Nimetu (2)

5 VÄGA HEA

Suuremad planeetide kaaslased

Saturni kaaslased
Suuri kaaslasi on Saturnil kümme, lisaks kosmoseaparaatide abil leitud 8 väiksemat keha. Enamik neist tiirleb planeedi ekvaatori tasandis, kaugustel 1,2 kuni 30 planeedi läbimõõtu. Tähelepanuväärne on mitme kaaslase asumine ligikaudu samal orbiidil. Et sealsamas paiknevad ka rõngad, kujuneb välja omapärane süsteem rõngastest ning nende vahekohtades tiirlevatest kaaslastest.
Titan on Saturni kõige suurem kuu. Päikesesüsteemis ületab teda vaid Jupiteri suurim kuu -- Ganymedes. Titan on suurem kui Merkuur ja 1,9 korda raskem kui meie Kuu. Raskuskiirendus on Titanil 9 korda väiksem kui Maal. Raskemetallidest tuuma Titanil ilmselt pole, kuu siseosa koosneb kivimitest . Keskmise tiheduse järgi tuleb välja, et umbes poole kuu massist moodustab jää ning vesi. Titanil on tihe atmosfäär ja ta on kaetud läbipaistmatu pilvekihiga. Kuu keskmiseks pinnatemperatuuriks ekvaatori läheduses, pilvepiiril, on mõõdetud -180°C, õhurõhk Titani pinnal on 1,6 atmosfääri. Titani nõrka raskuskiirendust arvestades on tema atmosfäär 4,6 korda tihedam kui Maal, õhkkonna põhikomponent on lämmastik. Peale Maa on Titan ainus keha Päikesesüsteemis, mille pinda katavad talvel külmuvad ja suvel sulavad ookeanid . Tihti sajab vihma ja lund, ainult vee osa täidab Titanil metaan .
Rhea jäi "Voyager-1" kaameratest ainult 72000 kilomeetri kaugusele ja ta pinnal pildistati kuni poolteisekilomeetrilisi objekte. Rhea pind sarnaneb Kuu mandritega, ta on kõige tihedamalt kraatreid täis pikitud keha Päikesesüsteemis. Reljeefi ilmestavad veel ka kaks sirget kanjonit. Ta pinnavormid on nimetatud eksootiliste rahvaste peajumalate või maailma loomise tegelaste nimedega. Kuna Taaroa esindab polüneeslasi ja Torum hante-mansse, on eestlasi esindamas piksejumala Uku kraater . Aasia rahvaid esindavad 26 nime, aafriklasi esindab 8 nime, Austraaliat ja Okeaaniat 7 nime, lõunaameeriklasi 5 nime.
Iapetus on huvitav kahepalgeline kuu. Tema liikumise poole suunatud külg on kümme korda tumedam kui vastaskülg. Hele ala on täis kraatreid, tume ala on tasane ning ulatub lahtedena heleda ala sisse. Tume ala on selle ja veel kolme Saturni kuu avastaja auks nimetatud Cassini piirkonnaks . Kuna Cassini töötas Prantsusmaal, on kraatrid nimetatud tegelaste järgi Rolandi laulust. Heleda poole kraatrid on prantsuse rüütlid, näiteks Roland , tumeda poole omad -- maurid , näiteks Baligant. Kuul on kirjeldatud 18 kraatrit, Cassini piirkond ja Roncevaux maa -- kuru auks, kus Roland langes.
Dione't iseloomustavad heledamad kraatririkkad alad, tumedamad kraatrivaesed alad ja heledad jooned. Kraatritega kaetud aladel on ka kitsaste kanjonite gruppe. Dionel on kirjeldatud 22 kraatrit, 5 kanjonit ja 2 joont. Nimed on võetud Vergiliuse poeemi Aeneas tegelaste järgi, näiteks Aeneas ja Turnus.
Tethys jaguneb samuti kaheks alaks. Põhjapoolkeral paikneb 450-kilomeetrine Odysseuse hiigelkraater, mille läbimõõt on koguni 0,4 kaaslase läbimõõdust. Kuu ühelt pooluselt teisele kulgeb 20-60 km laiune Ithaka hiigelkanjon. Praeguseks on nimetatud 19 kraatrit Odüsseia tegelaste auks.
Enceladus on kõige parem peegeldaja Päikesesüsteemis -- ta on kaetud jääga. Enceladuse reljeef on nimetatud "Tuhande ja ühe öö" tegelaste nimedega. Kuul on teada 15 kraatrit (näiteks Ali-Baba), kolm orgu, kaks tasandikku ja 2 "deltat".
Mimas on samuti suure kraatri omanik, mis moodustab 1/3 tema läbimõõdust. Erandina kannab see 130-kilomeetrine kraater Herscheli nime. Ülejäänud pinnadetalid on nimetatud Kuningas Arthuri ja ümarlaua rüütlite järgi. Nimed on pandud 29 kraatrile ja 7 kanjonile.
Hyperion -- 4 kraatrit ja 3 valli . Kraatrid on nimetatud mitmesuguste päikesejumalate, vallid astronoomide järgi.
Janus -- harvad kraatrid, ebakorrapärane kuju. Teada on 4 kraatrit, nende nimed on seotud antiikmütoloogias tuntud kaksikutega.
Epimetheus -- teatakse kahte kraatrit, samuti kaksikute nimedega.
Saturni kaaslastel on omadus koonduda ühele orbiidile 60-kraadise nurga all (nagu Troojalasteks nimetatud asteroidid Jupiteri ja Päikese suhtes). Ühe grupi moodustavad Telesto, mis liigub 60° eespool Tethyst ning Kalypso , mis liigub samapalju tagapool Tethyst. Teine grupp asub Dione orbiidil, kus Helena, varem nimetatult Dione B, liigub 60° Dionest eespool. Iseäraliku grupi moodustavad veel Ephimetheus ja Janus, mis liiguvad samal orbiidil ning vahetavad regulaarselt liikumishulki. Viimane seni avastatud kuu Pan leiti alles 1990. aastal üle üheksa aasta varem Voyageride tehtud fotodelt. Tema puhul on huvitav see, et ta tiirutab Encke lõhes. Ta toimib seejuures karjusena, hoides Encke lõhet lahti.

Jupiteri kaaslased.
Jupiteri kuud saab jagada neljaks grupiks . Esimesed kaks gruppi -- neli sisemist pisikuud ja Galilei kuud -- tiirlevad planeedi ekvaatori tasandil peaaegu ringikujulistel orbiitidel . Neli Galilei kuud väärivad omaette käsitlust ja sellepärast räägime neist lähemalt natuke hiljem. Siinkohal aga tutvume lühidalt ülejäänud pisikuukestega. Kõik kuud on saanud oma nimed peajumala Zeus -Jupiteriga lähedalt seotud isikute või olevuste nimede järgi.
Kõige sisemisemad teadaolevad kaaslased Metis ja Adrasthea asuvad Jupiteri rõnga välispiiril. Nad on tumedad väikesed kuukesed. On üsnagi usutav , et osa Jupiteri rõnga materjali pärineb nende kuude küljest. Võib-olla leidub taolisi väikseid kaaslasi ka rõnga sisemuses (nagu Saturnil). Järgmine kuu Jupiteri poolt lugedes -- Amaltheia -- on samuti väga tume, ta albeedo on vaid 0,05-0,06, see tähendab et ta peegeldab vaid 5-6% pealelangevast valgusest, ülejäänu neeldub. Kaaslane on ebakorrapärase kujuga, ilmselt on ta moodustunud mitme suurema tüki kokkupõrkel. Amaltheia pind on tihedasti kraatritega üle külvatud ning kujutab endast süsiniku ja väävliühendite segu. Ka Theva peaks olema koostiselt sarnane Amaltheiale, ta albeedo on ainult natukene suurem.
Jupiteri välimised kuud võib orbiidi raadiuse järgi jagada kahte gruppi. Planeedile ligema välisgrupi kuud -- Leda, Himalia , Lysitheia ja Elara -- tiirlevad nagu sisemised kuudki Jupiteri pöörlemise suunas. Kaugeim kuude grupp, kuhu kuuluvad Ananke, Carme, Pasiphae ja Sinope, tiirleb aga vastassuunas . Kõikide välimiste kuude orbiidid on tugevasti elliptilised ning orbiitide tasandid on paar-kolmkümmend kraadi Jupiteri ekvaatori tasandi suhtes kaldu. Jupiteri kaugeimate kuude orbiitide raadiused on täitsa võrreldavad Merkuuri orbiidi raadiusega; veelkord tekib tunne, et Jupiteri süsteem on Päikesesüsteem paar suurusjärku vähendatud mõõtmetega.
Io, Jupiterile lähim Galilei kuudest, on küllaltki hele taevakeha , ta albeedo on 0,6. Io keskmine pinnatemperatuur ekvaatoril on -50°C, kuid on avastatud alasid, kus temperatuur tõuseb kuni kahekümne soojakraadini. Pinna värvus on valdavalt punakasoranzh, polaaralad paistavad rohkem tumepruunikatena, ekvatoriaalaalad heledamatena. Astrogeoloogidele ootamatult avastasid "Voyagerid" Io peal 7 tegutsevat vulkaani. Jupiteri lähedusest tingitud loodejõud on Iol väga tugevad ning nende energia arvel kujundavad suurkuu vulkaanid täielikult kogu kaaslase reljeefi. Erinevalt kõikidest teistest Galilei kaaslastest ja maataolistest planeetidest, puuduvad Io pinnal meteoriidikraatrid -- nad on mattunud laava alla. Vulkaanikraatreid on aga suurkuu lausa täis pikitud, keskmine kraatritevaheline kaugus on 250 kilomeetrit. Vulkaanikoonuste läbimõõt on keskmiselt 50 kilomeetrit, kuid on ka paarisaja-kilomeetrise läbimõõduga vulkaane . Kraatrite sügavus ulatub mõnesajast meetrist kahe kilomeetrini, koonuste kõrgused on tublisti väiksemad. Vulkaanide tõttu on Io üpris tasase reljeefiga. Suurkuu värvuse määravad väävlirikkad, heleoranzhid tasandikud, kuid on ka valgeid ja pruune piirkondi. Nende keskel on näha musti või tumepruune laike tegutsevate kraatrite läheduses. Io lõunapooluse läheduses paikneb ilma kraatriteta poolteise kilomeetri kõrgune platoo . Lõuna-parasvöötmes asuvad Io kaks suurt mäge -- Silpium ja Haemus. Haemus on suurim, ta tipp on kümme kilomeetrit kõrgemal ümbritsevast tasandikust. Tegutsevad vulkaanid paiknevad enamasti Io ekvaatori läheduses ning uhkeimad neist kannavad nimesid Pele ja Loki. Ainukesena Galilei kuudest ei ole Io peal leitud jälgi veest. Levinuim ühend suurkuu pinnal on vääveldioksiid.
Europa, väikseim Galilei kuudest, on nagu Iogi hele. Suurkuu pinnatemperatuur on öösel -190°C, keskpäeval -150°C. Pinna värvus on valdavalt kollakas, polaaralad on ekvatoriaalaladest heledamad. Europa pind on ämblikuvõrgutaoliselt kaetud suhteliselt tumedate "kanalitega " (albeedo 0,45). Pind " kanalite " vahel on väga hele -- albeedoga 0,7. On alust arvata, et Europa on kaetud õhukese, vaid mõne kilomeetri paksuse jääkihiga ja selle all on ookean või kivitükkidest, jääst ja veest koosnev segu. "Kanalid" on tõenäoliselt praod suurkuu jääkoores. Sügavaim neist, Minose joon on kuni kolm kilomeetrit sügav. Europa pind jääpragude vahel on erakordselt tasane, suurimad vallid pole üle paarisaja meetri kõrged. Praeguseks on Europal avastatud kaheksa suurt kraatrit läbimõõduga ligikaudu 20 kilomeetrit. Kraatrit ümbritseb alati tunduvalt suurem tume ala. Paljud väikesed tumedad laigud suurkuu pinnal paiknevad oletatavasti väiksemate kraatrite ümber.
Ganymedes, suurim kuu Päikesesüsteemis, peegeldab tagasi 40% pealelangevast valgusest. Võrreldes Io ja Europaga on seda vähe, kuid meie Kuu kõige heledamad alad on veel poole kehvemad peegeldajad. Ganymedese pinnatemperatuur on umbes sama mis Europal. Suurima Galilei kuu pind on hallikaskollast värvi. Pool Ganymedese ainest on silikaadid, pool aga vesi ja jää. Nii rehkendasid teoreetikud kuu keskmise tiheduse järgi. Oletust kinnitavad spektrofotomeetrilised vaatlused ja kraatrite servade kuju -- servad on tekitanud voolava vee pursked kraatri tekkimise käigus.
Ganymedese üldiselt väga tasasel pinnal on näha tumedamaid ja heledamaid alasid. Leidub ka veel väiksemaid heledaid, täiesti siledaid piirkondi. Heledamatel aladel on kraatreid umbes kümme korda vähem kui tumedamatel aladel. Heledamad alad on tihedasti täis vagusid, need on 5-15 kilomeetrit laiad ja kuni sada meetrit kõrged. Tumedamad alad on kaetud kraatritega, mille sügavus pole kuskil üle kilomeetri. Kuni 5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrid meenutavad kaussi, 5-35 kilomeetrised on lamedad, tihti tsentraalmäega nagu Kuul. Suuremad kraatrid on samuti lamedad, kuid tsentraalse lohuga. Selliseid kraatreid Kuult ei leia, küll aga Marsilt , sest lohuga kraater tekib meteoriidi kukkumisel jäässe. Ganymedese heledamatel aladel leidub ka külmunud veevulkaane, mille kõrgus on kuni 2,5 kilomeetrit ja laius kuni 250 kilomeetrit. Suurkuu reljeef on pooluste lähedal kaetud õhukeste polaarmütsikestega. Need on jäägid külmunud ja lendunud atmosfäärist.
"Galileo" leidis Ganymedesel ka magnetvälja, mis on ainus teadaolev planeetide kaaslastel ja tugevam kui Merkuuril, Veenusel ja Marsil.
Callisto on kõige tumedam Jupiteri suurkuudest, ta albeedo on vaid 0,2. Tume pind neelab hästi soojust ja sellepärast on suurkuu päevane pinnatemperatuur -120°C, aga öösel vaid -200°C. Ka Callisto koosneb poolenisti veest nagu Ganymedeski, ainult Callisto pinnal on jääd oluliselt vähem. Suurkuu pind on täis meteoriidikraatreid veel tihedamalt kui meie Kuu mandrialad. Callisto kraatrid on lamedad ja madalad ning paljudel neist on ka tsentraalne lohk, kuna kraatrid tekkisid jääd sisaldavasse ainesse . Kraatreid ümbritsev külmunud vesi tekitab tumedale suurkuu pinnale erevalgeid laike, eemalt särab Callisto nagu kalliskivi . Iseäralikud on suured kraatrid, mis on matrjoska moodi täidetud väiksemate kraatritega nii, et kõigil neil on ühine keskpunkt. Suurim taoline moodustis kannab nime Valhalla ja tema heleda keskosa läbimõõt on 600 km, välimiste vallide läbimõõt küünib aga 3000 kilomeetrini. Suure veesisalduse tõttu on Callisto reljeef kaunis tasane, kõrguste vahe ei ületa kuskil ühte kilomeetrit.

