metsaraide ja kaardimaterjalide salastamispoliitika tõttu.Ilumetsa kraatrid avastati 1938. aastal TÜ geoloogia üliõpilase Rudolf Halliku poolt. Juba sama aasta sügisel külastas kraatreid tuntud geoloog Artur Luha, kes jõudis otsusele, et tegu võiks tõesti olla meteoriidikraatritega. Tema algatusel koostati Põrguhaua topograafiline plaan ja Süvahaua kraatri põhja kaevati paari meetri sügavune šurf. Sõda peatas aga edasised uurimised. Uuesti alustati Ilumetsa kraatrite uurimist 1956. aastal. Suurima kraatri Põrguhaua läbimõõt valliharjalt on 75-80 m ja sügavus 12,5 m, kraater on veidi elliptilise kujuga. Ümbritseva valli kõrgus ulatub meetrist kuni 4,5 meetrini. Kraatripõhja täiteks on 10 m paksuselt liivakivi ja põhimoreeni segatud mass. Sügavhaua kraater asub Sügavhaua metsavahikoha lähedal ja on üsna võssakasvanud. Kraatri läbimõõt on väiksem umbes 50 m ja kraatri sügavus 4,5 m. Kraatripõhja täidab suures osas sisseuhutud
kes metsas olevatele aukudele üsna juhuslikult peale sattus. Kohalikele elanikele olid kraatrid siiski juba varem tuntud, sest ega nad muidu nii romantilisi nimesid nagu Põrguhaud, Kuradihaud ja Tondihaud poleks pälvinud. Kokku on siin teada viis kraatrit, kuid ainult kolm on kindlalt maavälise päritoluga. Põrgu- ja Sügavhaud on oma kuju, hea säilivuse ja Kaali peakraatrile lähedaste mõõtmete tõttu tüüpilised meteoriidikraatrid. Ilumetsa kraatrite puhul on tegemist tugeva meteoriidilöögiga - kraatripõhi ulatub läbi pudedate Kvaternaarisetete üsna sügavale Devoni ladestu Burtnieki lademe liivakividesse. ' Põrguhaua kraatri läbilõige (A. Aaloe järgi); a - 1 - moreen; 2 - turvas ja sapropeel; 3. Devoni liivakivi; 4 - purustatud liivakivi; 5 - glatsiofluviaalne liiv; 6 - liiv moreeni läätsedega; b - Põrguhaua plaan
Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa. Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant. 3 Kraatrid Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid, Karpaadid, Juura, Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna (merepinna analoog Kuul). Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste omad, kuid leidub ka riigi- ja usutegelaste, kirjanike, kosmonautide jt
sellel on vaid kaks väheldast merd, mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast. Kuu esikülg on väga mereline ja tagakülg palju tasapinnalisem, seal on ainult kaks merd. Kuul lähimal vaatlusel on näha seal mitmeid mäeahelikke, orge, lõhesid ja kraatreid. Mägedele on nimed pandud Maal asuvate mägede järgi, nt Alpid, Kaukasus jms. Kraatritel on eelkõige teadlaste kuid ka mõnede muude tuntud isikute nimed .( Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern, Mädler, Parrot, F.G.W. Struve, O.W. Struve) Kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on väga palju. Meredes hõredamalt, mandri osas tihedamalt. Kraatrite põhjuseks on meteoriidid. Kui kraatri läbimõõt ületab 300 km siis ei nimetata seda neid enam kraatriks vaid basseiniks. Oma väiksuse tõttu Kuul praktiliselt puudub atmosfäär. sest ta ei suuda seda kinni hoida. mis kaitseks teda elusorganismidele kahjulike päikese kiirte, kosmilise kiirguse või pisimeteoriitide voogude eest
arenenud perioodi. Kaali kraater on teadaolevatest Euroopa noorim suur meteoriidikraater, kui jätta kõrvale pisimeteoriitide tekitatud jäljed maapinnal. Lennart Meri ja mitmed teised uurijad on otsinud Kaali plahvatuse seoseid rahvaluule, Vana-Kreeka päikesejumala Heliose poja Phaetoni hukkumise, muinasskandinaavia jumala Thori saabumisega idast või maailmarändur Pythease reisikirjadega. Meteoriidi langemine Kraatrite ehitus ja pihustunud meteoriidiaine levik viitab hiidmeteoriidi langemisele idakirde suunast 45° nurga all. Meteoriidikeha algmass atmosfääri sisenemisel võis olla 400...10 000 tonni, mass põrkumisel maapinnaga 20...80 tonni, algkiirus atmosfääri sisenemisel 15...45 km/s, kiirus põrkumise hetkel maapinnaga 10...20 km/s. Atmosfääri läbimisel meteoriit kuumenes ja purunes 5...10 km kõrgusel tükkideks ning langes maapinnale meteoriidisajuna, tekitades 110
Esikülg on mereline, need hõlmavad selle pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd, mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast. Kraatrid Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid, Karpaadid, Juura, Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna (merepinna analoog Kuul). Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste omad, kuid leidub ka riigi- ja usutegelaste, kirjanike, kosmonautide jt.
Kaalijärve kui ebatavalise loodusnähtuse teadusliku mõtestamise algperioodil (1827 a. alates) esitati selle tekke kohta erinevaid arvamusi: - vulkaaniline plahvatuslehter või vee, auru, gaasi ja muda äkiline purskumine; - lubjakivilõhedest tingitud karstilangetus või soolakupli sissevarisemine; - muistne linnus, kus kaevu ülesandeid täitnud looduslikku järve ümbritses inimeste poolt kuhjatud vall - ja lõpuks - meteoriidi langemisarm. Reinwald tõestas Kaali kraatrite meteoriitse tekke 1937. aastal, leides väikekraatritest 2 ja 5 kolmkümmend meteoriitraua kildu. Kaali meteoriit esindab kõige levinumat raudmeteoriidi tüüpi - jämedastruktuurilist oktaedriiti, milles on Fe 91,5% ja Ni 8,3%, lisandina veel koobaltit, germaaniumi ja iriidiumi. Meteoriidi lihvitud lõikepinnal on nähtav tüüpiline Widmanstätteni struktuur ja ta sisaldab raudmeteoriitidele omaseid mineraale nagu sreibersiiti, kamasiiti ja taeniiti.
kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga. · Raskuskiirendus: Kuu pinnal on 0,17g Välisilme. Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17000 üle 3,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrit. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on kraatritega kaetud Kuu valdavalt mandriline tagakülg. Esiküljel on kraatritega kõige tihedamalt kaetud mandriline lõunaosa, mis sarnaneb selles osas mõnevõrra tagaküljega
EESTI METEORIIDID Anni Niinep ja Elis Kiin Eesti meteoriidikraatrid Mis on meteoriit ja meteoriidikraater? Head geoloogilised eeldused Suur huvi kraatrite vastu 1920. Kaali kraater Kraatriuuringute edukus Eesti meteoriidikraatrid Kaali kraatrid Saaremaal Meteoriitide avastamislugu Peakraater ja kõrvalkraatrid Ilumetsa kraatrid Põlvamaal Põrguhaud ja sügavhaud Artur Luha Devoni liivakivide avamusala Tsõõrikmäe kraater Räpina alevi idaserval Vaevumärgatav ümar lohk Simuna kraater Kirde-Eestis 1937 Suhteliselt väike
3477,8 km Heledus Tiirlemisperiood 1/425 000 Päikese heledusest 27 päeva 7 tundi 43 minutit Kraatrid Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid, Karpaadid, Juura, Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna (merepinna analoog Kuul). Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste omad, kuid leidub ka riigi- ja usutegelaste, kirjanike, kosmonautide jt
seljandikega kaetud põhjast kahe km kõrgusele. Nimi Palavus tuleb sellest, et oma "hüplemiste" ajal on Päike seal lagipunktis ja see piirkond soojeneb seega kõige rohkem. Basseini tekitanud kokkupõrge mõne meteoriidiga oli nii võimas, et lööklained kontsentreerusid uuesti planeedi vastasküljel. Arvatavasti seepärast on Palavuse basseini antipoodiks piirkond, mida naljatades nimetatakse "veidraks alaks". Seal on planeedi pind segamini paisatud, kraatrite vallid on küngaste ja vagude poolt tükeldatud. Kui kraatrite olemasolu Merkuuril võis vähemalt aimata, siis magnetvälja avastamine tema ümber "Mariner 10" poolt oli tõeline üllatus. Merkuuri magnetväli on küll väike, moodustades maa magnetvälja tugevusest vaid üheprotsendi, kuid Kuul ja Veenusel puudub see hoopiski. Seni seostati magnetvälja olemasolu planeetidel nende kiire pöörlemisega (dünamo teooria). Merkuur pöörleb aga väga aeglaselt
kahe km kõrgusele. Nimi Palavus tuleb sellest, et oma "hüplemiste" ajal on Päike seal lagipunktis ja see piirkond soojeneb seega kõige rohkem. Basseini tekitanud kokkupõrge mõne meteoriidiga oli nii võimas, et lööklained kontsentreerusid uuesti planeedi vastasküljel. Arvatavasti seepärast on Palavuse basseini antipoodiks piirkond, mida naljatades nimetatakse "veidraks alaks". Seal on planeedi pind segamini paisatud, kraatrite vallid on küngaste ja vagude poolt tükeldatud. Üldisele sarnasusele vaatamata on Kuul ja Merkuuril ka mitmeid erinevusi: isegi kõige tihedamini kraatritega kaetud Merkuuri piirkonnad pole kraatritest küllastunud, vaid sisaldavad tasaseid alasid. Palju vähem on 20-50 km läbimõõduga kraatreid. Mitmeid erinevusi põhjustab Kuuga võrreldes üle kahe korra suurem raskusjõud Merkuuri pinnal. Nii paiknevad kraatrite tekkimisel väljapaiskunud aine tagasilangemisel moodustunud
Kraatriväli on oluline ka ajaloolisest seisukohast, sest Kaali kraatrid olid enne Teist maailmasõda ainsad kildudega tõestatud kraatrid Euroopas ja üldse teine meteoriidikildudega tõestatud kraatrirühm maailmas, oluline on ta ka peale plahvatust kultuuripilti kandunud mõjutuste poolest. Kaalis kujunes plahvatuse tagajärjel ka uus pinnavorm, mis sobis kasutamiseks linnuse, veevõtukoha ja ohvrihiiena. (http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=252 ) Skeem 1. Kaali kraatrite paiknemine (http://www.ut.ee/BGGM/kaali.html) 3 1. FAKTE Kaali kraatri meteoriitne päritolu tõestati 1937. aastal, mil koguti esimesed 8,3 niklisisaldusega raudmeteoriidikillud. Teadlaste arvates sisenes u. 400 kuni 10 000 tonni kaaluv meteoriit Maa atmosfääri kirde suunast kiirusega 15 - 45 km/s, maapinnani jõudes oli selle kiirus 10 -20 km/s.Meteoriidi massiks pakutakse 20 kuni 80 tonni. Olles 5 - 10 km
katkev maapinna ülakihtide üleskergitatud osa. Kõige laialivalguvamad on vallikontuurid väikekraatritel, mis asuvad haritaval põllumaal või on otsese inimtegevuse mõjul märkimisväärselt rikutud. Mõnikord ühtib kraatri madalaim valliosa meteoriidi langemise suunaga, kõrgeim valliosa on aga langemissuuna pikendusel. See asjaolu ahvatleb taastama meteoriidikeha langemissuunda valliehituse kuju põhjal. Valli jäänused kraatrite ümbruses on suhteliselt vastupidavad ka hilisematele kulutusprotsessidele, hoolimata pinnase suurest kobestumisest tekkemomendil. Eriti kehtib see aluspõhjakivimi plokkidest kergitatud valli tuumaosa puhul. Seetõttu on valli olemasolu väikekraatrite määramise üks põhitunnus. Vallimaterjali koostis ja ehitus Vallil on kaks osa: plahvatusel üles kergitatud märklauakivim ja õhku paisatud aine puistang sellel. Väikekraatritele ei ole kergitatud vallituum eriti iseloomulik
Keskmine kaugus on 384 000 km. Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s. Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga, see on sideeriline kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi. Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant. Välisilme, pinnaehitus, atmosfäär Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17000 üle 3,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrit. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on kraatritega kaetud Kuu valdavalt mandriline tagakülg. Esiküljel on kraatritega kõige tihedamalt kaetud mandriline lõunaosa, mis sarnaneb selles osas mõnevõrra tagaküljega
loodejõud on Iol väga tugevad ning nende energia arvel kujundavad suurkuu vulkaanid täielikult kogu kaaslase reljeefi. Erinevalt kõikidest teistest Galilei kaaslastest ja maataolistest planeetidest, puuduvad Io pinnal meteoriidikraatrid nad on mattunud laava alla. Vulkaanikraatreid on aga suurkuu lausa täis pikitud, keskmine kraatritevaheline kaugus on 250 kilomeetrit. Vulkaanikoonuste läbimõõt on keskmiselt 50 kilomeetrit, kuid on ka paarisajakilomeetrise läbimõõduga vulkaane. Kraatrite sügavus ulatub mõnesajast meetrist kahe kilomeetrini, koonuste kõrgused on tublisti väiksemad. Vulkaanide tõttu on Io üpris tasase reljeefiga. Suurkuu värvuse määravad väävlirikkad, heleoranzhid tasandikud, kuid on ka valgeid ja pruune piirkondi. Nende keskel on näha musti või tumepruune laike tegutsevate kraatrite läheduses. Io lõunapooluse läheduses paikneb ilma kraatriteta poolteise kilomeetri kõrgune platoo
tugevad ning nende energia arvel kujundavad suurkuu vulkaanid täielikult kogu kaaslase reljeefi. Erinevalt kõikidest teistest Galilei kaaslastest ja maataolistest planeetidest, puuduvad Io pinnal meteoriidikraatrid - nad on mattunud laava alla. Vulkaanikraatreid on aga suurkuu lausa täis pikitud, keskmine kraatritevaheline kaugus on 250 kilomeetrit. Vulkaanikoonuste läbimõõt on keskmiselt 50 kilomeetrit, kuid on ka paarisaja-kilomeetrise läbimõõduga vulkaane. Kraatrite sügavus ulatub mõnesajast meetrist kahe kilomeetrini, koonuste kõrgused on tublisti väiksemad. Io värvuse määravad väävlirikkad, heleoranzhid tasandikud. Nende keskel on mustad või tume- pruunid laigud.mis tegutsevad kraatrite läheduses. Tegutsevad vulkaanid paiknevad enamasti Io ekvaatori läheduses ning uhkeimad neist kannavad nimesid Pele ja Loki. Levinuim ühend suurkuu pinnal on vääveldioksiid.
ja leiti 1984. aastal. Tsõõrikmäe meteoriidikraater on eelmistega võrreldes juba päris uhke. Selle läbimõõt on 40 meetrit ja sügavus kaheksa meetrit. Meteoriidikraater tehti kindlaks 1984. aastal ja sealse plahvatuse vanuseks on arvatud ligi 10 000 aastat. Kraater paikneb Räpina linna külje all. Ilumetsa kraatrid asuvad Põlvamaal Ilumetsas. Viiest kraatrist suurim on 80-meetrise läbimõõduga ja 12 meetri sügavune Põrguhaud. Agu Aaloe, kes 1979. aastal kraatrite kosmilise päritolu tõestas, määras nende vanuseks 6000 aastat. Ilumetsa meteoriidikraatrite rühm on üks Kagu-Eesti huvitavamaid loodusmäletusi. See paikneb Kagu-Eestis Põlva maakonnas, Tartu-Petseri raudtee Ilumetsa peatusest veidi lõuna pool . Viiest kraatrisarnasest lohkvormist on vaid kaks (Põrgu- ja Sügavhaud) vaieldamatult
liikumist. Kõige sagedasemad on Maa loodejõudude poolt perioodiliselt esilekutsutavad kuuvärinad. Need toimuvad sügaval (700 - 1100 km) ja on küllaltki nõrgad. Kuust endast tingitud kuuvärinad on haruldased, kuni miljard korda võimsamad ja toimuvad vaid 25 kuni 300 km sügavusel. Huvitaval kombel ei esine peaaegu üldse kuuvärinaid sügavusel 300 kuni 600 kilomeetrit. Mõlemat tüüpi kuuvärinate epitsentrid koonduvad vaid paari Kuu piirkonda. Kuuvärinaid tekitavad ka kraatrite külgedelt allaveerevad kivid ja pinnale langevad meteoriidid. Kunstlike kuuvärinaid tekitati programmi "Apollo" käigus, kukutades kasutatud maandumismoodulid Kuule. Kuu ja Maa siseehitusel on väikseid sarnasusi ja suuri erinevusi. Kuu koor on paksem kui Maa koor, ulatudes 70 kilomeetrist nähtaval poolel 150 kilomeetrini tagaküljel. Koore erineva paksusega on ilmselt seletatav ka Kuu esi- ja tagakülje erinev välimus, kuna paksema koore tõttu ei pääsenud laava tagaküljel välja
kõrgusele. Nimetus ,,Palavuse bassein" tuleneb sellest, et oma ,,hüplemiste" ajal on päike seal lagipunktis ja see piirkond soojeneb seega kõige rohkem. Basseini tekitanud kokkupõrge mõne meteoriidiga oli nii võimas, et lööklained kontsentreerusid uuesti planeedi vastasküljel. Arvatavasti seepärast on Palavuse basseini antipoodiks piirkond, mida naljatades nimetatakse ,,Veidraks alaks". Seal on planeedipind segamini paisatud, kraatrite vallid on küngaste ja vagude poolt tükeldatud. (1) Merkuuri iseärasused Üldisele sarnasusele vaatamata on Kuul ja Merkuuril ka mitmeid erinevusi: isegi kõige tihedaminikraatritega kaetud Merkuuri piirkonnad pole kraatritest küllastunud vaid sisaldavad tasaseid alasid. Palju vähem on 20 kuni 50 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid. Mitmeid erinevusi põhjustab Kuuga võrreldes üle kahe korra suurem raskusjõud Merkuuri pinnal
