temperatuuril teine üliõpilane) arvutatakse antud reaktsiooni aktiveerimisenergia ja Arrheniuse võrrandi eksponendieelne kordaja. Kui teisel temperatuuril ei ole kiiruskonstanti määratud, esitatakse ainult aktiveerimisenergia ja eksponendieelse teguri arvutusvalemid. Katse 1. Kõigepealt soojendasin 100ml kolvis olevas destilleeritud vee 30 kraadini, seejärel pipeteerisin 6ml etaanhappe anhüdriidi 50ml-sesse kolbi ja täitsin kriipsuni 30 kraadise destveega. c0=0,188 V T= 30oC Lahustumise lõpp=60s Reaktsiooni algus=30s Stopperi näit juhtivuse mõõtmise alustamisel : 3,208 min 30/60=0,5min, Stopperi ja juhtivuse ajaline samm on 3,208-0,5=2,708 min Tabelis arvutatud aeg minutites on oluline graafiku jaoks. 1 - 0 k = ln t - t ln ( - t ) - t Time seconds Channel 1 Juhtivus Jrk nr Aeg V S t+2,708
Üliõpilase nimi ja eesnimi Õpperühm Reimann Liina KATB41 Töö teostamise Kontrollitud: Arvestatud: kuupäev: 18.02.2015 Töö ülesanne: Töös määratakse tasakaalukonstant lahuses toimuvale reaktsioonile CH3COOH + C2H5OH ↔ CH3COOC2H5 + H2O Aparatuur: Bürett, 5-ml pipett, 2-ml pipett, 1-ml pipett, 250-ml mahuga lihvitud klaaskorgiga suletavat kolbi, kaaluklaas. Reaktiivid: 0,5060n NaOH lahus, ff indikaator, etüületanaat (etüülatsetaat), kontsentreeritud HCI, 100-% etaanhape Töö käik: 250-ml mahuga klaaskorgiga suletavasse täiesti kuiva kolbi pipeteerisin vastavalt praktikumi juhendaja korraldusele lahuse: 5ml 3n HCl + 3ml etüületanaati + 2 ml etanooli Sulgesin kolvi kiiresti ning jätsin kaheks nädalaks seisma. Iga reagendi hulga määrasin kaalumise teel
täitunud). Mõõtekolbi sulgesin korgiga ning loksutasin, et aine seguneks destilleeritud veega. • Soolhappe lahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega 𝑚𝑜𝑙 Võtsin kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust (0,1004 𝑑𝑚3 ) ja valasin selle büretti kuni mahuskaala 0-märgini. Mõõtsin pipeti abil koonilisse kolbi 10 mL HCl hapet ja lisasin 3 tilka fenoolftaleiini. Tilgutasin büretist kolbi NaOH lahust, kuni lahuse värvus muutus värvusetust roosaks. Lugesin büretis oleva NaOH nivoo asukoha 0,05 cm3täpsusega, kordasin katset 3 korda. • NaOH kontroll-lahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Loputasin pipeti läbi soolhappe lahusega. Täitsin büreti HCl lahusega kuni 0-märgini.
kareduse kõrvaldamine Na-kationiitfiltriga. 3 Õpperühm: Töö teostaja: Aleks Mark MASB11 Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll Andre Roden 09.10.2015 arvestatud: 1. Töö eesmärk Saaremaa Vee kareduse määramine tiitrimise abil ja kareduse kõrvaldamine Na- kationiitfiltriga. 2. Kasutatud mõõteseadmed,töövahendid ja kemikaalid 1) Töövahendid: Suur kooniline kolb (500 cm³), 2 koonilist kolbi (250 cm³), 3 büretti (25 cm³), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter, pipett (100 cm³), pipetipump, statiiv, keeduklaas, lehter. 2) Kasutatud ained: Saaremaa vesi ( gaseerimata), 0,1 M soolhape, 0,0025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp), kromogeenmust ET-00. Tiitrimine: 3. Töö käik A Karbonaatse kareduse määramine Loputasin pipetti (100 cm³) kaks korda uuritava veega. Uuritavaks veeks oli OÜ Saare
Seebi valmistamine Katsevahendid: · 5g sulatatud searasva · 10ml etanooli · 5ml kraanivett · 3-4g naatriumhüdroksiidi · 20ml NaCl lahust · Suur kolb · Väike keeduklaas · Statiiv · Piirituslamp · Filterpaber Katse käik: · Paigutasime kolbi statiivi külge. · Panime suurde kolbi umbes 5g sulatatud searasva. · Lisasime kolbi 10ml etanooli. · Lisasime kolbi 5ml vett. · Lisasime veel 3-4g naatriumhüdroksiidi. · Sulgesime kolbi korgiga. · Süütasime kolbi alla asetatud piirituslambi. · Alguses liigutasime piirituslampi, et kolvis olev segu ühtlasemalt soojeneks. Teinud seda mõnda aega, jätsime piirituslambi paigale. · Kuumutamisprotsess kestis ca 10 minutit. · Seebi lahusest kättesaamiseks valasime kolbi 20ml NaCl lahust, segasime ühtlaselt ja
Praktiline töö Eesmärk: määrata küünla (parafiini) kütteväärtus Töövahendid: statiiv, kolb, mõõtesilinder, kaal, temperatuuri mõõtev aparatuur, küünal, kaas (kolbi ava isoleerimiseks) Sõltumatu suurus: vee kogus Sõltuv suurus: ära põlenud parafiini mass, temperatuur Konstantsed suurused: vee erisoojus (c = 4200 J/(kg·ºC)), aeg (kui kaua vett küünla kohal kuumutasime) Töö käik: kokku tegime neli katset, esimesel katsel võtsime 50ml, teisel 60ml, kolmandal 70ml ja neljandal 90ml vett esmalt mõõtsime põletamata küünla massi, hiljem iga kord pärast põletamist, et
Protokoll nr. 2 Lubiväetise neutraliseerimisvõime määramine Töö käik: Võtsime lubiväetise purgist nr. 12. Kaalusime väetist 2.00g. Panime kaalutise kolbi. Enne soolhappe lisamist lisasime liigse vahutamise vältimiseks 10 20 ml destilleeritud vett, peale seda lisasime 50 ml 1N HCl lahust. Edasi katsime kolbi lehtriga ning kuumutasime keemiseni. Lahust lasime keeda 5min, seda pidevalt loksutades. Seejärel lasime segul aeglaselt jahtuda toatemperatuurini. Kui lahus on jahtunud, kandsime kogu vedeliku 250 ml mõõtkolbi. Kolbi pidi täitma kriipsuni. Kuna meil nii palju lahust polnud, siis lisasime juurde destilleritud vett, et lahus oleks kriipsuni siis loksutasime segi ning filtreerisime. Järgmisena pipeteerisime 100 ml suurusesse koonilisse
komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- iooni kontsentratsiooni määramiseks. Kasutatud ained: 0,025 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl +NH3H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl2 lahus; ~0,5 M HCl lahus tiitrimisnõude pesemiseks. Töö käik A iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputasin 100 mL pipeti 3 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisasin 3 tilka indikaatorit mp. 2. Järgmiseks seadsin töökorda büreti - kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrisin 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segasin kobvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega
komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt iooni kontsentratsiooni määramiseks. Kasutatud ained: 0,025 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (), indikaatorid metüülpunane või metüüloranz ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl 2 lahus, ~0,5 M HCl lahus tiitrimisnõude pesemiseks. Töö käik A. iooni sisalduse (KK) määramine Enne pipeteermist loputasin pipetti paar korda uuritava veega ning kolbi destilleeritud veega. Pipeteerisin kolbi 100 mL uuritavat vett ning lisasin 4 tilka indikaatorit (metüülpunast). Peale büreti töökorda seadmist alustasin tiitrimisega. Selleks kasutasin 0,025 M soolhappelahust. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. Kordasin tiitrimist 5 korda. B. Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine Mõõtsin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat lahust, lisasin 5 mL puhverlahust ning natuke indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks.
Invertaasi aktivsuse leitakse kasutades valemi: kus: C1 taandavate suhkrute sisaldus aja hetkel T võetud proovis, mg C2 taandavate suhkrute sialduse 0 proovis, mg V1 hüdrolüüsisegu üldmaht, ml 1000 tegur üleminekuks mikrogrammidele T hüdrolüüsi kestus, s 180 glükoosi moolmass V2 proovi maht taandavate suhkrute määramiseks, ml V3 uurimiseks võetud invertaais lahuse maht, ml. Töö käik. 1. 100 ml koonilisse kolbi pipeteeritakse 25 ml 7%- list sahharoosi lahust, mille ph on 4,8 (reguleeritud atsetaatpuhvri abil). Lahus asetatakse vesitermostaati 30ºC juurde soojenema (5- 10 min). Tehakse ka uuritav invertaasi lahus. selleks kaalutakse 0,0208 g tahket invertaasi ja lahustatakse seda atsetaatpuhvris 5 ml-ni (pH = 4,8). 2. Kolme koonilisse kolbi mahuga 250-300 ml pipeteeritakse 10 ml komplekslahust. 3. 5-10 min. pärast sahharoosi lahusele lisatakse 0,5 ml uuritavat invertaasilahust
lahus. Töövahendid Suurem (500...750 mL) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 mL) tiitrimiseks, pipett (100 mL), büretid (25 mL), lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaas, Na- kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- iooni kontsentratsiooni määramiseks Töö käik ning katseandmete töötlus ning tulemuste analüüs A HCO- iooni sisalduse (KK) määramine · Loputati 100 mL pipett uuritava veega ning pipeteeriti koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisati 3-4 tilka ndikaatorit mp. · Seati töökorda bürett 0,025 M soolhappelahusega ning tiitriti, samaaegselt kolvis olevat vett segades. Tiitriti seni, kuni punane värvus jääb püsima. Büretilt loeti kulunud soolhappe ruumala. Tiitrimist korrati, kuni ruumalade erinevus ei ületanud 0,10 0,15 mL. 1. VHCL = 12,05 mL 2. VHCl = 12,0 mL 3. VHCl = 11,95 mL KK = 3,00 mmol/L
Tiitrimiseks kulunud mahu järgi leitakse varem koostatud kaliibrimisgrrafikust taandavate suhkrute kontsentratsiooni. Töö käik 1. Valmistan ensüümipreparaadi lahust. Tahke preparaadi mass g=10 mg, lahustiks atsetaatpuhver (5ml), töölahuse kontsentratsioon 2 mg/ml. 2. 50 ml katseklaasi pipeteerin 25 ml 7%-list sahharoosi lahust atsetaatpuhvris (pH=4,8), varustan katseklaas korgiga ja asetan termostaati 10 minutiks C juures. 3. Kolme 250 ml koonilisse kolbi pipeteerin igasse 10 ml komplekslahust. 4. Kui substraat saavutas temperatuuri , lisan sellele 1 ml uuritavat invertaasi töölahust, loksutan ja asetan termostaati. Reaktsiooniks kulgenud aeg fikseerin stopperiga. 5. Kohe peale reaktsiooni segu läbiloksutamist pipeteerin 1 ml reaktsioonisegu lahust komplekslahusega kolbi (proov 1). 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust pipeteerin 1 ml reaktsioonisegu teise kolbi (proov 2). 20 minutit peale
