Jupiteri kaaslane IO (0)

IO
Io on Jupiterile lähim Galilei kuudest ning on päikesesüsteemi suuruselt neljas kuu.
Tähtsad andmed

• avastaja – Galileo Galilei
  

• avastamise kuupäev – 7 Jaanuar 1610
  

• IO päeva pikkus – 42 tundi
  

• IO keskmine kiirus – 17,334 km/s
  

• tiirlemisperiood – 1,769 päeva
  

• pöörlemisperiood – 1,769 päeva
  

• keskmine raadius - 1,821 km ( 0,286 Maad)
  

• diameeter – 3,642 km
  

• pindala – 41,910,000 km2
  

• tuuma raadius – 656 km( kui koosneb puhtast rauast), 947 km (kui koosneb raua ja rauasulfiidi segust)
  

• keskmine tihedus - 3530 kg/m³
  

• mass - 8,9319x1022 kg ( 0,015 Maad)
  

• ruumala - 2.53× 1010 km3 (0,023 Maad)
  

• albeedo – 0,7
  

• pinnamoe suurim kõrguste erinevus – 15km
  

• pinnase koostis – väävli ühendid ja silikaatsed kivimid
  

• atmosfäärirõhk - 10-9 baari
  

• magnetväli - võimalik
  

IO
Kuna Iol asub üle 400 aktiivse vulkaani on ta geoloogiliselt üks kõige aktiivsemaid taevakehasid kogu päikesesüsteemis. See ülisuur geoloogiline aktiivsus tuleneb Io sisemuses toimuvast tugevast hõõrdumisest, mida põhjustavad tema enda gravitatsioon ning Jupiteri teiste Galileo kuude Europa, Ganymede ja Callisto üksteisevaheline kokkutõmbejõud.
Mitmetest IO vulkaanidest väljub väävel ja vääveldioksiidi ühendid, mis levivad kuni 500 kilomeetri kõrgusele IO pinnast.
Io maastik koosneb enam kui 100 mäest, mis on üleskerkinud IO välispinna kokkusurumise tagajärjel. Pinnamoodustised on keskmiselt 6 kilomeetrit kõrged. Ning kõrgem neist on ligikaudu 17 meetrit.
Iol asuvad mäed on samuti väga erineva kujuga. Kõige tavalisemad on kõrgendikel asuvad platood meenutavad mäed. Osad on aga jällegi kaldu olevate karedapinnaseliste klotside sarnased – mille üks mäenõlv on madal , teine aga kõrge ning mõlemad nõlvad on ääristatud kivisodi ja IO pinnaseprahiga.
Iol on äärmiselt õhuke atmosfäärikiht, mis koosneb peamiselt lämmastikdioksiidist ning vähesel määral lämmastikoksiidist, naatriumkloriidist ning vulkaanilisest väävlist ja hapnikust. Io atmosfääri paksus ja tihedus sõltuvad valitsevast temperatuurist, kellaajast, piirkonnast, vulkaanilisest tegevusest ning antud koha pinnatemperatuurist.
Io keskmine pinnatemperatuur ekvaatoril on – 50 kraadi Celciust, kuid on avastatud ka alasid, kus temperatuur tõuseb kuni kahekümne soojakraadini. “Galileo” aga mõõtis Io Pillan Patera nime kandva vulkaani suudme temperatuuriks 1700°C. Tegemist on üldse Päikesesüsteemi kõige kuumema kohaga (loomulikult Päikese järel). Maal pole nii kõrget temperatuuri looduslikult esinenud juba mitu miljardit aastat, praegu küünib maistest vulkaanidest purskuva laava temperauur vaid veidi üle 1100°C. Io vulkaani suudme kõrge temperatuur viitab sellele, et ta purskab suure magneesiumisisaldusega laavat. Seni arvati, et Io vulkaanid purskavad vaid väävlit, sest alates vulkaanide avastamisest “Voyager'i” poolt 1979. aastal oli nende temperatuuriks mõõdetud vaid umbes 400°C.
