NH2)2. See muutis keemikute suhtumist orgaanilise sünteesi võimalikkusesse, vitalismiõpetus kaotas mõjujõu. Sellele sünteesile järgnes pikkamööda uusi: 1854 sai M. Berhelot rasva, 1848 said H. Kolbe ja E. Frankland äädikhapet. Enne seda oli sünteesitud nitrobenseeni. Kui 1842. aastal sai N. Zinin nitrobenseenist aniliini, siis oli see aluseks värvainete tööstuse rajamisele ja 1856
Tln Lasnamäe Mehaanikakool Materjaliõpetus Konspekt autotehnikutele Koostaja Mati Urve 2009 Teemad 1. Materjalide omadused, 2. Terased, 3. Malmid, 4. Magnetmaterjalid, 5. Metallide termiline töötlemine 6. Vask ja vasesulamid, 7. Alumiinium ja alumiiniumisulamid, 8. Magneesiumisulamid, 9. Titaan ja selle sulamid, 10. Laagriliuasulamid , 11. Kermised, 12. Metallide korrosioon, 13. Plastid , 14. Klaas, 15. Värvid, 16. Värvide liigitus, 17. Värvimisviisid, 18. Pindade ettevalmistamine, 19. Metallide konversioonkatted, 20. Metallkatted, 21. Kütuste koostis, 22. Kütuste koostis, 23. Nafta koostis ja kasutamine, 24. Nafta töötlemise viisid, 25. Kütuse põlemine , 26. Vedelkütuste üldised omadused ja nende kontrollimine, 27. Bensiinid, 28. Petrooleum, 29. Diislikütused, 30. Gaasikütused, 31. Hõõrdumine ja kulumine, 32. Määrdeainete liigitus, 33. Õlid, 34. Õlide omadused, 35. Mootoriõlid, 36
Tln Lasnamäe Mehaanikakool Materjaliõpetus Konspekt autotehnikutele Koostaja Mati Urve 2009 Teemad 1. Materjalide omadused, 2. Terased, 3. Malmid, 4. Magnetmaterjalid, 5. Metallide termiline töötlemine 6. Vask ja vasesulamid, 7. Alumiinium ja alumiiniumisulamid, 8. Magneesiumisulamid, 9. Titaan ja selle sulamid, 10. Laagriliuasulamid , 11. Kermised, 12. Metallide korrosioon, 13. Plastid , 14. Klaas, 15. Värvid, 16. Värvide liigitus, 17. Värvimisviisid, 18. Pindade ettevalmistamine, 19. Metallide konversioonkatted, 20. Metallkatted, 21. Kütuste koostis, 22. Kütuste koostis, 23. Nafta koostis ja kasutamine, 24. Nafta töötlemise viisid, 25. Kütuse põlemine , 26. Vedelkütuste üldised omadused ja nende kontrollimine, 27. Bensiinid, 28. Petrooleum, 29. Diislikütused, 30. Gaasikütused, 31. Hõõrdumine ja kulumine, 32. Määrdeainete liigitus, 33. Õlid, 34. Õlide omadused, 35. Mootoriõlid, 36
XI. 5. LOENG: Mikrobioloogia, bakterioloogiline haiguskäsitlus Empiiriliselt mõisteti juba ammu, et haigused võivad levida mingite nähtamatute tegurite kujul. Räägiti fenomenist seminaria contaginosa, inimeselt inimesele levivast nakkusest. Nt Girolamo Fracastro (1478-1553) eitas nakkuspuhanguid kui humoraaltasakaalu kadu. Paljude haiguste puhul kõneldi miasmidest nende tekitajatena. Nt malaaria oleks üks säärastest, mida arvati tekitavat sooaurude poolt. Miasmid võisid olla lokaalsed (imbuda atmosfääri laipadest, prügist, maavärina tekitatud pragudest jne), kuid levida ka nt tuulega. Nakkushaiguste käsitlemisel esiens ka suund, mida praegu võiks nimetada pärilikkust esile toovaks nt tuberkuloos arvati olevat kaasa sündinud, ehk kaleepra. Nakkushaiguste võitmise ajalugu võib alustada rõugetest (tapsid Ameerikas rohkem inimesi, kui kolonisaatorid, samuti Polüneesias). Haigus kirjeldati ilmselt esmakordselt Rhazes'i poolt ca 9. sajandil. Tähelepanek, et need,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