Suurem (500...750 mL) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 mL) tiitrimiseks, pipett (100 mL), büretid (25 mL), mõõtsilinder (25 mL), lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- iooni kontsentratsiooni määramiseks. A. HCO3- iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputada 100 mL pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett - kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks
pealis, alonz, destillaadi vastuvõtja, kumm, klotsid, rotaatorauruti, digitermomeeter, termomeeter. Eksperimendi kirjeldus 1. Asetan statiivi, selle külge muhvi koos käpaga. Statiivi juurde asetan magnetsegajat. Kaalun ära 9,052 g propaan-2-ooli, 16 g etaananhüdriidi ja panen need komponendid ümarkolbi. Ümarkolbi sisse panen ka magnetsegaja pulka ja lisan 4 tilka väävelhapet. Kolbi kinnitan käpa juurde nii, et õlivann seisab magnetsegajal ja kolb on õlivanni sees. Kolbi peale asetan püstjahutit, mille külge kinnitan kaks veevoolikuid. Püstjahuti samamoodi kinnitan käpa ja muhviga statiivi külge. Panen magnetsegaja pulka segama ja panen keskmisele temperatuurile seadet kuumutama 1,5 tunniks. 2. Kui poolteist tundi läbi saab, panen katseklaasi umbes 45 ml vett ja jääd juurde, et kogu ruumala oleks 50 ml
m(CO 2) D= Δ=M(CO2)-44,0 g/mol m2 Mgaas=Dõhk*29 |M ( CO 2 )−44,0|∗100 Δ= 44,0 Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. CO2balloon, 300 ml korgiga varustatud seisukolb, tehniline kaal, 250 ml mõõtesilinder, termoeeter, baromeeter. Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad. Kaalusin tehnilisel kaalul korgiga varustatud ~300 ml kuiva kolbi. Kolvi kaelale tegin viltpliiatsiga väikse märke korgi alumise serva kohale. Juhtisin balloonist 7...8 minuti vältel kolbi süsinikdioksiidi. Jälgisin, et vooliku ots ulatuks peaaegu kolvi põhjani, aga ei oleks tihedalt vastu põhja. Pärast süsisnikdioksiidi kogumist 7...8 minuti vältel eemaldasin kummivooliku, millega baloonist süsinikdioksiidi kolbi juhtisin, kolvist ning sulgesin kolbi korgiga ja kaalusin uuesti. Juhtisin kolbi 1...2 minuti vältel täiendavalt süsinikdioksiidi,
Töövahendid ja mõõteseadmed : 2 koonilist kolvi (250 cm3), 2 püretti (25 cm3), pipett (10 cm3). Kemikaalid : NaOH 1. teadaoleva molaasusega (0,1000 M) ja 2. Segul mille molaarsus tuleb leida, HCl molaarsus tuleb leida, indikaatorid - feoolftaleiin ja metüülpunane. 3. Töö käik. A) Pesin töövahendid destileeritud veega. Pipeti loputasin läbi soolhappelahusega. Mõõdan pipetiga 10 cm3 HCl ja tühjendasin pipeti ühte koonilisse kolbi. Lisan kolbi 3-4 tilka fenoolftaleiini. Valan NaOH püretti täis kuni 0-jooneni. Hakkan vaikselt lisama NaOH-d kolbi nii kaua kuni segu muutub ühe tilga leelise lisamisel punaseks, sel juhul on hape neutraliseeritud. Loen büretilt palju leelist lisasin. Puhastan kolvi destileeritud veega. Kordan kastset nii kaua kuni tiitrimiseks kulunud NaOH lahuse vahe ei ületa 0,1 cm3 ( vähemalt 3 korda). Saadud tulemusest võtan aritmeetilise keskmise ja arvutan välja happe molaarsuse.
· Etalonlahuste komplekt Ained · 0.025M HCl lahus · 0.025M ja 0.005M trioon-B lahus · Puhverlahus (NH4Cl + NH3H2O) · Indikaatorid metüülpunane (mp) ja metüüloranz (mo) · Kromogeenmust ET-00 · 10% BaCl2 lahus · ~0.5M HCl lahus Töö käik HCO3- - iooni sisalduse (KK) määramine 1. Lopudata 100ml pipett 2-3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destileeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100ml uuritavat vett, lisada 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett 0.025M HCl lahusega. 3. Tiitrida 0.025M HCl lahust koonilisse kolbi ja seda ringjate liigutustega. Lõpetada, kui viimase tilga lisamisel lahuse värv jääb püsima. 4. Korrata vähemalt kolm korda ja jälgida, et kulunud HCl-i ruumalade erinevus ei ületaks 0.05ml. Katse Tiitrimiseks kulunud 0.025M HCl
Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Kasutatavad ained:0.1M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranzˇ (mo) ja kromogeenmust ET-00. Vahendid: Suurem (500-750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm 3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. Seadsin töökorda büreti ning täitsin 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, ja segasin kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzˇi punaseks. Oluline oli lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel.
Töö eesmärk: Kraanivee kareduse määramine tiitrimisega ja kareduse kõrvaldamine Na- kationiitfiltriga. Töövahendid: Suurem kooniline kolb(500cm3) vee hoidmiseks, 2 koonilist kolbi(250 cm3) tiitrimiseks, pipett(100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Kasutatud ained: 0,1M soolhape, 0,025M ja 0,005M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) ja kromogeenmust ET-00. Töö käik, katseandmed ja andmete töötlus ning tulemuste analüüs: A Karbonaatse kareduse määramine Loputasin 100 cm3 pipett 2 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilised kolbid loputasin destilleeritud veega
kõrvaldamine Na-kationiitfiltriga 2. Kasutatud töövahendid Suurem kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid tiitrimiseks, büretid, mõõtesilinder, Na-kationiitfilter, 0,1 M soolhape, 0, 025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus, indikaatorid metüülpunane ja metüüloranz ja kramogeenmust 3. Töö käik A) Karbonaatse kareduse määramine · Lõputada pipett uuritava veega. Loputada kooniline kolb. Pipeteerida kolbi 100 uuritavat vett ning lisada 3-4 tilka indikaatorit mp või mo · Täita bürett 0,1 M soolalahusega 0-ni · Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett. Lõpetada tiirimine koheselt, kui punane värvus jääb püsima. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht 0,05 täpsusega · Loputada kolb dest. Veega ja korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl
(pH=4,8). Segan gradueeritud katseklaasi sisu klaaspulgaga, kuni tahke aine on enam-vähem ära lahustunud. Selget lahust siin ei teki, kuna ensüümpreparaat sisaldab lisaks ensüümivalgule ka muid valke ja täiteaineid. Seejärel võtan 50 ml mahuga katseklaas ja pipeteerin sinna 25 ml 7%-list sahharoosi lahust atsetaatpuhvris (pH=4,8). Panen katseklaasile korgi peale ning asetan selle 10 minutiks vesitermostaati 30o juurde soojenema. Võtan kolm koonilist kolbi, mahuga 250 ml. Pipeteerin sinna 10 ml komplekslahust (CuSO4 ja EDTA-Na Na2CO3 lahuses). Võtan termostaadis 10 minutit seisnud sahharoosi lahuse ja lisan sinna 1 ml invertaasilahust. Loksutan hoolikalt läbi ning võtan koheselt 1 ml proovi ja lisan selle ühte komplekslahuse kolbi. Ülejäänud sahharoosilahuse asetan tagasi termostaati seisma 10 minutiks. Pärast 10 minutit võtan sahharoosilahuse termostaadist taaskord välja ning
Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi lahuse hulga järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon (kaliibrimissirgelt). Töö käik Kasutati tahket invertaasi, mida kaaluti 0,01g ja millele lisati 5ml atsetaatpuhvrit, mille pH=4,8. Seda segati klaaspulgaga 5 minutit. 50ml katseklaasi pipeteeriti 25ml 7%-list sahharoosilahust atsetaatpuhvris (pH=4,8) ja katseklaas asetati vesitermostaati 30-kraadi juurde 10ks minutiks. Samal ajal valmistati ette kolm 250ml koonilist kolbi, pipeteerides sinna 10ml komplekslahust. Kui substraat termostaadis 10 minutit oli olnud, võeti see välja, lisati sellele 1ml invertaasi töölahust, loksutati katseklaasi, fikseeriti ensüümireaktsiooni algusaeg, võeti sealt kuiva pipetiga 1ml lahust ja asetati katseklaasi tagasi termostaati. Pipett tühjendati esimesse komplekslahusega kolbi. See oli 0-proov. 10 minuti pärast võeti sama pipetiga 1ml reaktsioonisegu ja viidi teise kolbi, katseklaas asetati
tiitrimiseks, pipett (100 mL), büretid (25 mL), mõõtsilinder (25 mL), lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- iooni kontsentratsiooni määramiseks. Töö käik: A: HCO3- iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputada 100 mL pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 mLuuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett - kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0- märgiga). 3. Tiitrida 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks
Kuna HCl lahus sisaldab ka vett, siis tule seda ve Tööl on praktiline tähtsus keemilise sünteesi jaoks, kus on vaja teada teoreet teha teades tasakaalukonstanti, eeldades, et reaktsiooni aeg on küllaldane ta Reaktiivid 0,5 M NaOH lahus, fenoolftaleiin (ff) indikaator, etüületanaat (etüülatsetaat), etanool. Töövahendid Bürett, pipetid, 100 ml mahuga lihvitud klaaskorgiga suletavad kolbid, kaaluk Töö käik Kahte 100-ml mahuga korgiga suletavasse täiesti kuiva kolbi valmistatakse + 4 ml etüületanaati + 1 ml vett Need kaks kolbi, milles on reageeriv segu, suletakse kiiresti ning jäetakse se loksutades. Auramise vältimiseks on oluline, et korgid oleksid tihedalt suletu mõjutab temperatuur vähe. Kolvid märgistatakse ja jäetakse eraldi tasakaalukontsentratsioonid määratavad tiitrimise teel. Reageerivad segu Kahte 100-ml mahuga korgiga suletavasse täiesti kuiva kolbi valmistatakse + 4 ml etüületanaati + 1 ml vett
