10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 5 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-05-26
Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Mihkel Vaarmaa
Õppematerjali autor
Praeguseks arvatakse Eestis olema ligikaudu 6000 kuni 7000 looma. Viljandimaal on Tõnis Korts pakkunud elama umbes 760 looma. Viimase aastaga on kobraste arv Viljandimaal tohutu kiirusega kasvanud ning väidetavalt on lisandunud varasemale umbes 310 isendit, see on tohutu suur arv ja leidnud kajastust ka ajakirjanduses, sest mõjutab kogu Eesti elanikkonda. Küttimisega pole oluliselt tegeldud, viimase aastaga on tapetud vaid veidi üle 60 kopra. Ilmselt on selle põhjuseks kopra vähene tundmine ja teadmatus, et selle looma liha on väidetavalt väga hea maitsega ja tema nahk väärtuslik. 1. KOBRASTE ELUTEGEVUSEST. Euroopa kobras on kuni 1,4 m pikk ja kaalub ligi 50 kg. Karvastiku värv varieerub helepruunist kuni mustani. Lapikut saba, mis on ülevalt poolt nagu lömmi löödud katavad sarvsoomused. Tagajäsemed on suurte jalalabadega ja nende varvaste vahel on ujulestad, mis annavad laialisirutatud varvaste korral umbes 70 suuruse sõudepinna
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
Saba selgmisel keskjoonel kulgeb jäik sarvkiil. Sarvsoomuste vahel kasvab hajusalt lühikesi karme karvu. Paariliste nõrega võiab kobras karvastikku, et kaitsta seda märgumise eest. Purihambaid on 16: üla- ja alalõualuu kummaski pooles 4. Elupaik Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit. Suvel eelistavad koprad süüa rohttaimi (vesikupp, valge vesiroos, võhumõõk, pilliroog), sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks. Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Kui veekogu kaldad on järsud, siis nad kaevavad uru, aga kui madalad soised kaldad seda ei võimalda, siis rajavad kuhilpesa. Viimane tähendab mudaga kokku mätsitud savihunnikut, mille kõrgus võib ulatuda kolme ja läbimõõt kümne meetrini
osi koprad toiduks tarvitavad. Siiski pole kuigi palju neid taimi, mis moodustavad nende toidu põhiosa. Suvel eelistavad nad süüa rohttaimi: nõgest, angervaksa, pilliroogu jne. Talvel toitub peamiselt enda langetatud paju, haava ja kase, harvemini lepa koorest ja noortest okstest. Vähesel määral söövad nad soo- ja veetaimi (Rukovski, 1981) Vees aitab kopral ujuda lai saba ning tagajala varvaste vahel paiknev ujunahk. Kopral oli vanasti väga hinnatud kasukas, see on tihe ja kopra sabajuurel paikneva kopranäärme nõrega kaetud täiesti vettpidav. Kobras kannab nõret kõikidele kehaosadele, mis kaitseb karva määrdumise eest. Õhukiht, mis jääb aluskarva vahele, kaitseb looma nahka märgamise ja jahtumise eest. Karvastiku üldtoon varieerub helekaspruunist kuni mustani. Kobras hoolitseb oma karvkatte eest pidevalt. Tagajalgadel seistes vajub ta eeskäppadega karvadest vett välja ja kammib seda (Kuresoo, 2005).
Nugised on üksikeluviisiga , peamiselt öise aktiivsusega kiskjad. Pesadega, milleks on puuõõnsus või endine röövlinnu või oravapesa, on nad seotud vaid poegade kasvatamise perioodil. Kivinugis (Martes foina) www.jahindusinfo.ee Jooksuaeg on juunis-juulis, kuna nugistel on kärplastele omane soikeperiood (latentne periood) munaraku arengus, sünnivad pojad alles järgmise aasta aprillis. Poegi ühes pesakonnas 2-4, pojad sünnihetkel pimedad ja abitud, emapiima saavad 2,5 kuud ning täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanud loomade tüvepikkus ja kaal: Metsnugis: 38-58 cm; 1,5 kg Kivinugis: 40-50 cm; 2,1 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai; sammuvahe 50-80 cm, tavaliselt paarisjäljed Tuhkur e tõhk on üsna hästi ära tuntav oma kirju kasuka poolest: tuhkru aluskarv on
Artiodactyla Sugukonnad: hiirlased Muridae, jäneslased Leporidae, kärplased Mustelidae, karulased Ursidae, koerlased Canidae, kaslased Felidae, sigalased Suidae, Hirvlased - Cervidae Närilised: Ondatra (Ondatra zibethicus) Selts: närilised Sugukond: hiirlased Välimus: sarnaneb kopraga. 0,9-1,3 kg. Saba on paljas, kaetud vaid väheste hõredate karvadega ja lapik ainult teistpidi kui kopra saba. Tagajala varvaste vahel on vähearenenud ujulestad. Karvkate punakaspruun, esineb ka heledamaid ja hästi tumedaid nn musti ondatraid. Levik: pärit Põhja- Ameerikast. Levinud Euraasia põhjaosas ja Kesk-Euroopas. Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu
varihein püüab teda pidevalt välja tõrjuda. Toidu pärast konkureerivad näiteks põder ja kobras, kes talvel söövad mõlemad paju. Kõigi nende näidete puhul on tegemist liikidevahelise konkurentsiga. Taimtoidulisus Herbivooria ehk taimtoidulisus on herbivoori ehk taimtoidulise looma liigi ja taimeliigi vaheline toitumissuhe. Näiteks nurmkana toitub umbrohuseemnetest, mahavarisenud viljateradest, rohttaimede rohelistest osadest, marjadest, lülijalgsetest ja tigudest. Erandiks on pojad, kes toituvad algul vaid loomsest toidust, taimse toiduga harjuvad aeglaselt. Sinikael-part on tegelikult segatoiduline, aga eelistab taimset toitu nagu näiteks veetaimede rohelisi osi, seemneid ja juurikaid. Turteltuvi toitub seemnetest, marjadest ja pehmetest taimeosadest. Koprad on taimtoidulised. Suvel eelistavad nad süüa rohttaimi: nõgest, angervaksa, pilliroogu jne. Talvel toitub peamiselt enda langetatud paju, haava ja kase, harvemini lepa koorest ja noortest okstest.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid