Epiteet lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnustest esile astori seisukohalt olulist jooni. Nt. Lõputu juuli, torimline päev Isikustamine inimlike omaduste andmine eluta asjadele ja elus loodusele Nt. Ulguv tuul, tähed tantsisklevad kuu ümber, rahulik puu Võrdlus objektide kõrvutamine ühise tunnuse alusel. Nt. Särab kui päike, kahvatu kui kuu Metafoor on kõnekujund, ühele nähtusele või objektile kuuluvate omaduste või tunnuste ülekandmine teisele sarnasuse alusel. Sõna asemel tekkib uus samatähenduslik sõna. Nt. Noorus elukevad, päike taeva silm
algriim-kahe v. enama järjestikku v. lähestikku oleva sõna algushäälikute samasus alliteratsioon- algriim, sarnaste häälikute kordus sõnade algul värsis. Epiteet- lisandsõna, mis iseloomustab põhisõna. Isikustamine- eluta olendile elus olendi tunnuste ülekandmine Kõnekujund- troop; sõna või väljendi kasutmaine ülekantud töhenduses. Lüürika- üks kirjanduse põhiliiik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Poeem- pikem mitmeosaline luuleteos, mida iseloomustab jutustav süzee Metafoor- peidetud võrdlus. Regivärsiline rahvalaul- laululiik, mida iseloomustab algriim ja parrallelism. Riim- häälikute kooskõla salm- stroof sonett- luulezanr, mis koosneb 14 värsireast jaguneb 4+4+3+3.
Gradeerima-väärtuslikuks tegema Gradueerima-teaduslikku kraadi andma Aspekt-seisukoht Asbest-materjal Sünekdohh-kõnekujund Patendeerima-töö taotlustunnistust andma Bloknoot-rebitavate lehtedega märkmik Standard-norm Tsehh-tootmisjaoskond tehases Almanahh-kunstialane koguetos Sahhariin-roosuhkrust 500x magusam värvuseta aine Stiihia-iseeneslik purustav loodusjõud Papaaha-kõrge karusnahkne meestemüts Mahorka-tubakaliik Krahh-häving Brigantiin-kahemastiline kiirepurjelaev Katamaraan-kahekereline veesõiduk Grafomaan-palju ja väärtusetult kirjutav isik Tsellofaan-läbipaistev kile Kulinaar-kokk
ideele vms. Näiteks ood kangelasele või armastusele. Epigramm - värsivormis pealkiri hauakivil või mälestussambal. Karakter - iseloom, tegelaskuju. Süzee - sündmustik. Remark - draamateoses tegelaskõnet, lava-, heli-, valguskujundust vm kommenteeriv ääremärkus autorilt näitlejale, lavastajale või lugejale. Epiteet - taideline lisandsõna, mis tõstab põhisõna mõiste tunnusest esile autori arvates mõnd tähtsat joont. Metafoor - kõnekujund, ühele nähtusele või objektile kuuluvate omaduste või tunnuste ülekandmine teisele sarnasuse alusel, nõnda et põhikujutluse asemele tekib uus, asekujutlus, mis ongi metafoor. Personifikatsioon - isikustamine, kõnekujund, metafoori alaliik, kus elutule ja elus loodusesemetele ning abstraktsetele mõistetele omistatakse inimlikud või vähemalt elusa omadused ja võimed. Allegooria - mõistukõne, mille eesmärk on rääkida kellestki või millestki varjatult, teiste tegelaste või
teadussaavutusi ilukirjanduslikus vormis. Reportaas- ajakirjanik kohapeal, millega tagatakse usaldatavus. Eesmärgiks jutustada mingist sündmusest, kirjeldada sellega seonduvat ning vahendada taustandmeid. Arvustus e. retsensioon- zanr, mida iseloomustab kriitilisus. Ülesandeks käsitleda, analüüsida, tutvustada ja ka reklaamida uut raamatut, näidendit või filmi. Sünonüüm- samatähenduslik. Antonüüm- vastandsõna. Homonüüm- üks sõna, eri tähendusega. Metafoor- kõnekujund. Ühe asja või nähtuse teisele ülekandmine sarnasuse alusel. Epiteet- täiendsõna, mis tõstab esile mõnd nähtuse olulist joont, enamasti omadussõna. Ajalooline jut- teos,mille aluseks on ajaloolised sündmused ja isikud; täpne ajastus (Vürst Gabriel). Ballaad- tundeküllane, sünge häälestusega. Keskendub ühele sündmusele, mille arendus on pingeline. Ainestik pärineb logendidest, motiivideks on surm/armastus, millele järgneb karistus(Pontus). Draama- tõsine näidend
muinasvägilastest ja jumalatest. Valm on õpetliku sisuga mõistuluuletus või jutt, mille tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad inimesi. Valmides naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid. Valm koosneb enamasti kahest osast: Esimeses esitatakse sündmus, teises õpetlik järeldus e. moraal. Epiteet on lisandsõna, mis tõstab esile mõnd nähtuse olulist joont, enamasti omadussõna (nt. sinkjas taevas). Metafoor on kõnekujund ühe asja või nähtuse teisele ülekandmine sarnasuse alusel (nt. sõnu kaaluma). Läti Henriku kroonika kirjutati XIII saj. I eestikeelne raamat oli S. Wanradti ja J. Koelli katekismus, mida trükiti 1535. a. 1500 eksemplari, millest on tänaseni säilinud 11 katkendliku lehekülge (120-st). Piibli eesti keelde tõlkimise eestvedajaks oli A. T. Helle, tõlkimist alustati juba 1739. a, kuid 1415-leheküljeline piibel ilmus alles 1739. a. Kr. Jaak Peterson sündis 1801. a. ning suri 1822. a
Pastoraal on karjaseluuletus. Selle kirjutatakse maaelu looduslähedases, enamasti ka ilustavas laadis. Poeem on pikem mitmeosaline värssteos, milles põimub mitmesuguste sündmuste kujutamine vaimsete otsingute ja elumõtetuse teemaga. Sonett on 14 värsist koosnev lüüriline luuletus. Värsid jagunevad salmidesse 4+4+3+3 järgi. Stiilikujundid on mitut liiki kõnekujundid(epiteet, metafoor), lausekujundid(kordus) ning kõlakujundid(riim). Stroof on luuletuse salm. Võrdlus on kõnekujund, milles kõrvutatakse kedagi või midagi ühistunnuse alusel. Värss on luuletuse rida. Algriim on sõnade algushäälikute kordamine värsi piires. Anekdooti iseloomustab kokkusurutud sõnastus ja vaimukas teemaarendus. Anekdoot lõpeb tihti püändi ja vabastava naeruga. Kõnekäänd on rahvapärane piltlik väljend. Kõnekäänu lõplik tähendus selgub alles lausest. Lauluparoodia on luuletuse või poplaulu uus, koomilise sisu või vormiga teisend.