Parandus- 0,010 cm³=2% 0,006 cm³= x% X= 2×0,006÷0,010 = 1,2 Lahuse % = 8-1,2=6,8% Ettenähtud lahuse saamiseks on vaja puhast ainet: 100cm³=0,0155mol puhast HCl m(HCl)= 0,0155*36,5*0,1=0,56575g 0,56575g=6,8% m(lahus)=0,56575/6,8%=8,32g V(lahus)= 8,32/1,032= 8,06 cm³ Vett vaja lisada: 100-8,06=91.94 cm³ Loputan büretti NaOH lahusega, kinnitan selle vertikaalselt statiivi külge ja täidan NaOH lahusega. Büreti täitmisel jälgin, et alumisse ossa ei jääks õhumulli. Kolbi mõõdan mahtpipetiga 10 cm3 valmistatud happelahust ja lisan paar tilka fenoolftaleiini. Pipetti loputan eelnevalt mõne cm3 HCl lahusega, kolbi destilleeritud veega. Panen kolvi büreti alla valgele paberile ja märgin üles lahusenivoo büretis. Seejärel hakkan lisama büretist lahust kolbi, samal ajal kolbi pidevalt loksutades. Lähenemisel stöhhiomeetriapunktile, kui roosa värvus korraks tekib ja loksutamisel kaob, lisan leelist tilkhaaval. Lõpetan tiitrimise, kui kolvis tekkinud
indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Töövahendid Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks
Invertaasi aktiivus avaldatakse tahke preparaadi korral mikrokatalites 1 g kohta (µkat/g). Töö käik Tahkest ensüümipreparaadist valmistati kontsentratsiooniga 4-5 mg/ml töölahus. Selleks võeti 0,0245 g tahket invertaasi preparaati, mis lahustati 5 ml atsetaatpuhvris, mille ph oli 4,8. 50 ml katseklaasi pipeteeriti 25 ml 7% sahharoosi lahust atsetaatpuhvris (ph 4,8). Katseklaas suleti korgiga ning asetati vesitermostaati 30°C juurde umbes 10 minutiks. Kolme 250 ml koonilisse kolbi pipeteeriti 10 ml komplekslahust (ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja triloon B, kõrge kontsentratsioon Na2CO3 lahuses) ~10 minuti pärast lisati termostaadis soojendatud substraadile 1 ml invertaasi töölahust, loksutati nind asetati tagasi termostaati. Fikseeriti reaktsiooni alguse aeg. Pärast reaktsioonisegu läbiloksutamist võeti sellest 1 ml lahust ning viidi ühte komplekslahust sisaldavasse kolbi. Selles määratav taandavate suhkrute sisaldus näitab hüdrolüüsi alghetke olukorda
indikaatorid metüülpunane või metüüloranz ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl2 lahus, ~0,5 M HCl lahus Töövahendid: 500-750 ml kooniline kolb vee hoidmiseks, 250 ml koonilised kolvid tiitrimiseks, 100 ml pipett, 25 ml büretid, 25 ml mõõtesilinder, lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na- katioonfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- kontsentratsiooni määramiseks Töö käik HCO3- iooni sisalduse (KK) määramine tiitrimisega Koonilisse kolbi pipeteeriti 100 ml vett, sellele lisati indikaatorina metüülpunast 3-4 tilka. Bürett täideti 0,025 M soolhappelahusega ning tiitriti, kuni lahuse punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel. Seda korrati kuni saadi vähemalt 3 0,1-0,15 ml erinevusega tulemust. HCO3- kontsentratsioon määrati valemiga Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine tiitrimisega
läheb veekraani külge, vasakpoolne otse valamusse. 3. Lülitan sisse magnetsegaja, lasen vett jooksma; käpa vahel, mis hoiab ümarkolbi, panen digitermomeetrit. Ootan kuni õli hakkab keema. Õli hakkas keema 130 kraadi juures. Sellel momendil oli näha, kuidas destillatsiooni pealise sees oli veeaur kondenseerunud ning destillaat hakkas liikuma mööda jahutit, kogunes allonzi ja tasapisi hakkas tilkuma destillaadi vastuvõtva kolbi sisse. Selleks et protsessi kiirendada, asetasin destillatsiooni pealise külge foolium tükki ja jaotuslehtrisse lisasin 25 ml kaupa vett kogu destillatsiooni jooksul umbes 5 korda. 4. Destillatsioon toimus umbes 45 minutit. Destillaadi vastuvõtva kolbi sisse tulnud destillaat võrreldes eukalüptiõliga oli peaaegu läbipaistev. Selleks, et vaadata, kas destillatsioonist piisab, on vaja väiksesse katseklaasi koguda tulevat destillaadi; kui
keeduklaasi seina alla. Klaaspulk peab olema veidi kaldu ega tohi puutuda vastu filtri põhja, mis võib kergesti puruneda. Filtrist täidetakse 3/4 ning klaaspulk tõstetakse kohe keeduklaasi tagasi, püüdes vältida pisemagi piisa kaotsiminekut. Vältida suurema koguse liiva sattumist filtrile, mis aeglustab oluliselt filtrimist. Jäägile keeduklaasis lisada NaCl täielikuks väljapesemiseks liivast veel ~30...50 cm destilleeritud vett, segada ja filtrida koonilisse kolbi läbi 3 sama filtri. Keeduklaasi ja liiva jääki keeduklaasis pesta paar korda vähese veega (~10...20 cm3), jälgides, et keeduklaasi seinad saaksid puhtaks. Ka pesuvesi filtrida läbi sama filtri koonilisse kolbi. NaCl täielikuks väljapesemiseks filtri pooridest täita filter destilleeritud veega, lastes ta lõpuks tühjaks tilkuda. Liiv keeduklaasist loputada kraaniveega liivakogumisnõusse. Lahus valada koonilisest kolvist mõõtesilindrisse.
