Klassikalise Hollywoodi iseloomustus ja John Fordi „Vihakobarad“ (0)

Klassikalise Hollywoodi iseloomustus ja John Fordi „Vihakobarad“
Kaisa Kamenik
Hollywood on sünonüüm ameerika filmile. Sellega on tuttavad kõik ning ka enamik tavavaatajale kättesaadavatest ehk kinos ja televisioonis näidatavatest filmidest on just sealsete suurte filmikompaniide toodang. 20.sajandi filmi arengut enim mõjutanud ameerika filmitööstus on laias laastus jagatud mitmesse perioodi ning antud kirjatükk keskendub neist esimesele – klassikalisele Hollywoodile, mille perioodiliseks määratluseks võiks olla 1920-1940-ndad. Vaadeldavast ajastust toon filmi näiteks John Fordi 1940.aasta filmi „Vihakobarad“, mille abil püüan illustreerida, kuidas tollane film kujutas USA sotsiaalset tegelikkust .
1910 -ndate paiku hakkasid mitme filmikompaniid oma ärisid üles seadma Los Angelese lähedale – eelkõige soosis seda kliima. Dekaad hiljem domineeris see paik, Hollywood, maailma filmindust.1 1920-ndaid iseloomustab tummfilmide võidukäik. Suuremateks staarideks olid Charlie Chaplin, Rudolp Valentino, Greta Garbo jne. Kassafilmid olid põhiliselt komöödiad, mis levisid üle kogu maailma nagu näiteks Chaplini „Kullapalavik“.2 Selle kümnendi kohta öeldakse, et need olid „möirgavad 20-ndad“. Eriti USAs, kus maailmasõja mõju polnud põhimõtteliselt tunda, oli see ajastu tõeliselt õitsev ja majanduslikult edukas. USA oli järjest enam tõusmas ka riiklikult maailma suurvõimuks ning erinevalt sõjaeelsest ajast, olid Euroopa riigid nüüd hoopis Ühendriikide võlglased. Hollywood kui industriaalne institutsioon domineeris meelelahutusmaailma 20-ndatel täielikult. Inimeste kasvav jõukus oli kahtlemata üheks eelduseks ning seetõttu ka suurenev vajadus meelelahutuse järele. See tõi kaasa ka Hollywoodi stuudiosüsteemi arenemise, mis kohanes edukalt oludega aga mille järjepidevus sõltus siiski konstantsest vajadusest kasumi järele.3 Tummfilmide ajastu andis märku sellisest laiast massidele suunatud meelelahutusest, mis tulevikus tõotas aina ekspanseeruda.
Suur läbimurre saabus 1927.aastal, kui Warner Bros. tõi välja esimese kommertsiaalselt eduka, heliga mängufilmi „Džässilaulja“, seekord sünkroonheliga nii muusika kui dialoogi osas. Selle edu andis rohelise tule paigaldada stuudiotesse ja kinodesse helisalvestus - ja projektsiooniseadmed. Aasta hiljem hakkasid kõik helitehnikat kasutama.4 Algas uus epohh filminduses ning inimesed võtsid helifilmi koheselt omaks. Samas tähendas see ka mõneti turu kokkutõmbamist keelelise aluse põhjal. Endised tummfilminäitlejad elasid sellist üleminekut aga üsna valusalt üle – paljudel ei sobinud hääl helifilmi ning nende karjäär hääbus. Seda kajastab hiljem edukalt Billy Wilder oma 1950.aasta filmis „Päikeseloojangu bulvar“. 30-ndatel ka uued staarid - Fred Astaire, Joan Crawford, Spencer Tracy ja Clark Cable. Lisaks algasid ka ühiskonnas suured muudatused. 1920-ndad olid USA jaoks justkui suur pidu, mis lõppesid 30-ndatel ja algas nii öelda pohmelus. Kogu jõukus ja heaolu asendus tööpuuduse ja vaesusega. Riik läks justkui üleöö heaolust vaesusesse.5 Ka populaarkultuur ei jäänud puutumata. Massikultuur , mis 20-ndatel dramaatiliselt kasvas, õitses sellegipoolest ka järgneval kümnendil. Kõige populaarsem meelelahutuse vorm oli ikkagi filmid. Rohkem kui 60% ameeriklastest nägi vähemalt ühte filmi nädalas, ja nädalane vaatajate hulk oli kusagil 60-75 miljonit. Siiski vaatajaid kaotati majanduskriisi kõrgpunktis ja alles 1934.aastal filmitööstus taaselustus. Filmid pakkusid rohkem kui põgenemist depressioonist, need säilitasid ameerika kultuuri traditsioonilised aspektid.6 Raske aeg andis eelised suurtele filmikompaniidele ning 1930-ndaid iseloomustab nii öelda suure viisiku (Columbia Pictures, Universal Pictures, RKO, Twentieth Century Fox, Warner Bros.) domineerimine . Sellegipoolest varitses neid stuudioid mitmed katsumused nagu vaatajanumbrite vähenemine, meretaguste turgude kadumine, tsensorite oht, ja anti-monopoli seadused. Kuid see kohanes ja elas selle üle, tänu tugevale alusele, mille olid Hollywoodi süsteemi pioneerid rajanud.7
Vaieldakse, et Hollywoodi klassikalist perioodi ei oleks olnudki, kui poleks olnud Wall Streeti ja valitsuse majanduslike toetuse programme ja finantsilist toetust 30-ndate alguses, mis tagas suure edu kümnendi lõpuks. Suuresti aitas sellele kaasa ka FDRi valimine presidendiks ja tema uue kursi poliitika.8 See ilmestab kuidas kogu filmitööstus oli suuresti seotud terve ühiskonnaga ja sai võrdlemisi ruttu jalad taas alla. Seda tõestab eelkõige 1939.aasta, mida peetakse üldse Hollywoodi parimaks aastaks. Siis ilmusid sellised teiste seas sellised filmid nagu „ Tuulest viidud “, „Mr. Smith läheb Washingtoni“ ja „Võlur Oz“9 1941.aastal jõudis sõda ka otseselt Ühendriikide tagahoovi, kui Jaapan ründas USA mereväebaasi Pearl Harborit 7.detsembri hommikul . Kohalikule filmitööstusele pakkus see uusi võimalusi. Iroonilisel moel oli sõda hea Hollywoodi jaoks, kuna saadi seda ära kasutada sõjapropagandaks jms. Ameerika filmitööstus oli sõja-aastatel äärmiselt viljakas, rikas, võimas ja tootlik.10 Aasta pärast Pearl Harborit oli 1/3 Hollywoodi filmidest sõjaga seotud. Ka esimestel sõjajärgsetel aastatel elas klassikaline Hollywood veel tänu rahva vaimustusele sõja võitmise üle ning tagasitulnute tõttu sõjafilmidest. See ei saanud aga igavesti jätkuda ning hakkas ilmnema esimesi märke senise süsteemi kokkulangemisest.11
Tundub, et klassikalise Hollywoodi langus oli täiesti paratamatu, seda pikendasid eelkõige Suur Depressioon ja Teine maailmasõda . Hääled suurte stuudiote monopolide vastu aina valjenesid, mis tõi kaasa mitmete seaduste vastuvõtmise, mis piiras stuudiote mõjuvõimu. Murdepunktiks võib pidada 1948.aasta kohtuasja, kus iseseisvad filmitootjad suutsid mõjuvõimsad filmikompaniid seljatada ning avada sellega endale turu. Selle lisaks oli algamas ka televisiooni võidukäik.12 Hollywood oli jõudnud uude ajastusse.
Filmitegijale on väga suur väljakutse proovida filmiga edasi anda sotsiaalseid ja ajalooliselt olulisi sündmuseid . Võttes arvesse klassikalise Hollywoodi perioodi ning sel ajal olnud Suure Depressiooni, siis seda keerulisem on seda rahvale valulist aega filmis kujutada. John Ford oli aga üks populaarsetest lavastajatest, kes John Steinbecki samanimelise romaani järgi tehtud 1940.aasta filmiga „Vihakobarad“ Depressiooni aegset Ameerika Ühendriike kujutas.
Vähesed 1930-ndate aastate Hollywoodi filmid suutsid tabada majanduskrahhiaegseid kannatusi ja segadust . Hollywood jättis selle rahvusliku katastroofi dokumenteerimise teiste meediakanalite, näiteks teatri, kirjanduse ja fotograafia hooleks.13 „Vihakobarad“ räägib loo perekond Joadidest, kes pärast oma farmi kaotamist majanduskriisi ajal lahkuvad kodukohast Kalifornia poole, kus on lubatud tööd. Film näitab nende vaevarikast reisi läände koos probleemide ja kaotustega, millega neil silmitsi tuleb seista. Suur Depressioon oli inimestel 40-ndate alguses väga eredalt meeles ning paljudel, kes Steinbecki raamatut lugesid või Fordi filmi nägid , tekkis äratundmishetki ja said end peategelastega samastada. Majanduskriis oli jätnud paljudele suure armi, eriti valgele keskklassile. Mustadel ja teistel vähemuste esindajatele see nii suur tagasilöök polnud, kuna nad olid kogu aeg võrdlemisi kehvalt elanud. Kõige raskem oli siiski olnud Kesk-Lääne farmeritele.14 Just viimast gruppi kujutab oma filmis ka John Ford. Ajakirjale „Time“ kirjutatud arvustuses võtab toimetaja Whittaker Chambers filmi kokku väga tabavalt : See on võimas inimlik lugu farmeritest, kes kaotasid oma kodu….Nad rändasid, nad kannatasid, nad pidasid vastu…Neid ei alistatud kunagi täielikult ja nende ellujäämine ongi triumf iseenesest.15 Selle mõtte saab siduda filmis ema Joadi viimase monoloogiga, kus ta ütleb lahkuvale pojale Tomile, et „Meie oleme rahvas…Me jätkame igavesti“.16
„Vihakobaraid“ on palju kiidetud ning 1989.aastal oli ta üks esimesest 25st filmist, mis valiti säilitamiseks USA rahvuslikus filmiregistris kui „kultuuriliselt, ajalooliselt või esteetiliselt märkimisväärne.“17. Võrreldes Steinbecki raamatuga peetakse filmi vähem poliitiliseks, kuid sellepoolest mõjukamaks. Ma pole küll raamatut lugenud, kuid film on tõesti paljuski depressiooniajastu kujutamine ühe perekonna silmade läbi ning valitsuse vastaseid vihjeid on võrdlemisi vähe. Valitsuse kritiseerimise vältimine on ilmselt tollase Hollywoodi tsensuuri ning puhkenud maailmasõja süü – liigne vasakpoolsus filmis oleks toonud kaasa süüdistused kommunismi pooldamises jms. Filmiarvustajad on arvanud ka, et filmi ja raamatu mõjukusel on eelkõige teene sellel, et need põhinevad reaalsel kogemusel ja tundel . 18 Lisaks on film eriti relevantne ka tänapäeva keerulises majanduslikus olukorras.
Hollywoodi klassikaline ajastu andis mõista, kuidas filmitööstus suudab kiiresti areneda ning kohaneda samal ajal ka valitsenud oludega ühiskonnas. Kõik viitas sellele, et kino on üks edukamaid meelelahutust pakkuvamaid vorme. Lisaks Disney multifilmidele ning Chaplini komöödiatele pakkusid 40-ndad juba süngemaid rahvuslikke teemasid filmides nagu John Fordi „Vihakobarad“. Kahtlemata ei kutsuta tollast filmiajastust niisama klassikaliseks, vaid seepärast, kuna see hõlmas endas glamuuri ja staare ning korda, kus domineeris tugev stuudiosüsteem, mis jälgis kindlaid ideoloogilisi ja kõlbelisi norme.
Kasutatud kirjandus

1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema. Toimetaja Steven Jay Schneider. Tallinn: Varrak , c2004.

Bergan, Roland . Film ( sarjast silmaringi teatmik ). Tallinn: Varrak, 2008.

Henretta, James A; Brownlee, W.Elliott; Brody, David; Ware, Susan . America’s history, 2nd edition . New York : Worth, c1993.

The Oxford history of world cinema. Edited by Geoffrey Nowell -Smith. Oxford: Oxford University Press, 1997.

http://www.fathom.com/course/10701053/session1.html : Hollywood’s Golden Age: An Overwiew

http://rogerebert.suntimes.com/apps/pbcs.dll/article?AID=%2F20020331%2FREVIEWS08%2F203310301%2F1023&AID1=&AID2=%2F20020331%2FREVIEWS08%2F203310301%2F1023 : Grapes of Wrath (1940). Roger Ebert , märts 31, 2002.

http://en.wikipedia.org/wiki/The_Grapes_of_Wrath _(film): The Grapes of Wrath (film). Viimati muudetud 22.aprill, 2010.
1 The Oxford history of world cinema. Edited by Geoffrey Nowell-Smith. Oxford University Press, 1997, lk. 43.
2 Roland Bergan. Film (sarjast silmaringi teatmik). Tallinn: Varrak, 2008, lk. 21.
3 The Oxford history of world cinema, lk. 47.
4 Film (sarjast silmaringi teatmik), lk. 25.
5 Henretta, James A; Brownlee, W.Elliott; Brody, David; Ware, Susan. America’s history, 2nd edition. New York : Worth, c1993, lk. 757.
6 Sealsamas , lk. 765-766.
7 The Oxford history of world cinema, lk 53.
8 Sealsamas, lk. 221.
9 Sealsamas, lk. 229.
10 Film (sarjast silmaringi teatmik), lk. 38-39.
11 The Oxford history of world cinema, lk. 234.
12 http://www.fathom.com/course/10701053/session1.html : Hollywood’s Golden Age: An Overwiew.
13 1001 filmi mida elu jooksul peab nägema. Toimetaja Steven Jay Schneider. Tallinn: Varrak, c2004, lk. 60.
14 J. A. Henretta; W. E. Brownlee; D. Brody; S. Ware. America’s history, 2nd edition, lk. 783.
15 http://en.wikipedia.org/wiki/The_Grapes_of_Wrath _(film): The Grapes of Wrath (film). Viimati muudetud 22.aprill, 2010.
16 1001 filmi mida elu jooksul peab nägema, lk. 60.
17 http://en.wikipedia.org/wiki/The_Grapes_of_Wrath _(film): The Grapes of Wrath (film). Viimati muudetud 22.aprill, 2010.
18 http://rogerebert.suntimes.com/apps/pbcs.dll/article?AID=%2F20020331%2FREVIEWS08%2F203310301%2F1023&AID1=&AID2=%2F20020331%2FREVIEWS08%2F203310301%2F1023 : Grapes of Wrath (1940). Roger Ebert, märts 31, 2002. s
5