Kolm musketäri - A.Dumas (13)

Kolm musketäri
A. Dumas
1625.aastal alustas gaskoonlasest noormees nimega d’Artagnan oma seiklust kolme isa poolt tehtud kingitusega. Nendeks olid viisteist eküüd, kullerkupuvärvi hobune ja kiri härra de Treville ’ile. Meung ’I linnakeses tekkis tal tüli endast vanema mehega, kes oli d’Artagnani hobust pilganud. Viimane sai võitluses kannatada ning kaotas natukeseks ajaks teadvuse. Enne kui noormeest polnud veel minestanud nägi ta mileedit, kes vestles tundmatuga. Meelemärkusele tulles ei leidnud ta enam kirja., keegi oli selle ära varastanud. Ning ta teadis seda väga hästi, varas oli kõrtsi omanikuga jutu puhunud. Kuna soovituskirja enam polnud pidi poiss härra de Treville juurde minema ilma selleta.
Härra de Treville majja jõudes, leidis end musketäride seltskonnast, kes harjutasid mõõga käsitust trepil ning eeskojas võis kuulda lugusi naistest ja õukonnasündmustest. Kõige elavama rühma keskel seisi kõrgi ilmega musketär, kes hooples oma kullast mõõgarihmaga. Ta nimi oli Porthos . Aramis , kes oli Porthosele täielik vastand . Umbes kahekümne kolme aastane noormees, naiivse ja leebe näoilmega, mustade silmade ja roosade põskedega. D’Artagnanile oli need jutud, mis ootetoas rääkiti nii südame lähedased, sest ka tema tahtis kuuluda musketäride hulka.
Lõpuks jõudis kätte aeg, kui teda kutsuti härra de Treville juurde. Ta paistis halvas tujus olevat, sest eelmisel õhtul oli kardinali kaardiväe ja tema musketäride vahel olnud konflikt. Härra palus Porthosel ja Aramisel seda asja selgitada. Treville tahtis ka teada, miks pole kohale jõudnud Athost. Porthos teadi öelda, et Athosel on rõuged. Peagi lõi kihama koju rahvas ukse taha, sest Athos oli tulnud. Athos oli selles konfliktis saanus sügava mõõga haava. Ta oli aga liiga nõrk nii pikkast teekonnast, et talle kutsuti arst. Musketärid lahkusid ja d’Artagnan jutustas kadunud kirjast ja mileedist. Lahkudes andis härra de Treville soovituskirja Akadeemia direktori jaoks.
Kiirustades jooksis d’Artagnan treppist alla ja tõukas athost õlast. Noormees seletas, et tal on väga kiire ja palus vabandust . Athos kutsus d’Artagnani keskpäeva paiku Karmeliitide Kloostri juurde. Ukse juures, mis viis tänavale, vestles Porthos valvesõduriga. Poiss sööstis nende kahevahelt läbi, kuid unustas arvestada tuult . Samal hetkel tõusis Porthose mantel ning sidus gaskoonlase sisse,ta nägi selle all kuulsat kuld mõõgarihma, mis polnudki täitsa kullast ja nii sai ka aru Porthose nohust ja mantlivajalikkusest, sest tagant poolt oli see nahast . Porthos kisendas, d’Artagnan vabandas. Sellest ei piisanud musketärile, duell oli kell üks Luxembourgi lossi taga. Mööda tänavat minnes, nägi noormees Aramist, kes vestles kuninga kaardiväelastega.. Lähemale jõudes nägi d’Artagnan, et Aramis püüab varjata taskurätti. Hoolimata sellest võttis ta maast taskurätti ja ulatas Aramisele. Aramis punastas kõrvuni ja pigem haaras kui võttis taskurätti gaskoonlase käest. Nende kahe arusaamatus tuli sellest, et kaardiväelased hakkasid Aramise armuasju sorkima ja musketär ei tahtnud taskurätti omaniku kompromiteerivasse olukorda panna. Tema ootas d’Artagnani kell kaks härra de Treville majas .
D’Artaganan ei tundnud Pariisis kedagi, seega läks ta Athosega duellile ilma sekundantidega ja otsustas rahul olla nendega keda vastane valib. Tal oli ühel päeval kolm duelli musketäridega. Porthose ja Aramise pärast ta ei muretsenud, sest arvas , et isegi kui nii ei lähe, tapab Athos ta juba varakult. Karmeliitide Kloosti juurde jõudes oli Athos juba kohal, oli vaja ainult sekundante oodata. Kõigile tuli üllatuseks kui selgus,et d’Artagnani kahe teise duelli vastased on Athose sekundandid.
“Mis põhjusel sa temaga võitled, Athos?”
“Ma tõepoolest ei tea hästi, ta tegi mu õlale haiget.Aga sina, Porthos?”
Kõige tähelepanev Athos nägi peent naeratust gaskoonlase huulil.
“Me vaidlesime riietusküsimuste üle,” ütles noormees.
“Ja sina, Aramis?”küsis Athos
“Mina võitlen usuküsimuste pärast,” vastas Aramis, andes d’Artagnanile
märku, et see hoiaks saladuses duelli põhjuse.
Athose ja d’Artagnani võitlus katkestati kardinali kaardiväelaste poolt. See võis olla d’Artagnani võimalus saada kogemus ja astuda musketäridega koos võitlusse ja kaitsta kuninga au.
“Athos võ itles kardinali soosiku, kellegi Cahusaciga, Porthos Bicarat’ga. Aramisel tuli aga võidelda kahe vaenlasega. D’Artagnan vastaseks oli de Jussac ise.”
Võitlus lõpes de Jussaci , Cahusaci ja Aramise haavamisega, ellu jäid D’Artagnan, Athos ja Porthos ning vastas leerist Bicarat.
Juhtum põhjustas suurt kära. Avalikult oli de Treville musketäride peale pahane, salaja aga õnnitles neid. Sekkus kuningas Louis XIII, kes tahtis süüdlast teada saada. Kolm musketäri, d’Artagnan ja häära de Treville kutsuti kuninga juurde.. Treville kaitses ning lubas,et tunnistaja kinnitab tema ütlusi. Tõepoolest , hertsog de la Tremouille rääkis, et süüdi olid tema mehed.
Oma rahaga , mille d’Artagnan kuningalt sai korraldas lõunasöögi ja võttis teenri Plancheti.
D’Artagnan elas nüüd härra Bonacieuxi juures. Ühel hommikul koputas härra Bonaciex üürilise korteriuksele. Ta tahtis noormehel abi küsida, et ta päästaks härra naise. Kirjelduse järgi oli rööviaks mees Meung’ist , kes oli mileediga koos olnud ning gaskoonlase kirja varastanud. Vesteldes härraga, märkas d’Artagnan aknast sama meest Meungist. Noorhärra jooksis nii kiiresti kui jaksas tänavale, kui oli juba hilja , mees oli kadunud.
Tagasi tuppa jõudes oli koosseis terviklik, kõik tema uued sõbrad: Athos , Porthos ja Aramis. Ta rääkis, mida härra Bonacieux oli talle varem öelnud. Kostis müdinat, järgmisel hetkel oli härra Bonacieux musketäride eest ja tema taga neli kaardiväelast, kelle ülesndeks oli vangi võtta maja omanik. Härra Bonacieux anus ja palus, et üüriline tema eest kostaks. Aga seda ei juhtunud, Porthos proovis kaitsta vaest meest küllm, kui Athos poleks seda keelanud. Kaardiväelased lahkusid uhkelt, nad oli vangi endaga kaasa viinud.
“Ma ei saa enam millestki aru,” ütles Porthos, “te kiidate d’Artagnani tegu- viisi heaks!”
“Muidugi, pagan võtaks!” ütles Athos. “Ma mitte ainult ei kiida tema teguviisi , vaid ka õnnitlen teda sel puhul.”
“Jah nüüd, härrad,”ütles d’Artagnan, ilma et oleks Porthosel oma käitumist lähemalt seletanud, “meie deviisiks olgu —“kõik ühe eest, üks kõigi eest!”—eks ole?”
“Aga,” ütles Porthos.
“Siruta käsi välja ja vannu!” hüüdsid Athos ja Aramis korraga.
Teiste eeskujust haaratuna, ometi tasakesi omaette pomisedes, sirutas Porthos käe ja neli sõpra kordasid ühel häälel d’Artagnani poolt dikteeritud deviisi:
“Kõik ühe eest, üks kõigi eest!”
Isand Bonacieuxi korterist tehti hiirelõks. See tähendab, et hoiti saladuses , et härra oli kinni võetud ning püüti kinni inimesed, kes tulid Bonacieuxile külla. D’Artagnan oli enda korteri põrandasse kuulde augud teinud. Järgmisel õhtul nägi noormees proua Bonacieuxi koju tulemas, kaardiväelased olid oma valvepostil. Mehed sidusid naise kinni, gaskoonlane jooksis alla ja võitles vapralt üksi nelja mehe vastu. Lõpuks põgenesid kaardiväelased ja mees ja naine jooksid d’Artagnani tuppa. Lepiti kokku, et naine läheb Pariisist ära.
Samal õhtul tulles härra Treville juurest tulles kohtas ta proua Bonacieuxi Aramise maja akna alt. Mees kellega proua rääkis polnud Aramis. Noormees saatis Bonacieuxi majani, kus ta pidi kellegagi kohtuma . Ning d’Artagnan lubas prouale, et jätab ta üksi. Koju jõudes oli Planchet uksel vastas. Ta andis oma isandale teada, et Athos on kaardiväelaste pooltkinni võetud. Ruttates Treville juurde kohtus d’Artagnan jõe ääres proua Bonaciuexit, ta oli seal koos Buckinghami hertsogiga..
Hertsog tuli Pariisi kohtuma kuninganna Annaga, teda pidi abistama kohtamist määrata proua Bonaciuex. Mälestuseks endast andis kuninganna laeka ja palus hertsogil lahkuda võimalikult kiiresti Prantsusmaalt.
Vahepeal olid härra Bonacieux ja Athos kardinali juures käinud ning Athos oli selgitanud, et ta pole d’Artagnan.
Kardinal oli mileedi saatnud Inglismaale Buckinghami hertsogi juurde ülesandel tuua kaasa kaks teemantiripatsit(,mis oli kuninganna Anna andnud laekaga kaasa).Kardinal soovitas kuningal korraldada pidu, kus kuninganna kannaks teemantkeed.
Kuninganna Annale see ei meeldinud, ta kartis , et tuleb ilmsiks, et ta on kee ära andnud. Proua Bonacieux võttis kohustuse enda peale, saata keegi Inglismaale teemantkeetile järele.Algul proovi proua rääkida oma mehele auku pähe, see ei õnnestunud, sest kardinal oli sisestanud härra Bonacieuxi kahtlusi enda naise kohta. Teine varjant oli d’Artagnan. Noor härra oli oma armastatu eest ükskõik mida tegema, nii ta võttis pakumise vastu. D’ Artagnan otsustas reisile kaasa võtta ka kolm head sõpra. Gaskoonlane palus härra Treville´lt puhkuseluba neile kõigile. Sõjaplaan oli järgmine: kui keegi tahab teada kuhu nad lähevad, siis ütlevad, et saadavad Athost puhkusele Forgesi tervisevetele. Kui kirja kandjaga juhtub midagi, siis sõidavad teised edasi ja nii niikaua kui kiri on kohal.
“Kell kaks öösel lahkusid meie neli seiklejat Saint-Denis värava kaudu Pariisist. Nii kaua kui oli pime, sõ itsid nad vaikides. Vastu tahtmist allusid nad pimeduse mõ jule ja nägid kõ ikjal varitsejaid. Koidu esimestel kiirtega pääsesid nende keelepaelad valla ja koos päikesega tuli tagasi lõbus tuju.”
Esimeses peatumispaigas, kus vahetati hobuseid jäi maha Porthos, sest võõras ründas teda, arvates, et ta on juht. Beauvais’s sai haavata Aramis. Athos reisis koos d’Artagnaniga koos veel kaks tundi, kuid ta hakkas väsima. Ta käed muutusid kahvatuks, Bazin(Athose truu teener) aitas isanda “ Kuldse Liilia ” võõrastemajja. Öö jooksul olid ka teised teenrid nende juurde jõudnud koos puhatud hobustega. Hommikul läks Athos ööbimis tasu maksama. Kõrtsmiku omanik hakkas kriiskama , et see on vale raha. Athos käskis d’Artagnanil oma ratsu võtta ja teekonda jätkata. Sadamas oli vaja eriluba, sest kardinal oli keelanud Prantsusmaalt lahkumise. Eriloale oli vaja ka sadamaülema juures viseerida. Teekonnal sadamaülema suvemajja kohtas d’Artagnan krahv de Wardesi koos teernri Lubiniga. Noormees võttis mõõga tuppest ja asus võitlusesse krahviga ja Planchet Lubiniga. Krahv surmati ja lubin seoti puu külge. Võttes läbipääsuluba de Wardesi taskus sai ka d’Artagnan mõõga hoobi kõhtu. Õnneks polnud see surmav .Sadamaülema juures tutvustas d’Artagnan ennast kui krahv de Wardesit ja jutustas, et oli kohanud niinimetatud d’Artagnani. Järgmisel päeval saabus isand koos Planchetiga Inglismaa pinnale. Buckingham oli nõus teemandkeed kuninganna Annale tagasi loovutama. Õnnetuseks olid kadunud kaks teemanti, millega kaotati aega,sest pidi leidma kullassepp , kes oskab oma tööd väga hästi.
