Kristlus (1)

Sissejuhatus
Kuigi kristlus kasvad välja juutlusest , muutus ta kiiresti iseseisvaks usundiks. Kristlusel on palju harusid, mille põhjuseks on aja jooksul tekkinud erimeelsused, mis puudutavad õpetust või usutavasid. Sageli erinevad kristluse vormid üksteisest sedavõrd, et neis on raske ära tunda sama usundit, ent peaaegu kõik suured kirikud on aga üksmeelsed kristluse kesksetes õpetustes.
Kristluse järgijaid leidub tänapäeval igal mandril , see on suurim maailmareligioon . Kuid sellest hoolimata teame meie, eestlased, sellest vähe, olles isegi luterlased. Ka mina sain selle referaadi koostamisel mõned uued faktid ristiusu kohta teada.
Selles referaadis kirjeldan, kuidas üldse kristlus tekkis ning kuidas ning kui kaugele on ta nüüdseks levinud.
Kristluse tekkimine
Kristlus oli algselt judaismi usulahk , mis esimeste sajandite jooksul pKr kasvas teistest kultustest ja religioonidest suuremaks .
1. sajandil eKr allutati Palestiina Rooma ülemvõimule. Roomlased olid teadlikud juutide erandlikust monoteistlikust religioonist ja käsitlesid neid seetõttu erijuhtumina. Pikka aega ei nõutud juutidelt rooma jumalate austamist ning Juuda valitsejatele jäeti suuremad volitused oma maa siseasjade üle otsustamiseks. Alles oma valitsusaja lõpul määras toonane Rooma valitseja Augustus ametisse Juuda asevalitseja - prokuraatori. Kogu sellest Rooma järelandlikkusest hoolimata püsis juutides sügav rahulolematus oma seisukorra suhtes ja koos sellega juba aastasadadevanune lootus Taaveti soost messia tulekule, kes pidi tegema lõpu iisraeli rahva hädadele, taastama tema muistse hiilguse ja kehtestama maapealse jumalariigi.
Moosese seadus ja Jeesus
Iisraellased uskusid, et nende ainujumal - Jahve - oli sõlminud nende esiisa Aabrahamiga lepingu, mille kinnitas hiljem Siinai mäel iisraellaste toonase juhi Moosesega. Lepingus kirjeldati, kuidas Jahve lubas iisraellasi edaspidi toetada ja anda neile ka Kaananimaa, nõudes vastutasuks jäägitut kuulekust ja kõikidest teistest jumalatest lahtiütlemist.
Sõlmides lepingut, olevat Jahve andnud iisraellastele ka nende seaduse, mis iisraellaste meelest olid üksteisega tihedalt seotud. Nimelt seadustest täpne kinnipidamine tähendas ka lepingu järgimist. Seaduse olulisima osa moodustasid kümme käsku ning üksikasjalikud ettekirjutused kõige erinevamates eluvaldkondades.
1. saj pKr tegutses Palestiinas juudi soost rändjutlustaja Jeesus( heebrea keeles "Jahve on päästmine"), kes kuulutas peatselt saabuvat jumalariiki. Ta tõlgendas seda eelkõige Jumala piiritu armastuse ilmingut ning väitis, et inimeste siiras usk, armastus Jumala ja ligimeste vastu on just jumalariiki pääsemise olulisimad tingimused. Ühes sellega pööras ta tavapärasest vähem tähelepanu Moosese seaduse ja juudi usutavade järgimisele.
Jeesus: "Issanda Vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; ta on mind läkitanud kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse, kuulutama Issanda meelepärast aastat. (Luuka 4:18-19)"
Pooldajaid ja vastuseis
See õpetus, kus pöörati tähelepanu sellele, et rikkus, kõrge ühiskondlik positsioon ja prestiiž ei anna jumalariiki pääsemisel mingit eelist, võitis pooldajaid ja järgijaid just ühiskonna alamkihtides. Jeesus kuulutas, et jumalariik ei ole lahti mitte niivõrd edukatele ja endaga rahulolevatele, vaid pigem viletsaile ja põlatuile, kes on valmis end siiras usus ja armastuses Jumala hoolde usaldama . Ta rändas läbi kogu Juudamaa , tervistades inimesi ning tehes imetegusid ja kogus enda ümber kaksteist meest, kes saatsid teda kõikjal ning keda tuntakse kaheteistkümne apostlina. Lisaks neile oli tal teisigi poolehoidjaid, kelle seas oli ka naisi. Algul oli Jeesuse õpetus suunatud juutidele, kuid hiljem laienes see ka mittejuutidele ehk paganatele.