Kasutatavad ained 0.1 M soolhape 0.025 M 0.005 M triloon-B lahus puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O) indikaatorid metüülpunane (mp) kromogeenmust ET-00. Töövahendid Suurem (500 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks pipett (100 cm3) büretid (25 cm3) mõõtsilinder (25 cm3) Na-kationiitfilter Lehtrid Keeduklaasid Töö käik Karbonaatse kareduse määramine Loputasin 100 cm3 pipett 3 korda uuritava veega(“Saaremaa vesi”). Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin 4 tilka indikaatorit mp ja segu värvus muutus kollaseks. Seasin töökorda büretti – kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segades kolvis olevat vett .Tiitrisin kuni värvus muutus punaseks, ehk happe neutraliseerimiseni (reaktsioon hape ja aluse vahel, mille tulemuseks on sool ja vesi)
ml kohta (kat/ml). Töö käik Lahustina kasutatati atsetaatpuhvrit pH väärtusega 4,8. Invertaasi preparaati lahjendatati puhvriga 20 korda. Arvutati välja vedela preparaadi vajalik maht (0,5 ml ensüümilahust, 9,5 ml tsetaatpuhvrit). 50 ml katseklaasi pipeteeriti 25 ml 7% sahharoosi lahust atsetaatpuhvris. Katseklaas suleti korgiga ning asetati vesitermostaati 30°C juurde umbes 10 minutiks. Kolme 250 ml koonilisse kolbi pipeteeriti 10 ml komplekslahust . 5 minuti pärast lisati termostaadis soojendatud substraadile 1 ml invertaasi töölahust, loksutati. Kiiresti võeti 1 ml lahust ja pandi komplekslahusega kolbi (see oli 0-proov, selles määratav taandavate suhkrute sisaldus näitab hüdrolüüsi alghetke olukorda) ning töölahus asetati tagasi termostaati. Fikseeriti reaktsiooni alguse aeg. 10 minutit pärast reaktsiooni algust võeti uuesti 1 ml lahust ning viidi teise komplekslahuse
Töö käik · Ensüümist valmistati 10ml 20x lahjendusega ensüümi lahust gradueeritud katseklaasi. (0,5ml ensüümi + 9,5ml atsetaat puhvrit). Katseklaasi sisu segati 5min vältel ettevaatlikult. · Võeti 50ml mahuga katseklaas, kuhu pipeteeriti 25ml substraati, milleks on 7% sahharoosi lahus atsetaatpuhvris pH = 4,8. Katseklaasile pannakse kork ning asteatakse 10 minutiks vesitermostaati 30±1C juurde. · Võeti kolm 250ml koonilist kolbi, kuhu pipeteeriti 10ml komplekslahust. · Kui substraat saavutas termostaadis õige temperatuuri lisatakse 0,5ml uuritavat töölahust, loksutatakse läbi ja pipeteeritakse kiiresti 0,5ml töölahust ühte komplekslahusega kolbi ning käivitatakse stopper. · 10 ja 20 minuti pärast pipeteeritakse ülejäänud kahte koonilisse kolbi 0,5ml töölahust. · Koonilsi kolbe keeta elektripliidil püstjahutiga 10min alates keema mineku hetkest ning lõpetada
töövahendid ja metüüloranž; kromogeenmust ET-00. kemikaalid Töövahendid: Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. 3. Töö käik Karbonaatse kareduse määramine: Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. Bürett täita 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Tiitrimine lõpetada täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga
indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A. A Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt
Kasutatud ained: 0,025M HCl; 0,005M ja 0,025M triloon-B lahus; metüülpunane (mp) ja kromogeenmust (ET-00) indikaatoritena, 10% NaCl2 lahus, puhverlahus (NH4Cl+NH3*H2O),ca 0,5M HCl lahus nende nõude pesemiseks, milles vett keedeti ( katlakivi eemaldamiseks). Katsed: 1)HCO3(-) iooni sisalduse ehk karbonaatse kareduse määramine Loputasin 100ml pipeti kaks korda uuritava veega (ehk külma kraaniveega), koonilised kolvid loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin 250ml koonilisse kolbi 100 ml kraanivett, lisasin 3 tilka metüülpunast. Tiitrisin 0,025M HCl lahusega (HCO3 ioonid reageerivad HCl-ga, HCO3(-) seob prootoni H+) vett kolvis pidevalt segades (loksutades), alguses oli lahus kollane, soolhappelahust lisades muutus see oransiks- üleminekuvärvus. Kui lahus oli muutunud oransiks hakkasin tiitrima ettevaatlikult, tilkhaaval, kuni lahus oli lillakasroosa ning HCl-i lisades värvus enam ei muutunud. Fikseerisin büretilt tiitrimiseks kulunud HCl lahuse ruumala
Etüülbensoaa 150.17 1.045 212 34 t Etanool 46,07 0,789 78,4 114,3 Väävelhape 98,08 1,84 150 10 1.4 Töö käik Bensoehappe süntees: 250 ml kolvis valmistatakse 3g magneesiumist, 18g bromobenseenist ja 60ml eetrist Grignardi reaktiiv. Selleks lastakse sünteesiks kasutatav eeter täiendavalt läbi kaltsiumkloriidi kolonni. Kolmekaelalisse kolbi puistatakse magneesium, lisatakse 30 ml eetrit. Reaktsiooni initsieerimiseks lisatakse joodikristall. Bromoetaan segatakse 30 ml kuiva eetriga ja valatakse tilklehtrisse. Algul lisatakse magneesiumile ¼ bromoetaani ja eetri segu ning jäetakse tilkuma. Mõne minuti pärast peaks algama reaktsioon: reaktsioonisegu muutub häguseks, joodi värvus kaob, segu soojeneb ja eeter hakkab keema. Nüüd käivitatakse segur. Kui reaktsioon on liiga äge, jahutatakse kolbi veevannis
2. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid 0.1 M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Suurem (500...750 cm³) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm³) tiitrimiseks, pipett (100 cm³), büretid (25 cm³), mõõtsilinder (25 cm³), Na-kationiitfilter. 3.Töö käik A – Loputada bürett ning pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm³ uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm³. HCO−3 + H+ → H2O + CO2 B - Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm³ uuritavat vett, lisada ∼5 cm³ puhverlahust ning noaotsatäis indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. Seada
seoste leidmine; gaasiliste ainete molaarmassi leidmine. Töövahendid Kippi aparaat või CO2 balloon, korgiga varustatud seisukolb (300 cm3), tehnilised kaalud, mõõtesilinder (250 cm3), termomeeter, baromeeter. Kasutatavad ained CO2, Töö käik 1. Kaalun tehnilisel kaalul korgiga varustatud ~ 300 cm3 kuiva kolvi (mass m1). Kolvi kaelale teen viltpliiatsiga märke korgi alumise serva kohale. 2. Balloonist juhin kolbi süsinikdioksiidi 7-8 minuti vältel. Jälgin, et vooliku ots ulatuks peaaegu kolvi põhjani, aga ei oleks tihedalt vastu põhja. Muidu võib juhtuda, et kogu CO2 väljub voolikukimbu teistest harudest. 3. Sulgen kolbi kiiresti korgiga ja kaalun uuesti (mass m2). 4. Juhin kolbi 1-2 minuti vältel täiendavalt süsinikdioksiidi, sulgen korgiga ning kaalun veelkord. Kolvi täitmist jätkan konstantse massi (mass m2) saavutamiseni. (Masside
(me võtame aga 3 mg/ml) . Siis 5 ml lahuse valmistamiseks on vaja 15 mg ensüümi). Paneme gradueeritud katseklaasi 15mg enne kaalutatud preparaadi ja lisame puhverlahust 5ml kriipsuni.Segame 5 minuti. Ensüümi reaktsiooni läbiviimine: · Võtme suur 50 ml katseklaas kuhu pipeteerimie 25 ml substraati(7%line saharoosatsetaatpuhvris pH=4.8). Katseklaas asetataske 5-10 minutiks vesitermostaati 30C juurde. · Võtame 3 koonilist 250 ml kolbi, kuhu pipiteerimime 10 ml komplekslahust.Pärast kolbidesse viiakse reaktsioonisegust võetud proovid. · Võtame termostaadist 50 ml katseklaas substraadiga ja lisame 1ml ensüümilahust. Loksutame. Kohe võetme reaktsioonisegust 1ml lahust ja lisame esimesse 250 ml kolbi. (See on null proov). Fikseerime aega ja paneme reakstioonisegu tagasi termostaati. · 10ndal ja 20ndal minutitel võtame ka teine ja kolmas proov ja lisame neid 250 kolbidese.
Vesi 18 1,0 0 100 Atsetofenoon 120,15 1,028 19-20 202 Dietüüleeter 74,12 0,7134 -116,3 34,6 Magneesium 1,738 648,8 1107 1.4 Bromoetaani töö käik. Kahekaelalisse kolbi pannakse 60g KBr, 32g etanooli ja 10 ml vett, kolb ühendatakse retifikatsioonikolonni ja tilklehtriga. Kolbi kuumutatakse ettevaatlikult. Lahjendatakse väävelhape (75ml väävelhapet + 15 ml vett) ning lahjendatud väävelhapet hakatakse lisama, kui segu keeb. Esmalt lisatakse ¼ happest kiiresti ja ülejäänu tilkhaaval. Klapp kolonni peas avatakse, kui kolonn on ,,tööreziimis" ja temperatuur kolonni peas on langenud alla 42o C. Destillaadi
ensüümi kontsentratsioon 2,94 mg/ml. Ensüümipreparaadi kaalumine toimus analüütilisel kaalul, lisasin vajaliku puhvri koguse ning segasin klaasi sisu 5 minuti vältel ettevaatlikult, kuni moodustus ühtlane suspensioon. Ensüümireaktsiooni läbiviimine · 50 ml katseklaasi pipeteerida 25 ml substraati (7%-line sahharoosi lahus atsetaatpuhvris), katseklaas varustada korgiga, asetada 5-10 minutiks vesitermostaati 30C juurde soojenema. · Kolme koonilisse kolbi pipeteerida 10 ml komplekslahust. · Kui substraat on termostaadis saavutanud vajaliku temperatuuri (30C), lisada sellele 1 ml uuritavat invertaasi töölahust, loksutada ning asetada tagasi termostaati. Fikseerida ensüümireaktsiooni aeg! · Kohe pärast läbiloksutamist võtta reaktsioonisegust kuiva pipetiga 1 ml lahust ja viia ühte kolbidest, kus on komplekslahus. See on 0-proov ning proovi võtmine peab toimuma võimalikult kiiresti.
· Segada klaasi sisu umbes 5 min. Klaaspulgaga,kuni ühtlase suspensiooni moodustumiseni. Ensüümireaktsiooni (sahharoosi hüdrolüüsi) läbiviimine 1) Võtan 50 ml mahuga katseklaas,kuhu pipeteerin 25ml substraati,milleks on 7%-line sahharoosi lahus atsetaatpuhvris pH väärtusega 4,8. Katseklaas varustan fooliumiga ja asetan umbes 10 minutiks vesitermostaati 30 ºC juurde soojenema. 2) Võtan kolm koonilist kolbi mahuga 250 ml,kuhu pipeteerin 10 ml komplekslahust. 3) Kui substraat on termostaadis saavutanud temperatuuri 30 ºC lisan sellele 0,5ml uuritavat invertaasi töölahust,lahus loksutan kiiresti. Asetan katseklaas termostaati tagasi. 4) Kohe peale reaktsiooni segu läbiloksutamist võtan sellest kuiva pipetiga 1 ml lahust ja lisan ühte kolbidest,kus on kompleks lahus. See on 0-proov.
ml), klaaspulk. Kasutatavad ained. Kontsentreeritud HCl lahus (tõmbe all), täpse kontsentratsiooniga NaOH lahus, indikaator fenoolftaleiin (ff). Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad. Enne katse alustamist tegin mõned arvutused, et teada saada palju vett ning HCl on mul vaja katseks võtta. Mõõtsin mõõtesilindriga 250 ml koonilisse kolbi nii palju vett, kui palju arvutades sain ning lisasin tõmbe all väikese mõõtesilindriga vajaliku koguse (samuti katsele eelnenud arvutuste alusel)HCl. Sulgesin kolvi ning segasin seda tõmbe all ringikujuliste liigutustega. Tegin saadud lahusest 5 kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin destilleeritud veega loputatud 100 ml mõõtekolbi 20 ml lahust. Enne vajaliku koguse pipeteerimist loputasin pipetti iga kord selle lahusega läbi s.t. et ma loputasin iga kord pipetid (ja ka büreti)
maht oli 10 ml. Seega teostasin 40 x lahjenduse. Sulgesin katseklaasi korgiga ja loksutasin lahust kontsentratsiooni ühtlustamiseks. 2. Võtsin 50 ml mahuga katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml substraati, milleks oli 7% sahharoosi lahus atsetaatpuhvris(pH=4,8). Katseklaasile panin korgi peale ning asetasin 10 minutiks vesitermostaati 30±1C° juurde. 3. Võtsin kolm 250 ml koonilist kolbi, kuhu pipeteerisin 10 ml komplekslahust, milleks oli Cu(II)-triloon B kompleks. 4. Kui substraat saavutas termostaadis vastava temperatuuri, lisasin 1 ml uuritavat töölahust, loksutasin läbi ja võtsin lahusest 0-proovi ehk pipeteerisin samast lahusest koonilisse kolbi 1 ml töölahust ja käivitasin stopperi. 5. 10 ja 20 minuti pärast pipeteeritakse ülejäänud kahte kolbi samuti 1 ml töölahust. 6
· kromogeenmust ET-00; · suurem (500-750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks; · koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks; · pipett (100 cm3); · büretid (25 cm3); · mõõtsilinder (25 cm3); · Na-kationiitfilter. Töö käik. A Karbonaatse kareduse määramine. · Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. · Pipeteerida koonilisse kolbi 100cm3 uuritavat vett, lisada 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. · Täita bürett 0,1M soolhappelahusega nullini. · Tiitrida kolvis olevat vett 0,1M soolahappelahusega, sealjuures vett pidevalt segades, kuni vee värvus muutub oranzist punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt siis, kui punane värvus jääb põsima viimase tilga lisamisel. · Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05cm3.
Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. · Kippi aparaat või CO2 balloon; · korgiga varustatud seisukolb (300 cm3); · tehnilised kaalud; · mõõtesilinder (250 cm3); · termomeeter; · baromeeter. Töö käik. · Kaaluda tehnilistel kaaludel korgiga varustatud 300 cm3 kuiv kolb (mass m1). (Kolvi kaelale teha viltpliiatsiga märge korgi alumise serva kohale.) · Juhtida balloonist kolbi süsinikdioksiidi 7-8 minuti vältel. · Sulgeda kolb kiiresti korgiga ja kaaluda uuesti (m2). · Juhtida kolbi 1-2 minuti vältel täiendavalt süsinikdioksiidi, sulgeda korgiga ning kaaluda veelkord. · Kolvi täitmist jätkata konstantse massi (mass m (2)) saavutamiseni. (Masside m2 ja m1 vahe on tavaliselt vahemikus 0.17 0.22 g). · Kolvimahu (seega ka temas sisalduva gaasimahu)määramiseks täita kolbmärgini
lahust (substraat, mille pH on atsetaatpuhvriga reguleeritud väärtusele 4,8) ja asetasin selle vesitermostaati 30C juurde soojenema (10 minutit). Valmistasin uuritava invertaasi lahuse: kasutasin tahket invertaasi (Invertaas, 3.2.1.26), valmistasin 5 ml lahust kontsentratsiooniga 2-3 mg/ml selleks võtsin 0,0140 g invertaasi ja lahustasin selle puhvris. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute määramiseks: pipeteerisin kolme 250 ml koonilisse kolbi 10 ml komplekslahust. Soojenenud sahharoosi lahusele lisasin 1 ml uuritavat lahust, loksutasin ja käivitasin stopperi. Koheselt peale ensüümi lisamist võtsin 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ühte komplekslahuse kolbi (0-proov). 10 ja 20 minuti pärast võtsin uuesti 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ülejäänud kahte komplekslahust sisaldavasse kolbi. Asetasin komplekslahuse ja hüdrolüüsisegu sisaldavad kolvid elektripliidile püstjahuti alla 10 minutiks keema
tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Kasutatavad ained 0.1 M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Töö käik A) Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0- märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks
kontsentratsiooni reaktsioonisegus. Kõigepealt valmistasin invertaasi lahuse, et hakata määrama seal oleva invertaasi aktiivsust. Selleks mõõtsin vajalikud kogused ja mahud ning et töö tulemus oleks täpne tegutsesin kvantitatiivselt. Seejärel segasin, et moodustuks ühtlane suspensioon. Vedela ensüümpreparaadi doseerisin sobiva pipeti abil. Seejärel valasin katseklaasi reaktsioonisegu ja panin ta vesitermostaati juurde soojenema reaktsiooni soodustamiseks ning 3 koonilisse kolbi komplekslahuse, et need kindlatel aegadel kokku viia. Kokkuviimise hetkel fikseerisin aja, et lahused reageeriksid kindla aja. Kohe pärast reaktsioonisegu läbiloksutamist võtsin sealt 0-proovi, mis iseloomustab sahharoosi hüdrolüüsi alghetkel. 10 minuti möödudes võtsin järgmise proovi, et teha kindlaks hüdrolüüs 10 min möödudes. 20 minuti möödudes võtsin viimase proovi, et teha kindlaks hüdrolüüsi ulatus 20 min möödudes.
annaabi.ee 
