Kommunikatsioon kui riigivõimu ja rahva sõber ning vaenlane (0)

Tallinna Ülikool
KOK6045. Kommunikatsioon ja ühiskond
Kertu Soodla, Rain Uusen (SST-1), Lilian -Kristina Küüts (KOSKB)
Kommunikatsioon ja võim
Kommunikatsioon kui riigivõimu ja 
rahva sõber ning vaenlane
ESSEE
Juhendaja :  Barbi  Pilvre
Tallinn, 12. oktoober 2012
Ideaalses   ühiskonnas   kasutab   riigivõim   (ehk   valitsus)   kommunikatsiooni   kõiki   vorme, 
tehnoloogiaid,  meetodeid  ja strateegiaid selleks, et hoida rahvast – võimu kõrgeimat kandjat 
riigis – informeerituna nii igapäevatoimingutes kui ka suurtes ja strateegilistes visioonides, 
tegevuskavades ning kindlasti ka otsustes. John  Dewey  on öelnud: «Ühiskond mitte ainult ei 
püsi   kommunikatsiooni    najal ,   vaid   on   kommunikatsiooni   tõttu   üldse   olemas.»  (Palmaru 
2003:124)   Ilma   kommunikatsioonita   ei   saa   olla   ühiskonda,   ilma   ühiskonnata   ei   saa   olla 
võimu.
Ideaalses   ühiskonnas   kasutab   riigivõim   kommunikatsiooni   selleks,   et   saada   rahvalt,   nii 
üksikisikult, aga kindlasti ka erinevatelt kogukondadelt ja muudelt rahvakooslustelt juhiseid, 
soovitusi  ning tagasisidet riiki ja rahvast puudutavate strateegiliste visioonide, tegevuskavade, 
aga kindlasti ka otsuste osas.
Ideaalses ühiskonnas julgustab võim kommunikatsiooni selle kõikides suundades, ideaalses 
ühiskonnas ei indutseeri hästi organiseeritud, ette planeeritud kommunikatsioon võimu ennast. 
Ideaalsus ühiskonnas on rahva ja riigi, aga ka indiviidide vaheline kommunikatsioon olulisem 
ja vajalikum kui võim.
Paraku ei ela me ideaalses maailmas, paraku ei ole meie ümber ideaalse ühiskonna pehmet 
vatti, paraku ei ole ka Eesti ideaalne riik.
Kommunikatsiooni lihtne, kuid keerukas iseloom
Kuigi kommunikatsiooniteooriaid on kümneid ja sadu – mõned enam aktsepteeritud, mõned 
seevastu jälle  vähem  väärtustatud  – ning kommunikatsiooni  kui   interaktsiooni   on uuritud 
aastakümneid  ja -sadu, võib ikka veel käsitleda  igaüks kommunikatsiooni  veidi  erinevalt, 
veidi mugavdatult iseenda  vajadustest  ja eesmärkidest lähtudes.
«Kommunikatsiooni on raske defineerida: see on teineteisega rääkimine,  televisioon , soeng, 
kirjanduskriitika jne.» (Pilvre 2012: 2) Gerbner on 1967. aastal väitnud, et kommunikatsioon 
on sotsiaalne  interaktsioon  sõnumite kaudu. (Pilvre 2012: 5)
Need kaks väidet võtavadki kokku kommunikatsiooni olemuse, ja seda ka võimu tasandil, 
võimu   kommunikeerumisel   rahvaga   ja   rahva   tahte   kommunikeerimisel   võimule   – 
kommunikatsioon on keeruline (nii õigesti, eesmärgipäraselt kommunikeeruda kui ka seda 
mõista) ja see on sotsiaalne, sisaldades ohtralt siia-sinna-suunas liikuvaid (või mitteliikuvaid, 
justkui liikuma pidavaid) sõnumeid.
