Kristjan Raud (3)

1. Kristjan Raud
Kristjan Raua (1865-1943), kes rasketele aegadele vaatamata üsna vanaks meheks elas, pärand kujutab endast enam kui pool sajandit kestnud aktiivset tegevust eesti kunsti- ja kultuuriajaloos. Lisaks loomingule tegeles ta aktiivselt pedagoogikaga, võttis osa muinsuskaitsetegevusest ja millegipärast armastas pidevalt avalikkuse ees sõna võtta erinevatel teemadel, mis teda isiklikult ei puudutanud.
Kristjan Raud oli üks Eesti Kunstimuuseumi rajajatest 1919 aastal. Tema rahvusromantilist ja müstilis-sümbolistlikku loomingut võrreldakse õigustatult Akseli Gallen - Kallela või Gerhard Munthe omaga 19. sajandi viimastel kümnenditel. Mis tähendab loomulikult kiitust, sest viimased kaks olla kuulu järgi suured kunstnikud olnud.
Kristjan Raua pliiatsi ja söejoonistused, mis moodustavad suure ja peamise osa tema taiestest, avaldavad muljet ja avardavad kindlasti vaataja fantaasiat. Eriti need rahvusromantilised, “Kalevipoja “ tarvis visandatud illustratsioonid , mis talle hiljem surematut kuulsust tõid.
Kalevipoeg kivi heitmas.
2. K.Raua elulugu
 Kristjan Raud sündis kaksikuna talupojaperes 21/22.oktoobril 1865.aastal Viru-Jaagupis.
Kristjan ja tema kaksikvend Paul olid algusest peale omavahel suured sõbrad. Neid ühendasid sarnased huvid ja kodust kaasasaadud ema südameheadus, mis neid terveks eluks kokku liitis . Soe ja sõbralik kodu arvestas väga laste huvidega . Juba varases lapsepõlves olid neil olemas maalimisvärvid, mis üle saja aasta tagasi polnudki nii tavaline, kui tänapäeval. Poiste suur eeskuju ja mõjutaja oli ka vanaema, kelle juures nad päris tihti elasid. Temalt on pärit nende huvi müstika, muinasmaailma ja rahvatarkuse vastu. Haridusteed alustasid kaksikvennad kihelkonnakoolis ja Rakvere kreiskoolis. 1883 jättis Kr. kooli pooleli ja läks üle seminari . Seminari ajal tutvus kunstitegelastega ja originaalteostega. Peale seminari alustas tööd kooliõpetajana. Eestis sai ta aru, et venestamispoliitika ei soodusta kultuuri arengut – kultuuri kustumine, ärkamisaja meeleolude langus. Otsustas Peterburi kasuks, kus sai endale pedagoogi koha. Peterburis tutvus J. Köleriga, kes soovitas tal minna õppima Kunsti Akadeemiasse. Õppis sel 1893- 1897 kuni mõistis, et akadeemia on liiga kinni akademismis.  Saanud oma tööde müügist ja parun Meyendorfi kaudu raha, läks 1897 aasta sügise Düsseldorfi Kunsti Akadeemiasse, kus talle ka ei meeldinud. 1899 aastal läks Müncheni Ažbe kunstikooli ja tema suhtumine kunsti muutus. Hakkas harrastama sümbolismi ja uusromantismi ning juugendit . Kujutas tundeid ja meeleolusid. 1903. aastal olid tema kunstiõpingud lõppenud ja ta asus uuesti elama Eestisse, Tartusse . Sinna jäi ta kümneks aastaks. Tartus ootasid kunstnikku paljud tähtsad tegemised. Seal lõi ta oma ateljeekooli, korraldas oma õpilaste kunstinäitusi, illustreeris raamatuid, kirjutas rahvahulki kultuuriliselt harivaid arikleid ja pidas kõnesid. Väga oluliseks ja lausa möödapääsmatuks pidas ta vanavara säilitamist, kutsudes inimesi üles seda kokku koguma. Kristjan Raud pidas meie vanavara suureks väärtuseks. Sest mille üle on meil siis veel uhkust tunda, kui mitte oma kunsti ja kultuuri üle. See tõstab väikese Eesti rahva eneseväärikust, paneb meid püsima läbi aegade. Sellest mõjutatuna kasutas Kristjan Raud palju rahvakunstimotiive ka oma loomingus.
