Orgaanilise keemia areng XIX sajandil (0)

Orgaanilise keemia areng XIX sajandil
Seda, et maailm koosneb elus- ja eluta organismidest, teati juba kõrgtsivilisatsioonide tekkimise ajal. Teadusharuna tekkis keemia hiljem Vana-Egiptuses, kus jagati see kaheks: eluta organismide keemiaks ehk anorgaanikaks ja elusorganismide ehk orgaanikaks. Orgaaniline keemia kui iseseisev teadusharu tekkis 19. sajandil. Sel ajal väideti, et anorgaanilisi aineid on võimalik valmistada laboratoorselt, kuid orgaanilisi mitte.
Orgaanilise keemiaga lähemalt tegelemisel ja tundma õppimisel, tekkis neli põhilist teooriat. Üks neist oli Rootsi teadlase J. Berzeliuse oma. Berzelius väitis, et orgaanilisi aineid ei ole võimalik laboratooriumis valmistada. Arvati, et orgaanilised ained saavad tekkida ainult elusorganismidest ja seda salapärase elujõu nn vis vitatilis mõjul. 1828. aastal lükkas Friedrich Wöhler selle arvamuse ümber, kui ta endalegi ootamatult pliitsüanaadi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi ehk kusiaine sai. Teine teooria oli Wöhleri radikaalide teooria, mis väitis, et kõik keemilised ained koosnevad elektronegatiivsetest ja –positiivsetest aatomitest ja nende ühenditest. Arvatakse, et kolmanda teooria, mis uskus, et orgaaniliste ainete sarnasused seisnevad nende saamisviisides, omadustes ja koostises, rajas C. Gerhard . Ning viimase ehk neljanda teooria rajas A. Butlerov. Viimane teooria oli struktuuriteooria ja see sarnaneb kõige rohkem tänapäeva orgaanikale. Butlerov tõestas, et aine keemilised omadused sõltuvad aine molekulide koostisest ning struktuuridest. Ta selgitas ka isomeerianähtust.
Sajandi keskpaika jõudes suudeti sünteesida veel teisigi aineid. Näiteks 1842. aastal sünteesis vene teadlane N. Zinin aniliini ning hiljem sünteesiti Euroopas ka benseliini, etüülalkoholi, äädikhapet, sipelghapet ja paljusid teisi orgaanilisi ühendeid. Tänu sellele kõigele suudeti vitalismi teooria kahtluse alla seada ning hiljem ka kukutada, sest inimesed mõistsid, et kõiki aineid on võimalik kunstlikult sünteesida.
Kõige rohkem paralleele 19. sajandi ja tänapäeva tegevuste vahel esineb kindlasti Butlerovi teoorias, sest seda ei ole siiani ümber lükatud ehk järelikult peab see olema õige. Teine oluline asi on von Liebigi avastus taimede mineraalsest toitumisest, mis on pannud aluse mineraalväetise kasutamisele, mis on tänapäeval endiselt kasutuses.
Orgaanilise keemia areng on olnud viimaste sajandite jooksul väga kiire. Areng toimub jooksvalt kogu aeg. Olenemata sellest, et algsed teooriad ei olnud just kõige vettpidavamad, on teadlased oma vigadest õppinud ja loonud väga mitmekesise teadusharu, millel on palju seaduspärasusi. Kuna tänapäeval on kõik teadusharud väga palju edasi arenenud, saab ka orgaanilist keemiat edasi aretada ja avastada palju uusi seaduspärasusi.