Vabariigi   Valitsus   räägib   oma   kommunikatsioonistrateegiat   õpetades   ja   selgitades: 
«Kahesuunaline kommunikatsioon on dialoogiks, mis nõuab informatsiooni edastajalt palju 
enam   planeerimist,   läbimõtlemist   ja   info   vastuvõtjaga   arvestamist.   Kahesuunaline 
kommunikatsioon   kätkeb   endas   informatsiooni   mõistmist,   vahetamist,   jagamist,   suhtlust, 
sotsiaalset käitumist ning vastastikust mõjutamist.» ( Siseministeerium  2012)
Nii   võib    uskuda ,   et   Eesti   riigivõim   isegi   mõtleb   sellele,   et   kõik,   mis   toimub   riigivõimu 
teostamise juures, tuleb kommunikeerida ka rahvale, kodanikele ja seejuures kahesuunalisena 
–   ehk   oodata   ka   tagasisidet,    kaja ,    ettepanekuid    või   isegi   laitusi,   mittenõustumist.   Samas 
kinnitatakse,   et  ühesuunalist   kommunikatsiooni   võib  nimetada   ka  informeerimiseks,   mille 
puhul edastatakse teave sihtgrupile tagasisidet eeldamata. «Niipea, kui informatsiooni saajalt 
eeldatakse   reageeringut,   on   põhjust   rääkida   infovahetuse   keerukamast    vormist    kahe-
suunalisest kommunikatsioonist.» (Siseministeerium 2012:1)
Kahesuunalist   kommunikatsiooni   vajame   aga   riigis   selleks,   et   «teadvustada   probleeme   ja 
vaidlusküsimusi; teha mõistetavaks seisukohti, tõsta sihtgrupi teadlikkust, saada tagasisidet, 
pakkuda lahendusi, saavutada kompromissi jne.» (Siseministeerium 2012)
Võib  hingata  kergendatult, sest tunne, et meie enda koduriigi võim on hästi informeeritud, et 
kommunikatsioon   on   alati   kahepoolne   ning   oma   tegevuses   tuleb   arvestada   kodanike 
seisukohtadega,   aegajalt   neid   informeerides   (sest   informeerimata   jätmine   oleks    tahtlik    ja 
teadlik häbitegu), kuid üldjuhul ja enamalt  jaolt  alati kommunikeerudes selle tegevuse kõige 
üldaktsepteeritavamas   definitsioonis   –    luues    eeldused   mõistmiseks,   reageeringuteks, 
kaasarääkimisteks, vastastikuseks mõjutamiseks.
Kommunikatsioon katkeb võimuka JOKKiga
Võimu üldkasutatav definitsioon pärineb saksa sotsioloogilt Max Weberilt, kes  defineeris  
võimu kui eesmärkide realiseerimise tõenäosust teiste tahtes olenemata. Funktsionalistide 
hinnangul on aga võim ühiskonna tasandil võime  valitseda  ja säilitada grupisisest korda. 
Konfliktiteoreetikud ütlevad aga jälle, et võim on konkreetse klassi võime saavutada endale 
seatud eesmärke. (Käär 2012:3)
Hess,    Markson    ja   Stein   on  väitnud,   et   võim   on   võime   suruda  teisele   poolele   peale   oma 
seisukohti ja ühiskonna võime mobiliseerida ressursse oma eesmärkide saavutamiseks. (Käär 
2012:4) Võim jaguneb sunduslikuks (mis pole legitiimseks  tunnistatud  nende poolt, kel võimu 
pole) ja autoriteetseks (võim, mille omajaid tunnustatakse legitiimselt ilma võimuta inimeste 
poolt). Võimu alaliigiks on Weber pidanud ka domineerimist ehk võimalust leida kuuletumist, 
luua domineerivat sotsiaalset suhet.
Seejuures on  legaalne  domineerimine  Weberi  järgi domineerimise kõige ratsionaalsem viis, 
kuna põhineb valitseja ja valitsetava vahelistel umbisikulistel sidemetel. Juhi võim on piiratud 
seadustega,   mis   kehtivad   kõigi   võimukandjate   suhtes   olenemata   isiklikest   omadustest   või 
sotsiaalsest    staatusest .   Legaalse   domineerimise   puhtaimaks   näiteks   on   bürokraatia.   (Käär 
2012:9)
Mõeldes  veelkord  kommunikatsiooni olemusele ja -teooriatele, ja kaaludes veelkord sinna 
kõrvale   võimu   erisuguseid   käsitlusi   –   aga   olgem   ausad,   võim   jääb   võimuks,   kellegi   või 
millegi üle –, siis käsib mõte vägisi leppida asjaoluga, et kommunikatsioon ja võim üheskoos 
on konflikte abielu, salakaval sõprussuhe, enese ja teiste oskusliku  petmise   kunst .
Eestis on võimu (ja loeme  siinjuures – seaduste) tasandil ju juba aastaid käibel legaalset 
domineerimist selgitav termin –  JOKK . Seal, kus lõppeb kommunikatsioon ja algab võim, on 
meil JOKK – kaunis, suuretäheline ja eesti keeles punkti panevalt, otsustavalt kõlav JOKK.
Peale  JOKKi  ei taha keegi enam  planeerida , läbi mõelda ega info vastuvõtjaga arvestada. 
Peale   JOKKi   ei   oodata   enam   tagasisidet,   kaja,   ettepanekuid,   veel   vähem   laitusi, 
mittenõustumist. Kuivõrd võib seda arusaama aga Eesti võimuladvikule omistada laiemalt?
Liitlased või üksteise käepikendused?
