50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-01-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
50 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
oll546
Õppematerjali autor
Kuidas 19. sajandi jooksul muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest? Orgaaniline keemia tegeleb orgaaniliste ainetega. Veel 19. sajandi keskpaiku ja hiljemgi määratleti orgaanilist keemiat kui elusorganismidest pärinevate ainete keemiat. Algul oli keemia kirjeldav teadus. 17. sajandi ja 19. sajandi alguse keemiaõpikud koosnesid peamiselt ainete loeteludest ja nende kirjeldusest. Aastal 1808 nimetas kuulus rootsi keemik J. Berzelius orgaanilisi aineid käsitleva valdkonna orgaaniliseks keemiaks. Berzelius uskus kindlalt, et orgaanilisi aineid laboratooriumis valmistada pole võimalik. Sellisest mõtteviisist hoolimata sai F. Wöhler pliitsüaniidi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi ehk kusiaine.
Kuidas XIX sajandi jooksul muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest? Orgaaniline keemia on noor teadusharu, iseseisva teadusharuna kujunes see välja alles 19. sajandil. Küll aga ulatuvad orgaanilise keemia algus kaugesse aega inimkonna ajaloos. Juba esimesed inimesed puutusid kokku orgaaniliste ainetega ja nende reaktsioonidega, ehkki nad ise sellest teadlikud polnud. Valmistati toitu, töödeldi loomanahku, saadi taimedest värvaineid need kõik protsessid on osa orgaanilisest keemiast, mida siis veel määratletud poldud. Ajapikku hakati meie jaoks tuntud orgaanilist keemiat kutsuma elusorganismidest pärinevate ainete keemiaks. See orgaanilise keemia definitsioon ei erine palju tänapäevasest, kuid erinevuse tekitas see, et usuti kindlalt, et orgaanilisi ühendeid ei ole võimalik laboratoorselt valmistada, vaid need tekivad vaid organismides erilise elujõu ehk vis vitalis mõjul. 18. ja 19
Orgaanilise keemia areng 19.sajandil Orgaaniliseks keemiaks nimetatakse keemia haru, mis käsitleb orgaanilisi ühendeid ja tegeleb nende koostise, ehituse, omaduste, saamisviiside ja reaktsioonide uurimisega. Orgaanilised ühendid tekivad kas organismide elutegevuse käigus (nt. rasvad, valgud) või on tekkinud organismide elutegevuse jääkidest (nt. nafta, kivisüsi). Orgaanilise keemia, kui eraldi teadusharu tekke põhjuseid on mitmeid. Esiteks on süsinikuühendeid väga palju- tänapäeval tuntud ja valmistatud ainetest on umbes 95% süsinikuühendid. Teiseks põhjuseks on süsinikuühendite koostise ja ehituse eripära, millest tulenevad ka orgaaniliste ainete iseloomulikud omadused (madal sulamis- ja keemistemperatuur, ei juhi eriti soojust ega elektrit, oksüdeeruvad kergesti). Kolmandaks
Orgaanilise keemia areng XIX sajandil Seda, et maailm koosneb elus- ja eluta organismidest, teati juba kõrgtsivilisatsioonide tekkimise ajal. Teadusharuna tekkis keemia hiljem Vana-Egiptuses, kus jagati see kaheks: eluta organismide keemiaks ehk anorgaanikaks ja elusorganismide ehk orgaanikaks. Orgaaniline keemia kui iseseisev teadusharu tekkis 19. sajandil. Sel ajal väideti, et anorgaanilisi aineid on võimalik valmistada laboratoorselt, kuid orgaanilisi mitte. Orgaanilise keemiaga lähemalt tegelemisel ja tundma õppimisel, tekkis neli põhilist teooriat. Üks neist oli Rootsi teadlase J. Berzeliuse oma. Berzelius väitis, et orgaanilisi aineid ei ole võimalik laboratooriumis valmistada. Arvati, et orgaanilised ained saavad tekkida ainult
Essee Orgaanilise keemia areng 19.sajandil Orgaaniline keemia, kui iseseisev keemiaharu tekkis 19. sajandi alguses, kui Rootsi keemiku Jöns Jacob Berzeliuse ettepanekul nimetati 1808 aastal orgaanilisi ühendeid käsitlev keemia orgaaniliseks keemiaks. Sel ajal ilmus tema õpik, milles orgaanilise keemiale on pühendatud omaette peatükk. Selles väljendas ja propageeris arusaama, et anorgaanilisi aineid saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aineid ei saa. Ta väitis et orgaanilised ained tekivad elusorganismide elujõust (via vitalis).
Essee Orgaanilise keemia areng 19. sajandil Kuidas 19. sajandi jooksul muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest? Orgaanilise keemia alged ulatuvad inimkonna algusaegadesse, kus sellega puututi kokku läbi toiduvalmistamise, värvainete tootmise ja näiteks loomanaha töötlemise. 18. sajandil hakati taime- ja loomariiki põhjalikumalt uurima ning läbi tõsise teadustöö tekkis vajadus taimsete ja loomsete ainete keemiat eraldi harudena käsitleda. Rootsi keemiku Jönz Jacob Berzeliuse ettepanekul nimetati 1808. aastal orgaanilisi ühendeid käsitlev keemia orgaaniliseks keemiaks
Essee Orgaaniline Keemia. Vastseliina Gümnaasium Kristin Tisler Orgaaniline keemia, kui iseseisev keemiaharu tekkis 19. sajandi alguses. Siis ilmus nimeka rootsi keemiku Jackob Berzeliuse õpik, milles orgaanilisele keemiale on pühendatud omaette peatükk. Selles väljendas ta ja propageeris tol ajal valitsenud seisukohta, et anorgaanilised ained saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aga ei saa. Berzelius väitis, et orgaanilised ained tekkivad ainult elusorganismides erilise elujõu mõjul. Viimasest terminist tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus
Tänu CO 2 -le toimub fotosüntees, tekib org aine, CCl 4 loetakse orgaaniliseks lahustiks, kuid on organismidele märgine. Seega lähenemine pole õige org aine mõistele. 1845 sai Wöhleri õpilane Kolbe lähtudes lihtainetest ÄÄDIKHAPPE , mis oli 1.org aine. See tegi häguseks piiri anorgaaniliste ja orgaaniliste ainete vahel . 1861 defineeris KEKULE org keemiat kui C-ühendite keemiat. Wöhler huvitus peamiselt anorgaanilisest keemiast, töötas välja meetodi metallilise Al(1827) ja Be(1828) saamiseks, avastas CaC ja võimaluse selle reageerimisel veega saada etüüni. Avastas sõltumatult Sefströmist vanaadiumi, uuris tsüaniide, hiljem märkis C ja Si sarnasust, sai esimesena silaani SiH 4 - so metaani räni-analoog. 1836 sai Göttingenis Ülikooli keemiaprofessoriks, arendas välja tugeva keemiakeskuse. Justus von Liebig (1803-1873) saksa keemik, Gay-Lussaci õpilane, uuris koos Wöhlwriga benseeni derivaate, 1832
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid