Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kopra pojad ja paljunemine". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kopra, koprad, poega, tiitel, veebruaris, tiinus, aprillis, ujuda, iseseisvat, taimedest, eluaastal, lahkuvad, söödPraeguseks arvatakse Eestis olema ligikaudu 6000 kuni 7000 looma. Viljandimaal on Tõnis Korts pakkunud elama umbes 760 looma. Viimase aastaga on kobraste arv Viljandimaal tohutu kiirusega kasvanud ning väidetavalt on lisandunud varasemale umbes 310 isendit, see on tohutu suur arv ja leidnud kajastust ka ajakirjanduses, sest mõjutab kogu Eesti elanikkonda. Küttimisega pole oluliselt tegeldud, viimase aastaga on tapetud vaid veidi üle 60 kopra. Ilmselt on selle põhjuseks kopra vähene tundmine ja teadmatus, et selle looma liha on väidetavalt väga hea maitsega ja tema nahk väärtuslik. 1. KOBRASTE ELUTEGEVUSEST. Euroopa kobras on kuni 1,4 m pikk ja kaalub ligi 50 kg. Karvastiku värv varieerub helepruunist kuni mustani. Lapikut saba, mis on ülevalt poolt nagu lömmi löödud katavad sarvsoomused. Tagajäsemed on suurte jalalabadega ja nende varvaste vahel on ujulestad, mis annavad laialisirutatud varvaste korral umbes 70 suuruse sõudepinna
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
Saba selgmisel keskjoonel kulgeb jäik sarvkiil. Sarvsoomuste vahel kasvab hajusalt lühikesi karme karvu. Paariliste nõrega võiab kobras karvastikku, et kaitsta seda märgumise eest. Purihambaid on 16: üla- ja alalõualuu kummaski pooles 4. Elupaik Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit. Suvel eelistavad koprad süüa rohttaimi (vesikupp, valge vesiroos, võhumõõk, pilliroog), sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks. Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Kui veekogu kaldad on järsud, siis nad kaevavad uru, aga kui madalad soised kaldad seda ei võimalda, siis rajavad kuhilpesa. Viimane tähendab mudaga kokku mätsitud savihunnikut, mille kõrgus võib ulatuda kolme ja läbimõõt kümne meetrini
Kobras on 1-1,5 meetrit pikk. Keskmine loom kaalub 12-30 kg. Täiskasvanud isane kobras on põlvekõrgune matsakas loom (Kuresoo, 2005). Kobras elab peaaegu kõikjal meie sisevetes: jõgedes, kraavides ja järvedes. Paiguti on koprad end sisse seadnud inimeste naabrusse ning seal nende lähedaloluga harjunud (Kuresoo, 2005 ). Koprad on taimtoidulised. Zooloogid on kindlaks teinud üle 150 taimeliigi, mille erinevaid osi koprad toiduks tarvitavad. Siiski pole kuigi palju neid taimi, mis moodustavad nende toidu põhiosa. Suvel eelistavad nad süüa rohttaimi: nõgest, angervaksa, pilliroogu jne. Talvel toitub peamiselt enda langetatud paju, haava ja kase, harvemini lepa koorest ja noortest okstest. Vähesel määral söövad nad soo- ja veetaimi (Rukovski, 1981) Vees aitab kopral ujuda lai saba ning tagajala varvaste vahel paiknev ujunahk. Kopral oli
Nugised on üksikeluviisiga , peamiselt öise aktiivsusega kiskjad. Pesadega, milleks on puuõõnsus või endine röövlinnu või oravapesa, on nad seotud vaid poegade kasvatamise perioodil. Kivinugis (Martes foina) www.jahindusinfo.ee Jooksuaeg on juunis-juulis, kuna nugistel on kärplastele omane soikeperiood (latentne periood) munaraku arengus, sünnivad pojad alles järgmise aasta aprillis. Poegi ühes pesakonnas 2-4, pojad sünnihetkel pimedad ja abitud, emapiima saavad 2,5 kuud ning täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanud loomade tüvepikkus ja kaal: Metsnugis: 38-58 cm; 1,5 kg Kivinugis: 40-50 cm; 2,1 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai; sammuvahe 50-80 cm, tavaliselt paarisjäljed Tuhkur e tõhk on üsna hästi ära tuntav oma kirju kasuka poolest: tuhkru aluskarv on hele ja see kumab läbi pikema pealiskarva
Artiodactyla Sugukonnad: hiirlased Muridae, jäneslased Leporidae, kärplased Mustelidae, karulased Ursidae, koerlased Canidae, kaslased Felidae, sigalased Suidae, Hirvlased - Cervidae Närilised: Ondatra (Ondatra zibethicus) Selts: närilised Sugukond: hiirlased Välimus: sarnaneb kopraga. 0,9-1,3 kg. Saba on paljas, kaetud vaid väheste hõredate karvadega ja lapik ainult teistpidi kui kopra saba. Tagajala varvaste vahel on vähearenenud ujulestad. Karvkate punakaspruun, esineb ka heledamaid ja hästi tumedaid nn musti ondatraid. Levik: pärit Põhja- Ameerikast. Levinud Euraasia põhjaosas ja Kesk-Euroopas. Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu
ja paljud teised. Varjutaluvad on harilik sarapuu, hall lepp. Poolvarjuline on näiteks lamba- aruhein Varjulembesid taimi niitudel üldiselt ei ole, siiski võib siia näitema tuua võilille, mis ei kuulu kumbagi kategooriasse, sest ta on fotoperiodismita taim, niidukäharik Ööloomad luhaniidul: vähe, kõige levinum tiigilendlane, kes elab Eestis Alam-Pedjal. Päevaloomad: kõik linnud, metskitsed, koprad, põdrad. 3 UV-kiirgus UV-kiirgus ehk ultraviolettkiirgus on kõige lühemalainelisem valguskiirgus, mis suurtes kogustes tapab kõik elava. Eestis asub parasvöötmes ja siia saabub ultraviolettkiirgust väga vähe. Infrapunane kiirgus Infrapunane kiirgus on kõige pikalainelisem valguskiirgus, mida nimetatakse ka soojuskiirguseks. Eestis erineb see igal aastaajal ja sõltub ka ilmast. Talvel, kui soojuskiirgus on väike on temperatuur madal
Kuju järgi eristatakse pulksarvi ja kühvelsarvi. Nende esinemine põdrapullidel sõltub peamiselt isendite elukohast. Levila lõunapoolsetel aladel esineb rohkem pulksarvedega loomi ning mida enam põhja poole liikuda, seda rohkem kühvelsarvedega isendid domineerima hakkavad. Reeglina ei kanna põdrad sarvi aastaringselt. Vanemad pullid heidavad sarved maha tavaliselt novembris. Noored pullid võivad sarvedega olla veel jaanuaris. Uued sarved hakkavad kasvama aprillis. Algul on nad pehmed, luustumata ja kaetud nahaga. Maksimaalse suuruse saavutavad augustis või septembris. Selleks ajaks on sarved luustunud ning nahk hakkab maha pudenema.Põdrapullid kasutavad oma sarvi eelkõige selleks, et põdralehmadele ja rivaalidele muljet avaldada. Elupaik ja eluviis - jõe-, järve- ja soorikkad suuremad metsaalad. Samuti noorendikud ja võsastikud. Põder vahetab sessoonselt elupaika. Suvel võib kohata teda peaaegu kõikides metsatüüpides
Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elavad segametsades, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Samuti söövad nad veetaimi. Jooksuaeg on neil septembris-oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle. Tiinus kestab kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) poeg. Vaenlasteks on neile hundid ja teised suuremad kiskjad. Eestis on lubatud neile ka jahti pidada. Põder - Alces Hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on pikk ülamokk ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead. Suur loom toitub ainult taimedest
Sageli rüüstab linnupesi, sööb ka konni, kalu, näljaga ka kadakamarju. Toidurohkel ajal teeb aga toiduülejääkidest varusid. Ta püüab oma saakloomi mitte ainult maapinnal vaid ka suuremate näriliste urgudes. Murdnud uruvaldajad maha asub sageli ise nende pessa elama. Kärp on tegev mistahes ajal, sageli ka päeval. (Loomade elu 7. köide Imetajad). Järglased Kärp sigib kord aastas. Paaritumine toimub harilikult kevadel või suve algul. Tiinus kestab 9-10 kuud. Nii et pojad (keda on keskmiselt 4-8 ) sünnivad järgmisel kevadel. Vastsündinu mass on 3-4 kg. Nägema hakkavad 1 kuu vanuselt, uru hülgavad 2 kuu pärast. Emased saavad suguküpseks 2- 3 kuuselt ning arvatavasti võivad siis ka viljastuda. Isastel saabub suguküpsus alles järgmisel aastal. (Loomade elu 7. köide imetajad ). 2 Nirk ( Mustela Nivalis) Kehaehitus ja välimus
jõelamme, põlde jms. Seal püüab ta kõikvõimalike närilisi kuni mügride ja hamstriteni. Sageli rüüstab ka linnupesi. Ajal kui närilisi on vähe sööb konni, kalu jms. Toidurohkel ajal teeb aga toidu ülejääkidest varusid. Kärp püüab saakloomi mitte üksnes maapinnalt, vaid ka suuremate näriliste urgudes. Sageli asub pärast elama nende urgudes. (Loomade elu, 1987). Kärpidel ei ole kindlat jooksuaega välja kujunenud. Tiinus kestab neil 240...390 päeva. Pojad sünnivad neil aprillist juunini. Poegi on tavaliselt ühes pesakonnas 3...9 (erandlikult kuni 18). Poegade silmad avanevad alles pooleteise kuu vanuselt. Sama kaua kestab ka imetamine. Pesakonnad lähevad lahku sügisel. Noored isasloomad hakkavad sigima teisel eluaastal. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani, jäädes keskmiselt siiski viie aasta kanti (Eesti selgroogsed). Karva vahetab kärp
Pähklinäpid toituvad pähklitest, tammetõrudest, mitmesugustest marjadest ja putukatest. Peamise osa toidust moodustavad siiski taimed. Enne talveunne jäämist kaalub muidu umbes 20 grammi raskune loom peaaegu 40 grammi. Talveuni kestab tal oktoobrist maini. Sel ajal kaob ta aktiivsus täielikult ning kehatemperatuur alaneb tugevalt. Pähklinäppidel esineb ka suvel õhutemperatuuri langemisel alla 15 °C talveune taolist tardumust. Sigima hakkavad pähklinäpid kevadel. Tiinus kestab neil kolm nädalat. Seejärel sünnitab emasloom 3...5 (harva 2...9) poega. Eestis on tõenäoliselt üks pesakond juunis või juulis, mujal kaks pesakonda aastas. Pojad on suhteliselt hästi arenenud ja silmad avanevad neil juba ühe päeva vanuselt. Imetatakse poegi kuu aega. Vanemate juurest lahkuvad ja iseseisvat elu alustavad noored pähklinäpid pooleteise kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Keskmiselt elavad nad kolme (aga võivad ka viie) aasta vanuseks.
...................6 5. Pildid......................................................................................................................................7 Iseloomustus 2 Karu on kõigile väga hästi tuntud loom. Pruunkaru on Eesti suurim kiskja. Tema keha pikkus on 160-250 cm. Nagu kõigil karulastel on pruunkarul tugev, jõuline kehaehitus. Reeglina on nende luustik tugevam kui teistel karulastel. Ta oskab ujuda ja ta suudab ujuda järjest isegi 6 km. Karupojad oskavad hästi ronida, aga täiskasvanud karud ei saa ronida oma massi pärast. Tema kehamass võib ulatuda 250 kg. Jäsemed on pikad ja jõulised. Ees- ja tagajäsemed on umbes ühepikkused. Pruunkarul on tundlik nina ja arenenud haistmismeel ja ka hea kuulmine ja üsna halb nägemine. Pruunkaru karvkatte värvus on helepruunist tumepruunini. Nagu teistelgi karulastel, on pruunkarul lühike juppsaba. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud
Sellega kaasnevad veeplartsatused, mille järgi saab siigade pulmaplatsi juba kaugelt kindlaks määrata. Niiviisi jõuavad siia marjaterad veekogu põhjale tugevasti hajutatult ning marjasööjatel on neid raskem kätte saada. Kahjuks on suurimad marjaröövlid siiad ise. Jälgides liigikaaslaste paaritumist, ahmivad nad ahnelt põhjalaskuvaid marjateri. Mari areneb külmas vees kuni kevadeni ja vastsed kooruvad peale jää lagunemist aprillis. Pisikesed siiad toituvad alguses planktonist ja hiljem põhjaloomastikust. Täiskasvanute toiduspekter on lai: siia kuuluvad väikesed limused, hüdraloomad, kirpvähilised ja väikesed kalad (mudilake). Siig on kaval kala, kes oskab hästi püüniseid vältida. Ta on osav põgenema mõrdadest ja nootadest, võrkudest hiilib aga lihtsalt mööda. Siia liha peetakse delikatessiks, seda eriti soolatult. Siiavarude suurendamiseks inkubeeritakse marja kunstlikult ning koorunud maimud lastakse
Elupaigana eelistab avamaastikku. Talvel elavad karjana suvel aga paariti. Pesa rajavad veekogu äärde. Talvel toitub uluksõralistest, väiksematest kiskjatest ja jänestest ning suvel koduloomadest, konnadest, hiirtest, putukatest ja linnumunadest. Vitamiinivajadus rahuldatakse taimse toiduga. Toidupuudusel esineb kannibalismi. Jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas. Tiinus kestab 62 kuni 75 päeva. Pojad sünnivad märtsis-aprillis pimedate ja suletud kõrvaavadega. Silmad avanevad 10 kuni 12 päevaselt. Imetamine kestab kuni 2 kuud ning kuuvanuselt lisandub ka poolseeditud lihatoit. Noored iseseisvuvad aastaselt. Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt. Elab maksimaalselt 15 kuni 20 aastat, aga vananemistunnused ilmnevad juba 10 kuni 12 aastaselt. Kasulik keskkonnale. Tasakaalustab haigete loomade ning sõraliste ja näriliste arvukust
Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva, eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne. Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega.Karu vajab väga palju toitu.Talveuinaku ajal toitub karu suvel kogutud rasvadest. 1.5. Sigimine Jooksuaeg ehk innaaeg on enamasti aprillist juulini. Tiinus kestab tavaliselt 7-9 kuud. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1-2 (harva kuni 5) abitut poega. Sündides on nad vaid poole kilogrammi raskused, pimedad ja abitud.Karud paarituvad kesksuvel. 1.6. Areng Poegade silmad avanevad ühe kuu vanuselt. Pojad on algul täiesti abitud ja suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata. Poegi imetatakse 4-5 kuu jooksul. Pojad saavad emapiima ja kasvavad kiiresti. Esimese talve veedavad pojad