Pärast Tartut kolis Kristjan Raud Tallinnasse. Sealgi oli tal palju töid ja toimetusi.
Alles 59-aastasena vabastas ta end nendest kohustustest, pühendus täielikult loomingule ning jõudis veel väga palju ära teha. 
1906 – tartu tütarlastegümnaasiumi joonistusõpetaja.
1907 – avas oma stuudiokooli Tartus.
1914 – kolis venna juurde Tallinnasse. Hakkas uurima rahvaluulet ja joonistama muinasjuttude, muistendite ja eepose ainetel .
1919 – avati Tallinnas Eesti Muuseum, kus Kr. Raud valiti juhatuse liikmeks. Samal aastal kutsuti ta haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhatajaks, kust lahkus mail, 1924 a.
1924 aasta suvel abiellus Elvira Tischleriga (1 tütar, 2 poega ). Töötas edasi joonistusõpetajana.
1925 – sai Kultuurkapitali tellimuse ja 1926 Kultuurkapitali tööstipendiumi.
1928 – sai Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali poolt korraldatud võistlusel I auhinna “Eesti vanem kosjas”. Asus elama Nõmmele.
1935 – sai tellimuse “Kalevipoja” illustreerimiseks. 70 a juubelit tähistati suurejooneliselt. Austamisõhtud Tallinna Kunstihoones ja “Pallases”.
AUNIMETUSED:
1922 – Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu auliige
1934 – Eesti Rahvamuuseumi auliige
1935 – Tartu Ülikooli filosoofia audoktor
1935 – Tarbekunstide Ühingu auliige
1937 - sai Pariisi maailmanäitusel "Kalevipoja" illustratsioonide eest grand prix. 1939 – Õpetatud Eesti Seltsi auliige
1940 – nimetati Kristjan Raua nimeliseks kunstiaastaks. Oktoobris määras ENSV valitsus talle eluaegse personaalpensioni (suri 1943).
3. K.Raua looming
1890-ndatel kunsti olukord muutus oluliselt. Kunstnike sidemed kodumaaga suurenesid, tekkisid uued kunstiseltsid, suurenes haritlaskonna osakaal ning baltisaksa kunst hakkas oma tähtsust kaotama. Peamiselt töötasid eesti kunstnikud küll endiselt välismaal, kuid paljud asusid tööle ka Eestisse nende seas Weizenberg , Adamson, Kr. ja P. Raud. Sajandi lõpul alustas tööd uus kunstnike generatsioon, kelle taiestes pääses realism täielikule võidule. Sellesse põlvkonda kuuluvad Kristjan ja Paulus Raud ning Ants Laikmaa. Ants Laikmaale ja Kristjan Rauale kuulub ka oluline osa eesti kunstialase mõtte arendamisel. Nemad olid esimesed, kelle vaadetes oli akademismivastane hoiak, võtsid omaks kunstielu uuenduslikke mõtteid ja otsisid uusi teid. Nende loomingut mõjutasid impressionistid, postimpressionistid , sümbolistid ja juugend . Juhtivateks motiivideks kujunesid taluelu ja talumaastik. Kasutama hakati vabaõhumaali.
 Baltisaksa kunstnike looming jäi sentimentaalselt ilutsevaks, elukaugeks ajaviitekunstiks. Asutati Rändnäituste Ühing Kunstihuvi Edendamiseks (1899), ülesandega korraldada rändnäitusi Saksa kunstnike loomingust baltisaksamaal.