Neptuuni kaaslased.
Kaaslasi on Neptuunil kolm: Triton, Proteus ja Nereis. Triton, üks massiivsemaid kaaslasi Päikesesüsteemis, liigub nimelt nii planeedi pöörlemisele kui tiirlemisele vastassuunas. Tritoni täpsustatud diameeter on 2760 kilomeetrit. Kuud ümbritseb metaanist ja lämmastikust koosnev nõrk atmosfäär, mille rõhk on umbes sajatuhandik maisest õhurõhust. Kaaslase pinnal valitsev temperatuur -236 kraadi on isegi madalam kui Pluutol. Tritoni õhkkond oli juba maiste vaatlustega kindlaks tehtud, sest ta ulatub suhteliselt kõrgele -- kuni 75 kilomeetrit kuu pinnast. Veel kõrgemale tungivad vaid hõredad gaasijoad, mis liiguvad ülespoole kiirusega kuni 50 meetrit sekundis. Nende jugade allikaks on vulkaanitaolised gaasipursked kuu pinnal, kusjuures gaasi väljavoolu kiirus on ligikaudu 100 meetrit sekundis. Purskuv gaas kannab endaga kaasas pinnast pärinevaid ühendeid, sealhulgas ka orgaanilisi. Pursete põhjuseks on arvatavasti "kuum" suvepäike, mis aurustab külmunud lämmastikku. Teine õhukomponent -- metaan -- moodustab kosmiliste kiirtega pommitamise tagajärjel veel mitmesuguseid orgaanilisi ühendeid. Lisandite külmunud osakesed hõljuvad atmosfääris kolme kuni kaheksa kilomeetri kõrgusel väikeste pilvekestena. Vertikaalsed puhangud ulatuvad aeg-ajalt 100-150 kilomeetri kõrguseni. Tundub olevat tõenoline, et ka Pluuto atmosfäär ei erine palju Tritoni omast. Tritoni pind peegeldab haruldaselt hästi päikesevalgust -- pinna albeedo ulatub üheksakümne protsendini. Pole võimatu, et peale külmunud metaani ja lämmastiku leidub seal ka külmunud süsihappegaasi ja võib-olla isegi vett. Tumedad täpid heledal põhjal näitavad kohti, kust purskub välja gaasiline lämmastik. Kaaslase pind on huvitav ja mitmekesine . Kohati kulgevad üle pinna pikad, madalad seljakud, esinedes ka paarikaupa koos ja moodustades mõnikord midagi võrgutaolist. Mitmes kohas on näha kuni 400 kilomeetrise läbimõõduga basseine, mis oma kujult tuletavad meelde Kuu meresid. Basseinid on täitunud mingi vedelikuga (võib-olla veega) ja hiljem külmunud. Isegi külmumisel tekkinud pragusid on võimalik hea tahtmise korral näha. Siin-seal, ka basseinides, ilutseb väikseid löögikraatreid. Pinna kohal hõljub üksikuid pilvi nagu Marsil. Tritoni lõunapooluse lähedal torkab silma hulk tumedaid "jutte". "Jutid" algavad ja kulgevad üle mõnekilomeetriste plekkide , mis nähtavasti on aurustunud gaasi väljatungimise kohtadeks . Osa tumedaid alasid on suuremad ning nende diameeter ulatub mõnekümne kilomeetrini. Tumedad alad on ümbritsetud helevalgete, külmunud gaasist koosnevate ribadega. Väikesed löögikraatrid, kust gaasi välja ei voola , ei erine värvuse poolest kuigipalju neid ümritsevatest aladest . Tritoni põhjapooluse lähedased alad paistavad olevat geoloogilises mõttes noored, sest selles piirkonnas praktiliselt puuduvad löögikraatrid. Ala on risti-rästi ja ringjalt kulgevatest tihedatest madalatest vallidest lausa säbruline. Nähtavasti on selles piirkonnas suhteliselt hiljuti (geoloogilises mõttes) toimunud ulatuslik külmunud pinnase liikumine.
Üllataval kombel ei olnudki Nereide Neptuuni suuruselt teine kaaslane, vaid selleks on Proteus, mille läbimõõt on tervelt 400 kilomeetrit. Ometigi ei piisa selle kuu gravitatsioonist tagamaks talle korrapärast kuju -- kaaslase pinnal asub kraater, mille läbimõõt ulatub 200 kilomeetrini. Tegemist on päikessteemi kõige mustema kehaga , ta peegeldab pealelangevast pikesevalgusest tagasi vaid 5 protsenti.
Mis Nereisesse puutub, siis on tema orbiit väga piklik, kaugus Neptuunist muutub 1,3 miljonist kuni kümne miljoni kilomeetrini. Neptuunil on ka kolm nõrka rõngast.