aastaks arvukus kasvas 1730 isendile. Eestis sündis 2005. aastal seireandmetele tuginevalt hinnangulisel kokku ligikaudu 350 saarmapoega, mis lubab populatsiooni juurdekasvu hinnata 22 protsendile (Laanetu, 2007). 3. ELUPAIK 8 Elutseb nii siseveekogude kui ka veehoidlate ja mere kaldail. Saarmad on väga hästi kohandneud vee-eluks ning oskavad väga hästi ujuda ja sukelduda. Kuna saarmad on tugevalt veekogudega seotud, siis kohtab neid harva rohkem kui paarisaja meetri kauguselt veekogust. Erandina võivad saarmad maapinnal liikuda mitmeid kilomeetreid liikudes ühest veekogust teise või otsides talvel vaba veega veekogu (Vulla, 2008). Urg asub tavaliselt kaldas, puuõõnes, puujuurte ja kivide vahel või turbatunnelis. Uru sissepääsu ava asub enamjaolt vee all, sel juhul on kambrilaes õhuauk. Lesimiskohad on tal veest väljas
Referaat ,,Saarmas" Kirke-Nora Miido Tallinna Kunstigümnaasium 5.C klass Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Imetajad Mammalia Selts: Kiskjalised Carnivora Sugukond: Kärplased Mustelidae Alamsugukond: Lutrinae Perekond: Saarmas Lutra Liik: Saarmas Välimus Saarmas on suur, kehaehituselt sale, pika ja paindliku kerega ja madalate jalgadega. Keha ülapool on tumepruun aga alapool heledam.Keha suurus oleneb liigist näiteks Lõuna-Ameerikas elutsev hiidsaarmas kasvab peaaegu kahe meetri pikkuseks, ag
Soolakassi eluiga on 14 aastat. Seda liiki võib leida meretasemest kuni 3500 meetri kõrguseni. Ta eelistab rohke taimekasvuga jõgede äärseid alasid, kuid teda leidub ka avatud metsaaladel, savannis ja soodes.Soolakass on osav ujuja ja ronija. ta toitub väikeimetajatest nagu jänesed ja erinevad närilised, samuti sööb ta linde,kalu, kahepaikseid ja roomajaid. Jahti peab ta nii maapeal kui puu otsast. Soolakassi sigimisaeg on detsembrist maini. Kassi tiinus kestab kuni 78 päeva. Pesakonnas on 1- 3 järglast. Emane kass toob oma järglased ilmale kivide all, puu õõnsuses või tihedas taimestikus. Pojad kaaluvad sündides 65-90 grammi. Pojad sünnivad pimedatena ja avavad silmad alles 8 päeva pärast peale sündi. Püsti suudavad nad seista juba 4 päeva pärast peale ilmale tulekut. Ema hoolitseb järglaste eest esimesed 8 kuud , peale seda alustavad pojad iseseisvat elu. Soolakassi levikuala hõlmab suurt osa Lõuna-Ameerikast
Kiimalohk – isane peksab maasse augu ja lõhnastab selle ära, mõlemad püherdavad selles ja see mõjub neile erootiliselt Viljastumise võimalikkus kestab ainult 1-2 päeva. Ühel aktiivsel pullil võib olla 7 emast. Jooksuaja tipp on septembris. Vasikad sünnivad aprillis- mais. Põdra sigimisnäitajad Kollakehi lehma kohta: 1,4-1,6 Looteid: 1,2-1,4 Vasikadi: 0,7-0,8 Vasikate osakaal populatsioonis: 25-30% Tiinus kestab 8 kuud. Suremus Põdral võib tekkida kuumastress. Ohustavad suurkiskjad. Upuvad kraavidesse, liiklusõnnetused. Toitumine Tendrofaag – sööb puulehti, -võrseid, -pungi ja –koort Suvel mingil määral rohttaimi, aga neid on tal raske kätte saada. Sööb suuremaid rohttaimi, näiteks põdrakanep. Kõige rohkem toitu saab kasest ja pajust. Kõige maitsvam puuliik on pihlakas, paakspuu, mõned pajud, kask kaa, aga vähem
Kui aga suveti on õues alla 10 C, võib esineda kasetriibikul külmatardumist. Kasetriibik on segatoiduline, mis tähendab, et ta sööb nii taimi kui ka erinevaid putukaid. Loomse toidu moodustavad enamasti sipelgate ja mardikate vastsed ning munad, ämblikud, vihmaussid ja limused. Taimse osa kasetriibiku toidust moodustavad puu- ning teraviljad, rohttaimede ja puude seemned, õied, pungad ning ka lehed. 3. Paljunemine ja areng Kasetriibiku sigimisperiood algab mais. Tiinus kestab 30 päeva ning seega sünnivad pojad juunis või juulis. Enamasti on pesakonnas 4-5 poega, kuid võib ka juhtuda, et on vähem või koguni 11 poega. Aastas poegitakse vaid üks pesakond, mis võib olla kasetriibiku jaoks nii 4 esimene kui ka viimane pesakond, sest nende eluiga on lihtsalt niivõrd lühike. Pojad on sündides pimedad ning abitud.
urgudes või pinnasesse (10...12 cm sügavusele) kaevunult, kus talvitub koos 3...4 isendit. On öise või videvikulise eluviisiga, kullesed on päevase eluviisiga. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. · Toitumine Toitub peamiselt mardikatest, röövikutest, sihktiivalistest ja sipelgatest, ka tigudest. Hangib toitu maast, lendavaid putukaid püüab harva. Kullesed on taimtoidulised, toitudes vetikatest. · Sigimine Koeb aprillis, paarikaupa või väikeste seltsingutena. Kudu koosneb kahest nöörist, kus munad paiknevad kahes reas. Üks emane koeb kuni 12800 1,0...1,5 mm läbimõõduga muna. 3...4 m pikkused kudunöörid paiknevad veekogu põhjas või veetaimedele kinnitunult. · Areng Kui veetemperatuur on 23 °C, kooruvad 6...7 mm pikkused vastsed 5...6 päeva pärast. Sõltuvalt vee- temperatuurist kestab areng noore konnani 45...60fpäeva. Moonde läbinud noored konnad on 16 mm pikkused, sügiseks 20
kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all. Nastik on hea ujuja - ta võib ujuda kaldast mitme kilomeetri kaugusele ning sukelduda mitmekümneks minutiks. Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti peeti taluõues elavat nastikut koduussiks, nad harjusid hõlpsasti inimestega ning inimesed temaga. Kinnipüütuna võib ta küll hammustada, kuid ta ei ole mürgine
Kui siis ehk ainult kaugemalt mõne suure ja tumedat värvi metsseaga. Arvukus Eestis: 2001. Aastal hinnati karude arvukus Eestis 550 isendile. Kogu maailmas on neid kusagil 200 000 ringis. Eluiga: Looduses elab karu tavaliselt 20-30. aastaseks. Suremus on eriti kõrge just alla ühe aastaste poegade seas. Võib kohata ka kannibalismi. Pereelu: Karud paarituvad tavaliselt maist kuni juulini. Pojad sünnivad tavaliselt jaanuaris- veebruaris ning suguküpseks saavad alates 5 eluaastast. Tiinus kestab 210-255 päeva. Pesakonnas on tavaliselt 1-3 poega aga võib olla ka kuni 5 ja sagedasti on palju kaksikuid. Poegimisintervall on 3 aastat ja enam. Sündides on pojad kusagil orava suurused, pimedead, karvadeta ning kaaluvad umbes 400-600 g. Pojad jäävad pesasse umbes 4 kuuks ning seejärel elavad emaga koos umbes 1,5-3,5 aastat. Emapiimast võõrduvad nad kusagil 1,5 aastaselt. Toidulaud: Karu toiduks on: marjad, rohttaimed, raiped, putukad, juured, vahetevahel ka
suurem talvisest. Kehamõõtmed Õlakõrgus kuni 216 cm, Üldpikkus on 10...16 (18) tüvepikkus 200...290 cm. cm, kere pikkus 6,5 cm. Kaal 100...300 (600) kg. Arvukus Eestis on ~ 10 000 isendit. Arvukus on sage, arusisalik on Eesti kõige tavalisem roomaja. Sigimine Polügaamne. Jooksuaeg Paarituvad aprillis, 10...14 septembris. päeva peale talveunest ärkamist. Pojad sünnivad juulis või augustis. On eluspoegija - munad arenevad emaslooma sees ja pojad kooruvad munemise hetkel.