Kristjan Raud jumaldas joonistamist, kuigi oli õppinud ka maalimist ja muid kunstitehnikaid. Joonistades sai ta kõige kiiremini oma rohkeid ideid paberile panna. Mõtte kiireks kinnipüüdmiseks piisas vaid paberist ja pliiatsist. Ja joonistada ta oskas! Pole just palju kunstnikke, kes suudaksid joonistamisest nii palju välja võluda kui tema. Põhiliselt kasutas ta sütt või pliiatsit, vahel ka tušši, guašši või muid värve. Kristjan Raua looming oli põnev ja mitmekülgne, pidevalt muutuv ja arenev.
3.1 Realism
Kunstiõpingute ajal ja vanemas eas huvitas teda realistlik kunst . Sõna realism tuleb ladinakeelsest sõnast realis ja tähendab sellist kunstisuunda, kus peetakse oluliseks tegelikkuse täielikku ja tõepärast kujutamist. Kristjan Raud tõestas oma loominguga, et realism ei olegi ainult tegelikkuse mahajoonistamine, vaid seda saab kujutada palju huvitavamalt ja mitmekülgsemalt. Kui kõik tema eelkäijad Eestist olid tegelikkust kujutanud nii, nagu see paistis väljastpoolt, siis Kristjan Raud kujutas seda seestpoolt, andes edasi ka selle sügava olemuse. Ta kujutas küll loodust ja külaelu, inimeste igapäevatoimetusi ja suhtlemisi, kuid lähtus seejuures olukordade meeleolust, inimeste mõtetest ja tunnetest. Ajaga muutuvad Kristjan Raua pildid lihtsamaks. Ta ei joonista enam nii palju täpseid pisiasju, kui oma realistliku loomingu alguses. Olukordade sügavuse kujutamine on neist tähtsam. Kujutatud vormid muutuvad üldistatumaks, isegi veidi kandiliseks. Kuid inimesed piltidel on endiselt oma inimlike tegevuste ja suhete maailmas
3.2 Kõiksus ja sümbolism
Kristjan Raua loomingus on olulisel kohal ka inimese suhe millegi temast suurema ja võimsamaga - KÕIKSUSEGA. Tema piltidele ilmub see võimsa kujundina. Pildi kompositsioon (ehk selle osade suurused ja paigutus) on siis hoopis teistsugune. Kunstnik puhastab pildipinna täielikult juhuslikest ja argistest momentidest, et sellega kõiksusele rohkem ruumi anda. Inimene muutub piltidel suure kõiksuse väikeseks osakeseks. Tema pildid muutuvad sümbolistlikeks.
Sõna sümbolism tuleb prantsuskeelsest sõnast symbolisme. Sümbolism on selline kunsti- ja kirjandusvool , mis peab kunsti ülesandeks kujutada tegelikkuse taga peituvaid oletatavaid maailmu . Sümbolism tegeleb igavikuliste probleemidega, samuti fantastilise , nägemusliku, müstilise maailmaga . Piltidel kujutatakse seda mitmetähenduslike sümbolite kaudu. Sümbol on see, mille kaudu kujutatakse pildil mingit ideed või mõtet, mida võib alati mitut moodi lahti mõtestada. Nii nagu suur taevas Kristjan Raua joonistustel, mille kaudu ta kõiksust kujutab.
3.3 Rahvusromantism
Vanavara ja rahvaloomingut kogudes ning "Kalevipoega" kujundades puutus Kristjan Raud palju kokku rahvamuistendite ja muinaskangelastega. Pikka aega pühendas ta end selliste teemade kujutamisele.Talle meeldisid teemad muinasjuttudest, lugulauludest, eestlaste imelistest juhtumistest, salapärastest olevustest ja muinaskangelastest. Kunstnik kogus andmeid nende väljanägemise kohta ja joonistas siis oma piltidele. Mõnikord mõjutasid tema joonistusi rahvuslike puutööde lihtsustatud, tahumatud vormid. Sellepärast ongi pilved , puud ja inimesedki tema piltidel veidi kandilised. Palju mõjutusi sai kunstnik samal ajal Euroopas valitsenud erinevaist kunstivooludest, kuid sellegipoolest jäi Kristjan Raud kunstnikuna täiesti omanäoliseks.