.DOC Laadi alla originaalfail 4 lk · .doc · 31 allalaadimist

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-03-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

31 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

muska17 Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

doc

Jupiteri, Saturni ja Neptuuni kaaslased

Jupiteri, Saturni ja Neptuuni kaaslased Jupiter Jupiteri süsteemi võib vabalt võrrelda päikesesüsteemiga. Planeedil on 2006. aasta sügiseks teada 63 kuud. Neli suuremat Io, Europa, Ganymedese ja Kallisto avastas Galileo Galilei 1610. aastal. Nad tiirlevad täpselt planeedi ekvaatori tasandis ringjoonelistel orbiitidel. Io on küllaltki hele taevakeha, ta albeedo on 0,6. Keskmine pinnatemperatuur ekvaatoril on -50°C, kuid on avastatud alasid, kus temperatuur tõuseb kuni kahekümne soojakraadini. Pinna värvus on valdavalt punakasoranz, polaaralad paistavad rohkem tumepruunikatena, ekvatoriaalaalad heledamatena. Iol on avastatud 7 tegutsevat vulkaani. Erinevalt kõikidest teistest Galilei kaaslastest ja maataolistest planeetidest, puuduvad Io pinnal meteoriidikraatrid - nad on mattunud laava alla. Vulkaanikraatreid on aga suurkuu lausa täis pikitud. Vulkaanikoonuste läbimõõt on keskmiselt 50 km, kuid on ka paarisaja-kilomeetrise läbimõõduga vulkaane. Euro