sellepärast ma selle probleemi lahti selgitangi. Ahto Lobjakas mainib artiklis kahe põlvkonna vahelisi vastuolusid, mis erakonnasiseselt on tekkinud. Põnevaks teeb asja see, et probleemid tekivad vanema ja noorema põlvkonna vahel, mis sööb vaikselt erakonna kokkuhoidu 3. Ava A.Lobjakase väide ,,Poliitikud või nende kaaskondlased, kes rahulolematuse suunas käega rahmavad, saevad oksa , millel istub kogu ühiskond." Milline kõnekujund see on. Tegu on metafooriga, kus on tahetud näidata, et kui poliitikud ei lahenda rahulolematusi, toob see endaga kaasa ühiskonna kokkuvarisemise. Samuti kehtib see ka nende poliitikute suhtes, kes rahulolematust näevad, kuid ei viitsi/taha selle lahendamisega tegeleda. Kodanikud saavad kohe aru, kes pole valitsusse loodud ja teevad kõik, et nendest lahti saada, kuna tegemata töö pärast kannatab nii riik kui ka inimesed. 4. Mida pidas A.Lobjakas silmas öeldes ,,..
Tallinn(Taanilinn), armastusluule, alkohol, naised ja ilu. Tema poeetilise hääle põhitämbriks on lüüriline sotsiaalsus. Ise on ta sotsiaalne luuletaja. Tema stiil on kärarikkalt kõikjalolev, manikaalselt impulsiivne ning demostratiivselt häbitundetu Roostet võib lugeda eksistentsialistiks ja ekshibitsionistiks. Rooste keele- ja vormikasutus Rooste luule on rikastunud lausekujundite ja kõnekujunditega. Lause- ja kõnekujund on peaaegu kõik, kas vähemal või suuremal määral meisterlikkusega käsitletud Ta kirjutab vabavärsis(välja arvatud luulekogus ,,Sonetid") ning oma luules ei tunne ta õigekirjareegleid nagu suurt algustähte, komade, punktide kasutamist jne Rooste luulekogud 1999. aastal ilmus esikluulekogu ,,Sonetid". See oli jõulise sotsiaalsuse ühendamine lembelüürikaga 2000. aastal ,,Veri Valla" 2002. aastal ,,Lameda taeva all". Teemaks oli
ESITÄHTEDE KOKKUKÕLA ALGRIIM NT: MÖLDERID MÖLISAMAIE VASTAND TÄHENDUSLIKUD SÕNAD ANTONÜÜM NT: ILUS-KOLE VOKAALIDE KORDUS SÕNADE ALGUL ASSONANTS NT: UDU RIKUB UUE KUUE PIKK JUTUSTAV LUULETUS, TRAAGILISE SÜNGE SISUGA BALLAAD JAKOB TAMM ,,ORJAKIVI" NÄIDEND MIS PÕHINEB ELULISTEL KONFLIKTIDEL DRAAMA EDWARD VILDE ,,TABAMATA IME" KAHEKÕNE DIALOOG KIRJANDUSE PÕHILIIK TÄHTSAMAD ZANRID:DRAAMA DRAAMA KIRJANDUS TRAGÖÖDIA KOMÖÖDIA PÕHINEB DIALOOGIL JUTUSTAVAS VORMI...
Maailm, mida me tunneme, on maailm, mida me ise loome. Kood ühine märgisüsteem, mille abil on kommunikatsioon üles ehitatud. - nt. keel. Süsteem, kuhu märgid asetsevad. Käsitlus - analüüs, eritlus, lahkamine, käsitelu, vaatlus. Käsitus - arusaam, arvamus, kujutlus, kujutelm, ettekujutus, nägemus, mulje, oletus, mõte. Küberneetika - teadus reguleerimisest ja kontrollist. Selle rajas ameerika matemaatik Norbert Wiener. Metonüümia (kr metnymia) - kõnekujund, kus stiilivõttena asendatakse tavaline nimetus ebatavalisega suhte alusel. Tegelikkuse esitlemine on vältimatult metonüümne: me valime tegelikkusest alati osa, mis esindab tervikut (pars pro toto). Märk- osutab kellelegi midagi mingis suhtes või omaduses Performatiivsed ütlused lause ütlemine on teo tegemine, tegemist võib kirjeldada kui ütlemist. Pradigma - Märkide kogum, mille seast üks või mõni valitakse kasutamiseks.
Jutustus-tegelasi kujutatakse arengus, võib hõlmata pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti, esitatakse tavaliselt jutustaja vaatepunktist Karakter-tegelase individuaalsed loomuomadused(päritolu, huvid, välimus jne) Kompositsioon- koostisosade ühendamine tervikuks Komöödia-koomilise sisuga, naeruvääristatakse inimese pahesid või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni, lõpevad enamasti õnnelikult Kulminatsioon-tegevuse pinge haripunkt Kõnekujund-sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. Kasutatavaimad: epiteet, metafoor, võrdlus. Kõnekäänd-piltlik ütlus mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustamiseks (nt. ei seisa pudeliski paigal). Lüroeepika - põimuvad lüürika ja eepika: jutustava sisuga lüüriline luule. Suurvormid: eepos, ballaad. Lüürika-iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Tunnused: riim, stroof, värss. Vormid: ood, sonett, hümn.
sündmuste kirjutamine vaimsete otsingute ja elumõtestuse teemaga. Luulekujundid: ● epiteet- omadussõna, mis tõstab esile midagi olulist (kottpime reede õhtu) ● võrdlus- nähtuste kõrvutamine sarnasuse alusel (vahetunni ajal oli klassituba kihinat-kahinat täis nagu sipelgapesa) ● metafoor- ülekanne kus nähtus kantakse üle sarnasuse alusel (munamägi on pilvepiiril) ● persofikatsioon- isikustamine, kõnekujund, metafoori alaliik, kus elutule ja elus loodusesemetele ning abstraktsetele mõistetele omistatakse inimlikud või vähemalt elusa omadused ja võimed. Nad kõnelevad, mõtlevad, tunnevad, neil on hing. ● sümbol- võrdkuju, mis tekib abstraktse (mõtelise) mõiste asendamisel seda kujutava märgiga. (Ei siin kaljast loorberipärga vajuta keegi lauliku pähe) ● allegooria- mõistukõne, mille ülesanne on midagi või kedagi esile tõsta või
lasteraamatut. Kõige tõsisemaks probleemiks oli kirjastamine. Eelistati tõlkeid või kordustrükke välja anda, sest siis ei pidanud autorile või illustraatorile maksma, eriti hea oli kui mõlemad olid surnud. Oma kirjanduse puudmisel oli palju tõlkeid, mis olid kiire toimetamise tõttu kehvakesed. 90ndatel raamatu pidi ettevalmistama keerukama teksti vastuvõtmiseks. 14. Kirjandusteoreetilisi mõisteid: Hüperbool - kõnekujund, poeetiline liialdus, kirjeldatavaa asja või nähtuse iseloomulike joonte võimatuseni suurendamine väljenduse mõju või intensiivsuse suurendamiseks. Fantastika ehk ulmekirjandus - kätkeb endas tulevikunägemusi teaduslikke ja tehnoloogilisi eksperimente, kontakte kaugete tsivilisatsioonidega, planeetide vahelisi sõdu jms. Kitsamas tähenduses teaduslik fantastika, kaasaegse proosakirjanduse populaarne haru, aineks fantastikaga läbipõimunud teaduslikud hüpoteesid
Skeptisisim on pigem mõtteviis, mis lähtub seisukohast, et igale väitele saab vastandada samaväärse, st niisama veenvalt põhjendatud, niisama hästi faktidega kooskõlastatud väite. ,, Arvamuspäraselt on värv, arvamuspäraselt magus, arvamuspäraselt kibe, tegelikult aga aatomid ja tühjus."(Demokritos) ,,Mis paistab ilus võib olla vastik." Skeptisismi põhimõte on hoiduda otsustamast asjade loomuse üle ning saavutada sel teel hingerahu. Troobid: (kõnekujund) · Erinevad elusolendid tajuvad maailma erinevalt; mis ühtedele meeldib, võib teistele ebameelidv olla; sead eelistavad näiteks pori puhtale veele( järelikult ei ole pori oma loomuselt jälk, sest sigade ta ju meeldib), mõni loom sööb värsket toorest liha, teine roiskunud liha jne. · Erinevad inimesed tajuvad maailma erinevalt: mis ühtedele meelib, on teistele vastik. Järelikult pole miski iseenesest vastik, vaid ainult kellegi jaoks.
arengu aeglaseks, tegelikult üpriski vastanduvaks ühemõõtmelisele universaal- ratsionalistlikule optimismile. Kokkuvõteks võib öelda, et Kreutzwaldi eepos ,,Kalevipoeg" on oma rikkaliku, värsivormiga küllasliku, paljutähendusliku tekstiga on tohutu tähtsus eestlusele ja eesti kirjandusele. Lisad: Kollektiivsed- ühtekuuluv inimesterühm Folkloor- rahvaluule Metafoor- kõnekujund Patriootiline- isamaaline Genereerima- tekitama Paradoksaalne- näilikult mõistusvastane tegu Ratsionalistlik- mõistuslik inimene
Karakter – kirjandusteose tegelane Kompositsioon – teose ülesehitus Komöödia – lõbus näitemäng, mille eesmärk on vaatajaid naerma ajada Näit. William Shakespeare ,,Suveöö unenägu“, Eduard Vilde ,,Pisuhänd“ Kordus – stilistiline võte, mis seisneb samade sõnade või ka fraaside kordamises. Kujund – konkreetses vormis üldistus, kirjandusteose detail; markeeritud keelend Kulminatsioon – teose kõike pingelisem koht Kõnekujund – ülekantud tähenduses sõna või väljend Näit. Kasutatavamad kõnekujundid on epiteet, võrdlus, metafoor, personifikatsioon, sümbol ja reooriline küsimus Kõnekäänd – piltlik ütlus mingi olukorra, olendi, omaduste iseloomustamiseks Näit. Sajab kui oavarrest. Lausekujundid – tavapärasest erineva ehitusega laused, kus kasutatakse tavapäratut sõnajärge Näit. Kes ees, see mees Lugulaul – jutustav luuleteos
(aabb), süli- (abba), ja ristriimideks (abab). Silpide arvu järgi eristatakse ühesilbilisi ehk meesriime (sööb : lööb), kahesilbilisi ehk naisriime (Kivi : rivi), kolmesilbilisi ehk libisevaid riime (laotama : kaotama) jne. täieliku häälikute kokkukõla puhul räägitakse täisriimidest (puul: tuul), osalised kokkukõla korral irdriimidest (lint : kink). Riimi, mille vähemalt üks osis on mitmesõnaline, nimetatakse liitriimiks ( joosta: soost ta). Kõnekujund- sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. Kasutatavamad kõnekujundid on epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, sümbol, retooriline küsimus. Epiteet- kaunistav, täiendav lisandsõna põhisõna ees. Metafoor- tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga. Taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist.
Luulekogu analüüs 2.1. Kogumiku üldiseloomustus Luulekogus Päevapildid (Kareva 1978) olevad luuletused just kui analüüsivad hingeelu ideesid ja probleeme. Luulekogus tuleb kõige rohkem esile armastuse teemalisi luuletusi. Luuletused on emotsionaalsed, tundeküllased ning tihti peale ka kurvameelsed. 2.2. Luule poeetika Tekst põhineb Kareva Päevapiltide luulekogul (Kareva 1978) 2.2.1. Kõnekujundid D. Kareva luuletustes ei tundu olevat palju erinevaid kõnekujundeid. Üks kõnekujund, mida siiski ette tuleb, on näiteks epiteet. Epiteeti kohtab luuletuses "Miski jääb lõpuni puudu". kuskil kellade kõlade murdudes läbi lumede sulgpehme saju läbi unede tumeneb kurbuse hämar teadvusetagune taju miski puudu jääb puudu jääb alati
Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö võib hõlmata piki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti. Karakter- kirjandusteose tegelane. Kompositsioon-teose ülesehitus, teose koostisosade ühendamine tervikuks. Komöödia- naljamäng, lõbus näidend. Naeruvääristab huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid. Kordus- stilistilne võte, is seisneb samade sõnade või ka fraaside kordamisel. Kulmintatsioon- teose süzee osa, tegevuse pinge haripunkt. Kõnekujund- sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. Kõnekäänd- rahvapärane väljend, mis annab lühidalt piltikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omdause iseloommustuse. N: Tõnu ei seise pudeliski paigal. Lugulaul- jutsutav luuleteos. Lõik- tekstiosa taandreast taandereani. Lõigu moodustab rühm mõttelt tihedalt seotud lauseid. Lõik on proosateksti põhiühik.
mõningast kontakti luua, antud juhul neid ärritades. Libahundid on vabad inimesed, kes suutsid eemalduda ja olla sõltumatud ühiskonna üldtavadest. Novellis on loodud justkui kaks paralleel maailma, millest üks on vastav Urgvee kirjeldusele ning teine vaba ühiskonna kirjeldusele. Vabadust saavad tunda vaid libahundid ning enda lõbuks hoiavad nad meeleheitel olevat küla oma hirmu all. 7. Leian, et tähtsaim kõnekujund, mida kirjanik on novellis kasutanud on väljend ,,libahunt". Kirjanik sümboliseerib ühiskonna ühte patta suruvast rüppest lahti ning oma radu mööda tammuvat vaba inimest kui libahunti, kes vabana metsas saab ringi joosta ega ole Urgvee küla meeleheitel elanik. Novelli põhitoonid on kollase, punase ja musta varjundid. Gailit kasutab kollast peamiselt kirjeldades elutut, vananenud ja kalki olekut, kõige rohkem seostub kollane Hundvaga, kes on
· Ret küsimus · Metafoor · Ret hüüatus Kakofoonia · Personifikatsioon · Ret pöördumine · Perifraas · Sümbol · Allegooria Anakoluut · Metonüümia Ellips · Sünekdohh · Hüperbool Antitees · Litootes · Oksüümoron Kalambuur Kiasm Troop on kõnekujund, milles sõnu ja väljendeid kasutatakse ülekantud tähenduses. Metafoor ühe olendi, eseme või nähtuse omadused omistatakse teisele sarnasuse põhjal. Sisult on metafoor kaudne võrdlus. Kui võrdluses esineb see, mida võrreldakse ( põhikujutlus ) ja see, millega võrreldakse, siis metafooris jääb põhikujutlus ära. Metafoori on mõnikord võimalik määrata ainult aimamisi. Sõnade ja väljendite metafoorne tähendus ilmneb alati kontekstis
Kollaazluulet on kirjutanud näiteks Hando Runnel (1938), Paul-Eerik Rummo (1942) ja Viivi Luik (1946). konsonantriim irdriimi liik, mis põhineb konsonantide häälikulisel kokkukõlal. Näiteks: rindu : randa. kordus stilistiline võte, mis seisneb samade sõnade või ka fraaside kordamises. Kordusega saab olulist mõtet, tunnet esile tõsta. Korduse liigid on anafoor, epifoor, refrään jt. kvintett viievärsiline stroof. Vt ka stroof. kõnekujund vt troop. libisev riim vt riim. liitriim vt riim. luulegraafika vt piktograafiline luule. lõik proosastroof, tekstiosa taandreast taandreani. Lõigu moodustab rühm mõttelt tihedalt seotud lauseid. Lõik on proosateksti põhiühik. lõppriim vt riim. läkitus pöördumise vormis kirjutatud luuletus. Näiteks: Lydia Koidula (18431886) "Minu armsale taadile F. J. Wiedemannile 16. septembriks 1880"; Aleksander Puskini (17991837) "Delwigile".
o Poeetiline liialdus e. hüperbool Nt ,,ja peaks saada surma ma, seepärast surema" L. Koidula o Poeetiline vähendus o o Iroonia Pilkav teesklus Üteldakse ühte, vihjatakse millelegi vastupidisele Võib ulatuda peenest vihjest lõikava sarkasmini o Oksüümoron e. vastandväljendus Pingeline kõnekujund Seostab väga vastandlikke mõisteid, kuni mõttetuseni · Nt Kuum lumi, särav pimedus, elav laip jmt o Sünteneesia Kõnekujund, mis ühendab eri meelte tajusid märkivaid sõnu Nt valgete seinte sihisev hääl (B. Kangro) 10. Lausekujundite liigid a) Lausekujundid taotlevad kunstilist mõju eripärase lausestusega. Kui kõlakujundid mängivad häälikute ja sõnakujundid tähendusega, siis
sündmustest jutustamisse, nt ballaad ja värssromaan.) Sisu järgi jaotatakse luulet loodus-, armastus-, isamaa-, mõtte-, tundeluuleks. Põhizanrid: ood, haikud, sonetid, Rütm-korrapärane vaheldumine Stroof-vormiliselt tihedalt seotud värsiread luuletuses värss-luulerida riim-sarnased ehk riimuvad sõnad luuletuses (kana-vana, koll-loll-toll-moll) epiteet-nimisõna iseloomustav sõna (nt ilus päike) võrdlus-konkreetne võrdlus, sa oled ilus kui päike, sa laulad kui siidisaba metafoor-kõnekujund, ühe nähtuse omaduste edasikandmine teisele sarnasuse näol personifikatsioon-elutule objektile elusolend tunnuste edasikandmine (pada sõimab katelt) sümbol-märk/elusolend/ese mis tähistab tunnet/iseloomuomadust vm. nt kui luuletuses on 'valge tuvi mu aknalaual' siis see sümboliseerib rahu. Sonett-14värsiline kindla riimiskeemiga luulevorm Haiku-3värsiline Jaapani loodusluuletus, Ballaad-jutustav luuleteos Piltluule-nt luuletus on toolist , siis luuletus on toolikujuline
1991. aastal ilmus vaid kümmekond eesti lasteraamatut. Kõige tõsisemaks probleemiks oli kirjastamine. Eelistati tõlkeid või kordustrükke välja anda, sest siis ei pidanud autorile või illustraatorile maksma, eriti hea oli kui mõlemad olid surnud. Oma kirjanduse puudmisel oli palju tõlkeid, mis olid kiire toimetamise tõttu kehvakesed. 90ndatel raamatu pidi ettevalmistama keerukama teksti vastuvõtmiseks. 14.kirjandusteoreetilisi mõisteid: Hüperbool - kõnekujund, poeetiline liialdus, kirjeldatavaa asja või nähtuse iseloomulike joonte võimatuseni suurendamine väljenduse mõju või intensiivsuse suurendamiseks. Esineb sageli folklooris (seitsme maa ja mere tagas, mitmepäine lohe), satiiris ja groteskis. K. A. Hindrey loomingus rohkelt kasutatud (Lõhkiläinud Kolumats) Fantastika ehk ulmekirjandus - kätkeb endas tulevikunägemusi teaduslikke ja tehnoloogilisi eksperimente, kontakte kaugete tsivilisatsioonidega, planeetide vahelisi sõdu
nimetataks lähilugemiseks. Sageli liitub sellega keelekeskne arvustus e. KRIITIKA. Sõnakunstiteos põhineb kujundil. Ilukirjanduslikkus e kunstilisus on kujundliku keelekasutuse tulemus. Kujundlik kõne on mitmetähenduslik. Kirjandusteose sõnum avaneb tõlgenduslikus e HERMENEUTILISES ringis. ! Poeetika tundmine õpetab mistahes ala keeletarvitust läbi nägema --> aitab osaleda loovalt kultuuris, aga ka vältida poliitilise häma või reklaami meelituse õnge minemist. LÜÜRIKA Kõnekujund- troop- sõnade ebatavaline seostamine Lausekujund- figuur- ebatavaline lausekuju, väljendusviis Kõlakujund Lause- keelemärkide jada Lausetähendus- sõnaraamatulik sisu ehk üteldu Lausungitähendus- lause tarvitusel tegelikult silmas peetud sisu ehk mõteldu Üteldu ja mõteldu lahknemine ehk ülekantud tähendus on kaudse ja kujundliku kõne allikas. (Päike paistab- päike paistab. Päike paistab- lähme päevitama (vihje)) KÕNEKUJUNDID (troopid)
tegelas- ja situatsioonikoomika. Põhinevad huumoril ja satiiril ning lõpevad enamasti õnnelikult. [Vilde - "Pisuhänd", Hugo Raudsepp "Mikumärdi", Enn Vetemaa "Püha Susanna ehk Meistrite kool" Kordus - stilistiline võte, mis seisneb samade sõnade või ka fraaside kordamises. Kordusega saab olulist mõtet, tunnet esile tõsta, rõhutada. Korduse liigid on anafoor, epifoor, refrään. Kulminatsioon - teose süzee osa, tegevuse pinge haripunkt. Kõnekujund - troop; sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. [epiteet, võrdlus, metafoor, personifikatsioon, sümbol, retooriline küsimus. Kõnekäänd - rahvapärane väljend, mis annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse. Kasutatakse piltlikustamiseks ja imestamiseks Lugulaul - jutustav luuleteos, mõistet on kasutatud eepose, ballaadi ja poeemi tähenduses. Lõik - tekstiosa taandreast taandreani.
8- Voluut- rullis, spiraalikujuline, 9- Fassaad- väline esinduslik külg. 10- Basiilika- piklik, täisnurkne poolümaralt lõppev saalhoone. 11- Perspektiiv- ruumi kujutamine tasapinnal, sellisena nagu ta paistab silmale. 12- Draperii- kunstipärane voldistik. 13- Zest- tahtlikult rõhutatud, märguanne, käeliigutus. 14- Afekt- tugev erutus, tundepuhang. 15- Stseen- lavateose osa, etteaste. 16- Pateetika- kirglik tundeküllasus, pidulikkus, ülevus. 17- Metafoorsus-kõnekujund, ülekanne kahe asja või nähtuste tähenduse sarnasuse alusel. 18- Allegooria- mõistupilt või mõistukuju, mingi nähtuse või omaduse, abstraktse mõiste piltlik kujutlus. 19- Natüürmort- elutuid esemeid kujutav maal. 19- Ornament- muster, millega ilustatakse ehitist, tarbeeset, riideid, ehteid või muud. 20- Dekoor- kaunistus, ehitise kaunistuslik kujundus. 21- Pastoraadihooned- kirikumõis. 22- Häärber- uhke suur maja 8
eufemism Antitees perifraas Parallelism Regivärsiline rahvalaul. Poiss lippas kui jänes. Metsa läksin ma ja metsa Häälikuline kokkukõla Konkreetne, meeleline läksid sa. Poodi toodi moodi Lausekonstruktsiooni taotluslik paigutus Kõnekujund hälbib harilikust Lausekujund hälbib lause Kõlakujund hälbib häälikute erineva, ülekantud tähenduse erilise struktuuri poolest tavatu esinemissageduse poolest poolest Kujundlikkuse põhiteesid 1. Kujund on markeeritud keelend. Oma olemuselt ei ole kujundlikkus keele eriomadus 2. Kujundlikkus eeldab alati tavalise ja tavatu suhet. See avaldub alateadlikus ja teadlikus võrdluses 3
Minu luuletustes ,,Jõuluvana" olen kasutanud võrdlust nagu käändes ,,Ja kadus nahu leht lehekuhja ära". Mõnes mu luuletuses on ka isikustamist ehk personifikatsioone, mis tähendab, et elutule ja elus loodusesemetele ning abstraktsetele mõistetele omistatakse inimlikud või vähemalt elusa omadused ja võimed. Minu luuletuses ,,Õnnelikkus" on isikustamine näiteks: ,,Taevas võtab valgus, kuigu kuu ikka ripub üle vete". Minu arvates on kõige keerulisem kõnekujund metafoor, mis tähendab varjatud võrdlust. Teadlikult ei ole ma oma luuletustesse metafoore lisanud, aga tagasivaadates võib sealt ikka metafoore leida. Töö käigus ma ei mõtlenud ültse metafooride, võrdluste, epiteetide ega personifikatsioonide peale. Kui ma luuletusi tegin kuulasin muusikat ja need luuletused lähevad muusikaga riimi. Paljude luuletuste kirjutamiseks sain inspiratsiooni muusikast. Muusikat kuulates kuulasin muusika riime.
esindajaks ja tema tööde abil teamegi paljus antiikskeptitsismi. Sextus Empiricus eitas teadmise olemasolu, pidas jumala ja hinge olemasolu tõestamatuks. Õpetas, et õnnelik saab olla ainult see, kes hoidub otsustustest. Tunnistas siiski ka võimalust jõuda empiiriliste uuringute kaudu suhteliste kogemuslike teadmisteni. 2.3.1 Troobid Oma otsustusest hoidumist asjade loomuse kohta argumenteerisid skeptikud nn troopidena (kreeka keeles tropos ,,kõnekujund"). Tõenäoliselt oli esimene, kes võttis kätte nende troopide sõnastamise, Ainesidemos. Troope oli kokku kümme. Esimene troop: Erinevad elusolendid tajuvad maalima erinevalt. See tähendab, et mis ühtedele meeldib, võib teistele ebameeldiv olla. Näiteks sead eelistavad pori puhtale veele, järelikult ei ole pori oma loomuselt jälk, sest sigadele ta ju meeldib. Teine troop: Erinevad inimesed tajuvad maailma erinevalt. See tähendab, et mis ühtedele meeldib, on teistele sageli vastik
sümbol ( võrdkuju, pilt või märk, mis esindab mõnd nähtust või mõistet, eriti abstraktset ), allegooria ( mõistukõne. Tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta ), iroonia ( pilkav teesklus öeldakse ühte, aga vihjatakse millelegi vastupidisele ), poeetiline liialdus e hüperbool, poeetiline vähendus e litootes, vastandväljendus e oksüümoron, sünteesia ( kõnekujund, mis ühendab eri meete tajusid märkivaid sõnu. 4. Metonüümia sarnaneb metafooriga tähendusliku ühisosa rakendamisel, ainult et tähenduse ülekanne ei toimu eri mõistete vahel, vaid ühe ja sama nähtusega seostuva piires. Kujundikeelest ei ole pääsu: ühe võtte vältimine elavdab teise. Poeetilise rollita kanduks tekst ilukirjandusest välja. 10. Lausekujundid. Lausekujundid e figuurid taotlevad kunstilist mõju eripärase lausestusega
Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia. Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi? Keeletarvitus jaguneb sõnasõnaliseks ja kaudsõnaliseks ehk kujundlikuks. Vastavalt sellele eristuvad ka ilukõnevõtted: kui kõnet kaunistavad lausekujundid on loomult sõnasõnalised, siis kõnekujundid (v.a. epiteet ja võrdlus) on mittesõnasõnalised, kaudsed väljendused. Lihtsaim kõnekujund on EPITEET — kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend peamiselt nimisõna ilmestamiseks: maa on maksakarvaline; meie kubjas kullakene; Tee sa niidist piitsukene, / õlekõrrest varrekene (rahvalaul); Epiteet on sageli teiste stiilivõtete osaks: hallil ajal; elu kuldne allikas. VÕRDLUS — kõrvutamine ühistunnuse alusel. Võrdlust iseloomustavad sidesõnad kui, nagu, otsekui, justkui, olev kääne, vahel ka mõttekriips või koma: Ni kui vahotse
sõnastusvõimalust. Ta suunab õpilasi sallivusele ja arvamuste paljususe tunnustamisele. Õpilase eneseväljendust tunnustades ja toetades tagab õpetaja selle, et õpilane läheb oma mõttega süvitsi ja kujundab teosest, nähtusest või probleemist isikupärase tervikliku nägemuse. Kunstiline kujund kunstiteose kese Iga teose muudab tähenduslikuks (või mitmetähenduslikuks) selles leiduv metafoor, mingi ootamatu kujund, võrdlus, asendus, puudumine (elliptiline ehk väljajätteline kõnekujund) vms. Kunstilises metafooris ei ole objektid sageli oma tavatähenduses, vaid esinevad sümboli, allegooria või tsitaadina. Just see annabki kunstiteosele mitmetähenduslikkuse, mitmeti tõlgendatavuse ja eristab seda üheselt mõistmiseks mõeldud kujutistest nagu liiklusmärk või dokumendifoto. Kunstiline kujund võib olla ka otsesemalt näiteks ajakirjandusfotos või dokumentalistikas keskne tähendust loov objekt või objektirühm mingis omavahelises seoses,
kõik Juudamaa Aeg sündmuste või sellel ajal elavate inimeste asemel: Keskaeg uskus nõidust Anum selle sisu, märk märgitava asja, isik talle kuuluva asja, omadus isiku või eseme asemel: Meie naaber põleb. Alaliike: Sünekdohh: Ainsus mitmuse või mitmus ainsuse asemel, osa terviku asemel või tervik osa asemel: "Inglid on langend Jumala järile maha:// neil on nii hale noorest voolavast verest" (M. Under. Verivalla) Hüperbool: kõnekujund, liialdav suurendamine mõju ja intensiivsuse saavutamiseks Veri voolas jõgedana, Jõgi paisus järve'eksa. Litootes väljendamine teatud nähtuse tähenduse,osa, tulemuse vähendamine, alahindamine Võluraamatukogudes võivad sündida sellised asjad, mille kõrval kellegi pea küljestkaksamine [...] tundub ainult kerge massaazina (T. Pratchett. Mort) Oksüümoron näiline vasturääkivus Magus kurbus, kõnelev vaikus, elav laip Antropomorfism ehk inimestamine
Keeleline heakõla alg- ja lõppriim Parallelism sõnade, lausete, teemade, tekstiosade kordumine Kaudne, kaunistav ütlus kõnekujundid Suurenenud tähendusühtsus Koondumine ühe kindal mõtte, sisu, idee ümber Kontrast ühtsuse leidmine erinevuses, erinevuse leidmine ühtuses Uudsus, üllatus, harjumatus Need lisareeglid ei avaldu luuletustes võrdselt. Kõne-, lause- ja piltkujundid Troop kõnekujund - Kujund paneb süvenema, kaasa mõtlema, kehtestab uusi seoseis sõnade ja nähtuste vahel. Keeletarvitus jaguneb sõnasõnaliseks ja kujundlikuks. Lause keelemärkide jada Lausetähendus lause üldine, sõnaraamatulik sisu ehk üteldu Lausungitähendus - lause tarvitusel tegelikult silmas peetud sisu Kujundliku kõne allikaks on üteldu ja mõteldu lahknemine Epiteet kirjeldav ja kaunistav lisandsõna, poeetiline täiend
Ballaad- on vormilt luuletus, sisult jutustus, mida iseloomustab dramaatiline süzee. Ballaadides on palju romantilisi kangelasi. Sageli kasutatakse dialooge. Poeem- pikk lüüriline või eepiline jutustav luuletus.Oma olemuselt on poeem värsivormis jutustus. Haiku- Haiku on väike jaapani päritoluga luulevorm, mis koosneb kolmest värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5). Epiteet- lisandsõna, mis tõstab esile mõnd nähtuse olulist joont, enamasti omadussõna Metafoor- kõnekujund ühe asja või nähtuse teisele ülekandmine sarnasuse alusel (nt. sõnu kaaluma). Võrdlus- objektide kõrvutamine ühistunnuse alusel. Isikustamine- eluta olendile antakse elusolendi kuju Retooriline küsimus emotsionaalne küsimus, millele vastatakse tavaliselt ise. (Nt: Kas olen hull? Ei, tõesti mitte.) Tabu- asjad, mis on keelatud Allegooria - on mõistukõne. Allegoorilises kirjutises mõeldakse üht ja kirjutatakse teist.