Sellist kunstisuunda, mis tegeleb rahvakultuuri väärtustamisega, nimetatakse rahvusromantiliseks. Rahvusromantism oli mitmeid kunstiliike hõlmav suund, mis levis Euroopa kunstis umbes sada aastat tagasi, eriti Norras, Soomes ja Baltimaades. Sõna romantism tuleb prantsuskeelsest sõnast romantisme ja tähendab tunnete ning salapärasuse väljendamist.
3.4 K.Raud ja Kalevipoeg
1935. aastal, mil Eestis tähistati raamatuaastat, ilmus Kristjan Raua illustratsioonidega “Kalevipoeg” paljudesse kodudesse, tehes kunstniku nime igale kaasaegsele tuntuks . Raua illustratsioonidega on “Kalevipoeg” välja antud ka nõukogude ajal 1975. ja 1976. aastal ning pärast taasvabanemist 1999. aastal. Kõigis hilisemates väljaannetes erineb illustratsioonide valik algsest. Rahvuseepose illustreerimise pikk ja heitlik lugu on nii iseloomulik eesti kultuuriajaloole, kus raha, inimeste ja hea tahte puudusel nii mõnigi oluline mõte väga vaevaliselt ja aeglaselt ellu viiakse. “Kalevipoja” illustreerimise mõte sai Eestis tuule tiibadesse pärast “ Kalevala ” ilmumise 75. aastapäeva pidustusi 1910 . aastal, kuigi juba 1903. aastal avaldas Gustav Suits Lindas programmilise artikli “Kujutavast kunstist Eestis ja Kalevipoja piltidest”, kus kutsus kaasmaalasi üles raha koguma illustreeritud rahvuseepose väljaandmiseks, tuues eeskujuks soomlaste “Kalevala”. Eesti kunstiajaloos jäi Akseli Gallén-Kallela ja tema õpilaste Karjala muinsusvaimustuse ajajärk küll läbi elamata, ent rahvuseepose illustreerimise küsimus aktualiseerus Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekuil aastail 1911 – 1913, mil korraldati võistlus parima illustraatori leidmiseks ning võistluse luhtudes otsustati tellimus anda Eesti Rahva Muuseumi üritustel, publitsistikas ja seltside kõnekoosolekuil muinsushuvilisena esinenud Kristjan Rauale. Pöördelised sündmused maailmapoliitikas, vaidlused “Kalevipoja” keele üle ja ilmselt ka rahapuudus venitasid “Kalevipoja” illustratsioonide valmimist aastast- aastasse . 1929. aastal ilmus August Roosilehe illustratsioonidega tagasihoidlik “Kalevipoja” kooliväljaanne. Kristjan Raua elus aga tulid tööaastad 1919 – 1924 haridusministeeriumi muinsusosakonnas, hiline abiellumine ning Nõmme kodu ja ateljee rajamine 1920. aastate lõpus. Pärast 1926. aasta ergastavat Pariisi reisi valmis Nõmme ateljees kogu eelnevast loomingust erinev “Kalevipoja võitlus sortsidega” ja 1928. aastal võistlustööna suuremõõtmeline söemaal “Kalev kosjas”. Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuselt saadud auhind taastas Raua juba kõikuma löönud maine rahvuseepose võimaliku illustreerijana ning kui Eesti Kirjanduse Selts 1933. aastal taas illustreerimise ettepanekuga Raua poole pöördus, nõustus ta enesestmõistetavalt. Väljaande vinjetid, lehekülgede päisliistud ja initsiaalid telliti puugravüürimeistrilt Hando Mugastolt. Kristjan Raua 21 illustratsioonist raamatuaasta “Kalevipoja” väljaandele valmis enamus aastail 1933 – 1935. Kunstiteadlase Lehti Viiroja üksikasjalik ja lausa põnevusjutuna köitev uurimus “Kristjan Raua Kalevipoja-ainelised tööd ja Eesti