loodejõud on Iol väga tugevad ning nende energia arvel kujundavad suurkuu vulkaanid täielikult kogu kaaslase reljeefi. Erinevalt kõikidest teistest Galilei kaaslastest ja maataolistest planeetidest, puuduvad Io pinnal meteoriidikraatrid -- nad on mattunud laava alla. Vulkaanikraatreid on aga suurkuu lausa täis pikitud, keskmine kraatritevaheline kaugus on 250 kilomeetrit. Vulkaanikoonuste läbimõõt on keskmiselt 50 kilomeetrit, kuid on ka paarisaja-kilomeetrise läbimõõduga vulkaane. Kraatrite sügavus ulatub mõnesajast meetrist kahe kilomeetrini, koonuste kõrgused on tublisti väiksemad. Vulkaanide tõttu on Io üpris tasase reljeefiga. Suurkuu värvuse määravad väävlirikkad, heleoranzhid tasandikud, kuid on ka valgeid ja pruune piirkondi. Nende keskel on näha musti või tumepruune laike tegutsevate kraatrite läheduses. Io lõunapooluse läheduses paikneb ilma kraatriteta poolteise kilomeetri kõrgune platoo. Lõuna-parasvöötmes asuvad Io kaks suurt
Kraatrinõlvadel on moreen muljutud kohati keerukateks rebendvormideks.10 Sügavhaua läbimõõt on väiksem - umbes 50 m ja kraatri sügavus 4,5 m. Kraatripõhja täidab suures osas sisseuhutud vallimaterjal, turvast pole moodustunud. Aluspõhjakivimite purustusvööndi paksust hinnatakse 20 meetrile. Põrgu- ja Sügavhaud on oma kuju, hea säilivuse ja Kaali peakraatrile lähedaste mõõtmete tõttu tüüpilised meteoriidikraatrid. Ilumetsa kraatrite puhul on tegemist tugeva meteoriidilöögiga - kraatripõhi ulatub läbi pudedate Kvaternaarisetete üsna sügavale Devoni ladestu Burtnieki lademe liivakividesse. Kraatrite esmauurijaks oli hilisem akadeemik Artur Luha, kelle tööd sõja tõttu katkesid. Pärastsõja aastail oli viljakaim uurija Ago Aaloe, kes selgitas kraatrite morfoloogia ja selle nõlvade dislotseeritud struktuuride alusel meteoriidi langemissuuna, Põrguhaua põhja täitvate setete alusel aga ka ligikaudse vanuse
põhjarannikul Mandriluited Mandriluited võib kohata sisemaal Võrtsjärve nõos, Vanaõuel ja Alutagusel Elutekkelised Elusorganite tegevuse tulemusena. Taimede ja loomade tekkega · Sootasandikud · Sipelgate, kobraste jt kuhilpesad · Loomarajad Inimtekkelised · Linnamäed · Karjäärid · Tuhamäed · Aherainemäed ehk terrikoonikud · Sootasandikud Meteoriidikraatrid · Meteoriidikraatrid on meteoriitide langemise tagajärjel tekkinud valliga ümbritsetud lohud · Tuntuim on Kaali kraatrite rühm Saaremaal · Lõuna-Eestis asuvad Ilumetsa kraatrid · Soome lahes Osmussaare ja Pakri saarte vahel avastati 1997. a. Neugrundi kraater
vulkaanid täielikult kogu kaaslase reljeefi. Erinevalt kõikidest teistest Galilei kaaslastest ja maataolistest planeetidest, puuduvad Io pinnal meteoriidikraatrid -- nad on mattunud laava alla. Vulkaanikraatreid on aga suurkuu lausa täis pikitud, keskmine kraatritevaheline kaugus on 250 kilomeetrit. Vulkaanikoonuste läbimõõt on keskmiselt 50 kilomeetrit, kuid on ka paarisaja- kilomeetrise läbimõõduga vulkaane. Kraatrite sügavus ulatub mõnesajast meetrist kahe kilomeetrini, koonuste kõrgused on tublisti väiksemad. Vulkaanide tõttu on Io üpris tasase reljeefiga. Suurkuu värvuse määravad väävlirikkad, heleoranzhid tasandikud, kuid on ka valgeid ja pruune piirkondi. Nende keskel on näha musti või tumepruune laike tegutsevate kraatrite läheduses. Io lõunapooluse läheduses paikneb ilma kraatriteta poolteise kilomeetri kõrgune platoo. Lõuna-parasvöötmes asuvad Io kaks suurt mäge --
või osaline kuuvarjutus. Päikesevarj.-leiab aset siis kui Kuu on Maa ja Päikese vahel, varjates päikesevalguse. Täielik varjutus on nähtav vaid seal, kus Maale langeb Kuu täisvari. Seal kus Maale langeb poolvari, on nähtav osake päikesevarjust. Maa rühma planeedid on Merkuur, Veenus, Maa ja Marss, kuna nende mõõtmed, massid, ja tihedused on võrreldavad. Nad on suure tihedusega ja suhteliselt väikesed. *väike kaaslasete arv ning aeglane pöörlemine. *Kraatrite olemasolu. Hiidplaneedid Jupiter, Saturn, Uraan, Netuun. *Suur mass, suured mõõtmed, väike tihedus. *Pöörlevad hästi kiiresti, suur lapikus Päike: *kollane kääbustäht * on kiirgav gaasikeha, mis koosneb pähiliselt vesinikust ja heeliumist * keskmes toimuvad termotuumareaktsioonid(vesinik muutub heeliumiks, mille tulemusel eraldub soojusenergia)*päikese nn pinnatemp on 55000 kraadi. Kuu: *1 suuremaid kaaslasi
Maa tüüpi planeedid-Marss,Kuu,Veenus,Merkuur.Nende mõõtmed, massid ja tihedused on võrreldavad. Neid iseloomustab väike kaaslaste arv ja aeglane pöörlemine..Maa tüüpi planeetidel on kindlaks tehtud kraatrite olemasolu. Merkuur on Päikesele lähim ja Maa-tüüpi planeetitest väikseim.Maalt on Merkuuri halb vaadelda,kuna ta asub päikesele lähedal ja jääb Maast suhteliselt kaugele. Atmösfäär Merkuuril puudub ja ta meenutab Kuud.Merkuuri orbiit on piklik ja tema liikumine orbiidil ebaühtlane.Tuum on suurem kui Maa tuum. Välimine koor on silikaadist. Merkuuril puuduvad kaaslased. Nõrk magnetväli. Marss-kaks kaaslast,1/10 Maa massist.Marsil vahetuvad aastaajad. Atmosfäär