tema elutingimustest.Selle referaadi käigus sooviksingi ma rohkem teada saada pruunist karust. 3 Välimus Karu on kõigile väga hästi tuntud loom. Pruunkaru ehk Ursus arctos on Eesti suurim kiskja. Tema keha pikkus on 160-250 cm. Nagu kõigil karulastel on pruunkarul tugev, jõuline kehaehitus. Reeglina on nende luustik tugevam kui teistel karulastel. Ta oskab ujuda ja ta suudab ujuda järjest isegi 6 km. Karupojad oskavad hästi ronida, aga täiskasvanud karud ei saa ronida oma massi pärast. Tema kehamass võib ulatuda 250 kg. Jäsemed on pikad ja jõulised. Ees- ja tagajäsemed on umbes ühepikkused. Nii küünarvarre luud, kui ka sääre luud on lahus, mis tingib suure pööratavuse. Pruunkarul on tundlik nina ja arenenud haistmismeel ja ka hea kuulmine ja üsna halb nägemine. Pruunkaru karvkatte värvus on helepruunist tumepruunini. Nagu teistelgi
Pesa ja pojad Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas. Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase- või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada. Pärast 6265-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad. Tavaliselt on pesakonnas 57 tillukest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300500 g. Silmad avanevad 1012-päevaselt. Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse. Kutsikad saavad nägijaks 912 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad lõikuma piimahambad.
või kaks. Poegimise ajaks kaevab saarmas erilise, tavalisest palju sügavama, kindlama ja mugavama uru, mille vooderdab tavaliselt pehme rohuga. Saarma järglased. Saarmas kannab poegi üheksa nädalat, enne kui need ilmale tulevad. Pojad sünnivad enamasti mais või juunis. Poegimiseks kaevab ta erilise, tavalisest palju sügavama ja kindlama uru ning vooderdab selle pehme rohuga. Seal sünnivadki pojad maailma. Pesakonnas võibolla kaks kuni neli poega. Tillukesed, pimedad ja abitud, suruvad pojad end ema vastu, joovad tema piima ja otsiva sooja tema tihedast kasukast. Poegade lühike beebikarv ei paku head kaitset. Hulk päevi ei jäta ema poegi hetkekski üksi, ka mitte selleks, et jahil käia. Kala toob talle tema paariline. Kuu aja vanuselt avanevad poegadel silmad ning nad näevad esimest korda maalima oma ümber. Mõni nädal hiljem teevad nad oma esimesed sammud ja uurivad iseseisvalt ümbrust.
