Begiinid (0)

Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium
Keskaja kultuur :
Begiinid
Ingrid Helena Pajo
Tallinn 2009
Sissejuhatus
Keskaeg on ligi tuhande aasta pikkune ajalõik. Tavaliselt piiritletakse seda aastatega 500 ja 1500 ning selle suurim ühisnimetaja on katoliku kirik . Täpsema dateeringu üle vaieldakse siiani. Keskaja tunnus on lääniühiskond, kus ühiskonnakihte sidus omavahel kaitse, teenindus ja usuelu . Enamasti tegeleti põllumajandusega ja kogu Euroopa oli hõredalt asustatud. Kuna ristisõjad olid aastatel 1000-1300 suunatud väljapoole Euroopat, sai elanikkond kasvada ja majandus kosuda. 1350. aastal elas arvatavalt Euroopas 75,5 miljonit inimest. Linnade rikastumine algas Itaaliast , see tähendas vabanemist lääniisanda kaitse alt. Iseseisvate riikide teke hoogustus 11. sajandil.
Keskaja kirik oli nagu eraldi riik. Tal olid oma seadusandlus , kohus, ametkondlik aparatuur ning omad maksutulud . Inimesed suhtusid kirikusse poolehoiuga.
Mungad kloostrites elasid Benedictuse reeglite järgi. Kui benediktiini kloostrid enam nii täiuslikud ei tundunud, tekkisid benediktlaste kõrvale ka teised mungaordud . Umbes 1180. aasta paiku hakkas Põhja-Euroopa linnades tekkima usulisi naisühendusi, mille asutajateks olid vallalised või lesestunud naised. Neid naisi kutsuti begiinideks ja neist ma siin referaadis kirjutangi.
Begiinid
13. sajandil oli begiine Saksa ja madalmaade linnades juba tuhandeid. Begiinid ei andnud pidulikku kloostrivannet ega kuulunud usulistesse reegelkondadesse, ehkki tegutsesid teinekord koos tsistertlastega ja kerjusvennaskondadega. Begiinid elasid kas oma kodus või ühistutes, ei kandnud nunnarüüd ja liikusid ilmalikus maailmas vabalt ringi. Begiinid olid probleemiks nii kirikule kui ilmalikulegi kogukonnale, sest neil puudus abielu või klooster , mis oleks neid ühiskonnaga sidunud.
Begiine ja nende meessoost "kolleege", begarde võib vaadelda kui apostlite elu ilmalikke jätkajaid, kes kristust matkides püüavad elada vaeselt ja talitsetult.
Begiinid olid Põhja-Euroopa liikumine, mis sündis Belgias. Teatakse , et aastatel 1250 -1350 oli Strasbourgis begiinimaju 600 naisele. Aastatel 1270-1400 oli Kölnis 169 rühma 1500 naisele.
Begiinid tegid nii tööd kui ka palvetasid. Võis juhtuda, et naised läksid tagasi oma perekondade juurde või abiellusid. Selles mõttes olid begiinikogukonnad nagu oma aja turvakodud. Teinekord mindi sinna ka koos vallaslastega. Begiinid pärinesid kõikidest ühiskonnakihtidest, vahest ehk vaid kõige kõrgemad sotsioolsed klassid välja arvata. Oma elatuse maksid nad kinni tööga. Alguses suhtus kirik begiinidesse sallivalt, aga 1260. aastate paiku hakkas suhtumine begiinidesse nii kiriklikes kui ilmalikes ringkondades muutuma . Ühtlustamise paine mõjus nii, et kirikumeeste arvates oli begiinide tegevus sarnane vaba vaimu vendade taoliste hereetiklike suundadega. Vaba vaimu vennad olid eriti kahtlased, sest nad tõstsid esile panteistlikku usku ja võitlesid vaimulikkonna rolliga.
Meeste poolt organiseeritud kirik, kus mehed domineerisid, ei osanud begiinide suhtes seisukohta võtta ja kiriku meesteoloogid ei saanud selgust isegi selles, millesse begiinid tegelikult õieti uskusid või kuidas nad oma ühendustes käitusid.
Begiinide süüdistamine ketserluses tugevnes 14. sajandil. Paavst keelaski Viini kirikukogul 1311-1312 begiinide tegevuse, kuid hiljem seda otsust pehmendati nii, et see ei käinud vagade ja korralike elukommetega begiinide kohta. Begiiniühistute, nagu ka varasemate nunnakloostrite populaarsust võib seletada sellega, et keskajal oli naisi märgatavalt rohkem kui mehi, kuna viimaseid oli sõdades palju hukka saanud.
Mitte kõik ei suhtunud begiinidesse negatiivselt. Prantsuse kuningas Louis IX Püha (1226-1270) oli üks nende usunaiste heldematest toetajatest. 1264 kinkis ta Pariisis begiinikonvendi. Konvendis oli 400 tütarlast, kellest suurem osa olid vaesed, kuid osa ka kõrgestisündinud. Oma testamendis jättis Louis IX veel märkimisväärse rahasumma nii Pariisi kui ka teistele Prantsusmaa begiinidele.
Begiinide liikumine sai alguse aadlike ja rikaste kodanlasnaiste hulgas, kuid kujunes hiljem nunnakloostritest rahvalikumaks. Begiiniühistutega liitumine ei eeldanud varandust ja liitumisega seoses ei tehtud kingitusi nagu seda sageli ootasid nunnakloostrid. Begiinidel oli lihtsam kui oma kloostritesse suletud nunnadel osaleda linna elus ja tegutseda uuendajana kasvatuse, haigepõetamise ja käsitöö alal. Begiinid hankisid endale elatist kudumise, pitsinipeldamise, tikkimise ja haigepõetamisega. Begiiniühistu pakkus naistele turvalist elu, seltskonda, meeldivaid, kuigi karmilt lihtsaid olusid ja võimalust iseseisvalt omale elatist hankida.
Mitmed jõukad begiinid toetasid vaesemaid, pakkudes neile elukohta. niisugused organisatsioonid olid tavalised ajal, mil abielukõlbulisi naisi oli rohkem kui abielukõlbulisi mehi.
Begiinid olid vagad, kuid ei andnud erilisi tõotusi. Nad olid usutunnistuselt kristlased , kuid sageli hoolitsesid nad ise oma hingeõnnistuse eest, lugedes omi palveid ja korraldades rituaale. Begiinide hulgast kerkis esile naisjutlustajaid, mis ei meeldinud meesautoriteetidele. Suurem osa begiinidest tunnustas siiski kohalikke autoriteete, kes neid sageli kaitsesid, kuigi kiriku keskvõimu arvates ei täitnud nad oma ülesandeid vajaliku hoolega. Alates 1233. aastal peetud Mainzi kirikukogust oli kirik püüdnud saada preestrite valve alla naisi, kes eraviisiliselt sidusid end puhtusega, minemata siiski kloostrisse.
Begiiniühistud olid hästi organiseeritud ja neis tehti hoolega tööd. Ühistud asutasid töötube ja moodustasid ühinguid, nad pidasid edukalt nõu linnadega maksukoormuste kergendamise ja teatud ametitega tegelemise õiguse üle. Konkurentsi ette seatud gildid astusid tihti begiinide majandusliku tegevuse vastu välja.
Begiinid ohustasid kiriku ja äri sakramentaal-hierarhilisi organisatsioone, sest nad elasid vaesuses, teenisid ühiskonda, jagasid leiba kõigile ja olid omavalitsuslikud. Kirik jagas vaesteleja haigetele abi üsnagi kitsilt, näiteks suhtus paavst Johannes XXII eelarvamusega hingelisse frantsiskaanlusse – tõelisse vaesusse, jagamisse ja teenimisse. Gildid olid huvitatud ärilisest võidust ja ei kannatanud seda, et naised lõid hinnad alla ega tahtnud kaubitsemisega teenida rohkem kui oli tarvis tagasihoidlikuks toimetulekuks ja väikeseks varaks, millega sai aidata vaeseid ja haigeid. Kirik hakkas begiinidele survet avaldama, et sundida neid liituma kloostritega ja saada nad nõnda kiriku valve alla. Gildid palusid riiki, et see koostaks begiinide-vastaseid seadusi. Dokumendid räägivad, et begiinide vastu tõsteti ka süüdistusi nõidumises. Riik kiusas neid taga ka sellega, et rekvireeris nende omandit .
