Ilumetsa meteoriidikraatrid (0)

Ilumetsa meteoriidikraatrid.
Ilumetsa kraatrid asuvad kergesti ligipääsetavas kohas, pea otse Põlva – Värska maantee ääres Ilumetsa raudteejaamast veidi lõuna pool. Nende looduslik ilme on hästi säilinud, sest nad on inimtegevusest sajandeid kõrvale jäänud.
Ilumetsa kraatrid avastati geoloogilise kaardistamise käigus alles 1938. aastal. Leidjaks oli tollane tudeng, hiljem teadusmaailmas ilma teinud eesti-saksa geoloog Rudolf Arthur Friedrich Wilhelm Hallik (Allikas), kes metsas olevatele aukudele üsna juhuslikult peale sattus.
Kohalikele elanikele olid kraatrid siiski juba varem tuntud, sest ega nad muidu nii romantilisi nimesid nagu Põrguhaud, Kuradihaud ja Tondihaud poleks pälvinud.
Kokku on siin teada viis kraatrit, kuid ainult kolm on kindlalt maavälise päritoluga.
Põrgu- ja Sügavhaud on oma kuju, hea säilivuse ja Kaali peakraatrile lähedaste mõõtmete tõttu tüüpilised meteoriidikraatrid. Ilumetsa kraatrite puhul on tegemist tugeva meteoriidilöögiga - kraatripõhi ulatub läbi pudedate Kvaternaarisetete üsna sügavale Devoni ladestu Burtnieki lademe liivakividesse.
Põrguhaua kraatri läbilõige (A. Aaloe järgi); a - 1 - moreen ; 2 - turvas ja sapropeel; 3. Devoni liivakivi ; 4 - purustatud liivakivi; 5 - glatsiofluviaalne liiv; 6 - liiv moreeni läätsedega; b - Põrguhaua plaan
Põrguhaud on ühtlasi ka suurim neist, 80-meetrise läbimõõduga 12,5 meetri sügavune, mille kohal varem olla olnud kirik . See vajunud maa alla, kui sellesse sisenenud kolm jumalakartmatut venda. Seejärel saanud Põrguhaud kuradite asupaigaks, kuhu õhtusel ajal naljalt ei julgetud läheneda. Mõned vapramad olevat siiski puude vahelt piiludes põrguliste lõkke kuma näinud. Kuradi nime ei tohtinud aga ei Põrguhaua, ei poolesaja meetrise läbimõõduga Kuradihaua juures suhu võtta, sest muidu jäänudki lausuja kuradi teenriks.
Ka Kuradihauast lääne-edelas paiknev 20 meetri laiune Tondihaud sundis kindlasti ettevaatusele.
Mõne versiooni kohaselt olnud Ilumetsa kraatritest tee otse põrguriiki, mis kuraditest lausa kubisenud. Peakuradile ehk imperaatorile allunud 7 kuningat, 23 hertsogit, 13 suurkrahvi, 10 krahvi ja palju rüütleid. Kokku oli tal käsutada 6666 leegionit, igaühes 6666 kuradit. Loomulikult ei mahtunud need kõik maa-alla Ilumetsa kanti , sest kuradeid läks laste ja patuste hirmutamiseks tarvis teisteski maades.
Kraatrite esmauurijaks oli hilisem akadeemik Artur Luha, kelle tööd sõja tõttu katkesid. Pärastsõja aastail oli viljakaim uurija Ago Aaloe, kes selgitas kraatrite morfoloogia ja selle nõlvade dislotseeritud struktuuride alusel meteoriidi langemissuuna, Põrguhaua põhja täitvate setete alusel aga ka ligikaudse vanuse – umbes 6000 aastat.
Tavaliselt jaotatakse meteoriidikraatrid löögi- ja plahvatuskraatriteks. Esimesed tekivad suhteliselt aeglaselt (0,5-3 km/s) langevate suurte meteoriitide löökidest. Sellise kiiruse puhul puruneb meteoriit vastu maad põrgates ning kildude laialipaiskumine tekitab koos lööklainega kraatri. Plahvatuskraatrid tekivad suuremate kiiruste puhul, siis, kui meteoriidi kineetiline energia on nii suur, et meteoriit aurustub põrkel osaliselt või täielikult. Tekkinud gaaside paisumine väljendub võimsa plahvatusena.
Just Ilumetsa kraatrid viisid Ago Aaloe aga arvamusele, et otstarbekas oleks ka kolmanda, vahepealse rühma eristamine, mis sai talt löögi-plahvatuskraatri nime. Selle puhul jäi tsentraalseks plahvatuseks energiat vajaka ja meteoriit aurustus ühtlaselt kogu pinnases liikumise ajal.
Plahvatusproduktid kandusid kilomeetrite kaugusele ja neid saab nüüd koguda lähedalasuva Meenikunno raba süvakihtidest, mille dateerimine andis ka kraatrite täpse vanuse – 6600 aastat!