kraatreid. Sellele lisanduvad mõned mäed ja madalamad alad nagu Kuulgi. Merkuur on väga kuum ning tal pole atmosfääri ega vett. Veenus Järgmine planeet Päikesest eemaldudes on Veenus. Päikese ja Kuu järel on ta heledaim objekt taevas. Ta on kaetud mürgiste gaaside pilvedega, mis peegeldavad väga hästi päikesevalgust. Tema pind on väga kuum ja pilved nii tihedad, et läbi nende pole võimalik Päikest näha. Sellel planeedil on palju suuri madalaid tasandikke ühes kraatrite, orgude ja mägiste aladega. Leidub ka vulkaane, mis võivad veel praegugi aktiivsed olla. Marss Marss paistab taevas punase tähesarnase punktina, ta on verega ühte värvi. Läbi teleskoobi paistavad Marsi polaarsed jäämäed, mis sisaldavad külmunud vett. Aastaid tagasi uskusid astronoomid, et Marsil võib olla arukas elu, kuid praegu teame, et see pole õige. Marsi pind on väga külm ja kaetud igas suurusjärgus kaljudega
1.Kuu üldandmed Kuu läbimõõt on 3476 km, ligi 4 korda väiksem Maa läbimõõdust. Kuu on Maa massist 81 korda väiksem. Raskusjõud Kuu pinnal on 6 korda väiksem kui Maal. Kuul ei ole atmosfääri, tuult, ega ilmastikku. Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim 406 700 km 2.Välisilme Tumedaid laike Kuu pinnal nim. meredeks, heledaid alasid mandriteks. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 km, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis (löögi)basseiniks. 3.Atmosfäär Oma väiksuse tõttu ei ole Kuul märkimisväärset atmosfääri, sest ta ei suuda seda kinni hoida. Sõna märkimisväärne on siin oluline, sest mingi atmosfääri moodustab Kuu ümber päikesetuul
kontseteereerusid uuesti planeedi vastasküljel. (1) 1.3 Ainuomased jooned. Üldisele sarnasusele vaatamata on Kuul ja Merkuuril ka erinevusi: isegi kõige tihedamani kraatritega kaetud Merkuuri piirkonnad pole kraatritest küllastunud, vaid sisaldavad tasaseid alasid. Palju vähem on 20 kuni 50kilomeetrise läbimõõduga kraatreid. Mitmeid erinevusi Kuuga võrreldes üle kahe korra suurem raskusjõud Merkuuri pinnal. Seetõttu paiknevad kraatrite tekkimisel väljapaiskunud aine tagasilangemisele moodustunud sekundaarkraatrid peakraatrile lähemal kui Kuul. Suurte kraatrite vallid on madalamad ja nende keskel esineb mäetippe sagedamini. Täiesti ainuomased Merkuurile on kuni kahe kilomeetri kõrgused ja sadade kilomeetrite pikkused astangud, mida pole leitud ei kuul ega Marsil. Sageli lõikavad astangud erineva iseloomuga piirkondi. Tõenäoliselt on need tekkinud Merkuuri kokkutõmbumisel planeedi rauast tuuma jahtumisel
poolt 1877. a. Kanalid oma korrapäraga näisid kindlalt olevat marslaste kätetöö. Neid õnnestus koguni fotografeerida, kuid osa Marssi vaadelnud astronoome pole kanaleid iialgi näinud. Taimestikule näisid viitavat ka Marsi spektrist leitud neeldumisjooned. "Mariner 4" möödalennuga 1964. a. alanud uus etapp Marsi uurimisel lükkas need seni nii kindlalt püsinud argumendid ümber. Kanalid osutusid täielikuks silmapetteks, ainult mõned üksikud neist langevad juhuslikult kokku kraatrite ahelikega Marsi pinnal. Kõige olulisemateks vastuargumentideks elule osutusid aga automaatjaamade poolt tehtud rõhu ja temperatuuri ning atmosfääri koostise määrangud, mis näitasid maiste elusorganismide eksisteerimise võimatust Marsil. "Mariner 9" poolt tehtud fotod näitasid Marsi pinnal iidseid jõesänge, milles umbes miljard aastat tagasi oli voolanud vesi. See andis lootust, et võib-olla on kunagi Marsil siiski elu tekkinud ja ehk on elusorganismid järk-järgult
mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna. Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste omad, kuid leidub ka riigi- ja usutegelaste, kirjanike, kosmonautide jt nimesid. Teiste hulgas on ka mitmeid Eestiga seotud teadlaste nimelisi kraatreid, näiteks Krusenstern, Struve ja Ostwald. Joonis 2. Kuu kraatrid 6 Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17 000 üle 3,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrit. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on kraatritega kaetud Kuu valdavalt mandriline tagakülg. Esiküljel asub Kuu nähtava külje suurim kraater Clavius, mille 6600 meetri kõrguste vallide vahekaugus ulatub kuni 235 kilomeetrini
magnetväli, mille tugevus on umbes 1 % Maa magnetvälja tugevusest. VEENUS Mõõtmetelt on Veenus Maale väga sarnane ja planeet on kaetud kogu ulatuses läbipaistmatu pilvekihiga. Veenuse orbiit on praktiliselt ringikujuline. Veenus pöörleb väga aeglaselt, kuid see toimub tiirlemisele vastassuunas, siis on päikeseööpäev (117 päeva) pöörlemisperioodist lühem. Kuna Veenuse telg on orbiidi tasandiga enam- vähem risti siis aastaaegade vaheldumine seega puudub. Peale kraatrite on Veenusel avastatud ka lõhesid. Vähesel määral leidub ka vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru. Vedel vesi puudub, pilvede põhikiht koosneb väävelhappest. MAA kuu on oma emaplaneediga võrreldes sedavõrd suur, et Maad ja Kuud oleks õigem nimetada kaksikplaneediks. MARSS Marss oli Kreekas sõjajumal ja Roomas põllumajandusjumal. Nähtavasti sai ka planeet Marss selle nime vastavalt oma punasele värvusele. Selle planeedi nime järgi on nimi pandud ka
