Kokkuvõttev materjal ELO (0)

Meeleelundid
* Meeleelundid on väliskeskkonnast ja organismist tulevaid ärritusi vastuvõtvad elundid . Meeleelundid on kohastunud füüsikaliste või keemiliste ärrituste vastuvõtuks, neid jaotatakse nägemis-, kuulmis -, tasakaalu-, maitsmis-, haistmis- ja kompimiselundeiks.
Nende tundlikkus ja adaptatsioon on erisugune. Ärritus kandub erutusena meeleelundite tunderakkudest suurajukoore projektsioonikeskusesse. Need kattuvad osaliselt, olles närviteede kaudu omavahel ja efektoorsete elunditega (refleksikaare lõppelunditega) ühenduses. Meeleelunditega saadud teabe analüüsi põhjal tekivad aistingud ja tajud . Meeleelundite talitlus võimaldab organismil keerukais keskkonnaoludes kohaneda.
Meeleelundeid uuritakse morfoloogiliste, psühholoogiliste, elektrofüsioloogiliste ja tingitud refleksi meetoditega.
Inimene võtab informatsiooni vastu nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise, kompimise ja lihastunnetuse abil.
Meeleelunditel on spetsiaalsed väliskeskkonnast informatsiooni vastu võtvad tunderakud ehk retseptorid . Vastuseks ärritusele tekib meeleelundites närviimpulss , mis liigub närve mööda ajusse, kus seda analüüsitakse ja tõlgendatakse. Seejärel reageerib inimene vastavalt saadud ärritustele.
SILM : Silm on meeleelund, mille abil saame kujutise ümbritsevast maailmast. Silmad asuvad luudest moodustunud silmakoobastes.

• Silmalaud ja ripsmed takistavad tolmu ja teiste väikeste võõrosakeste silma sattumist.
  

• Pisaravedelik hoiab silmamuna niiske, vähendab hõõrdumist, takistab mikroobide arengut, uhub silma pinnalt ära väiksemad tolmuosakesed ning parandab silma optilisi omadusi.
  

• Silmi hoiavad paigal või liigutavad välised silmalihased .
  

Silmalääts muutub kaugele vaadates lamedaks, lähedale vaadates kumeraks .

• Võrkkestal tekib vaadeldavast objektist ümberpööratud ja vähendatud kujutis.
  

• Võrkkestas on valgustundlikud rakud – kolvikesed ja kepikesed, mis võtavad vastu valgusärritusi.
  

• Kolvikestes ja kepikestes moodustuvad närviimpulsid liiguvad mööda nägemisnärvi peaaju nägemispiirkonda.
  

KUULMISELUND : Inimese kõrvad on nii kuulmis - kui ka tasakaaluelundid .

• Inimese kõrv koosneb kolmest osast :
  

• -välis,-kesk ja sisekõrv
  

• Väliskõrva kaitseb kõrvavaik – takistab mikroobide ja tolmu sattumist kõrva sisemistesse osadesse.
  

TASAKAAL:ASAKAAL

• Kui keha või pea asend muutub, hakkavad liikuma tasakaaluelundis olevad kristallid (mõigus ja kotikeses) ja vedelik (poolringkanalites), mis ärritavad vastavaid meelerakke.
  

keha või pea asendi muutmisel hakkavad liikuma tasakaaluelundis olevad kristallid ja vedelik liikumine ärritab vastavaid meelerakke meelerakkudes tekkivad närviimpulsid liiguvad mööda närve peaaju tasakaalukeskusesse
MAITSMINE : Maitsmine on süljes lahustunud ainete maitsete tajumine .

• Inimese maitsmiselundid on keele pinnal.
  

• Maitsmiselundid, keemilise ärrituse suhtes tundlikud retseptorid paiknevad keelenäsade tipus või külgedel
  

Inimene tajub nelja põhimaitset :

• soolast
  

• magusat
  

• kibedat
  

• haput
  

• Ülejäänud maitsed moodustuvad nende maitsete segunemisel.
  

HAISTMINE : Haistmine on lõhnade tajumine ja eristamine haistmiselundi abil.
haisterakud .Inimese haistmiselund paikneb ninaõõne ülaosas.
KOMPIMINE : Kompimine on võime puudutades kindlaks teha esemete kuju, suurust, pinnaomadusi, temperatuuri, massi jms.

• Kompimistaju tekib nahas viie erineva aistingu kombinatsioonina .
  

• Valuretseptorid asuvad nii nahas kui ka enamikes siseelundites.
  

• Valuretseptorid saadavad peaajju närviimpulsse siis, kui mingi ärritaja, näiteks surve, temperatuur või puudutus muutuvad liiga tugevaks . See põhjustabki valuaistingu. Valu retseptoritest saadava informatsiooni alusel saab inimene vältida eluohtlikke situatsioone.
  

Eriti kompimistundlik nahk on sõrmeotstel , jalataldadel ja huultel .
Veri
Veri on organismis transpordi-, miljöö- ja kaitsefunktsiooni täitev tsirkuleeriv sidekude. Veri koosneb õrnkollakast vereplasmast ja selles olevatest vere vormelementidest: punastest verelibledest (erütrotsüütidest), valgetest verelibledest (leukotsüütidest) ja vereliistakutest (trombotsüütidest). Täiskasvanutel moodustab veri umbes 6-8% kehamassist. Seega on täiskasvanute vere maht 4-6 l.
Veri transpordib hapnikku kopsudest hingatavatele kudedele ja süsihappegaasi nendest kopsudesse.

• Veri toimetab toitaineid nende imendumise või ladestumise kohtadest sinna, kus nad ära tarvitatakse. Sealt toob veri metaboliite erituselunditesse või nende edasise ära kasutamise paikadesse.
  
• Veri on kehaomaste toimeainete transportijaks, võtab nad nende moodustumis- ja salvestuskohtadest kaasa ja toimetab nende spetsiifilise toimimise kohtadesse .
  
• Tänu vee, vere peamise koostisosa suurele soojusmahtuvusele jaotab veri ainevahetuses tekkinud soojust ning annab selle hingamiselundite ja keha välispinna kaudu ära ümbrusele.
  

Kaitsefunktsioon

Organismi võime sissetunginud võõrkehi ja haigusetekitajaid kahjutuks muuta on eelkõige seotud valgete verelibledega.
Veebilanss inimese organismis
70 kilose kehakaaluga i nimene sisaldab 42...45 liitrit vett.

• Inimene saab umbes 1/3 veest toiduga ning 2/3 joogiga .
  

• Meie veevajadus ei ole püsiv, vaid oleneb kliimast , east , tööst, tervislikust seisundist ja teistest näitajatest.
  

• M ida rohkem on organism rasvunud, seda väiksem on tema veesisaldus ja vastupidi.
  

M ida noorem on organism, seda veerikkam ta on.
5% tunneme j a nu

• 20% sureme
  

• J a nutunne – on organismi hoiatussüsteem, kui veri muutub soolarikkaks. J a nutunne saab alguse aju keskmises piirkonnas.
  

• Ilma veeta võib inimene elada sõltuvalt tingimustest vaid 4...7 päeva.
  

• J a nu tekib kui on vähe vett või palju soolast.
  

Inimese energiavahetus, toiduratsioonid
Energiakuluga on seotud inimese liikumine ja liigutuste sooritamine . Kuid energiat
on vaja ka keha püsiva temperatuuri säilitamiseks, samuti organismile omaste
ühendite sünteesimiseks ning ainete transportimiseks rakkudevälise ja -sisese
keskkonna vahel.Vajaliku energiasaab inimene toiduga. Peamisteks energeetilist väärtust omavateks toitaineteks on toiduainetes sisalduvad valgud, rasvad ja süsivesikud.
Hingamine
Hingamine ehk respiratsioon on organismide kataboolne gaasivahetus väliskeskkonnaga. See võib toimuda nii anaeroobses (mineraalne hingamine) kui ka aeroobses (hapnikuhingamine) keskkonnas. Sõltuvalt hingamisprotsesside toimumiskohast saab rääkida kopsuhingamisest, nahahingamisest, lõpushingamisest jne; molekulaartasandil toimuvat hingamist nimetatakse ka rakuhingamiseks.
Mõnikord käsitletakse (hapniku)hingamist laiemas ja kitsamas mõistes. Esimesel juhul haarab see kõiki protsesse läbi mille väliskeskkonnast pärinev molekulaarne hapnik jõuab organismi rakkude mitokondreisse ja seejärel biokeemiliste oksüdatsiooniprotsessidel vabanev CO2 (käsikäes teiste ainetega) väljutatakse organismist. Kitsamas mõistes hõlmab see üksnes kopsude ventileerimist, ehk õhuhapniku jõudmist hingamisorganeisse.

Õhuniiskus

Õhuniiskuseks nimetatakse õhus leiduvat veeauru. Vastavalt veeauru kahele olekule (küllastamata ja küllastatud) eristatakse küllastamata ja küllastatud niiskust.
Õhuniiskust iseloomustavad mitmed karakteristikud, nagu veeauru rõhk, absoluutne ja relatiivne niiskus, niiskuse defitsiit, kastepunkt, jt.
Meie ilmajaamas mõõdetakse suhtelist e. relatiivset niiskust
Relatiivseks niiskuseks r nimetatakse õhus oleva veeauru rõhu ja samal temperatuuril õhku küllastava veeauru rõhu suhet protsentides.
r = e/E*100%,
kus e – veeauru rõhk, E – küllastunud veeauru rõhk samal temperatuuril, mille juures tehti mõõtmisi.
Sellest selgub , et relatiivne niiskus võib muutuda 0-st ( täielikult kuiv õhk ) kuni 100% ( küllastunud niiske õhk ). Eriolukorras ( üleküllastunud olekus ) võib relatiivne niiskus ületada 100 %.Relatiivne niiskus on tavaelus kõige tuntum ja ka inimese poolt kõige paremini tajutav niiskuse karakteristik. Kui väljas on udu või sajab lausvihma on suhteline niiskus tavaliselt väga lähedane või võrdne 100%, sest siis on õhk veeauruga küllastunud (või väga lähedal sellele).
Absoluutne niiskus on ühes kuupmeetris gaasis leiduva vee(auru) mass grammides (g/m3). Maksimaalne võimalik absoluutne niiskus sõltub gaasi temperatuurist: mida külmem on gaas , seda vähem mahutab see veeauru ja vastupidi.
Absoluutset niiskust saab leida järgmise valemiga:
kus
mw on veeauru mass grammides
Va on gaasi ruumala (1 kuupmeeter)
Suhteline ehk relatiivne niiskus on õhus leiduva veeauru koguse ja selles õhuosas samadel füüsikalistel tingimustel maksimaalselt sisalduda võiva veeauru koguse suhe.
Relatiivset niiskust võib defineerida ka kui füüsikalist suurust, mis näitab, millise osa moodustab absoluutne niiskus sellest niiskusest, mis antud temperatuuril küllastaks.
Suhtelist niiskust väljendatakse protsentides. Mida soojem on õhk, seda enam saab ta sisaldada veeauru. Õhu jahtumisel, näiteks õhtul, hakkab suhteline õhuniiskus seega suurenema. Kastepunktiks nimetatakse temperatuuri, milleni õhk peab jahtuma, et saavutada maksimaalne suhteline õhuniiskus. Kastepunkti saavutamine on vajalik udu tekkeks.
Suhtelist niiskust kasutatakse meteoroloogias enam kui absoluutset niiskust.
KÜLLASTAV
Kõikidelt vett sisaldavatelt pindadelt toimub alati aurustumine. Aurustumise käigus lahkub vee pinnalt suuremat kineetilist energiat omavaid molekule, mille tõttu allesjäävate keskmine kineetiline energia väheneb s.t. vee temperatuur langeb. Aurustuvate molekulide hulga määrab vee temperatuur. Kuna õhus olevad vee molekulid (auru molekulid) liiguvad kaootiliselt, siis mõningane osa neist satub paratamatult tagasi vette. Tagasi sattuvate molekulide arvu määrab õhus oleva veeauru rõhk e . Kui meil on anum , mis on osaliselt täidetud veege, siis veepinna kohal olev õhk sisaldab alati veeauru. Aurustumise käigus õhus oleva veeauru rõhk e kasvab ja kasvab ka vette tagasi sattuvate molekulide arv. Mõne aja pärast peab paratamatult saabuma olukord kus tagasi vette sattub samapalju molekule kuipalju sealt lahkub. Sellest momendist alates veeauru rõhk anumas enam kasvada ei saa, sest veest välja lendavate ja sinna tagasi saabuvate molekulide hulgad on asakaalus. Sellist olukorda nimetatakse küllastuseks. Me ütleme, et õhk on veeauruga küllastatud. Küllastusele vastavat veeauru rõhku nimetame küllastavaks veeauru rõhuks ja tähistame E -ga. Kuna veest lahkuvare molekulide arvu määrab vee temperatuur, siis vastab igale temperatuurile kindel küllastava veeauru rõhk E . Küllastava veeauru rõhu E leidmiseks on tabel, kus on antud igale ilmastikus  võimalikule temperatuurile
Energia jäävus
nergia jäävuse seadus väidab, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele.
Energia jäävuse seadusest järeldub, et energia, mille süsteem saab väljastpoolt, peab võrduma süsteemi siseenergia muudu ja süsteemist väljuva energia summaga (termodünaamika esimene seadus).
Seadusest järeldub, et isoleeritud süsteemi siseenergia on jääv.
Energia jäävuse seadus keelab I tüüpi igiliikuri konstrueerimise.
Erirelatiivsusteoorias seotakse (seisu)energia ja (seisu)massi jäävuse seadus üheks. Seda väljendab massi ja energia ekvivalentsus kujul
kus E on energia, m mass ja c on valguse kiirus vaakumis . Massi ja energia ekvivalentsuse tõttu avastati, et mass võib muutuda enenrgiaks ja vastupidi.
Kasutegur
Kasuteguriks nimetatakse kasuliku energia ja masinale või seadmele antud koguenergia suhet.
. Kasuteguri väärtus ei saa olla suurem ühest.
Üleslükkejõud
Üleslükkejõud võrdub vedeliku tiheduse, teguri g ja keha vedelikus oleva osa ruumala korrutisega.
Analüüsime saadud valemit Fü = ρgV. Selle paremas pooles sisaldub tuttav korrutis ρV. Tiheduse ja ruumala
korrutis annab ju massi! Aga mille massi? Keha mass see olla ei saa, sest ρ on siin vedeliku tihedus!
V on keha vedelikus oleva osa ruumala. Sama suur peab olema ka selle veekoguse ruumala, mille keha
sukeldudes enda alt välja tõrjus. ρV on seega keha poolt väljatõrjutud vedeliku mass.
Kuna massi ja teguri g korrutis on Maa külgetõmbejõud, siis võib teha kokkuvõtte.
Vedelik lükkab temasse sukeldunud keha üles sama suure jõuga, kui Maa tõmbab keha poolt väljatõrjutud
vedelikku enda poole.
Selle seose avastas kreeka õpetlane Archimedes, kes elas aastatel 287–212 eKr. Legendi järgi saanud ta
Sürakuusa valitsejalt ülesande kindlaks teha, kas kuningale valmistatud kroon on ikka puhtast kullast .
Ülesanne polnud kergete killast. Lahendusidee tulnud talle pähe vannis, mille peale kostnud tema kuulus
hüüatus „ Heureka !” (kr k leidsin).
Kuidas saaks katseliselt kontrollida seda seost, mida tuntakse Archimedese seadusena? Üks võimalus
on kasutada ülevooluanumat ning selle sisse mahtuvat keha. Ülevooluanum on selline nõu, mille külje
sees on ava. Anum täidetakse veega väljavooluava alumise servani. Seejärel lastakse dünamomeetri otsa
riputatud keha üleni vette ning leitakse keha kaal vees. Kaalutakse ka avast väljavoolanud vesi (keha
poolt väljatõrjutud vedelik). Selgub, et dünamomeetri näidu vähenemine (üleslükkejõud) on võrdne
väljavoolanud vee kaaluga (keha poolt väljatõrjutud vedelikule mõjuva Maa külgetõmbejõuga).