Kommunikatsioon on võimu  lahutamatu  osa. Kahjuks kasutavad juhid ja professionaalsed 
kommunikatsiooniasjatundjad   seda   sageli   kurjasti   ära,   et   saavutada   võimu.   Tänu   sellele 
nurjub sageli kommunikatsiooni põhimõte, mille abil avalikkust mõjutada nii, et sellest kõige 
enam kasu oleks. «Nii et efektiivne kommunikatsioon on raske. See nõuan  distsipliini . See 
nõuab soovitud reaktsiooni mõistmist nende gruppide hulgas, kellega kommunikeerume, mis 
omakorda nõuab seda, et selle grupi kohta tuleb mõista kõike, mis võimalik. Ja seejärel on 
vajalik öelda ja teha kõike, mis vajalik – ja vaid seda, mis on vajalik – et provotseerida 
ihaldatud reaktsiooni. Ja samuti on tarvis mõista absoluutselt etteaimatavaid tagajärgi – nii 
ette planeerituid kui ka planeerimatuid – mida toovad kaasa meie sõnad,  vaikus , tegevusetus, 
ja tegevus ise.» (Carcia 2012:28)
On arusaadav, et kommunikatsioon võib võimu võimendada, seda vahel nii  teadliku  kui ka 
iseenesliku   protsessi   tulemusena.   Samavõrd   mõistetav   on   ka   see,   et   kommunikatsiooni 
oskuslikult  ära kasutades saab võimu  kunstlikult  luua – tekitada  tunde võimu  kohalolust, 
võimukusest. Lasswell on 1958. aastal väitnud: «Poliitika  uurimine  on mõjukuse ja mõjukate 
rolli   mõtesamine..   mõjukad   on   need,   kes   saavad   suurema   osa   sellest,   mida   on   saada. 
Tähtsamad väärtused on lugupidamine, sissetulek ja turvalisus. Need, kes saavad nimetatud 
hüvedest suurema jao, on eliit , ülejäänud aga mass.» (Palmaru 2003:42)
Demograatlikus,   eriti   aga   bürokaatlikus   ühiskonnas   –   sõltumata   riigikorra   täpsest 
nüansirikkusest   ja   võimunurkade   teravusastmest   –   räägitakse   tavavõimu,   riigivõimu, 
võimutsejate valguses ka  neljandast  võimust ehk meediavõimust. Liites kommunikatsiooni ja 
võimu  teistpidi  kokku, on mõistetav, et planeeritud, hästi organiseeritud, ette kavatsetud ja 
taustauuringutega teadlikuks muudetud kommunikatsioon võib teist pidi ka võimu nõrgestada, 
kõigutada või lausa  kukutada .
See on  delikaatne  suhe – nii kommunikatsiooni kui võimu suhe. See on kommunikatsiooni ja 
võimu   endavaheline   delikaatne   suhe.   Kumbki   ei   ole   ju   tegelikult   võimukam,   ei 
kommunikatsioon   oma   sadade   lähenemiste   ja   uskumuste   või   praktikatega,   ega   ka   võim, 
demokraatlik või autoritaarne.
«Kodanike   osalemine   avaliku   võimu   otsuste   tegemises   on   vajalik   selleks,   et   sünniksid 
paremad otsused,» ütleb Eesti vabariigi  riigikantselei  valitsuskommunikatsiooni käsiraamat 
ausalt  ja  otsekoheselt  välja. «Kaasamine aitab riigil hoiduda vigadest ja vältida arusaamatusi, 
hinnata   paremini   otsuste   võimalikke   mõjusid   ning   saavutada   nende   tõhus    rakendumine .» 
(Eesti Vabariigi Valitsus 2012)
Igal valitsuse teol on tulemused, mis mõjutavad kodanikke, ettevõtteid ja organisatsioone, 
ühiskonda, rahvusvahelist üldsust. Sellepärast peab  suhtlemine   kuuluma  valitsuse igasuguse 
tegevuse   juurde   planeerimisest   kuni   lõpliku   elluviimiseni,   kinnitab   valitsus   juba    viidatud  
leheküljel.   «Kommunikatsioon   on   alati   kahepoolne   –   valitsus   suhtleb   avalikkusega   ning 
arvestab  oma tegevuses kodanike seisukohtadega.» (Eesti Vabariigi Valitsus 2012)
Tegelikult on ju meie valitsus olnud kommunikatsiooni suhtes isegi et aus, on ju lausa loodud 
arusaam, et kõigil ongi võimalik kommunikatsioonis ja seeläbi ka otsustamises osaleda, et 
kõigil ongi reaalselt võimalik jõuda võimu teostamiseni. Kunagisest TOMist (Täna Otsustan 
Mina) on nüüdseks saanud e-riigile iseloomulik osalusportaal osale.ee, kus esitada valitsusele 
ideid ja ettepanekuid, koguda allkirju oma riiki ja valitsemist puudutavate ideede  toetuseks , 
avaldada arvamust eelnõude teemal ja otsida õigusakte, et olla kursis, mis on JOKK ja mis 
mitte.