orge. See-eest Umbriel on ühtlaselt kaetud suurte, 100 kuni 200 kilomeetrise läbimõõduga kraatritega. Üksluisust rikkusid vaid ühe kraatri sees olev hele rõngas ja teise kraatri keskel olev hele laik. Kraatrid katavad tihedalt ka Uraani suurimat kaaslast Titaniat, kuid erinevalt Umbrielist on nad väiksemad (läbimõõt 10-50 km) ja lisaks esineb seal muidki pinnavorme, näiteks vagusid, astanguid (kõrgus 2-5 km) ja lõhesid. Kõige välimisel kaaslasel Oberonil on peale kraatrite ka mõnede astangute vaevumärgatavad jäänused. Osa kraatreid on ümbritsetud kiirtega sarnaselt Kuu kraatritega ja mõnede kraatrite põhjad on tumedad. 31. oktoobril 1997 teatas Rahvusvaheline Astronoomia Unioon kahe uue Uraani kaaslase avastamisest nelja USA ja Kanada astronoomi poolt Brett J. Gladman'i (Toronto ülikool) juhtimisel. Avastatud kaaslased on äärmiselt väikese heledusega. Tegemist on üldse kõige nõrgemate maa pealt vaadeldud planeetide kaaslastega
1. Kuu läbimõõt on 3476 km, ligi 4 korda väiksem Maa läbimõõdust. Kuu on Maa massist 81 korda väiksem. Raskusjõud Kuu pinnal on 6 korda väiksem kui Maal. Kuul ei ole atmosfääri, tuult, ega ilmastikku. Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim 406 700 km. 2.Välisilme Tumedaid laike Kuu pinnal nim. meredeks, heledaid alasid mandriteks. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 km, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis (löögi)bassein ks. 3. Oma väiksuse tõttu ei ole Kuul märkimisväärse t atmosfääri, sest ta ei suuda seda kinni hoida. Sõna märkimisväärne on siin oluline, sest mingi atmosfääri moodustab Kuu ümber päikesetuul
Koosneb umbes 6070% ulatuses metallidest ja 30% ulatuses silikaatidest Merkuur Merkuur on mitmel viisil sarnane Kuuga: tema pind on kraatreid täis ja on väga vana Merkuuri atmosfäär on äärmiselt hõre Merkuur on palju tihedam kui Kuu . Merkuur on tiheduselt teine keha Päikesesüsteemis pärast Maad Merkuuri pinnal paistavad tohutud järsakud, mõned neist on sadu kilomeetreid pikad ja kuni kolm kilomeetrit kõrged. Mõned neist lõikavad läbi kraatrite ringe, tõestades, et nad on moodustunud surve mõjul. Magnetväli Merkuuril on nõrk magnetväli, mille tugevus on umbes 1 % Maa magnetvälja tugevusest Huvitavad faktid Merkuur on nime saanud vanarooma kaubanduse, reiside ja varguse jumalalt Mercuriuselt Merkuur on Maa kaaslasest Kuust pisut suurem Huvitavad faktid Merkuuril ei ole kaaslasi Merkuur on planeetide suuruste poolest kaheksas Merkuur on Päiksesesüsteemi tumedaim planeet
Paikneb Võhandu jõe valglas Raba pindala on 1448 hektarit Meenikunno raba on tekkinud liivakõrgendike haardes olnud järve kinnikasvamisel ja kaldaalade rabastumisel Turbakihi maksimaalseks paksuseks on 7 m, keskmine paksus on 2,6 m Raba ja laugaste vesi on tugevalt happeline (pH 3-4) Ilumetsa meteoriidikraatrid Piirkonnas on vähemalt viis lohkvormi millest kahe puhul Põrgu- ja Sügavhaud on kindlalt teada nende meteoriitne päritolu. Ülejäänud kraatrite nimed on Ingli-, Tondi- ja Kuradihaud Põrguhaud on kraatritest suurim: selle läbimõõt valliharjalt on 7580 m ja sügavus 12,5 m Sügavhaud- läbimõõt valliharjalt 50 m ja sügavus 4,5 m 2017. aastal tehti radiosüsinikumeetodi abil lõplikult kindlaks, et Ilumetsa kraatrid on meteoriitset päritolu ning nende vanuseks määrati 71707000 aastat. Vetevõrk Palumaa soostumus on 13.0% Palumaast jookseb läbi Piusa jõgi
Paikneb Võhandu jõe valglas Raba pindala on 1448 hektarit Meenikunno raba on tekkinud liivakõrgendike haardes olnud järve kinnikasvamisel ja kaldaalade rabastumisel Turbakihi maksimaalseks paksuseks on 7 m, keskmine paksus on 2,6 m Raba ja laugaste vesi on tugevalt happeline (pH 3-4) Ilumetsa meteoriidikraatrid Piirkonnas on vähemalt viis lohkvormi millest kahe puhul Põrgu- ja Sügavhaud on kindlalt teada nende meteoriitne päritolu. Ülejäänud kraatrite nimed on Ingli-, Tondi- ja Kuradihaud Põrguhaud on kraatritest suurim: selle läbimõõt valliharjalt on 7580 m ja sügavus 12,5 m Sügavhaud- läbimõõt valliharjalt 50 m ja sügavus 4,5 m 2017. aastal tehti radiosüsinikumeetodi abil lõplikult kindlaks, et Ilumetsa kraatrid on meteoriitset päritolu ning nende vanuseks määrati 71707000 aastat. Vetevõrk Palumaa soostumus on 13.0% Palumaast jookseb läbi Piusa jõgi
põhjapoole Kuu tagumisel küljel. Koore all asub vahevöö ja arvatavasti ka väike tuum. Kuu vahevöö on ainult osaliselt sula. See on imelik, aga Kuu massi on tasakaalustunud tema geomeetrilisest tsentrist umbes 2 km võrra Maa suunas. Samuti on koor tihedam Maale lähemal asuvas küljes. Kuul on kaks tähtsamat maastikutüüpi: väga vana mägismaa ja suhteliselt tasane noorem Maria. Maria (mis hõlmab umbes 16 % Kuu pinnast) on tohutu kokkusurutud kraatrite kogum, mis on hiljem täitunud sulalaavaga. Suurem osa pinnast on kaetud regoliidiga, mis on segu peenikesest tolmust ja kivisest purdmaterjalist ja on tekkinud meteoriidikokkupõrgete tagajärjel. Veel teadmata põhjustel on Maria koondunud Kuu esiküljele (Maale lähem külg). Lisaks hästi tuntud iseärasustele Kuu esiküljel, asub tagumisel poolel Lõunapooluse-Aitken, mille diameeter on 2250 km ja sügavus 12 km. See teeb temast Päikesesüsteemi suurima kokkupõrkel