Põhja- ja Lääne-Eestis. Tuhkur elutseb veekogude kalda-aladel, väikestes metsades ja ka inimasulates. Neid võib kohata talumajade juures.Tuhkruid on püütud isegi Tallinnast, Tartust ja Pärnust. Põhiliselt tegutseb tuhkur öösiti. Ta toitub kõigist organismidest, kellest jõud üle käib. Tema ohvriks langevad hiired, rotid, kahepaiksed, roomajad jne. Seega on tuhkur kasulik, kuna ta hävitab kahjureid. Jooksuaeg on tuhkrul märtsis või aprillis. Sel ajal jälitavad isaloomad emaseid ja isaste vahel tekivad verised võitlused. Emaloom sünnitab neli kuni kuus poega. Pojad sünnitatakse ja kasvatatakse üles varjatud kohas, näiteks hoone põranda all, puuõõnes või mõne teise looma poolt mahajäetud urus. Nägijaks muutuvad pojad ühekuuselt ja vanaloomadega hakkavad ringi liikuma kahekuuselt. Pojad peituvad nii, et neid on väga raske tabada. Hädaohu korral piserdab tuhkur vaenlase üle haisunäärmete eritisega
pole täiskasvanud loomadele iseloomulikke musti laike alles umbes kolmenädalaselt muutuvad tema silmaümbrused ja käpad tumedaks. Silmad avanevad poegadel esimest korda alles 6-9 nädala vanuselt . Ta toitub ainult emapiimast ning kasvab sellega ühe kuuga 9 korda raskemaks . Selleks ajaks on ta juba must-valge . Viiekuune hiidpandapoeg suudab juba süüa pehmet riisi piimaga, kuid bambuselehti hakkab ta sööma alles aasta ja kahe kuu vanuselt . Kui pandaemal sünnib kaks poega, suudab ta korraga hoolitseda vaid ühe eest . Emane bambuskaru hoiab oma vastsündinud poega õrnalt suus. Vastsündinud pandapoeg 218 grammi PÕHIANDMED Nimetus: bambuskaru Liikide arv: 1 Sugukond: Ursidae (karulased) Selts: Carnivora Õla kõrgus: 120-150 cm Täiskasvanu kaal: 75-160 kg Levik: Kesk-Hiina Elupaik: mägimetsad Toit: bambusevõrsed- ja juured, lillesibulad, mahlakad rohttaimed; väga vähesel
Inimest hundid üldiselt kardavad, ohtlikud on ainult marutaudis loomad. Kui varem elasid hundid kõikjal Euroopas, siis tänu jahimeestele hävitati nad pea kõikidelt läänepoolsematelt aladelt, taandades nende levila mägedesse ja Ida-Euroopasse. Tänapäeval on nende asuala siin aga tasapisi taas laienemas. Välimuselt on ta väga sarnane meie kodukoerale, kuid on suurema kehaehitusega. Kaalub keskmiselt 30-60 kilo, keha pikkus keskmiselt 150cm. Saavutab suguküpsuse 2-3 aastaselt, tiinus kestab 62-75 päeva ja poegib 1-12, harilikult siiski 4-7 kutsikat. Elab vabas looduses kuni 10-15 aastaseks, vangistuses aga kuni 20seks. Elab karjas kus on ligi 20 liiget, suurimates võib olla lausa kuni 38. Väga seltsiv loom. Esinemine Hunt asustab kõiki keskkonnatüüpe- arktilisest tundrast ja Venemaa steppidest kuni kõrgete mägede ja poolkõrbeteni. Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas,
kuhjunud lumele. Karud magavad talveund novembrist kuni aprillini. Sellega seoses langeb nende kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Talveuinak erineb talveunest selle poolest, et kehatemperatuur langeb vaid paari kraadi võrra (talveune puhul langeb see nullilähedaseks). Seetõttu võib karu ka keset talve üles ärgata. Sigimine Jooksuaeg kestab mai keskpaigast juuni keskpaigani. Esimesel innaajal viljastamata jäänud emakarudel võib olla järeljooksuaeg. Tiinus kestab 195225 päeva. Sügisel on pikk latentsusperiood (loote areng peatub teatud staadiumis). Pojad sünnivad enamasti jaanuaris, siis kui ema magab. Poegadega emakarud on kevadel viimased ärkajad. Vastsündinud on väga pisikesed, abitud, pimedad, hambutud ja kõrvad kilega kaetud, kaal alla poole kilo. Paari nädala pärast arenevad kõrvad, kuu pärast saavad nägijateks. Pojad toituvad emapiimast (sarnane lehmapiimaga) kevade või varasuveni. Selleks ajaks kaaluvad nad juba 7-9 kg ning
annaabi.ee 