Pariisis, kus pidi toimuma Merlaisoni balett.Kardinal näitas kuningale teemante, mida mileedi oli Inglismaalt toonud . Aga Anna oli balettil tulnud koos keega,see muutis kardinali närviliseks.Ta käskis kuningal teemandid üle lugeda. Anna oli üliõnnelik, et kee oli tagasi saasud ja ta ei pidanud millegi pärast muretsema.Kuningas sai kokku kasteist seega olid kõik alles. Kardinal oli solvatud ja kuningas ei usaldanud teda. D’Artagnan sai ülesande eest Anna isikliku sõrmuse.
Tagasi kodumaal sai d’Artagnan kirja Constance Bonacieuxi käest, kes soovis temaga kohtuda . Kohtuma pidid nad vanas aiamajakese.s. Noor Gaskoonlane oli natuke varem kohal aga naist ei tulnud. Selgus, et tundmatud röövisid Constance ja nende hulgas oli ka tema abikaasa.
D’Artagnanil polnud midagi teha, järgmisel päeaval nagu kokkulepitud, asus ta oma kaaslastele vastu. Martini kõrtsis, kus Porthos oli maha jäänud. Sai d’Artagnan teada, et Porthos oli end lukutaha pannud ning keeldus maksmast. Aramise juures kohtus gaskoonlane jesuiidi ja kloostriülemaga, kes arutasid Aramise väitekirja teemat. Athos oli end kinni pannud keldrisse ja ta muutus tigedaks kui teda segati, teda ei julgetud segada. Samal õhtupoolikul jutustas Athos kohutava loo.
Tagasisõidu hommikul teatas Athos, et ta oli enda hobused maha mänginud, mille d’Artagnanile kinkis hertsog. Ka teiste musketäridega oli sama lugu, hobused olid müüdu, ainult sadulad olid alles.
Pariisis pidid kõik endale varustuse leidma. Porthos kasutas oma tutvusi advokaadiemandaga, kelle käest ta tahtis raha saada.
Sel ajal kui Porthos püüdis emandat ümber sõrme keerata, järgnes d’Artagnan mileedile. Ta tutvus mileedi venna lord Winteriga ja mileedi endaga isiklikumalt.
Lord Winter kutsus d’Artagnani Luxembourgi lossi juurde, pidi toimuma võitlus. Lord sai noorhärraga sõpradeks ja kutsus oma lossi lõunasöögile. D’Artagnan sai mileediga headeks sõpradeks. Iga kord kui ta lahkus lossist kohtas ta ka mileedi toatüdrukut Kettyt , kas trepil, vói lossi ukse ja mileedi toas.
Ketty avaldas oma saladuse , et talle meeldib noormees ja mileedi ainult teeskleb ja talle meeldib hoopis krahv de Wardes. Ning tahab hoopis d’Artagnanile kätte maksta.. Iga kord kui kiri de Wardesile läks, andis Ketty selle gaskoonlasele. Kolmanda kirjale vastas d’Artagnan pettusega, et krahv tuleb temaga kokku saama. Järgmisel õhtul läkski d’Artagnan mileedi juurde, esitledes end krahvina. Lady Clarick avaldas südame põhjast talle armastust. Ja mälestusest endast andis ka sõrmuse.
D’Artagnani südametunnistus ei pidnud sellele vastu ning ei läinud enam mitu päeva leedi juurde. Alles siis kui mileedi isiklikult kirjas palus teda külla. Mileedi andestas noormehele ning veetsid mõnusalt aega, d’Artagnan otsustas kõik südamelt ära rääkida. Mileedi hakkas minestama, noorhärra hakkas kleidi paelu lahti kiskuma ja nägi õlal liiliat (häbimärk). Sellest piisas, et mileedi kargas püsti ja vandus kättemaksu. D’Artagnan rääkis sellest kõigest Athosele. Nii sai ka gaskoonlane teada Athose saladuse ta oli selle sõrmuse mileedile kinkinud armastusest ning Athose pärisnimi oli (krahv) de La Fere .
Enne kui mindi La Rochelle’I piirama nägi d’Artagan proua Bonaciexist nägumust.
Mileedi kättemaksu kaks plaani: palgata sõdurid ja mürgitatu vein ebaõnnestusid. “Punase tuvimajakese” kõrtsis kohtus kardinal mileediga ja andis kohustuseks tapa Buckinghami hertsog ja tema maksab kätte mileedi poolt d’Artaganile. Vestlus kuulasid pealt läbi ahjulõõride kolm musketäri. Pärast kardinali lahkumist , astus mileedi tuppa Athos, kes võttis vägisi naiselt kirja:
“Selle kirja ettenäitaja on tegutsenud vastavalt minu korraldusele ja riigi heaolu huvides.

detsember 1627.
Richelieu ”
Naine otsustas mitte sellest kardinalile rääkida, sest ta ei tahnud, et ta saladus oleks välja tulnud.
Musketärid ja d’Artagnan kirjutasid hoiatuskirja lord Winterile ja kuningannale.
Mileedi võttis vastu tema mehe vend lord Winter. Naine pandi lordi lossi vangistusse. Tuba, kus mileedi elas oli mere kohal, polnud võimalustki põgeneda. Viis päeva oli ta luku taga, selle aja jooksul võrgutas oma saatanliku iludusega valvuri Feltoni. Ta pani Feltonile pähe mõtteid, et ta on süütu ohver. Põgeneti läbi akna, Felton oli varem laeva ostnud ja saatis mileedi Prantsusmaale ja ise läks Buckinghami hertsogit tapma .
Mileedi saadeti Bethune karmeliitide kloostrisse ., kus ta sõbrustas proua Bonaciexiga. Meelitades teda koos ära sõitma. Plaan ebaõnnestus, sest d’Artagnan jõudis samal ajal kohale. Leedi mürgitas Constance ja põgenes.
“Oli pime tormine öö, taevav õlvil kihutavad sünged pilved varjasid helendava tähevalguse. Kuu pidi tõusma alles keskööl.”
Väike maja, kus mileedi peatus , piirati musketäride, teenrite ja punase mantliga mehe poolt sisse. Toimus kohtumõistmine.
“Me otsime Charlotte Backsoni,” vastas Athos, “keda nimetati algul krahvinna de La Fére’iks, edasi leedi Winteriks, Scheffieldi parunessiks.”
D’Artagnan süüdistas Charlotte Constance Bonacieuxi mürgitamises, enda tapimis katsetes ja õhutamises krahv de Wardesi tapma. Parun mõistis mileedi Buckinghami hetsogi tapmises, krahv Winteri venna mürgitamises süüdi. Athos süüdistas naist petmises. Punase mantliga mees jutustas, kuidas on tema parunessiga seotud.
“See noor neiu oli kunagi noor tütarlaps, niisama kaunis kui praegu. Ta oli nunnaks Templemari benediktiinide k.loostris. Kloostri kirikus pidas jumalateenistusi noor heasüdamlik ja usklik preester . Nunn otsustas ta võrgutada, ja see tal õnnestuski — ta oleks võrgutanud isegi pühaku…Kaheksa päeva hiljem oli ta võrgutanud vangivalvuri poja ja põ genes . Noor preester mõisteti kümneks aastaks raudu ja häbimärgistamisele. Mina olin Lille ’I linna timukas, nagu see naine ütles. Ma olin sunnitud süüdlast häbimärgistama. Süüdlane, mu härrad, oli mu vend!
Ma vandusin siis, et too naine, kes oli ta hukatanud, kes oli enam kui ta kaassüüdlane, sest tema oli kuriteole õhutaja, peab vähemalt jagama ta karistust.”
Punase kuuega mehe vend aga ei teadnud sellest midagi, ta põgenes mileediga Berrysse, kus tema valdusesse nti vaike kirik . Naine esines tema õena. Seal armus mileedisse krahv de La Fere. Nad abiellusid, preester lahkus sealt ja andis end üles, samal õhtul poos end üles. Mees punase mantliga oli leedi häbimärgistanud.
“Charlotte Backson, krahvinna de La Fére, mileedi Winter, teie kuriteod on väsitanud inimesed maa peal ja jumala taevas. Kui te teate mõnda palvet, palvetage, sest te olete süüdi mõistetud ja peate surema.”
D’Artagnan ülistati musketäride leitnandiks, Porthos abiellus advokaadi lesega, Aramis astus Nancy kloostrisse mungaks ja Athos jäi 1631. aastani musketäride sekka ja siis läks ta Roussilonis- si , ettekäändel., et oli saanud vaikese päranduse.
Kasutatud kirjandus:
• “Kolm musketäri” Alexandre Dumas, Tallinn: Ühiselu, 1957, 674 lk