Hübriidsusel on mitu vormi: poliitiline, keeleline, kultuuriline, rassiline jne. Topetteadvus- Mittekodusolemise tunne-ei ole kodus ei siin ega seal. Ökokriitika. Miks on vaja ökokriitilist lähenemist? Kuidas puutub keskkond kirjandusse? Looduskirjanduse põhitunnused, sh selle erinevus ilukirjandusest. Mil moel saab ökokriitikat rakendada klassikaliste kirjandusteoste analüüsimisel? Tooge mõni näide. Mida kujutavad endast sellised troobid (troop-kõnekujund), nagu wilderness(thoreau walden ehk elu metsas), pastoraal(idülliline karjaseelu kujutav teos, siin ; vastandus linnaga; maatöö), apokalüpsis? Kas oskate tuua mõne näite nende kasutamisest ilukirjanduses? Kas ökokriitika harrastaja peaks ka ise matkama ja taimi tundma või piisab lugemisoskusest? Kirjandusökoloogia analüüsib, kuidas esitab kirjandus inimeste ja looduse suhet eri ajalooperioodidel, milliseid väärtusi /
Ta rajas kooli, mis sai nimeks Akadeemia. Platon väitis, et lisaks meeltega tajutavatele asjadele on olemas veel eidosed ehk ideed. Platon on kuulus ka oma õpetusega ideaalsest riigist. Häälikusümbolism - täht "r" on omistatud nt liikuvatele objektidele, "o" näitab nt ümarust Aristoteles - Aristoteles (384-322 e.m.a) oli Platoni õpilane, omaaja entsüklopedist. Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele. Metafoor - on kõnekujund, troop, mille käigus kantakse ühe nähtuse või objekti omadused või tunnused sarnasuse alusel üle teisele, nõnda et põhikujutluse (nt noorus, päike) asemele tekib uus, asekujutlus, mis ongi metafoor (elukevad, sinitaeva silm - K. J. Peterson). Dionysios Thrax - hellenismiajastu grammatik. Teda peetakse esimese kreeka keele grammatika "Τέχνη Γραμματική" (Technē grammatikē) autoriks, kuigi on seatud kahtluse alla, kas ta kirjutas kogu teose ise.
sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. Epigramm- pilkeline salvav luuletus. Epiteet- kõnekujund, mis on lisatud täiendina. Eepos - pikk värsivormiline jutustav teos mille aineks on vägilaste ja jumalate teod. Näiteks sumeri eepos "Gilgame", india "Mahabharata" ja "Ramajana", prantsuse "Rol andi laul", saksa "Nibelungide laul", skandinaavia "Vanem Edda", vene "Lugu Igori sõjaretkest", anglosaksi "Beowulf", armeenia "Sassuuni Davith", hispaania "Laul minu Cidist", soome "Kalevala", läti "Laplesis". Epopöa - ulatuslik mitmeosaline eepiline teos, romaanisari.
kujutamine, milles põimuvad reaalsus ja fantastika, traagiline ja koomiline, kohutav ja lõbus jne.; selles laadis teos * Huumor - heasoovlikult, naljatlevalt pilkav suhtumine kellessegi v. millessegi; heatahtlik nali; koomiliste elunähtuste v. inimlike puuduste ja nõrkuste lõbus heatahtlik naeruvääristamine * Koomika - naljakus, koomilisus; millegi koomiline külg * Absurd - absurdne nähtus, väljend v. mõte; kõik see, mis on absurdn * Metafoor - kõnekujund: tähendusülekanne sarnasuse alusel * Metonüümia - (liik kõnekujundeid:) sõna v. väljendi kasutamine ülekantud tähenduses ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise vm. suhte alusel * Intertekstuaalsus - semiootiline käsitlus, mis tegeleb märkide ja tekstiosiste kandumisega ühest tekstist teise, väljendades kirjandusteose eriomast seotust teiste teoste ja tekstidega. (Tänapäeva lastekirjanduses võib välja tuua selliseid jooni nagu
Sissejuhatuse ülesanne on pöörduda kuulajate poole, saavutada nendega kontakt ning juhatada nad aine/probleemi juurde. Kõne põhiosa on aine/probleemi esitus/käsitlus, mis võib põhineda jutustamisel, kirjeldamisel või arutlemisel. Kõne lõpetuses tehakse tavaliselt kokkuvõte ning antakse nähtusele/probleemile hinnang, tänatakse kuulajaid. Hea kõnemehe tunneb ära vahetust ja sundimatust läbikäimisest publikuga ning oskusest valitseda oma häält, mõtteid ja kuulajaid. kõnekujund vt troop. kõnekäänd rahvapärane väljend, mis annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse. Kõnekäändu on võimalik mõista vaid lauses. Olenevalt lausest võib kõnekäänu tähendus muutuda. Kõnekäändusid kasutatakse kõne piltlikustamiseks ja ilmestamiseks. Näiteks: Tõnu ei seisa pudeliski paigal. Talle oli see nagu hane selga vesi. L lakonism napisõnaline kokkusurutud väljenduslaad. Näiteks:
..Nali siis, kui tegelik paigutusvaldkond erineb oodatavast/eeldatust Keelemängukoomiksid, reklaamid 80. Propositsioon lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab 81. Sünonüümia - samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel 82. Metafoor mõtlemise mehhanism, ülekanne, ühe valdkonna mõistete kasutamine teises valdkonnas. 83. Metonüümia (indeksikaalne) (kr metonymia 'nimevahetus, ümbernimetamine') on kõnekujund, troop, tähendusülekanne ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise, kvantitatiivse vm suhte alusel.Metonüümia puhul nimetatakse ühe nähtuse, eseme, isiku asemel teist, mis on inimteadvuses lahutamatult seotud kujutlusega samast nähtusest, mõistest, esemest või isikust. 84. Kujunduskeem - on skemaatiline tähenduse tekkimise aluseks olev mõiste või mõistete kogum. Kujundskeem on side kehalise/füüsilise kogemuse ja kõrgemate kognitiivsete valdkondade vahel. 85