Füüsika

doc

Jupiter

JUPITER Jupiter on meie planeedisüsteemis viies, seejuures esimene hiidplaneet nii järjekorras kui ka suuruse mõttes. Päikesest keskmiselt 5,2 a. ü. Kaugusel asuv heleda ja püsiva valgusega Jupiter liigub tähtede vahel soliidse aeglusega. Jupiter Jupiteri kaugus Maast muutub 558 kuni 963 miljoni kilomeetrini. Pikksilmaga on näha planeedi neli suurt kaaslast ning väikese teleskoobiga ka iseloomulikud vöödid Jupiteri pinnal. Planeet on märgatavalt lapik, sest kiire pöörlemine surub Jupiteri pooluste kohalt kokku. Ööpäev kestab tal napilt alla kümne tunni, tema aasta pikkuseks on umbes 11,9 Maa aastat ehk 10 000 Jupiteri ööpäeva. Planeet väärib igati peajumala nime ta on 318 korda massiivsem kui Maa ning kaks ja pool korda kogukam kui kõik ülejäänud Päikesesüsteemi planeedid kokku. Jupiteri läbimõõt on umbes 143 000 km, 11 korda suurem kui Maal. Läbipaistmatu pilvkatte tõttu ei ole hiiglase pind nähtav. Tema tihedus leitakse pilvkattega piiratud

Loodusõpetus

docx

Jupiter

Jõgeva Põhikool 8.E klass Ats Kruvi JUPITER Referaat Juhendaja õpetaja Heli Kopter Jõgeva 2015 SISUKORD SISSEJUHATUS................................................................................................................. 3 1ÜLDANDMED................................................................................................................. 3 1.1 KOSMOSEJAAMAD JUPITERI UURIMAS....................................................................4 1.2 PILVED JA ÕHK RELJEEFI ASEMEL...........................................................................5 1.3 JUPITERI RÕNGAS.................................................................................................. 7 2 JUPITERI SÜSTEEM....................................................................................................... 8 2.1NELI SUURT KAASLAST........................................................................................... 9 KOKKUVÕTE......

Astronoomia

odt

Jupiter

ÜLDINE Jupiter on Päikesesüsteemi kõige suurem planeet, mis asub Päikesest umbes 5 korda kaugemal kui Maa, tema mass ületab Maa massi 318 korda ja kõigi teiste planeetide kogumassi umbes 3 korda. Päikese massist on Jupiteri mass ligikaudu 1000 korda väiksem. Koos kolme teise hiidplaneedi Saturni, Uraani ja Neptuuniga moodustavad nad 99.5% planeetide massist. AVASTAMINE Jupiter on heleduselt neljas objekt taevas (pärast Päikest, Kuud ja Veenust; mõnikord on Marss samuti heledam).Teda teatakse juba esiajaloolisest ajast peale. Galileo avastas 1610. aastal Jupiteri neli suurt kuud Io, Europa, Ganymede ja Callisto (praegu tuntud kui Galileo kuud) ja oli esimene, kes nende liikumise avastas, mis silmnähtavalt ei koondunud Maale. See oli tähtis punkt Kopernikuse planeetide liikumise heliotsentrilise teooria kasuks. [Galileo avameelse toetuse pärast Kopernikuse teooria kasuks arreteeriti ta Inkvisitsiooni poolt. Teda sunniti lahti ütlema oma veendumustest ja vangistati kogu

Astronoomia

rtf

Jupiter

Referaat planeet Jupiter Tatjana Kultshevskaja 12.klass Kiviõli 1.Keskkool 2009 a. Jupiter, kui planeet: Jupiter on Päikesesüsteemi kõige suurem planeet, mis asub Päikesest umbes 5 korda kaugemal kui Maa.Jupiter on esimene hiidplaneet nii järjekorra kui ka suuruse mõttes.Jupiter on suurem kui ülejäänud planeedid kokku. Tema keskmine kaugus Päikesest -- 5,2 a.ü. -- on üle kolme korra suurem kui neljandal planeedil, Marsil. Jupiter paistab silma heleda ja püsiva valgusega ning ta liigub tähtede vahel soliidse aeglusega. Vist sellepärast peetigi teda antiikajal peajumalaks -- kreeklastele Zeus ja room-lastele Jupiter. Jupiteri mass ületab Maa massi 318 korda ja kõigi teiste planeetide kogumassi umbes 3 korda. Päikese massist on Jupiteri mass ligikaudu 1000 korda väiksem.Jupiter hiid-planeet ja tal puudub tahke pind. Diferentsiaalne pöörlemine on hiidplaneetidele ja tähtedele tüüpiline . Jupiteri ekvaatori

Füüsika

odp

Jupiter ja tema kuud

JUPITER Jupiter on päikesesüsteemi kõige suurem planeet Jupiter on viies planeet Päikesest Asub Päikesest umbes 5 korda kaugemal kui Maa Ületab Maa massi 318 korda ja kõikide teiste planeetide kogumassi umbes 3 korda Jupiter on Päikese massist ligikaudu 1000 korda väiksem Jupiteril nagu kõigil hiidplaneetitel puudub tahke pind Jupiter paistab silma heleda ja püsiva valgusega ning ta liigub tähtede vahel soliidse aeglusega. Pöörlemistelg on orbiidi tasandiga peaaegu risti (nurk 86,53°) Jupiteri vahetut uurimist alustasid esimestena USA automaatjaamad projektist "Pioneer". Neile järgnenud USA automaatjaamad "Voyager 1" ja "Voyager 2" , mis startisid 1977. aastal ning möödusid Jupiterist 1979. aasta märtsis ja juulis, jätkates pärast seda teiste Päikesesüsteemi välisplaneetide uurimist. 1995. a. detsembris jõudis Jupiteri juurde USA automaatjaam "Galileo", mis enne hiidplaneedi tehiskaaslaseks minekut saatis planeedi at

Füüsika

doc

Päikesesüsteem

SISSEJUHATUS Juba väiksest peale on mind imestama ning vaimustama pannud kogu see müstika, mis kosmose avarustes peitub. Nüüd on taas käes olukord, kus oleks vaja leida vastus ühele küsimusele: mis on Päikesesüsteem? Sellele küsimusele püüangi antud töös vastust leida. Teadsin ammusest ajast peale ,et on olemas planeedid ja ,et Päike on üks tähtsamaid taevakehi, enamvähem teadsin ka kuidas süsteem tekkinud on, kuid sügavamaid teadmisi pole mul senini Päikesesüsteemist olnud. Töö koostamiseks kasutasin peamiselt interneti ning erinevate raamatute abi. Et tööd oleks lugejal huvitavam lugeda, lisasin ka pilte, mis antud peatüki kohta käivad. Kergemaks arusaamiseks kasutasin ka tabeleid. Kuid nüüd teema juurde. Meeldivat lugemist! 1. PÄIKESESÜSTEEM Päikesesüsteem moodustub Päikesest ja tema ümber tiirlevatest taevakehadest. Tegelikult on Päikesesüsteem üks tohutu suur tähtede ja planeetide süsteemi- Galaktika osake. Galaktika

Füüsika

doc

Päikesesüsteem

1. Millistest taevakehadest koosneb päikesesüsteem? Päikesesüsteemi tsentraalseks kehaks on Päike. Lisaks sellele ümbritsevad Päikest 8 suurt keha planeeti: Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun. Päikesesüsteemi veidi väiksemateks kehadeks on sellised kääbusplaneedid, nagu Pluuto, Ceres, Eris, Haumea, Makemake. Teisteks päikesesüsteemi väikekehadeks on asteroidid, komeedid, meteoorkehad ja kosmiline tolm. 2. Loetleda planeedid alates Päikesest. Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun 3. Maa-rühma planeedid ja nende tunnused Maa-rühma planeedid on Merkuur, Veenus, Maa ja Marss. Maa-rühma planeetide olulisemad tunnused on: · suur tihedus · väike suurus 4. Hiidplaneedid ja selle rühma planeetide olulisemad tunnused Päikesesüsteemi hiidplaneedid kauguse järgi Päikesest järjestatuna on Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun. Hiidplaneetide olulisemad tunnused on: · suur mass · puudub tahke pind, vaad

Füüsika

Rohkem sarnaseid