Õpetus tekitas ka teravat pahameelt juudi preesterkonnas ja ülemkihis. Selles nähti Moosese seadusest taganemist ja tõelist messiat ootavate juutide eksitamist, mistõttu peeti Jeesust valemessiaks. Rooma võimud kahtlustasid, et Jeesus valmistab ette juutide ülestõusu. Et seda takistada, laskis Juuda prokuraator ehk asevalitseja Pontius Pilatus umbes 30. aastal pKr Jeesuse vahistada ja seejärel Jeruusalemma lähedal Kolgata mäel ristilöömise läbi hukata.
Jeesuse surm ei peatanud aga tema õpetuse levikut. Pühapäeval, kui sabat oli möödas, tulid mõned Jeesust järginud naised tema surnukeha võidma. Nad avastasid , et kivi oli haua ukse eest ära lükatud ning haud oli tühi. Seejärel olevat naistele ilmunud ingel, kes ütles, et Jeesus elab. Nad jõudsid järeldusele, et mees on surnust üles tõusnud ning seetõttu on uut moodi messias : mitte maine kuningas, vaid universumi valitseja. Sealt alates hakkasid inimesed Jeesust nimetama Messiaks(päästja, lunastaja ), kreeka keeles christos ("salvitu") - s.t Kristus.
Kristluse levik
Varakristluse levik
Kristlus tekkis juutide usu raames selle ühe haruna . Kuid Jeesuse jumalariigi-sõnumil oli juutide messiaootusega võrreldes laiem tähendus. Jeesus ei pidanud silmas mitte Iisraeli riigi muistse hiilguse tastamist, vaid kogu maailma hõlmavat ning kõigile Jumalat uskuvatele ja armastavatele inimestele avatud rahu- ning õnneaega. Varsti pärast tema surma hakkaski kristlus üsna kiiresti poolehoidu võitma ka Rooma impeeriumi muude rahvaste hulgas. Sellele aitas kaasa asjaolu, et mõneski mõttes sarnanes kristlus teiste tol ajal Rooma riigi aladel levinud idamaiste ja kreeka jumalate kultustega. Mõlemal juhul olid usklikud pühendunud ühele konkreetsele jumalale ja lootsid saavutada tema abil surmajärgset õndsust. Mõnegi jumala surma ja taaselluärkamise müüt (näiteks Osirise lugu) meenutas kristlaste uskumust Jeesuse surmajärgse saatuse kohta. Nagu müsteeriumide pidajad, nii ei teinud kristlasedki endi hulka võtmisel vahet vaba inimese ja orja, rikka ja vaese , mehe ja naise vahel. Kristlus sobis seega hästi tollases Vahemeremaades kõlapinda leidnud uskumuste hulka ja kristlased olid kindlasti muudest religioonidest ka suuremal või vähemal määral mõjutatud.
Kristluse levikule aitasid eriti kaasa apostlid . Jeesuse kaaslane ja õpilane apostel Peetrus pani aluse Rooma linna kristlikule kogudusele ja temast sai ka esimene Rooma piiskop. Vahest kõige tegusam kristluse propageerija oli aga Peetruse noorem kaasaegne apostel Paulus . Oma misjoniretkedel Süürias, Väike-Aasias ja Kreekas võitis ta usule uusi pooldajaid, pidas kogudustega kirjavahetust ja selgitas kõikjal vastavalt oma arusaamadele Jeesuse õpetuse olemust. Seejuures rõhutas ta eriti Jeesuse sõnumi kõiki rahvaid hõlmavat tähendust. Nii kujunes apostlite tegevuse tagajärjel peagi päris tihe koguduste võrk.
Umbes 60. aastaks oli ristiusk jõudnud mitmesse Rooma impeeriumi osasse. Umbes 300. aastal sai Armeeniast esimene kristlik riik. Väljaspool Rooma impeeriumi asus suur kristlik kogukond Pärsias. 615. aastal rüüstasid pärslased Jeruusalemma ning kuigi kristlik Bütsantsi impeerium vallutas linna peagi tagasi, sattus see 638. aastal moslemitest araablaste kätte. Aastatel 1099 - 1187 oli linn ristisõdijate valduses, pärast seda pole Jeruusalemm enam kunagi kristlastele kuulunud.
1453. aastal vallutasid Bütsantsi impeeriumi pealinna Konstantinoopoli türgi moslemid ning sellega lõppes kristliku Ida-Rooma keisririigi ajastu.
17. sajandil hakkas taanduma islamiusuliste türklaste surve Euroopale. Majanduslike ja usuliste muutustega kaasnes eurooplaste väljaränne Ameerikasse, Aasiasse ja Aafrikasse, kusjuures võtsid nad endaga kaasa ka oma usu.