Kirjanduse Selts” (Keel ja Kirjandus 1988, nr. 8) on käsitlenud vanameistri teekonda rahvuseepose illustreerijana tähelepaneliku üksikasjalikkusega. Veel viimasel tööaastal enne eepose väljaandmist “valmisid Raual järgmised täpselt dateeritavad tööd: “Kalevipoeg ja Saarepiiga”, “Kalevipoeg ja saladuslik ennustaja ”, “Tuuslari sõdalased” ja “Kalevipoeg lauakoormaga”, “Kalevipoeg ja Vetevaim ” ning “Kalevipoeg kivi viskamas” ja üks suurejoonelisemaid töid Kalevipoja teemal üldse – “Linnuse rajamine”. Lisaks neile veel mitmeid täpselt dateerimata töid. Koos teosega “Kalev kosjas” ja sellele järgnenud töödega moodustasid need uue etapi kunstniku sugestiivses eeposeainelises loomingus”. Kalevipoja väikeseformaadiline väljaanne ilmus müügile 1935. aasta detsembri keskel, suureformaadiline aga 1936. aasta aprillis .
Erakordselt suurest tiraazist (10 000) ja ettetellijate arvukusest hoolimata jäi kauni väljaande illustratsioonide uudne kujundikeel 1930. aastail veel paljudele arusaamatuks. 1937. aasta kevadel korraldas Tartu Kunsti ja Kirjanduse Klubi Kristjan Raua loomingu väärtuste selgitamiseks kirjandusliku kohtu, mis on jäänud kultuurimälussse kui “Kalevipoja kohus”. Kristjan Raud aga jätkas Kalevipoja-teemaliste tööde loomist viimase eluaastani, kuigi see teema polnud enam tema loomingus valdav.
Ligi paarsada Kalevipoja-ainelist tööd, peamiselt pliiatsi- ja söejoonistused, on loodud aastatel 1913 – 1943. Suurejoonelisemad neist kuuluvad kunstniku viljakasse hilisloomingusse 1930. aastatel. Neis teostes on varjundirikas maalilisus pidulikus kooskõlas kompositsioonilise selguse ja monumentaalsusega.
3.5 K.Raua stiili kujunemine
Pärast 1926. aasta Pariisi reisi kujunes välja Kristjan Raua ainuomane stiil, arhailiselt rasked nurgelised vormid, madalast horisondist kõrguvate siluettide väljenduslikkus ja monumentaalsus meenutavad eesti talurahvaarhitektuuri vorme ja rahvalikesse puutöödesse lõigatud lihtsaid ornamente. Eesti kunstiajaloos ainulaadse loomingupärandi kujunemistee viib tagasi Kristjan Raua hilisesse õpinguperioodi Anton Abe kunstikoolis (1899 – 1901) ja Müncheni Kunstiakadeemias (1901 – 1903). Tema Eesti oludes esialgu raskelt mõistetav modernistlik vormikeel ja kogu loomingut läbiv tõsimeelne panteistlik suhe kristlikku traditsiooni kujunes välja sajandivahetusel saksakeelses kultuuriruumis maad võtnud Lebensphilosophie ja eesti muinasusundist pärit lihtsakoeliste kujutelmade omapärase sümbioosina. Tema mõjutajateks sajandivahetuse Müncheni kõigele irratsionaalsele avatud ja sümbolismist küllastatud atmosfääris olid sellised tolleaegse saksa kunstiruumi autoriteedid nagu Franz von Lenbach, Arnold Böcklin, Hans Thoma ja Franz von Stuck . Uuenduslikud liikumised ei läinud mööda ka Kristjan Rauast, kuid 1903. aastal kodumaale jõudnud, pidas ta veel aastakümneid hiljemgi vajalikuks teha Eestis sama, mida tegid A. Gallén-Kallela ja A. Munthe Põhjamaades 1880. aastatel. Raua vaimsuses valitsesid veel kolmekümnendailgi aastail sajandivahetuse rahvusromantilised kujutelmad. Ta suutis esile manada veenvalt ja