Ameerikasse. · XII-ks sajandiks lõppesid viikingite röövretked. Viikingite elamu · Enamasti olid katused kaetud õlgedega · Pikkmaja juurde kuulus ka sepikoda, laut ja ait Viikingite kodu · Pidasid ka orje · Kasvatasid otra ja kaera, püüdsid kala · Pidasid kitsi, veiseid, lambaid, kalu jne. · Magati puuvoodites, tarbeesemeid hoiti kirstudes · Naised tegid süüa, ketrasid lõnga, hoolitsesid majapidamise eest ja valmistasid riideid, olid mehe vara kaasomanikud · Piltidel viikingite ehted ja kamm Viikingite kirjandus · Kasutasid ruunikirja · Ruunid raiuti rauda, puusse või kivisse, mõnikord ka pronksi ja hõbedasse. · Tähtsal kohal olid jutuvestmine, laulmine ja luuletamine. · Skaldid kandsid ette värsse ja
Millal oli vana Andres Vargamäel südamest rõõmustanud? Mida ütles vana Andres Pearule, kui viimane kosis, mida Indrek linna otsis? Tsiteeri korrektselt. „Indrek läks linna, et Vargamäele kord tõde ja õigust õpetada.“ Võrdle perenaise ametit Krõõda ja Mari ajal ning tänapäeval. Kunagi pidid perenaised päevast päeva töid tegema: koristama, loomi söötma, lehmi lüpsma, sigu välja ajama, süüa tegema, vahel ka vilja lõikama ning palju muid põllu töid. Talvel ketrasid naised lõnga. Tänapäeva naised peavad ainult süüa tegema või poest valmis toidu ostma ning koristama kodu ning lapsi kantseldama. Mõned naised käivad muidugi ka tööl. Andres ja usk/jumal/piibel. Andres ei uskunud niivõrd jumalat, kui piibli põhitõdesid. Andres arvas, et kui ta kasutab kohtus jumalasõna on ta võitja. Kuigi alati nii ei läinud. Mida rohkem Andres piiblit luges, seda vaiksemaks, õnnetumaks ja kurjemaks ta muutus
Sajandi algul oli mööblit vähe ja needki seina ja põranda külge kinnitatud. Kõige hinnalisemaks ja kaunimaks varaks oli pulmakommetega seotud riidekirst. Rehetuba oli eesti talupoja argipäevaseks töö-ja elukohaks. Samas ruumis saadeti mööda ka kõik pidulikud sündmused.Talutöid tehti talus aastaringselt. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama. Hariduselus 19. sajandil toimus ka muudatusi. Kirikuõpetajate eestvedamisel avati mitmeid koole ja anti välja eestikeelseid raamatuid. 1802. aastal avati Tartus taas ülikool . Enamik üliõpilasi pärines baltisaksa aadlike peredest. Ülikooli pääsesid siiski ka mõned eestlased
- kasutati sirpi; teiste teravlijade puhul ja harvem kasutati vikatit - vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama - hiljem veeti viljavihud koju ja pandi lae alla üle rehetoa ulatuvatele partele kuivama - mõne aja möödudes alustati rehepeksuga, mis oli väga raske töö - reht peksti erilise puust töövahendiga – koodiga - kootidega löödi viljaterad vihkudest välja Sügisel koristati põldudelt ka juurvili Talvised tööd Naised - ketrasid - kudusid kangast - õmblesid riideid Mehed - tegid peamiselt puutööd - käisid metsas puid tegemas ja palke vedamas Koos lauldi rahvalaule, räägiti ennemuistseid lugusid ja naljajutte Mõisavooris käimine – mõisniku vilja ja viina vedamine linna müümiseks Talurahva talutööd pildis Rehielamu ehk suitsutare Palkidest ehitatud elamu Koosnes kahest suurest poolest: rehetoast ja rehealusest Katused roost või õlgedest
Veel pidasid nad koduloomi, näiteks kitsi, veiseid, lambaid, kanu jne. Viikingi majas oli pikk pukkalusel laud, mille taga olid kas taburetid või kõrgete seljatugedega toolid. Tuba valgustas ja soojendas tuli, selle kohal tegi perenaine ka süüa. Magati puuvoodites, riideid, tööriistu ja muud hoiti kirstudes. Kui peremees ei olnud kodus, vastutas majapidamise eest naine, kes selleks, et oma võimu näidata, kandis vööl kotikest taluvõtmetega. Viikingi naised tegid süüa, ketrasid lõnga, hoolitsesid majapidamise eest ja valmistasid riideid. Nad olid oma mehe vara kaasomanikud ja võisid omada maavaldusi. Viikingite kiri Viikingid kasutasid tähtede asemel ruune. Nad uskusid, et ruunides peitub mingi maagiline või isegi üleloomulik sõnum. Igapäevased ruunid raiuti rauda, puusse või kivisse. On aga teada, et ruune on raiutud ka pronksi ja hõbedasse. Viikingite jaoks oli väga tähtis ka jutuvestmine, laulmine ja luuletamine
Teised läksid suure röövsaagi ja orjade järele. Osa viikingeid asus Britanniasse ja Iirimaale, kuhu rajati linnu. Viikingid elasid pikkmajades. Need majad olid pikad ja kandilised, aknaid polnud. Katused olid kaetud õlgedega. Magati puuvoodites, riideid, tööriistu ja muud hoiti kirstudes. Kui peremees ei olnud kodus, vastutas majapidamise eest naine, kes selleks, et oma võimu näidata, kandis vööl kotikest taluvõtmetega. Viikingi naised tegid süüa, ketrasid lõnga, hoolitsesid majapidamise eest ja valmistasid riideid. Nad olid oma mehe vara kaasomanikud ja võisid omada maavaldusi. Viikingid kasutasid tähtede asemel ruune. Nad uskusid, et ruunides peitub mingi maagiline või isegi üleloomulik sõnum. Igapäevased ruunid raiuti rauda, puusse või kivisse. On aga teada, et ruune on raiutud ka pronksi ja hõbedasse. Viikingite jaoks oli väga tähtis ka jutuvestmine, laulmine ja luuletamine. Skaldid (poeedid) kandsid ette
kuninganna sulane kotkas toatdruk niutud kass Lhidalt: Elasid kord ks nid ja tema kolm ttart. Nid sundis ttreid kullast lnga ketrama. Igal korral, kui ta kodust lahkus, jagas ta ttardele mitme peva t ktte. Samuti hvardas ta ka, et kui peaksite laisklema, siis lnga heie teil katkegu ja kulla hiilgus kadugu. Igal korral naersid ttred selle peale, sest nende arvates oli see vimatu. hel peval, kui nid oli kodust lahkunud, eksis kuningapoeg metsa ra ja sattus ttarde juurde. Kui teised ed ketrasid, siis noorem de lobises ues kuningapojaga. Kui kuningapoeg lahkus, lubas ta varsti tagasi tulla ja ttre kaasa viia. Kui noorem ttar ketrama lks, oli kigi imestuseks tema lng katkemas ja kulla hiilgus kadumas. Kui nid koju tuli, hvardas ta kuningapoja tappa, kui ta veel siia julgeb tulla. Hommikul saatis noorem ttar varesega kuningapojale teate, et ta enam siia ei tuleks. Kuningapoeg tuli ikka ja lahkus koos ttrega. Kui
Veel pidasid nad koduloomi, näiteks kitsi, veiseid, lambaid, kanu jne. Viikingi majas oli pikk pukkalusel laud, mille taga olid kas taburetid või kõrgete seljatugedega toolid. Tuba valgustas ja soojendas tuli, selle kohal tegi perenaine ka süüa. Magati puuvoodites, riideid, tööriistu ja muud hoiti kirstudes. Kui peremees ei olnud kodus, vastutas majapidamise eest naine, kes selleks, et oma võimu näidata, kandis vööl kotikest taluvõtmetega. Viikingi naised tegid süüa, ketrasid lõnga, hoolitsesid majapidamise eest ja valmistasid riideid. Nad olid oma mehe vara kaasomanikud ja võisid omada maavaldusi. Viikingiaja lõpp Väikekuningate omavaheliste võitluste tagajärjel hakkas võim Skandinaavias koonduma, nii et 11. sajandiks olid tekkinud kolm riiki: Taani, Norra ja Rootsi. Riigi kujunemise käigus võtsid kuningad vastu ristiusu ning sundisid alamaid sedasama tegema. Varsti olid Skandinaavia maad enam-vähem samasugused kui ülejäänud kristlik Euroopa.
Veel pidasid nad koduloomi, näiteks kitsi, veiseid, lambaid, kanu jne. Viikingi majas oli pikk pukkalusel laud, mille taga olid kas taburetid või kõrgete seljatugedega toolid. Tuba valgustas ja soojendas tuli, selle kohal tegi perenaine ka süüa. Magati puuvoodites, riideid, tööriistu ja muud hoiti kirstudes. Kui peremees ei olnud kodus, vastutas majapidamise eest naine, kes selleks, et oma võimu näidata, kandis vööl kotikest taluvõtmetega. Viikingi naised tegid süüa, ketrasid lõnga, hoolitseseid majapidamise eest ja valmistasid riideid. Nad olid oma mehe vara kaasomanikud ja võisid omada maavaldusi. Ruunikiri on vanade germaani hõimude peamiselt hauakividele, vähem relvadele ja amulettidele jäädvustatud kiri. Loodud arvatavasti kreeka-ladina või keldi-etruski tähestiku järgi. Vanem ruunikiri (3.-9. saj.) koosneb 24, noorem (9.-11. saj.) 16 tähemärgist. Skandinaavlased, kellel viikingiaegadel puudus kiri, täiustasid ruune
Viikingi majas oli pikk pukkalusel laud, mille taga olid kas taburetid või kõrgete seljatugedega toolid. Tuba valgustas ja soojendas tuli, selle kohal tegi perenaine ka süüa. Magati puuvoodites, riideid, tööriistu ja muud hoiti kirstudes. Kui peremees ei olnud Joonis 4Viikingi kodu kodus, vastutas majapidamise eest naine, kes selleks, et oma võimu näidata, kandis vööl kotikest taluvõtmetega. Viikingi naised tegid süüa, ketrasid lõnga, hoolitsesid majapidamise eest ja valmistasid riideid. Nad olid oma mehe vara Joonis 3Kodu kaasomanikud ja võisid omada maavaldusi. 2.1 Viikingite kirjandus Viikingid kasutasid tähtede asemel ruune. Nad uskusid, et ruunides peitub mingi maagiline või isegi üleloomulik sõnum. Igapäevased ruunid raiuti rauda, puuse või kivisse. On aga teada, et ruune on raiutud ka pronksi ja hõbedasse. Viikingite jaoks
kui kaste oli maas. Kuiv hein riisuti rehaga kokku ja pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni. Sügistööde algust tähistas rukkilõikus. Rukist lõigati sirbiga, muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule kuivama. Pärast seda veeti vili koju ning kuivatati viljavihke rehetoas parsil. Kui vili oli kuivanud, alustati rehepeksuga terad tuli viljapeadest eraldada. Viljakõrred laotati rehealusele maha ja peksti puust kootidega. Talvel naised ketrasid, kudusid ja õmblesid. Mehed tegid puutööd, sest igapäevased tarberiistad valmistati ise. Selliste perega koostehtavate tööde juures lauldi rahvalaule ja räägiti ennemuistseid lugusid. Talvel veeti suvel tehtud hein reega kuhjadest koju. Samuti lõigati metsas puid ning veeti palgid koju, sest talvel sai reega üle lume lihtsamini ja otsem liikuda. Kiirete talutööde tegemiseks korraldati talgud kutsuti kokku naabrid ja tuttavad, et töö saaks üksteist abistades kiiremini tehtud
Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja peksti. Talvisteks välitöödeks oli metsas puude lõikamine ja palkide vedamine. Regedega veeti kuhjadest heinu koju. Talupoeg pidi käima ka mõisavooris, mis tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama. Riietus ei olnud igal pool ühesugune. See erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. Üldiselt oli meestel suvisteks tööriieteks valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kirivööga kinni tõmmatud. Jalas olid pastlad või
Veel pidasid nad koduloomi, näiteks kitsi, veiseid, lambaid, kanu jne. Viikingi majas oli pikk pukkalusel laud, mille taga olid kas taburetid või kõrgete seljatugedega toolid. Tuba valgustas ja soojendas tuli, selle kohal tegi perenaine ka süüa. Magati puuvoodites, riideid, tööriistu ja muud hoiti kirstudes. Kui peremees ei olnud kodus, vastutas majapidamise eest naine, kes selleks, et oma võimu näidata, kandis vööl kotikest taluvõtmetega. Viikingi naised tegid süüa, ketrasid lõnga, hoolitsesid majapidamise eest ja valmistasid riideid. Nad olid oma mehe vara kaasomanikud ja võisid omada maavaldusi. 6 Viikingite kirjandus Viikingid kasutasid tähtede asemel ruune. Nad uskusid, et ruunides peitub mingi maagiline või isegi üleloomulik sõnum. Igapäevased ruunid raiuti rauda, puuse või kivisse. On aga teada, et ruune on raiutud ka pronksi ja hõbedasse. Viikingite jaoks
Igaga neist olid seotud kindlad kombed. Suuremateks tähtpäevadeks olid jüripäev, 23. aprill, kui aeti välja kari ja algasid kevadised põllutööd, jaanipäev, 24. juuni, mis tähistas kevadiste tööde lõppu ja heinaaja algust, mihklipäev, 29. september, kui saak pidi olema salves ja naised tubaste tegemiste juures, ning jõulud - mitu nädalat kestev talviste pidustuste periood. Kuigi suvine töökoormus oli tunduvalt suurem, jätkus tegemist talvekski. Naised ketrasid lõnga ja kudusid valmis kangad, mehed käisid metsast palke vedamas ja tegid puutööd. Vanas eesti taluperes valmistati pea kõik vajaminev ise: riided, toidunõud, mööbel, tööriistad. Et asi ilusam saaks, tehti talle kirjad peale. Kirjati kõike, toidunõudest härjaiketeni. Kõige uhkemad tehti kingiks mõeldud esemed: pulmakannud, pruuditoolid, veimevakad, kirstud, koonlalauad, vöömõõgad. Naiste hooleks oli rõivaste valmistamine
ja tooted säilitavad hästi vormi. Soojuse ja mehhaaniliste tegurite mõjul muutuvad niisked villakiud plastilisemaks, asetuvad ümber ja lähevad sassi, moodustades vilditaolise kihi. Seda nimetatakse vanuvuseks. Vanutamise teel toodetakse kalevit, drappi, vilti.(allikas 2) Villane lõng Villast lõnga valmistatakse villa ketramisel. Vanasti kasutati selleks vokke. Inimesed kasvatasid lambaid, pügasid neid lambakääridega ja töötlesid ning ketrasid villa käsitsi. Tänapäeval toodetakse villast lõnga tööstuslikult. Lõngad võivad olla siledad või tombulised, korrutatud või korrutamata. Tänapäeval müügil olevad lõngad on enamasti värvikindlad. Valget villast lõnga saab ka ise värvida kas sünteetiliste või looduslike (taimsete) värvidega, arvestades vastavat tehnoloogiat. Lõnga värvikindlust kontrollitakse nii, et lõng pannakse valge niiske riide vahele ja triigitakse kuuma triikrauaga üle. (allikas 2) Villa ajalugu
Soojuse -4- ja mehhaaniliste tegurite mõjul muutuvad niisked villakiud plastilisemaks, asetuvad ümber ja lähevad sassi, moodustades vilditaolise kihi. Seda nimetatakse vanuvuseks. Vanutamise teel toodetakse kalevit, drappi, vilti. Villane lõng Villast lõnga valmistatakse villa ketramisel. Vanasti kasutati selleks vokke. Inimesed kasvatasid lambaid, pügasid neid lambakääridega ja töötlesid ning ketrasid villa käsitsi. Tänapäeval toodetakse villast lõnga tööstuslikult. Lõngad võivad olla siledad või tombulised, korrutatud või korrutamata. Tänapäeval müügil olevad lõngad on enamasti värvikindlad. Valget villast lõnga saab ka ise värvida kas sünteetiliste või looduslike (taimsete) värvidega, arvestades vastavat tehnoloogiat. Lõnga värvikindlust kontrollitakse nii, et lõng pannakse valge niiske riide vahele ja triigitakse kuuma triikrauaga üle.
vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi p õllule hakkidena kuivama. Hilje m veeti viljavihud koju ja pandi rehetuppa partele kuiva ma. M õne aja m ö ödudes alustati rehepeksuga. Se e oli väga raske töö ja ke stis sageli kaua, nii et maga ma saadi alles poole öö pealt. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Talvel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja õ m blesid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö ja tarberiistad val mistati ise ja pea miselt just puust. Talvel käidi ka m etsas puid raiumas ja palke veda mas. Sa muti ve eti kuhjadest hein koju. Mõle maid töid oli talvel mu gavam teha, sest ree ga pääses üle soo ja vee kogude otsa igale poole. Rohkesti oli tööd talu naisperele
Soov oli, et nad võiksid ära minna, kui jõudsid abieluikka. Naisühistud võisid olla vägagi erinevad. Nende töö oli seotud linna tekstiilitootmisega. Pestavad riided ja vill tuli linna käest. Begiinide töö ei nõudnud teab mis oskusi ega toonud ka kuigivõrd sisse. Ei mainita ka, et begiinid oleksid teinud rõivaste valmistamisse puutuvaid töid nagu näiteks õmblemine. Eriline on see, et isegi ketramist ei mainita. On siiski tõenäoline, et begiinid ketrasid oma pestud villa. Niisiis ei võistelnud begiinid linnades olevate, meeste valitsusaluste tekstiiligildidega. Paljud ilmalikud naised toetasid begiinimaju. Begiinid jäid ametlikult korraldatud usuelu äärealadele, mistõttu neil oli suurem vabadus omaenda usuliste tõekspidamiste kujundamiseks. Naised liitusid ka teisitimõtlejate, näiteks Inglismaal John Wycliffe'i (1330-1384) ideede pooldajate, lollardite, ja apostlikku uski toonitavate katoliiklike vendade ja õdede
Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama. Mõne aja möödudes alustati rehepeksuga. See oli väga raske töö ja nõudis sageli lisa öötundidest. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Kuigi suvi ja sügis möödusid kibekiirelt töötades, jätkus tubaseid tegemisi ka talveajaks. Pikkadel talveõhtutel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja õmblesid riideid. Veel tänapäevalgi on eestlaste rahvarõivad tuntud ja kõrgelt hinnatud. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö- ja tarberiistad valmistati ise ja peamiselt just puust. Selliste perega koos tehtavate tööde juures lauldi rahvalaule, räägiti ennemuistseid lugusid ja nalju. Talvel käidi ka metsas puid lõikamas ja palke vedamas. Samuti veeti kuhjadest hein koju. Mõlemaid töid oli talvel mugavam teha, sest reega
vaesus majas oli. Peremees sai abi tulihännalt, kes neile rikkust korstna kaudu majja viinud. Peep sai hurtsiku asemele suure maja ja veski pealekauba. Paari aasta pärast tulnud kuri oma palga järele, mis peale tõusus kära ja siis tuli hävitanud kõik. Mehest polnud jälgegi. Naine suri ka paari aasta pärast ära ja nende maad said endale võõrad, kel teiselpool silda väiksem veski oli, Sestpeale käinud Peep vanades põlenud riietes seal kodukäijaks. Tammiste veskitoas ketrasid Riinu ja tema tütreke Miina. Kumbki ei rääkinud midagi. Miina mõtles vanale loole,mis juhtus pool aastat tagasi, kui nad emaga teise kihelkonna kirikus käisid. Selajal, kui preester ütles, et Jumal on siit maailmast ära kutsunud Aadussaarte kolme ja poole aastase poja, siis Miina minestas. Teda püüdsid kinni kaks tugevat kätt ja viisid kirikust välja. Ema oli hirmul, kuid ta ei pääsenud tütrele lähedale, sest kirik oli inimesi täis
“Kullaketrajad” Elasid kord üks nõid ja tema kolm tütart. Nõid sundis tütreid kullast lõnga ketrama. Igal korral, kui ta kodust lahkus, jagas ta tütardele mitme päeva töö kätte. Samuti ähvardas ta ka, et kui peaksite laisklema, siis lõnga heie teil katkegu ja kulla hiilgus kadugu. Igal korral naersid tütred selle peale, sest nende arvates oli see võimatu. Ühel päeval, kui nõid oli kodust lahkunud, eksis kuningapoeg metsa ära ja sattus tütarde juurde. Kui teised õed ketrasid, siis noorem õde lobises õues kuningapojaga. Kui kuningapoeg lahkus, lubas ta varsti tagasi tulla ja tütre kaasa viia. Kui noorem tütar ketrama läks, oli kõigi imestuseks tema lõng katkemas ja kulla hiilgus kadumas. Kui nõid koju tuli, ähvardas ta kuningapoja tappa, kui ta veel siia julgeb tulla. Hommikul saatis noorem tütar varesega kuningapojale teate, et ta enam siia ei tuleks. Kuningapoeg tuli ikka ja lahkus koos tütrega
Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama. Hiljem veeti viljavihud koju ja pandi rehetuppa partele kuivama. Mõne aja möödudes alustati rehepeksuga. See oli väga raske töö ja kestis sageli kaua, nii et magama saadi alles poole öö pealt. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Talvel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja õmblesid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö- ja tarberiistad valmistati ise ja peamiselt just puust. Talvel käidi ka metsas puid raiumas ja palke vedamas. Samuti veeti kuhjadest hein koju. Mõlemaid töid oli talvel mugavam teha, sest reega pääses üle soo ja veekogude otsa igale poole. Rohkesti oli tööd talu naisperele. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, tavaliselt 4-5 või enamgi
kliimaga tasandikele. Karjuse elu kulges põhiliselt juustu valmistades, lambaste (eriti tallede) eest hoolitsedes, villa pügades ja karja huntide eest kaitstes. Karjused pidid ka hoolt kandma selle eest, et kari ei läheks viljapõllule. Talupojamaailamas ei tegeldud kunagi ainult põllutööga. Külmematel talvekuudel tegeldi ka väiksema käsitööga nagu korvide punumine ning tööriistade parandamine. Naised ketrasid lõnga ja kudusid oma pere vajaduste rahuldamiseks (mõnikord ka linna villavabriku tarbeks). Tegutsemine toiduaineturul näib üldiselt tagasihoidlik. Talupojad müüsid küla- ja linnalaatadel linnuliha, mune, koduseid lihasaadusi, värsket ja kuivatatud puuvilja, juustu, piima, metsasaadusi ning väikeseid käsitööesemeid. Esmatähtsate toiduainetega, nagu olid vili ja vein, varustasid elanikkonda pigem senjöörid, kiriklikud organisatsioonid ja linnastunud suurmaaomanikud. 4
Vaesemast perest lapsed õppisid kodus. Kui noormehed said 18 aastat vanaks, hakati neile õpetama võistluskunsti, et nad oleksid valmis sõtta minema. Ka tüdrukud õppisid lugema ja kirjutama, kuid peeti olulisemaks, et nad oskaksid teha majapidamistöid. Spartas oli kord karmim, poisid saadeti 7-aastaselt sõjaväebarakkidesse. Seal anti neile nii vähe süüa, et poisid pidid varastades lisa teenima. Sparta tüdrukud käisid võimlemis-, tantsu- ja laulutundides. Rõivastus Kreeka naised ketrasid lambavilla peenteks lõngadeks ja valmistasid linast kangast. Nad värvisid riiet erinevate värvidega ja kaunistasid tikanditega, Sissetoodud siidriie oli väga hinnaline. Kreeklased kandsid korraga vaid 1-2 riideeset. Selleks oli alusrõivas e. kitoon, mis mässiti ümber keha, kinnitati vasaku õla pealt omapäraste õlanõeltega ja kinnitati keskelt vööga. Talvel kanti kitooni peal üleriidena suurt ristkülikukujulist kangatükki. Kreeka naistel olid juuksed alati keerukates soengutes
Riisikasvatus oli raske töö ja nõudis suurt füüsilist pingutust. Saagi koristamine oli raske, sets kõik tehti käsitsi. Lisaks riisili kasvatati nisu, tatart, hirssi, otra. Jaapanlased kasvatasid palju juurvilja ja puuvilja ning juba 16. sajandil hakkasid kasvatama puuvilla. Selle koristustöödel kasutati naiste tööjõudu. Põhiline põllutöö kestis talupoegadel aprillist novembrini. Talvel tegelesid talupojad majapidamistöödega. Naised kudusid ja ketrasid, mehed tegelesid remonttöödega. Ka talupoja peredes peeti kinni kindlast hierarhiast. Maaomanikest talupoegade üle peeti talupoegade registrit ja määrati neile selle järgi asjakohaseid makse. Vaesed maata talupojad olid arvel budistlike kloostrite kogukondades. Igal inimesel külas oli oma sotsiaalne asend. Maaomanikud-talupojad moodustasid viie pere kaupa grupid, mis vastutasid iga liikme maksuvõla eest. Kui võlg jäi tasumata, karistati kõiki.
sajandist ja 20. sajandi algusest. See on see aeg, kui talurahva mõttemaailm hakkas muutuma ja st ei ole teada, mis moodi neid esemeid varem valmistati. Ehteid ise ei valmistatud vaid osteti linnast ehte valmistaja käest. • Kodune käitöö oli olulisel kohal talveperioodil ( puu- ja naha tööd, villa ja lina töötlemine), sepa pada oli vähestel taludel, selleks oli sepp olemas külas. • Meeste töö oli tarbeesemete valmistamine ja naised ketrasid ja kudusid. • Linnades kogunesid või koondusid saksa soost käsitöölised tsunftidesse- käsitööliste ühingud. Sinna koondusid saksa töölised slp, et ei saaks eestlased neile tulusatele kohtadele tulla. Tekkisid nn tsunftijänesed, kes läksid linnadest välja mõisatesse tööle ja nende kaudu jõudis talupoegadeni käsitöö oskused ja tehnikad. • Saksa keelest on tulnud eesti keelde enamik tööriistade nimetusi nt haamer,
Efektiivseks kasvatusmudeliks peeti näiteks ootamatut nälga või pikaajalist külma talumist. Kõik see ei pidanud aga süvendama lastes julmust ja hävitama inimlikke tundeid, vaid kasvatama neis külmaverelist rahu ning kontrolli oma tunnete- hirmu ja viha üle. Talupoja kasvatuses rõhutati eelkõige töökuse tähtsust. Põhiline põllutöö kestis talu- poegadel aprillist novembrini. Talvel tegelesid talupojad majapidamistöödega. Naised kudusid ja ketrasid, mehed tegelesid remontööde ja põllutööde hooajaks ettevalmistustega. Talupojad olid pidevalt võlgades, mõnikord oli saak mitu aastat ette panditud. Tütarde müü- mine lõbumajadesse oli talupoegade seas tavaline, sest see tähendas kas või ajutist väljapääsu kitsikusest. Käsitöölised olid kohustatud kõigepealt teenindama samuraide seisust. Väga kõrgelt hinnati oskustöölisi, kes tootsid sõjariistu, eriti mõõku. Varasest noorusest hakati käsitöölise
Efektiivseks kasvatusmudeliks peeti näiteks ootamatut nälga või pikaajalist külma talumist. Kõik see ei pidanud aga süvendama lastes julmust ja hävitama inimlikke tundeid, vaid kasvatama neis külmaverelist rahu ning kontrolli oma tunnete- hirmu ja viha üle. Talupoja kasvatuses rõhutati eelkõige töökuse tähtsust. Põhiline põllutöö kestis talu- poegadel aprillist novembrini. Talvel tegelesid talupojad majapidamistöödega. Naised kudusid ja ketrasid, mehed tegelesid remontööde ja põllutööde hooajaks ettevalmistustega. Talupojad olid pidevalt võlgades, mõnikord oli saak mitu aastat ette panditud. Tütarde müü- mine lõbumajadesse oli talupoegade seas tavaline, sest see tähendas kas või ajutist väljapääsu kitsikusest. Käsitöölised olid kohustatud kõigepealt teenindama samuraide seisust. Väga kõrgelt hinnati oskustöölisi, kes tootsid sõjariistu, eriti mõõku. Varasest noorusest hakati käsitöölise
nõiutud kass Elasid kord üks nõid ja tema kolm tütart. Nõid sundis tütreid kullast lõnga ketrama. Igal korral, kui ta kodust lahkus, jagas ta tütardele mitme päeva töö kätte. Samuti ähvardas ta ka, et kui peaksite laisklema, siis lõnga heie teil katkegu ja kulla hiilgus kadugu. Igal korral naersid tütred selle peale, sest nende arvates oli see võimatu. Ühel päeval, kui nõid oli kodust lahkunud, eksis kuningapoeg metsa ära ja sattus tütarde juurde. Kui teised õed ketrasid, siis noorem õde lobises õues kuningapojaga. 35 Kui kuningapoeg lahkus, lubas ta varsti tagasi tulla ja tütre kaasa viia. Kui noorem tütar ketrama läks, oli kõigi imestuseks tema lõng katkemas ja kulla hiilgus kadumas. Kui nõid koju tuli, ähvardas ta kuningapoja tappa, kui ta veel siia julgeb tulla. Hommikul saatis noorem tütar varesega kuningapojale teate, et ta enam siia ei tuleks
Peremees esindas peret, korraldas talutööd, palkas sulased ja tüdrukud. Sulasrahvas oli ebapüsiv, sest sulased ja teenijatüdrukud vabetasid teenistuskohti. Ühel aastal oli teenijaid, teisel aastal mitte, kõik sõltus pererahva töö kandevõimest. Talutööd jagunesid meeste- ja naisetöödeks. Meeste hooleks oli künd ja külv, töö -ja majapidamisriistade valmistamine ning parandamine, metsatöö, voorid, veotööd, hobuste eest hoolitsemine, ehitamine. Naised pidasid loomi, ketrasid lõnga, valmistasid riiet ja rõivaid, hoolitsesid toidu ja laste eest. Ühistöödeks oli sõnnikuvedu, heinategu, viljalõikus, rehepeks. Lapsed võtsid talutöödest osa alates 5-6 eluaastast: käisid karjas, hoidsid nooremaid õdesid-vendi, aitasid kaasa kodustes töödes. 16. Talurahva õiguslik olukord ja selle muutumine Eestis XIIIXVI saj: 13. sajandil talupojad olid isiklikult vabad, kuigi sõltusid isandatest ja pidid täitma oma kohustusi. Keskaja jooksul muutusid nad aga
Kellel vähegi võimalust, haris põldu. Kui varem enamik kalasaagist, mis oma tarbest üle jäi, vahetati sisemaa talupoegadega vilja vastu, siis 19. sajandi lõpus hakati kala raha eest müüma. Rahavajadus oli suurenenud raharendile üleminekuga ja talukohtade päriseksostmisega. Sellega seoses võib 19. sajandi viimasel veerandil rääkida juba elukutselistest kaluritest. Võrgukudumine Kuni 19. sajandi lõpuni kooti kalavõrgud käsitsi. Võrguniidi ketrasid naised, võrku kudusid kõik pereliikmed, Hiiumaal peamiselt lapsed. Kooti võrgunõela ehk uiga (piirits, käba), mis oli 10-20 cm pikkune õhukesest puupilpast, luust, sarvest või metallist võrgukudumisriist. Ui abil kooti ka vöid. Võrgusilmade suurus kujundati kaladi ümber. Kaladi (kalasi) oli puust või luust lame õhukeste servadega pulk, mille laiusest olenes võrgusilma suurus. Kootava võrgu silmade lahtihoidmiseks riputati selle alläärde luust või puust raskus (kutsikas,
annaabi.ee 