Jupiteri lähedusest tingitud loodejõud on Iol väga tugevad ning nende energia arvel kujundavad suurkuu vulkaanid täielikult kogu kaaslase reljeefi. Erinevalt kõikidest teistest Galilei kaaslastest ja Maa-taolistest planeetidest, puuduvad Io pinnal meteoriidikraatrid-nad on mattunud laava alla. Vulkaanikraatreid on aga suurkuu lausa täis pikitud, keskmine kraatritevaheline kaugus on 250 km ja vulkaanikoonuste läbimõõt 50 km, kuid on ka paarisaja-kilomeetrise läbimõõduga vulkaane. Kraatrite sügavus ulatub mõnesajast meetrist kahe kilomeetrini, koonuste kõrgused on tublisti väiksemad. Vulkaanide tõttu on Io üpris tasase reljeefiga. Suurkuu värvuse määravad väävlirikkad, heleoranzid tasandikud, kuid on ka valgeid ja pruune piirkondi. Io lõunapooluse läheduses paikneb ilma kraatriteta poolteise kilomeetri kõrgune platoo. Lõuna parasvöötmes asuvad Io kaks suurt mäge, Silpium ja Haemus. Viimase tipp tõuseb ümbritsevast tasandikust kümme kilomeetrit kõrgemale
Vett ega mingit muud vedelikku Kuu meredes päriselt ei leidu, oma nime on nad saanud 17. sajandil sarnasuse põhjal. 3. Kuu väga nõrga raskusjõu tõttu pole seal atmosfääri , tuult ega ilmastikku. 4. Pinnaehitus Pinnaehitust iseloomustab rõngasmägede ja meteoriidikraatrite rohkus. Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17000 üle 3,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrit. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on kraatritega kaetud Kuu valdavalt mandriline tagakülg. Esiküljel on kraatritega kõige tihedamalt kaetud
Io vulkaani suudme kõrge temperatuur viitab sellele, et ta purskab suure magneesiumisisaldusega laavat. Seni arvati, et Io vulkaanid purskavad vaid väävlit, sest alates vulkaanide avastamisest "Voyager'i" poolt 1979. aastal oli nende temperatuuriks mõõdetud vaid umbes 400°C. Io värvuse määravad väävlirikkad, heleoranzid tasandikud, kuid on ka valgeid ja pruune piirkondi. Nende keskel on näha musti või tumepruune laike tegutsevate kraatrite läheduses. Tegutsevad vulkaanid paiknevad enamasti Io ekvaatori läheduses ning uhkeimad neist kannavad nimesid Pele ja Loki. Ainukesena Suurkuudest ei ole Io peal leitud jälgi veest. Levinuim ühend suurkuu pinnal on vääveldioksiid. Osa uurijaid aga arvab, et Io sisemisel kaljupinnasel loksub kolme kilomeetri sügavune vedela väävli ookean. Seda katab umbes sama paks väävlist ning vääveldioksiidist planeedikoor
kahe km kõrgusele. Nimi Palavus tuleb sellest, et oma "hüplemiste" ajal on Päike seal lagipunktis ja see piirkond soojeneb seega kõige rohkem. Basseini tekitanud kokkupõrge mõne meteoriidiga oli nii võimas, et lööklained kontsentreerusid uuesti planeedi vastasküljel. Arvatavasti seepärast on Palavuse basseini antipoodiks piirkond, mida naljatades nimetatakse "veidraks alaks". Seal on planeedi pind segamini paisatud, kraatrite vallid on küngaste ja vagude poolt tükeldatud. Üldisele sarnasusele vaatamata on Kuul ja Merkuuril ka mitmeid erinevusi: isegi kõige tihedamini kraatritega kaetud Merkuuri piirkonnad pole kraatritest küllastunud, vaid sisaldavad tasaseid alasid. Palju vähem on 20-50 km läbimõõduga kraatreid. Mitmeid erinevusi põhjustab Kuuga võrreldes üle kahe korra suurem raskusjõud Merkuuri pinnal. Nii paiknevad kraatrite tekkimisel väljapaiskunud aine tagasilangemisel moodustunud
planeetidest omab Saturn kõige rohkem kaaslasi. Teisele kohale langes nüüd Uraan oma 21 kaaslasega. Nüüdseks on neid nelja uut objekti jälgitud väga paljudes observa-tooriumides üle kogu maailma. Kaaslased paiknevad umbes 15 miljoni km kaugusel Saturnist ja nende läbimõõtudeks on hinnatud 10-50 km. Seniste vaatluste käigus on leitud veel mitu võimalikku kaaslase kandidaati. Seega pole võimatu, et Saturni kaaslaste arv võib veelgi kasvada. Saturni kuud meenutavad oma kraatrite, orgude ja mäeahelikega veidi meie kuud, on aga viimasest palju külmemad ning tõenäoliselt läbinisti jääst moodustunud. Saturni kuud järjestatuna kaugemast lähemale: Phoebe, Iabetus, Hyperion, Titan, Rhea, Helena, Dione, Kalypso, Telesto, Tethys, Enceladus, Mimas, Janus, Epimetheus, Pandora, Prometheus, Atlas, Pan. Saturni koostis Saturn on silmnähtavalt lamestunud kui vaadata läbi väikese teleskoobi; tema ekvatoriaalsed ja polaarsed diameetrid erinevad peaaegu 10% (120,536 km vs.
Moodustub Päiksest ja tema ümber tiirlevatest taevakehadest. Päikese läbimõõt 1,4 miljonit kilomeetrit. Tekkis 4,6 miljardit aastat tagasi supernoova plahvatusest järgi jäänud gaasi- ja tolmupilvest Maa tüüpi planeedid Maa rühma planeedid on Merkuur, Veenus, Maa ja Marss. Nende mõõtmed, massid ja tihedused on võrreldavad. Neid iseloomustab väike kaaslaste arv ja aeglane pöörlemine. Maa rühma planeetidel on kindlaks tehtud kraatrite olemasolu Merkuur Suuruselt kaheksas ja Päikesele lähim planeet. Orbiit on piklik ja tema liikumine orbiidil on ebaühtlane. Pöörleb oma kahe aasta jooksul kolm korda. Tema pind on väga vana ja kraatreid täis Merkuuril ei ole atmosfääri. Tuum on suurem kui Maa tuum. Välimine koor on silikaadist. Merkuuril puuduvad kaaslased. Nõrk magnetväli. Veenus Planeet on kaetud kogu ulatuses läbipaistmatu pilvekihiga .