polüvalentselt mõjuvaid visuaalseid kujundeid Kreutzwaldi hilisromantilisest kompileeritud tekstist, mis juba Kristjan Raua eluajal kutsus esile kõige erinevamaid kahtlusi ning kriitikat. Nagu kogu Eesti regivärsilises pärandis, pole ka Kalevipoja muistendites ja lauludes kuigivõrd vihjeid kangelase välisele kujule , on kirjeldatud vaid suurust, ebaloomulikku jõudu, häid kavatsusi ja vähest mõistust nende teostamiseks. Sajandi algul Euroopa tärkava modernismi ühest keskusest Münchenist kodumaale saabunud Kristjan Raud valis oma kangelaskuju loomiseks eeskujud Põhjamaade ja Soome rahvusromantilisest kunstitraditsioonist. See on ehk ühelt poolt seletatav Põhjamaade kunsti suureduga 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel. Raud sinna erinevalt põlvkonnakaaslasest Ants Laikmaast raha puudusel ei jõudnudki, seda mõjusam võis olla püüdmatu unistuse sinisära. Teisalt osutus oluliseks kitsa rahvuslaste haritlasringi romantilisest suunatusest lähtunud äratundmine, et valitud tee on õigeim veel olematu rahvusliku kunsti- ja kultuurielu ellukutsumiseks. Sama siiras usk saatis Rauda ka tema hilisloomingu perioodil, kolmekümnendail aastail, mil rahvuslikkus oli valitseva kultuuripoliitika teadlikul suunamisel muutumas poliitiliseks tellimuseks. Tema folkloori -interpretatsioonid tegid nähtavaks regivärsilises pärandist kaasaega kandunud kangelased ning muinasolendid, kellel eesti rahvalauludes ja muistendites polnudki seni antud kuigi konkreetset väliskuju. See, mis sõnaliselt jäi kaasaegsele publikule väheütlevaks, tõlgiti Raua loomingus arhetüüpide universaalsesse mõõtmesse, milleta üheski kultuuris kuidagi toime ei tulda.
4. K.Raua preemia
Kristjan Raua nimeline aastapreemia on Eesti vanim ja auväärseim kunstipreemia, mida antakse välja 1973. aastast peale. Eesti Kunstnike Liidu ja Tallinna linnavalitsuse poolt eelmise aasta jooksul valminud või esmakordselt avalikustatud kunstisündmuste eest. Erandina võidakse preemia välja anda varem valminud tööde või elutöö eest. Igasugune autasu on andja(te) – zürii, komisjoni seisukohavõtt. Kristjan Raua kunstiaastapreemia on aga aastakümnete vältel nii demokraatlikuks, lausa hõlmamatult laiapõhjaliseks muutunud, et on raske mingit ühtset hoiakut näha. See on meie oma preemia, kolleegide auavaldus neile, kes on läinud aastal midagi väärtuslikku korda saatnud, kes on jätnud jälje meie kunsti(ajalukku). Preemia on nagu Kristjan Raud isegi: polegi enam tähtis, mida Kristjan Raua kunst omal ajal tähendas, sest kõikvõimalikud ideoloogiad on seda oma huvides ära kasutanud ja püüdnud oma märgiks teha. Kristjan Raud on meie oma ja turvaline, tema loomingus võime leida traditsioonide jätkuvust ja ka nende lõhkumist. Raud hindas “resoluutseid... rippumatuid isikuid, kes... looksid oma sisemiste seaduste järgi... sundimatult, käskimatult, endastmõistetavalt” ja ta oli kindel, et selle saavutamiseks vajame avatust: “on aeg pidevalt Euroopa suure kunstiga ühendusse jääda”, sest “läände on õige mitu akent raiutud” ja “need jäägu”. Seda kõike 1930ndate lõpul.
Kalevipoeg laudu toomas.
9