Ilumetsa kraatrid (0)

Praegusel ajal võime rääkida vaid kahest Ilumetsa kraatrist: Põrguhauast ja Sügavhauast ehk Süvahauast. Ülejäänud kolme (Ingli-, Tondi - ja Kuradihaud) puhul kahtlesid nende päritolus juba esmakirjeldajad. Praeguseks on need lohud maastikul raskesti leitavad sookuivenduse, metsaraide ja kaardimaterjalide salastamispoliitika tõttu.Ilumetsa kraatrid avastati 1938. aastal TÜ geoloogia üliõpilase Rudolf Halliku poolt. Juba sama aasta sügisel külastas kraatreid tuntud geoloog Artur Luha , kes jõudis otsusele, et tegu võiks tõesti olla meteoriidikraatritega. Tema algatusel koostati Põrguhaua topograafiline plaan ja Süvahaua kraatri põhja kaevati paari meetri sügavune šurf. Sõda peatas aga edasised uurimised. Uuesti alustati Ilumetsa kraatrite uurimist 1956. aastal.
Suurima kraatri Põrguhaua läbimõõt valliharjalt on 75-80 m ja sügavus 12,5 m, kraater on veidi elliptilise kujuga. Ümbritseva valli kõrgus ulatub meetrist kuni 4,5 meetrini. Kraatripõhja täiteks on 10 m paksuselt liivakivi ja põhimoreeni segatud mass. Sügavhaua kraater asub Sügavhaua metsavahikoha lähedal ja on üsna võssakasvanud. Kraatri läbimõõt on väiksem umbes 50 m ja kraatri sügavus 4,5 m. Kraatripõhja täidab suures osas sisseuhutud vallimaterjal, turvast pole moodustunud. Vall on kraatri läänepervel vaevumärgatav, kuid idas tõuseb 1,5 m kõrgusele. Aluspõhjakivimite purustusvööndi paksust hinnatakse 20 meetrile.
Kuradihauda on raske leida ja väliselt ei paku ta midagi – see on tavaliselt veega täidetud vaevalt meetrisügavune lohk. Kuradihaua läbimõõt on keskmiselt 24 m. Paiguti on näha kunagi kraatrit ümbritsenud, nüüd tugevasti tasandunud valli katkendeid. Tondihaud on 20 m laiune ja 1,5 m sügavune ümar lohk, mis on turbaga täielikult täitunud.
Kraatrite rahvapärased nimed – Põrguhaud , Tondihaud, Kuradihaud ja Sügavhaud – viitavad vanapagana eluasemetele.
Meenutuskillud, 1975. aastal avaldatud kohalikus lehes Koit: „82-aastase Huule küla elaniku Rosalie Huule jutustuse järgi asunud siinses ümbruses kunagi kirik . Kord jumalateenistuse ajal astunud kirikusse kolm venda, mis oli vanasti väga rangelt keelatud. Kirik oli koos rahvaga kolinal ja mürinal maa alla vajunud. Hiljem olevat nendesse kohtadesse mets kasvanud, et ümbruskonna rahvas paganateks jääks.” 
Veel olevat toona kõneldud, et Põrguhauas pidavat õhtustel tundidel käima vilgas elu. Keset hauda keenud katel ja ümbruskonna männik kubisenud askeldavatest põrgusulastest, kes varunud lõkke jaoks puid. Julgemad söandanud seda elu isegi vaatama minna ja märganud kaugelt lõkkekuma. Lähemalt ei julgenud asja keegi uurida, sest siis pidavat uudishimulikust uurijast põrgusulane saama. 
Põrguhaua läheduses kardeti öelda sõna „kurat”: seepeale viivat põrgusulased eksinu kohe kuradi enese juurde Vanasti käidi lähedal olevast Rebasemäe ja Huule külast otse Põrguhauast mööda, Veriora mõisa aladele . Põrguhauast möödudes hoiti kõvasti keelt hammaste taga, et halb sõna üle huulte ei libiseks. Iseäranis olid kimbatuses karjapoisid ja lapsed, kes seda kanti kartsid.
Iga matkaja peaks meeles pidama , et sarviku nime nimetamine ning vandumine selles kandis on rangelt keelatud. Kes keelust üle astub , sellest saab sarviku uus teener. Matkaraja keskel infomajakese juures on sarviku skulptuur , kus ta hoiab käes rahapada . Sinna on turistid nii mõnegi mündi jätnud. Küllap üritavad vandumise keelust üleastunud sarvikut ära osta.
Põrguhaud- öösiti kraatripõhjas põlevatest veripunastest tuledest ning inimhingi ära viivatest pahalastest, kes taevast sinnakanti alla kukkunud ning nüüd põrguaugu kaudu vahel maa peal käivad.