Kraatrid (1)

Kraatrisüvendi kuju
Kraatrisüvend on enamasti isomeetriliselt kooniline selgepiiriline sulglohk maapinnal. Väiksematel löögikraatritel võib olla ka väljavenitatud ovaalne kuju. Kraatri sügavus oleneb kraatri diameetrist ja aluspõhjakivimite tugevusest.. Omavahel võib kraatreid võrrelda kraatriindeksi, sügavuse ja läbimõõdu suhtarvu abil.
Kraatrivalli kuju
Kraatrivall, mis süvendit ümbritseb, võib olla nii katkematu kui ka ühest või mitmest kohast katkev maapinna ülakihtide üleskergitatud osa. Kõige laialivalguvamad on vallikontuurid väikekraatritel, mis asuvad haritaval põllumaal või on otsese inimtegevuse mõjul märkimisväärselt rikutud. Mõnikord ühtib kraatri madalaim valliosa meteoriidi langemise suunaga, kõrgeim valliosa on aga langemissuuna pikendusel. See asjaolu ahvatleb taastama meteoriidikeha langemissuunda valliehituse kuju põhjal. Valli jäänused kraatrite ümbruses on suhteliselt vastupidavad ka hilisematele kulutusprotsessidele, hoolimata pinnase suurest kobestumisest tekkemomendil. Eriti kehtib see aluspõhjakivimi plokkidest kergitatud valli tuumaosa puhul. Seetõttu on valli olemasolu väikekraatrite määramise üks põhitunnus.
Vallimaterjali koostis ja ehitus
Vallil on kaks osa: plahvatusel üles kergitatud märklauakivim ja õhku paisatud aine puistang sellel. Väikekraatritele ei ole kergitatud vallituum eriti iseloomulik. Puistangulise valliosa materjali pole aga mõnikord kuigi kerge eristada ülemisest märklauakivimist, eriti moreenist. Üksnes selgelt kihilise märklaua puhul võivad algsete osakesed olla vallis plahvatuse tõttu vastupidi paigutatud. Ainult ühel juhul, Simuna meteoriidikraatris, on puistangulise vallimaterjali alt leitud ka maetud mullakiht . Samas vanemate kraatrite vallides pole see kuigi tõenäoline.
Kaali kraater
Kaali peakraater on tüüpiline plahvatuskraater. Kosmilise kiirusega langenud meteoriit plahvatas kokkupõrkel maaga, lööklaine purustas maapinna kivimid ning tekitas kraatri mille servades kivimid vallina üles suruti. Plahvatusel meteoriit pihustus ja hajus tõusvas tolmusambas. Seetõttu ei säilinud peakraatri piires ka suuremaid meteoriidikilde. Meteoriidi langemine on ajalooliselt tähelepanuväärne plahvatusega seotud sündmusena ja sellest tulenevate kultuuripilti kandunud mõjutuste poolest. Kaalis kujunes plahvatuse tagajärjel uus pinnavorm . Kaali kraatri meteoriitne päritolu tõestati 1937. aastal, mil koguti esimesed 8,3 protsendilise niklisisaldusega raudmeteoriidikillud. Teadlaste arvates sisenes umbes 400 - 1000 tonni kaaluv meteoriit Maa atmosfääri kirde suunast kiirusega 15 - 45 km/s ning maapinnani jõudes oli selle kiirus 10 - 20 km/s, mass aga 20 - 80 tonni. 5 - 10 km kõrgusel lagunes meteoriit ja sadas maapinnale tükkidena, millest suurim tekitas 110 m läbimõõduga 22 m sügavuse kraatri ja 8 väiksemat 12- 40 m läbimõõduga 1 - 4 m sügavused kraatrid. Kõike kraatreid pole tõenäoliselt veel leitud. Kaali meteoriidi kukkumise umbkaudne aeg - 7500 - 7600 aastat tagasi - on määratud hiigelplahvatuse mõjul õhku paiskunud pinnase ja kivimiosakeste sadestumise järgi ümberkaudsetes järvedes ja soodes .
Meteoriidi põhimass plahvatusel pihustus ning seni on leitud vaid 0,5 - 28 kg kaaluvaid meteoriitse raua tükikesi kõrvalkraatrites.
Kaali peakraater.
Neugrundi kraater
Eesti suurim Neugrundi kraater on läbimõõduga 7 kilomeetrit ja umbes 475 miljonit aastat vana, ning on aegade jooksul mattunud setete alla, kuid jääaja lõpus taas osaliselt paljastunud.
Geoloogidel tekkis juba ammu kahtlus , et Läänemere põhjas võib olla suur meteoriidikraater , kuna Loode-Eesti rannikul ja Osmussaarel avastati hulgaliselt kristalse aluspõhjaga purustatud rahne. Meteoriit tekitas maapinnale langedes seitsmekilomeetrise läbimõõduga kraatri ning plahvatuse mõju ulatus mitmekümne kilomeetrini, purustades kivimeid.
Geoloogi kinnitusel oli meteoriidi ja maapinna kokkupõrkel tekkinud plahvatus neli-viis korda võimsam kui seni suurim inimeste korraldatud plahvatus 1961.a. Novaja Zemljal, kus NSV Liidu korraldatud termotuumaplahvatus tekitas kolmekilomeetrise läbimõõduga kraatri.
Neugrundi kraatri asukoht.
Kärdla kraater
Kärdla meteoriidikraater, ringvalli harjalt 4-kilomeetrise läbimõõduga ja enam kui 0,5 km sügavune mattunud meteoriidkraater Hiiumaa kirdeosas, moodustus umbes 455 miljonit aastat tagasi ülem- Ordoviitsiumi aegses madalmeres umbes 100 meetri sügavuses toimunud, ligi 200-meetrise läbimõõduga, teadmata koostisega meteoriidi plahvatuse tagajärjel.
Kraatri avastamine ja uurimine kujunes suurte meteoriidikraatrite uurijate esimeseks ja kõige tõsisemaks katsumuseks. Uurimuse lõpptulemuseks saadi teada, et tegu on väikese, maa sisejõudude poolt ülestõstetud kristalse aluskorra plokiga ehk plaantiklinaalse kerkega.
Kärdla kraatri asukoht.
Sisukord
Sissejuhatus………………………………………………………………………………1
Kraatrisüvendi kuju, kraatri vallikuju, vallimaterjali koosits ja ehitus…………………..2
Kaali kraater……………………………………………………………………………...3
Neugrundi kraater………………………………………………………………………...4
Kärdla kraater…………………………………………………………………………….5
Kasutatud kirjandus………………………………………………………………………6
Sissejuhatus
Eestis on teada 14 meteoriidikraatrit, suurima kaatri läbimõõt ulatub kuni 7
kilomeetrini. Juttu tuleb kosmosetekkelistest pinnavormidest Eestis. Üksikasjalikumalt on kirjeldatud Eesti suurimatest ja tuntumatest kosmosetekkelistest pinnavormidest. Kirjeldatud on nende tekke aega, asukohta ja kuidas on need tekkinud.
Kasutatud allikad
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1335_1314.html
http://www.maavald.ee/uudised.html?id=980&op=lugu&rubriik=14
http://www.saaremaa.ee/est/tourism/vaatamis/kaali.php
http://www.hiiumaa.ee/~tarmisto/kaerdla/meteoriidikraatrid.html
Tallinna Pääsküla Gümnaasium
Kosmosetekkelised pinnavormid Eestis
Referaat
Tarvo Maasik
Aasta 2007