Orgaanilise keemia areng XIX
sajandil
Seda,
et maailm koosneb elus- ja eluta organismidest, teati juba
kõrgtsivilisatsioonide tekkimise ajal. Teadusharuna tekkis keemia
hiljem Vana-Egiptuses, kus jagati see kaheks: eluta organismide
keemiaks ehk anorgaanikaks ja elusorganismide ehk orgaanikaks.
Orgaaniline keemia kui iseseisev teadusharu tekkis 19. sajandil. Sel
ajal väideti, et anorgaanilisi aineid on võimalik valmistada
laboratoorselt, kuid orgaanilisi mitte.
Orgaanilise
keemiaga lähemalt tegelemisel ja tundma õppimisel, tekkis neli
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-05-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
27 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
karupaju
Õppematerjali autor
Essee Orgaanilise keemia areng 19.sajandil Orgaaniline keemia, kui iseseisev keemiaharu tekkis 19. sajandi alguses, kui Rootsi keemiku Jöns Jacob Berzeliuse ettepanekul nimetati 1808 aastal orgaanilisi ühendeid käsitlev keemia orgaaniliseks keemiaks. Sel ajal ilmus tema õpik, milles orgaanilise keemiale on pühendatud omaette peatükk. Selles väljendas ja propageeris arusaama, et anorgaanilisi aineid saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aineid ei saa. Ta väitis et orgaanilised ained tekivad elusorganismide elujõust (via vitalis).
Essee Kuidas 19. sajandi jooksul muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest? Keemia sai alguse avastusest, et tule mõjul võib üks aine muunduda teiseks. Võib öelda, et keemia sai alguse tegelikkuses just 16. sajandil, sest siis toimus suuremat sorti murrang keemia arengus, kui haigeravis hakati kasutama keemilisi aineid. Kuidas muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest ja mis on orgaaniline keemia? 19.sajandi keskpaiku määratleti orgaanilist keemiat kui elusorganismidest pärinevate ainete keemiat. Sellest tulenes ka nimetus orgaaniline. 19. sajandi alguse keemiaõpikud koosnesid peamiselt ainete loeteludest ja nende kirjeldustest. Tuntud ainete, nagu näiteks orgaaniliste ainete hulk, kasvas kiiresti. Aastal 1808 väitis kuulus rootsi keemik J. Berzelius kindlalt, et orgaanilisi aineid laboratooriumis valmistada on võimatu. Need arvati moodustuvat ainult organismides
Kuidas XIX sajandi jooksul muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest? Orgaaniline keemia on noor teadusharu, iseseisva teadusharuna kujunes see välja alles 19. sajandil. Küll aga ulatuvad orgaanilise keemia algus kaugesse aega inimkonna ajaloos. Juba esimesed inimesed puutusid kokku orgaaniliste ainetega ja nende reaktsioonidega, ehkki nad ise sellest teadlikud polnud. Valmistati toitu, töödeldi loomanahku, saadi taimedest värvaineid need kõik protsessid on osa orgaanilisest keemiast, mida siis veel määratletud poldud. Ajapikku hakati meie jaoks tuntud orgaanilist keemiat kutsuma elusorganismidest pärinevate ainete keemiaks
Orgaanilise keemia areng 19.sajandil Orgaaniliseks keemiaks nimetatakse keemia haru, mis käsitleb orgaanilisi ühendeid ja tegeleb nende koostise, ehituse, omaduste, saamisviiside ja reaktsioonide uurimisega. Orgaanilised ühendid tekivad kas organismide elutegevuse käigus (nt. rasvad, valgud) või on tekkinud organismide elutegevuse jääkidest (nt. nafta, kivisüsi). Orgaanilise keemia, kui eraldi teadusharu tekke põhjuseid on mitmeid. Esiteks on süsinikuühendeid väga palju- tänapäeval tuntud ja valmistatud ainetest on umbes 95% süsinikuühendid. Teiseks põhjuseks on süsinikuühendite koostise ja ehituse eripära, millest tulenevad ka orgaaniliste ainete iseloomulikud omadused (madal sulamis- ja keemistemperatuur, ei juhi eriti soojust ega elektrit, oksüdeeruvad kergesti). Kolmandaks