Io värvuse määravad väävlirikkad, heleoranzid tasandikud, kuid on ka valgeid ja pruune piirkondi. Nende keskel on näha musti või tumepruune laike tegutsevate kraatrite läheduses. Tegutsevad vulkaanid paiknevad enamasti Io ekvaatori läheduses ning uhkeimad neist kannavad nimesid Pele ja Loki. Ainukesena Suurkuudest ei ole Io peal leitud jälgi veest. Levinuim ühend suurkuu pinnal on vääveldioksiid.
Osa uurijaid aga arvab , et Io sisemisel kaljupinnasel loksub kolme kilomeetri sügavune vedela väävli ookean. Seda katab umbes sama paks väävlist ning vääveldioksiidist planeedikoor. Enamuse arvates koosneb Io siiski põhiliselt ränirikastest kivimitest , mis on seespool vedelas olekus ning mille koor on kuni 20 km paksune
Pillan Patera
Pillan Patera On Iol asuv laineliste äärega kraater. See asub Pillan Monsi mäest lõunas ja Reiden Patera kraatrist läänes.
Oma nime on kraater saanud Araukaania äikese, tule ja laava jumala järgi. Ning see nimi kiideti heaks 1997. aastal rahvusvahelise kosmoseagentuuri poolt. Pillan Patera on ligikaudu 73 kilomeetrit lai.
Aastal 1997 toimus kraatris vulkaanipurse , mida nüüdseks tuntakse Pillaniani purske nime all. Purske epitsentris oli temperatuur 1600-1700 kraadi Celciuse järgi ning 140 kilomeetri kõrgusele kerkinud tuhapilv kattis 125 000 ruutkilomeetri suuruse ala vulkaaniliste jäätmetega.
Iol 1997. aastal toimunud vulkaanipurse on siiani suurim vulkaanipurse, mida eales nähtud. Sajapäevase perioodi jooksul purskas 31 kuupkilomeetri laavat ning järelpursetes eraldus veel 25 kuupkilomeetrit sulakivimeid.
Avastamine
7. Jaanuaril 1610 näigi Galilei Galileo kolme heledat täpikest Jupiteri kõrval ning järgmisel õhtul neid uuesti uurides tundus nagu oleks need liikunud vales suunas. Ning selline asi kõitis Galileo tähelepanu, ta jätkas tähtede ja ka Jupiteri jälgimist kogu järgneva nädala. 11. Jaanuaril 1610 ilmus ka neljas täht. Pärast nädalast uurimist avastas Galileo, et need neli tähte püsivad koguaeg Jupiteri läheduses, liiguvad koos planeediga ega lähe ära. Ning viimaks Galileo avastas, et ta ei uurinud mitte tähti vaid hoopiski planetaarseid kehasid Jupiteri orbiidil. See avastus näitas, et kõik planetaarsed asjad ei tiirle ainult Maa ümber ja et ka teistel planeetidel võib kaaslasi olla.
Galilei Galileo 15.02.1564-08.01.1642
Galilei Galileo oli Itaalia füüsik, matemaatik , astronoom ja filosoof , kes mängis olulist rolli teadus-revolutsioonis. Tema avastas Jupiteri neli kuud: Io, Europa, Ganymedes ja Kallisto. Neid kutsutakse tänapäeval ka Galileo kuudeks.
Hea teada...

• Io on kõige tihedam kaaslane Päikesesüsteemis
  

• Jupiteri kuu Io on vulkaaniliselt kõige aktiivsem taevakeha Päikesesüsteemis.
  

• Tegemist on üldse Päikesesüsteemi kõige kuumema kohaga (loomulikult Päikese järel)
  

• Io kuumuse põhjuseks on Jupiteri gravitatsioon
  

• Teadlaste arvates on Iol kivimeid, mis sisaldavad suures koguses magneesiumit ja rauda. Need on head soojusjuhid.
  

• Maaga võrreldes tuleb Iol aastas pinnale 100 korda rohkem sulalaavat. ( Ja võrrelge nüüd Maa ja Io suurust)