Kristlus tänapäeval
Tänapäeval on kristlus ehk ristiusk maailma levinuim usund . Keskajaks oli see levinud juba üle kogu Euroopa. Hiljem levis ristiusk seoses suurte maadeavastustega Ameerikasse ja Austraaliasse ning nüüd on maailmas kristlasi kokku umbes 2 miljardit.
Kristlus on aja jooksul jagunenud kolmeks põhisuunaks: katoliikluseks, protestantluseks ja õigeusuks.
Katoliiklus
Kristluse levinuim usutunnistus . Katoliiklased moodustavad usklike enamiku Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Prantsusmaal, Iirimaal , Belgias, Austrias, Poolas, Ungaris, Tšehhis, Ladina-Ameerika riikides ja Filipiinidel . Katolike kirikute eesotsas on paavstid , kes väidavad, et nad on Peetruse otsesed vaimsed järglased, kuna just Peetrusele oli Jeesus andnud mõjuvõimu varases kirikus. Huvitav fakt on see, et paavst ega ükski talle alluv piiskop või madalam vaimulik ei tohi abielluda .
Õigeusk
Õigeusk hakkas katoliiklusest eralduma 3. sajandil, lõplik lahknemine toimus 1054 . aastal Suure kirikulõhe ajal. Selle peapõhjus oli, et Ida-Rooma (hilisem Bütsants) ei kuuletunud Lääne-Rooma ilmalikule ja paavstivõimule. Õigeusu dogmad ja jumalateenistuskord erinevad katoliiklikest võrdlemisi vähe. Õigeusk on levinud peamiselt maadele, mis kuulusid Bütsantsi riiki ja selle mõjukonda, eelkõige Ida-Euroopasse. Õigeusk on valdav Kreekas, Makedoonias , Rumeenias, Bulgaarias, Küproses, Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes .
Protestantlus
Rahulolematus katoliku kirikuga põhjustas 16. sajandil nn usupuhastuse - reformatsiooni. 31. oktoobril 1517. aastal naelutas Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor, augustiinlasest munk Martin Luther, Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi , mis levisid paari kuuga üle Euroopa. Selle tagajärjel eraldusid katoliiklusest protestantlikud usundid. Need eitavad paavstivõimu ning peavad kristluse ainsaks aluseks piiblit . Seega tulenebki sõna protestant ladinakeelsest sõnast protestans ("avalikult tunnistav"). Tähtsaimad protestantlikud usundid on luterlus, kalvinism , anglikaanlus, baptism ja metodism. 16. sajandi keskel üritas Rooma takistada protestantluse levikut nn vastureformatsiooniga, ent Kolmekümneaastane sõda (1618 - 1648) tõi luterlikele ja protestantlikele piirkondadele lõpliku vabaduse. Nüüdisajal leidub protestante enim Saksamaal, Skandinaavias, USA-s, Eestis ja Lätis, Prantsusmaal, Inglismaal , Ungaris, Šotimaal ja Hollandis.
Kokkuvõte
Tänapäeval pürgivad erinevad kristlikud kirikud taas suurema ühtsuse poole, toimunud on ka taasühinemisi. Samal ajal tekib aga mitmel pool maailmas uusi ja eripäraseid kristlikke rühmitusi. Need nimetavad ennast kristlasteks, kuid keda vanemad traditsioonid kristlikeks liikumisteks ei pea. Sellised rühmitused võtavad sageli omaks kristliku õpetuse, kuid arendavad selle traditsioonilisest kristlusest sedavõrd erinevaks, et kujuneb uus usund .
Tänapäeva kristlus on ühtaegu nii 19. sajandi kui ka kogu eelnenud ajaloo tulemus. 19. sajandil levis kristlus laialdasemalt kui kunagi varem. Selles etendasid oma osa Euroopa ja Ameerika Ühendriikude kirikute rajatud misjoniorganisatsioonid. Misjon jätkub ka tänapäeval ning kristlus on võib-olla üks kõige kiiremini levivaid usundeid maailmas.
Kristlus, niikaua, kui ta on eksisteerinud, on pidanud ületama paljusid künkaid ja mägesid. Kristlased on aga igast võitlusest tulnud võitjana välja ning see usund on säilinud tänapäevani ning saanud kõige suurima maailmareligiooni staatuse.
Kasutatud kirjandus
Piirimäe, H. "Inimene, ühiskond, kultuur" I. XI klassi ajalooõpik. Tallinn 1998
Breuilly, E; O'Brien, J; Palmer , M. Maailma usundid. Tallinn 1999
http://miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/4gloobusesunnilugu/8-4-10-1.ht m
http://www.godseye.com/stat/et/k/r/i/Kristlus.html
http://www.cwo.com/~pentrack/catholic/chron.html
ENEKE 2. Tallinn 1983