1877. a. Kanalid oma korrapäraga näisid kindlalt olevat marslaste kätetöö. Neid õnnestus koguni fotografeerida, kuid osa Marssi vaadelnud astronoome pole kanaleid iialgi näinud. Taimestikule näisid viitavat ka Marsi spektrist leitud neeldumisjooned. "Mariner 4" möödalennuga 1964. a. alanud uus etapp Marsi uurimisel lükkas need seni nii kindlalt püsinud argumendid ümber. Kanalid osutusid täielikuks silmapetteks, ainult mõned üksikud neist langevad juhuslikult kokku kraatrite ahelikega Marsi pinnal. Kõige olulisemateks vastuargumentideks elule osutusid aga automaatjaamade poolt tehtud rõhu ja temperatuuri ning atmosfääri koostise määrangud, mis näitasid maiste elusorganismide eksisteerimise võimatust Marsil. "Mariner 9" poolt tehtud fotod näitasid Marsi pinnal iidseid jõesänge, milles umbes miljard aastat tagasi oli voolanud vesi. See andis lootust, et võib-olla on kunagi Marsil siiski elu tekkinud ja ehk on elusorganismid järk-järgult halvenevate
(Nimetus "Palavuse bassein" tuleneb sellest, et oma "hüplemiste" ajal on Päike seal lagipunktis ja see piirkond soojeneb seega kõige rohkem.) Basseini tekitanud kokkupõrge oli nii võimas, et lööklained kontsentreerusid uuesti planeedi vastasküljel. Arvatavasti sellepärast on Palavuse basseini antipoodiks piirkond, mida naljatades nimetatakse "veidraks alaks". Seal on planeedi pind segamini paisatud, kraatrite vallid on küngaste ja vagude poolt tükeldatud. Merkuuri kraatritele pannakse Rahvusvahelise Astronoomia Uniooni otsuse põhjal tuntud kirjanike, kunstnike, muusikute nimed. Nii on Merkuuril Beethoveni, Pus^kini, Shakespeare, Raffaeli, Rodini, Lermontovi, Händeli jt. nimelised kraatrid. (Palavuse bassein ja mõned kraatrid on saanud oma nime enne eelpoolmainitud otsuse vastuvõtmist.) 9.Astangud
Kõige sagedasemad on Maa loodejõudude poolt perioodiliselt esilekutsutavad kuuvärinad. Need toimuvad sügaval (700 - 1100 km) ja on küllaltki nõrgad. Kuust endast tingitud kuuvärinad on haruldased, kuni miljard korda võimsamad ja toimuvad vaid 25 kuni 300 km sügavusel. Huvitaval kombel ei esine peaaegu üldse kuuvärinaid sügavusel 300 kuni 600 kilomeetrit. Mõlemat tüüpi kuuvärinate epitsentrid koonduvad vaid paari Kuu piirkonda. Kuuvärinaid tekitavad ka kraatrite külgedelt allaveerevad kivid ja pinnale langevad meteoriidid. Kunstlike kuuvärinaid tekitati programmi "Apollo" käigus, kukutades kasutatud maandumismoodulid Kuule. Kuu ja Maa siseehitusel on väikseid sarnasusi ja suuri erinevusi. Kuu koor on paksem kui Maa koor, ulatudes 70 kilomeetrist nähtaval poolel 150 kilomeetrini tagaküljel. Koore erineva paksusega on ilmselt seletatav ka Kuu esi- ja tagakülje erinev välimus, kuna paksema koore tõttu ei pääsenud laava tagaküljel välja
kõrgendikud, ,,pannkoogikuplid". Nendesarnased kuplid Maal on moodustunud pinnale valgunud magmajärvedest, kuid mõõtmetelt jäävad need Veenuse omadele sada korda alla. Kõige hämmastavamad on siiski tohutud vulkaanilised tasandikud. Veenusel esineb ka maavärinaid ning seal on ka meteoriidi kaatreid. Meteoriidikraatrite jaotus planeedi pinnal viitab aga mingile hoopis veidrale geoloogiale. Kogu planeedil on vaid 900 meteoriidikraatrit, millest võib järeldada, et kraatrite ümbrus on tublisti vanem ja et Veenuse pindmised kihid on välja kujunenud umbes samal ajal kui Maagi. Teisalt on hämmastav, et kraatrid jagunevad üle planeedi ühtlaselt. Sellest järeldub, et planeedi pind on kõikjal täpselt ühevanune ja sõltuvalt sellest saame teada , et Veenuse vanus on 200 kuni 800 miljonit aastat. Veenust ja selle ümbrust on uurima saadetud paljusid sonde ja tehiskaaslasi. Muidugi on ka mõned stardid rikete tõttu ära jäänud
· neooni 0, 0076% · rauda 0, 0037% · räni 0, 0031% · magneesiumi 0, 0024% ja teisi 0.03% (Allikas 9) 3. MAA RÜHMA PLANEEDID Ma rühma planeedid on Merkuur, Veenus, Maa ja Marss, kuna nende mõõtmed, massid ja tihedused on võrreldavad. Veel iseloomustab neid väike kaaslaste arv ja aeglane pöörlemine. Maa rühma planeetidel on kindlaks tehtud kraatrite olemasolu. Vesi esineb ainult Maal ookeanidena. (Allikad 3, 8, 10 ) 3.1. Merkuur Merkuur on suuruselt kaheksas ja Päikesele lähim planeet. Oma läbimõõdult on Merkuur väiksem Jupiter kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titaanist, kuid massilt suurem. Merkuuri orbiit on piklik ja tema liikumine orbiidil on ebaühtlane, ebaühtlane on ka Päikese liikumine Merkuuri taevas. (Allikad 5, 8, 10)
Suurima vulkaani läbimõõt on 820 km ja ta on 5 km kõrge, tema kraatri läbimõõt on 60 kuni 90 km. Maa suurim vulkaan Mauna Loa Havail on 200 km läbimõõduga ja 9 km kõrgune. Kokku on Veenuse pinnal leitud 100 000 väikest ja mitusada suurt vulkaani, neist mõned võivad olla praegugi aktiivsed ning voolav laava on tekitanud 7000 km pikkusi voolusänge. Veenusel on ka suur hulk meteoriidikraatreid, Suurim meteoriidikraatri Meadi läbimõõt on 280 km. Kraatrite keskmise tiheduse järgi pinnaühiku kohta on Veenusel paiknevate basaltide vanus kuni 80 miljonit aastat, seega on nad vanemad kui Maa omad. (1) Joonis 3. Vulkaanipurse Veenusel Veenuse pilved Veenus on kaetud tiheda pilvekihiga ja peegeldab Päikese valgusest 77%, mis on kaks korda rohkem kui Maa. Pilvkate on mitmekihiline ning väga ühtlane, võrreldes Maa pilvedega palju väiksemate muutustega
annaabi.ee 