Võim peab läbi kommunikatsiooni võimu välja  teenima
Valitsus on avatud  organisatsioon , väidab valitsus ise oma põhiväärtustes (Eesti Vabariigi 
Valitsus   2012[2]).   Igasugune   teave,   millele   pole   seatud   seadusest   tulenevalt 
juurdepääsupiirangut,   on   Eestis   avalik.   Olles   avatud,   püüdleb   valitsus   võimu   teostamises 
kodanike võimalikult laia osavõtu poole, püüdleb nendega kommunikeerumise poole.
Kuigi riik püüab toimida vastavalt demokraatlikule riigikorrale, on Eestis siiski probleemiks 
valitsuse liigne omakasupüüdlikkus, poliitikute rahanälg, valitsuse ja riigikogu segase võitu 
suhestatus ja mõju ning liigselt silma  torkavad  ja kõrva kriipivad korruptsioonijuhud.
Olenemata kodanike ja riigi vahelisest kommunikatsioonist, selle ideaalsusest või puudustest, 
toimivad  riigijuhid siiski pigem nii, nagu nende arvates kasulik on. «Kandke hõbepaberist 
mütse,» ei lähe meil ju kunagi enam meelest.
«Seni  kuni  kriitiline   mass   meist   riigi   loomises  ei   osale,  ei   lähe   see  ka  paremaks,»   ütleb 
kommunikatsioonikonsultant   Daniel   Vaarik . «Riik on kallis ja see eeldab  inimestelt  ühist 
osalust.» (Eesti Vabariigi Valitsus 2012)
Kohati   tundub,  nagu oleks  vaja  riigijuhtidele   aeg-ajalt  meelde  tuletada,   et  riigi  juhtimine 
peaks   ühilduma   ka   kodanike   soovidega,   nagu   demokraatlikule   vabariigile   kohane.   Nagu 
kommunikatsioonile   kohane.   Nagu   võimule   kohane.   Võimu   liigne    tunnetamine ,   võimu 
ärakasutamine (ka iseenda hüvanguks) ja lihtsalt võimutsemine on Eestis probleemiks.
Nagu ütles Foucault 1976. aastal: «Võimu sallitakse (tolereeritakse) ainult tingimusel, et ta 
maskeerib   olulise   osa   endast.   Tema   edu   on   proportsionaalne   tema   võimega   peita   oma 
toimemehhanismi.» (Palmaru 2011:14) Kui võim meile üleolevalt kommunikeerudes lagipähe 
võimutseb, siis me rahvana ja indiviididena ühel hetkel võimu enam ei tolereeri, sellele eelneb 
mittemõistmine, ükskõiksus, või liikumine mõne teise, tolereeritavama võimu alla.
Kommunikeeruda nii, et võim  iseendale  liiga ei  teeks , ja nii, et rahvas teaks, näeks,  usuks  ja 
usaldaks, ongi keeruline. Aga need vähesed, kes võimul enamuse üle on, peaks seda enam 
tahtma ja suutma tasakaalu saavutada – et võim tunduks ja näiks võimelisena riiki  juhtima , 
samas oma kodanikest lugu pidades ja neid kuulates. Pidades lugu dialoogist.
Kasutatud kirjanduse nimestik
Carcia, H. F. 2012. The  Power  of  Communication  – United States of America: FT Press
Eesti Vabariigi Valitsus 2012. Valitsuskommunikatsioon toetab osalusdemokraatiat 
-www.valitsus.ee/et/riigikantselei/valitsuskommunikatsioon/kasiraamat/kaasamine
Eesti Vabariigi Valitsus 2012[2]. Valitsuskommunikatsiooni põhiväärtused - 
www.valitsus.ee/et/riigikantselei/valitsuskommunikatsioon/kasiraamat/valitsuskommunikatsi
ooni-pohivaartused
Käär, L. 2012. Esitlus: «Võim ja legitiimsus» - Sütevaka Humanitaargümnaasium
Palmaru, R. 2003. Juhatus kommunikatsiooniteooriasse – Tallinn: Akadeemia Nord
Palmaru, R. 2011. Konstruktsionismi kommunikatsioonikäsitus 1 
Pilvre, B. 2012. Loeng: «Kommunikatsioon ja ühiskond» - Tallinn: Tallinna Ülikool 
07.10.2012
Siseministeerium 2012. Rahvusvahelise  projektijuhtimise  käsiraamat - 
www.siseministeerium.ee/doc.php?348