Tähendused koonduvad prototüüpide ümber süstemaatiliselt Hüponüüm e alammõiste (pargipink kui istme kategooria osa) Hüperonüüm ehk ülemmõiste (iste tool) Lisaks konkreetsetele objektidele ka nt tegevusi, seisundid ja omadused: jooks, õnn METAFOORITEOORIA George Lakoff, Mark Johnson 1980. Metaphors We Live By. Chicago. UCP eesti keeles: ,,Metafoorid, mille järgi me elame" (2011) Metafoorsus ei ole keele vaid mõtlemise omadus! Koolis kontekstis metafoor kõnekujund Mitte keel ei ole see, milles esineb metafoor, vaid me mõtleme metafoorselt. Mõtleme abstraktsemaid asju konkreetsematega. ÜLEKANDED E ,,MAPPINGUD" Kujundskeemid ARMASTUS ON TEEKOND (suhted on tupikus, teed viivad lahku, ühine elutee), Teelised armastajad Sõiduvahend suhe jne AEG ON RAHA (säästa aega, hoia aega kokku, ära raiska aega), HEA ON ÜLES (emotsioonid tõusid taevasse, hõljus pilvedes) jne METAFOORIDE NÄITEID
veidralt liialdatud ja moonutatud kujutamine, milles põimuvad reaalsus ja fantastika, traagiline ja koomiline, kohutav ja lõbus jne.; selles laadis teos Huumor - heasoovlikult, naljatlevalt pilkav suhtumine kellessegi v. millessegi; heatahtlik nali; koomiliste elunähtuste v. inimlike puuduste ja nõrkuste lõbus heatahtlik naeruvääristamine Koomika - naljakus, koomilisus; millegi koomiline külg Absurd - absurdne nähtus, väljend v. mõte; kõik see, mis on absurdn Metafoor - kõnekujund: tähendusülekanne sarnasuse alusel Metonüümia - (liik kõnekujundeid:) sõna v. väljendi kasutamine ülekantud tähenduses ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise vm. suhte alusel Intertekstuaalsus - semiootiline käsitlus, mis tegeleb märkide ja tekstiosiste kandumisega ühest tekstist teise, väljendades kirjandusteose eriomast seotust teiste teoste ja tekstidega. Postmoderism - 1970. aastatel tekkinud kirjanduse, kujutava kunsti ja arhitektuuri suund.
Ristriim: abab, abcabc Süliriim: abba, abbba Ahelriim: aba bcb cdc Lausriim: aaaa Segariim: aaca, ababcc, aaabbb jne 11.Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 39-59). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia. Teksti kunstilist mõju suurendatakse sõnade erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või kõlavusega. Vastavalt sellele eristatakse kõne-, lause- ja kõlakujundeid. KÕNEKUJUNDID: Epiteet on lihtsaim kõnekujund kirjeldav, kaunidtav lisandsõna ehk poeetiline täiend peamiselt nimisõna ilmestamiseks: maa on maksakarvaline, meie kubjas kullake jne. Epiteet on sageli teiste stiilivõtete osaks Võrdlus on samuti lihtne võte kõrvutamine ühistunnuse alusel. Võrdlust iseloomustavad sidesõnad kui, nagu, otsekui, justkui, olev kääne, vahel ka mõttekriips või koma: kiirus võib kasvada nagu viirus. Sõnasõnalise võrdluse üleminek
Luulekogu teemad ei piirdu vaid inimestevaheliste suhetega: loodusest jutustavad luuletused ,,Sügisel" ja ,,Lumikelluke ja külmataat". Loomariigist on esindatud ämblik ja kärbes luuletuses ,,Albert ja Berta", tülitsevad kass ja koer luuletuses ,,Üks tüli" ning mutid ja rebane luuletuses ,,Mutionude vaidlus". Kui rebane välja arvata, siis esindab valik linnalapse faunat. Loomad on antropomorfiseeritud, nad kannavad endas inimlikke omadusi. Rohkelt kasutatud kõnekujund on personifitseerimine (ka antropomorfiseerimine). Autor on õnnestunult personifitseerinud keset kinnikasvanud tiiki elavat veesilma, kelle silma visatakse mängupall. Selle peale kaevatakse kinnikasvanud tiik lahti ja veesilm saab edaspidi taevalapi asemele vaadata tervet taevariiki (,,Veesilm"). Luuletuses ,,Musi" elab musi põse peal naerulohus: /.../kuni ükskord naer sai otsa saabus jonnakus Musi jonnakust ei tahtnud pakkis pagasi astus nukralt naeratades musimaale tagasi
selgusele kolmes küsimuses: 1)millised on asjade omadused; 2)kuidas asjadesse suhtuda; 3)mis kasu see suhtumine toob. Õnneliku elu jaoks on vajalikud apaatia (meelekindlus) ja ataraksia (hingerahu). Keskmine periood ehk akadeemiline skeptitsismkeskuseks Platoni akadeemia. ARKESILAOS (u.315-241 e.Kr.) & KARNEADES (u.213-128 e.Kr.) - kõik on arvamus, kuid ühed arvamused on tõenäolisemad kui teised. Hiline skeptitsismAINESIDEMOS Knossosest: tropide õpetus (kr. tropos - kõnekujund). SEXTUS EMPIRICUS (u.200 p.Kr.): püüab anda skeptitsismile empiirilise kuju. Arstiteadus tuleb rajada kogemustele. EPIKUURLASED EPIKUROS (341-270e.Kr.): selle suuna rajaja. Sündis Samosel vaeses perekonnas. Tegi kaasa Aleksandri sõjakäigu itta, masendub peale Makedoonia suurriigi lagunemist. Külastab Ateenas koole, kuid ei leia mitmetest koolidest enese jaoks rahu. Seega otsustab ise kooli luua. Vahepeal peab õpetajametit. 306 jõuab tagasi Ateenasse, kus ostab maja. Lihtsa eluviisiga
annaabi.ee 