Chemie", mis sai aluseks käsiraamatule " Gmelins Handbuch der Anorganischen Chemie ": 1.väljaanne 1817 3 köidet, millest orgaanilist keemiat 1 köide ja 2.väljaanne 1843- 9 köidet, millest orgaanikat 6 köidet. Need teadmikud on kõige kompaktsemad teosed, mida antakse välja ka tänapeval anorgaanika osas. Jean Baptiste André Dumas (1800-1884) prantsuse keemik. 1833 töötas välja lämmastiku määramise meetodi org ainetes, arendades välja kvanatitatiivse orgaanilise analüüsi alused. 1839 sünteesis trikloroetaanhappe. Ta esitas esialgse versiooni orgaaniliste ainete tüüpide teooriast, kuid taganes Berzeliuse survel . Seda teooriat arendas edasi tema õpilane Llaurent. Augustus Laurent (1807-1853) prantsuse keemik, Duma õpilane, hariduselt mäeinsener, töötas assistendina Duma juures, hiljem keemiaprofessorina Bordeaux. Oli 1 väheseid, kes toetas Avogadro hüpoteesi ja püüdis propageerida selle arvestamist aatommasside määramisel
Chemie", mis sai aluseks käsiraamatule " Gmelins Handbuch der Anorganischen Chemie ": 1.väljaanne 1817 3 köidet, millest orgaanilist keemiat 1 köide ja 2.väljaanne 1843- 9 köidet, millest orgaanikat 6 köidet. Need teadmikud on kõige kompaktsemad teosed, mida antakse välja ka tänapeval anorgaanika osas. Jean Baptiste André Dumas (1800-1884) prantsuse keemik. 1833 töötas välja lämmastiku määramise meetodi org ainetes, arendades välja kvanatitatiivse orgaanilise analüüsi alused. 1839 sünteesis trikloroetaanhappe. Ta esitas esialgse versiooni orgaaniliste ainete tüüpide teooriast, kuid taganes Berzeliuse survel . Seda teooriat arendas edasi tema õpilane Llaurent. Augustus Laurent (1807-1853) prantsuse keemik, Duma õpilane, hariduselt mäeinsener, töötas assistendina Duma juures, hiljem keemiaprofessorina Bordeaux. Oli 1 väheseid, kes toetas Avogadro hüpoteesi ja püüdis propageerida selle arvestamist aatommasside määramisel
Essee Orgaanilise keemia areng 19. sajandil Kuidas 19. sajandi jooksul muutsid teadlased arusaamu orgaanilise keemia olemusest? Orgaanilise keemia alged ulatuvad inimkonna algusaegadesse, kus sellega puututi kokku läbi toiduvalmistamise, värvainete tootmise ja näiteks loomanaha töötlemise. 18. sajandil hakati taime- ja loomariiki põhjalikumalt uurima ning läbi tõsise teadustöö tekkis vajadus taimsete ja loomsete ainete keemiat eraldi harudena käsitleda. Rootsi keemiku Jönz Jacob Berzeliuse ettepanekul nimetati 1808. aastal orgaanilisi ühendeid käsitlev keemia orgaaniliseks keemiaks
KEEMIA AJALUGU (LOKT.01.001) Valik keemia ajalooga seotud küsimusi (kordamiseks) 1. Millisteks põhilisteks perioodideks jagatakse keemia ajalugu? Milliste ajavahemikega (ligikaudselt) neid perioode seostatakse? Keemia ajalugu jagatakse põhiliselt alkeemia-eelne periood: umbes 6000- 300 eKr alkeemia periood: umbes 300 eKr kuni 16. saj (vahepeal iatrokeemia) keemia kujunemisperiood 16 saj lõpp kuni 18 saj kesk murrang keemia ajaloos 18 saj lõpp Tänapäevase keemia kujunemine: 19 saj keskelt umbes 20 saj alguseni 2. Millistele eeldustele ja/või tingimustele nende perioodide kujunemine tugines? Millised on iga perioodi iseloomulikud jooned ja tähtsus keemiateaduse kujunemises ja edasises arengus? Keda võib esile tuua iga perioodi väljapaistvama(te) esindaja(te)na? Alkeemia-eelne periood: Antiik-Kreekas linnriikides, kus valitses demokraatia ja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid