Vestern – kas ainult Ameerikale omane filmižanr? (0)

Vestern – kas ainult Ameerikale omane filmižanr?
Kaisa Kamenik
Vestern ei ole mitte ainult vanim filmižanr, vaid ka ainus Ameerikast alguse saanud kunstivorm.1 Žanri nimi juba mõneti reedab, et tegu on Lääne ehk USA ajalool põhineva käsitlusega ning ameeriklased pole selle ekspluateerimisel tagasi hoidnud - 1920. aastatest kuni 1960. aastate alguseni oli just vesternide populaarsus see, mis aitas kaasa Hollywoodi domineerimisele üleilmsel filmiturul.2 Seda ei saa neile ka ette heita, kuna vesterni kui žanri üheks määratluseks on just ajastu ning Ühendriikidele omane 19. sajandi teise poole rahvuskultuur, mis inimesi paelub.
Oma esseega üritan põgusalt keskenduda vesterni arengule ning arutleda, kas vesterni tegemine on võimalik ka teises kontekstis kui Metsik Lääs. Film , mille põhjal proovin eelkõige eelmainitud teemal spekuleerida on Leedu režissööri Vytautas Zalakeviciuse 1966. aasta film „Niekas nenorejo mirti“ („Keegi ei tahtnud surra“), mis looks hea paralleeli Baltimaade ajaloo käsitlusele vesterni stiilis.
Ameerika Filmiinstituut määratleb vesternid kui filmid, mille tegevus leiab aset Ameerika Läänes, milles kehastab uue rajajoone vaim, tõus ja võitlus.3 Vesternide tegevus leiab traditsiooniliselt aset ajavahemikus 1850 – 1890, neil aastatel tabas Californiat ja Dakotat kullapalavik, leidsid aset Ameerika kodusõda, tervet mandrit läbiva raudtee ehitus, sõjad indiaanlastega, karjade ajamisega kaasnevad tülid ning uusasukate, farmerite ja immigrantide liikumine läände.4 Võib öelda, et pole ühtegi teist filmižanri, mis käsitleks mingi ajalooperioodi olusid nii spetsiifilisena. Ameerika 19. sajandi teine pool ja sellega kaasnenud rahvusliku kultuuri teke on tõeliselt viljakas algmaterjal vesternidele. Seetõttu võiks pidada vesterni justkui ainult Ameerikale omaseks žanriks, kuna selle algidee põhineb puhtalt jänkide enda ajalool. Vesternist teeb žanri justkui rohkem taustsüsteem ja stereotüübid , mitte mingid kindlad reeglid nagu mõnel teisel žanril on. Näiteks komöödia üheks eesmärgiks on pakkuda rahvale kerget süžeed, mis ajaks naerma. Draamad keskenduvad tõsisematele teemadele realistliku vaatenurga alt. Vestern võib aga olla nii komöödia või draama – see on universaalne žanr , mille algidee loomiseks piisab võtta mõni iseloomulik nähtus Metsikust Läänest (hobused, kauboid, indiaanlased, tolmused linnad jne)5 ja sellega mängida soovile vastavalt nagu seda tegi näiteks Mel Brooks oma filmis „Leegitsevad sadulad“ (1974), mis on vesterni paroodia.
Lähenedes vesternile temaatilisest vaatevinklist, arvestamata tausta, siis ei ole selles midagi erilist – moraalsete tõekspidamistega mängimine, üksik püstolikangelane, šerifi ja lindprii olemusvõitlus jne. Sellesse konteksti saaks panna paljusid filme, mis ei ole tingimata pärit Ameerikast. Üheks heaks näiteks on Zalakeviciuse „Keegi ei tahtnud surra“, mis räägib II maailmasõja järgsest ajast Leedus, mil metsavendlus oli veel aktiivne. Film keskendub ühele külale, mille elanikud toetavad Nõukogude okupatsioonivõimu (siiski teatava vastumeelsusega6). Teisalt tegutseb küla lähedal metsas partisanijõuk, kes osutab võimu vastu relvastatud vastupanu. Ideestiku poolt on see vesternile väga omane, kuid arvestades Baltimaade ajalugu, on see võrdlus mõneti auklik, kuna erinevalt näiteks lindpriidest ja šeriffidest, kelle vahel toimub klassikaline hea ja kurja vaheline võitlus, olid sõjajärgsel ajal Baltimaades tegutsenud metsavennad ja enamik külaelanikke paljuski ühel nõul – passiivne versus aktiivne vastupanu. Seetõttu on mõnes mõttes „Keegi ei tahtnud surra“ pidada raske vesterniks, kuna käsitleb üsna reaalset temaatikat, milles kindlad stereotüübid puuduvad ja on ajalooliselt aktuaalne. Vestern aga seisneb siiski paljuski müütides ja kangelastes ning nii sügavale tasandile justkui ei langeks. Temaatilise poole pealt jällegi saab Zalakeviciuse filmi pidada mitme aspekti ja detaili puhul vesterniks – olemas on relvastatud võitlused, teatav anarhia, kättemaksufaktor jne. Küla iseenesest meenutab juba Metsiku Lääne linna, millest ei puudu loomulikult ka kõrts .
Vesterne võib näha kui ameeriklaste versiooni keskaegsetest euroopa ristirüütlitest või jaapani samuraidest. Tähelepanuväärsemaks filmiks selle tõestuseks võib pidada Akira Kurosawa „Seitset samuraid “ (1954), milles on selgelt vesterni elemendid, kuid erinev kultuuriline/ajalooline taust.7 Selle filmi järgi on ameeriklased teinud oma versiooni – „Fantastiline seitse “(1960), mis on puhtakujuline vestern aga Kurosawa filmi täpne koopia. Mõlemas filmi keskmeks on kogukond, kes on hädas bandiitidega ja palkavad endale abilised – vastavalt siis kas samuraid või Metsiku Lääne püssimehed. Sellegipoolest ei kiputa „Seitsme samurai “ kohta ütlema vestern. Järelikult on olemas see miski, mis ikkagi määratleb ära, milline film on vestern ja milline mitte. Võib öelda, et see taandub siiski ajaloolis -kultuurilistele juurtele. Vestern eeldab ikkagi selgelt äratuntavat Metsiku Läänt koos kõigi sellele omaste tegelaste ja olukordadega, millel on ajalooline põhi olemas. Jaapani või Leedu ajalugu pakuvad sellele küll teatavad analoogid, kuid hobustega metsikuses ringi rändavad püstolikangelased puuduvad mõlemas kultuuris, mis vahest just enim seostub vesterniga.
Vestern kui žanr on tänaseks aga üsna hääbunud. Hiilgeaeg jäi neil 1930-ndatest kuni 1960-ndateni ja tänu Clint Eastwoodile ja Kevin Costnerile suutis olla korra edukas ka 1990-ndate algus. Näiteks toodeti 1950. aastal Hollywoodis 130 vesterni. Kümme aastat hiljem oli see number vaid 28. Sellel languse põhjuseid on mitmeid: telesarjad hakkasid asendama B-kategooria vesterne ning lisaks oli vesternile aluse pannud ideoloogia uues sallivas ühiskonna üpris ajast ja arust.8 Veel võib öelda, et publik kasvas üles ning uus urbanistlik ühiskond ei seostanud ennast enam agraarteemadega, mida vestern kujutas.9 See tõi kaasa vägivaldsema laine vesternide tegijad nagu näiteks Sergio Leone ja Sam Peckinpah. Tänapäeval toodetakse vesterne aina vähem ning pigem uue lähenemisega. Heaks näiteks on siinkohal Ang Lee „Brokebacki mägi“(2005), mis keskendub kahe kauboi vahelisele romantilisele suhtele. Sellegipoolest on selle filmi žanr määratletud draamana ning ka filmis kujutatud ajastu on klassikalisest vesternist üle poole sajandi ees. Vesterni elemente võib leida isegi George Lucase „Tähesõdadest“ – näiteks Han Solo karakter on riietatud kui püstolikangelane.10 Näiteid erinevatest filmidest on mitmeid ja seetõttu on aina selge, et kui vestern tahab žanrina püsima jääda, tuleb seda kaasajastada. Samas on vestern tänapäeval mõnes mõttes nostalgiline filmižanr, millel on erinevalt teistest filmiliikidest raske uue ajastuga kaasas käia, kuna see hõlmab liialt spetsiifikat. Tänapäevase ühiskondliku taustaga on raske vesterni teha – see tuleks ilmselt lihtsalt action film.
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et vesterni kui žanri määramine sõltub paljuski vaataja maitsest. Kõige otsekohesem arvamus, mida ka mina toetan on see, et vestern kui žanr on Ühendriikide kultuuri osa, milles peegeldub ka nende ajalugu ja rahvuslikud müüdid, mistõttu on vestern selle kõige otsesemas mõistes omane ainult jänkidele. Kui aga süveneda rohkem teoreetilisest lähtepunktist, siis on vestern üsna lihtsakoeline filmižanr, mida jäljendada pole raske – sellel on omad kindlad elemendid, mida saab kajastada mitmes võtmes. Sellest tulenevalt võib žanri üldidee poolest ka Zalakeviciuse „Keegi ei tahtnud surra“ ja Akira Kurosawa „Seitset samuraid“ pidada vastavalt leedu ja jaapani vesternideks.
Kasutatud kirjandus

Bergan, Roland . Film ( sarjast silmaringi teatmik ). Tallinn: Varrak , 2008.

The Oxford history of world cinema. Edited by Geoffrey Nowell -Smith. Oxford: Oxford University Press, 1997

http://en.wikipedia.org/wiki/Western_(genre) #cite_note-2

http://www.filmsite.org/westernfilms.html

http://www.filmsite.org/genres.html
1 Roland Bergan. Film (sarjast silmaringi teatmik). Tallinn: Varrak, 2008, lk. 174.
2 Ibid ., lk. 174.
3 http://en.wikipedia.org/wiki/Western_(genre) #cite_note-2
4 Film (sarjast silmaringi teatmik), lk. 174.
5 [ http://www.filmsite.org/genres.html ]
6 Ilmselt oleks Zalakeviciuse seda vastumeelsust oma filmis rohkem edasi andunud, kuid tegemist oli siiski NL-i aegse filmiga, mis seadis väga ranged ideoloogilised piirangud
7 [ http://www.filmsite.org/westernfilms.html ]
8 Film (sarjast silmaringi teatmik), lk. 177.
9 The Oxford history of world cinema. Edited by Geoffrey Nowell-Smith. Oxford University Press, 1997, lk. 293.
10[ http://en.wikipedia.org/wiki/Western_(genre) #cite_note-2]
4