Mõnedel juhtudel viis begiinide ja kiriku autoriteedi vastasseis begiinid tuleriidale. Ühes järgisid edaspidigi omaenda ristiusku, kirjutasid ja pidasid kiriku keelust hoolimata jutlusi. Teised begiinid kuulutati hiljem pühakuteks. Mõned andusid ehk rõõmsale harmooniale Jumalaga lootuses, et armastus Jumala vastu peseb maha patu plekid .
15. sajandi saabudes oli kirik oma õnnestunud tegutsemisega suutnud hävitada enamiku begiiniühistuid. Nende hooned jäid püsima, kuid need polnud enam usulised keskused, vaid naiste poolt ülalpeetavad turvakodud kehvikute naistele ja lastele. Niipea, kui mõni taoline ühendus katsus oma jõududega toime tulla ja luua mingit ettevõtet või taotleda maksust vabastamist, ründasid teda gildid. Naisühistute omavalitsust lihtsalt ei lubatud.
Üks paremini dokumenteeritud keskaegne begiinimaja on Genti Püha Elisabethi begiinimaja. 1235 . aastal tegi Flandria krahvinna Jeanne rahalise kingituse maja ostmiseks. 1236 . aastal tegi ta lisaannetuse haigla ehitamiseks. Ühistu liikmed kirjutasid memuaare, nii teatakse, kuidas nad oma päevi veetsid.
Magna Magistra tegutses kogu ühistu juhina ja jääb mulje, et tema korraldusi täideti. Naised ja neiud rõivastusid ühesugustesse riietesse, kuid kloostrivande kohta teated puuduvad. Begiinide "õu" koosnes territooriumi keskel paiknenud kirikust , haiglast, surnuaiast ja elamiseks mõeldud üksikutest majakestest. Igal majal oli oma aed. Majades elasid naised ja tüdrukud koos ühistutena. Nad olid väga vaesed – neile kuulusid vaid nende rõivad ja säng. Ometi polnud nad kellelegi koormaks.
Oma kätega tööd tehes, pestes villa ja rõivaid, mida neile linnast saadeti, teenisid nad iga päev küllalt selleks, et kulutusi piirates jaksasid tasuda oma kohustuse kirikule ja oma napist varast väikesi annetusi teha.
Igas majas oli üks naine, keda kutsuti magistra operumiks. Ta juhtis töid ja töötegijaid nõnda, et "kõik asjad olid truult jumala järgi tehtud".
Mälestustes kujutatakse nende naiste ja tüdrukute igapäevaaskelduste rutiini. Peale hommikust keskkirikus peetud missat läksid begiinid tagasi oma majadesse, kus nad töötasid hääletult ja palvetades. Igas majas luges kaks selleks ülesandeks kõige paslikumat naist kordamööda kõva häälega psalme ja Ave Mariat. Õhtul läksid nad taas hetkepalvusele oma kirikusse.
Genti begiiniühistu meenutab kaudselt klassikalist naistemaja. Noored naised elasid ja töötasid koos, elatades ennast villa ja rõivaste puhastamisest. Soov oli, et nad võiksid ära minna, kui jõudsid abieluikka. Naisühistud võisid olla vägagi erinevad. Nende töö oli seotud linna tekstiilitootmisega. Pestavad riided ja vill tuli linna käest. Begiinide töö ei nõudnud teab mis oskusi ega toonud ka kuigivõrd sisse. Ei mainita ka, et begiinid oleksid teinud rõivaste valmistamisse puutuvaid töid nagu näiteks õmblemine. Eriline on see, et isegi ketramist ei mainita. On siiski tõenäoline, et begiinid ketrasid oma pestud villa. Niisiis ei võistelnud begiinid linnades olevate, meeste valitsusaluste tekstiiligildidega.
Paljud ilmalikud naised toetasid begiinimaju. Begiinid jäid ametlikult korraldatud usuelu äärealadele, mistõttu neil oli suurem vabadus omaenda usuliste tõekspidamiste kujundamiseks.
Naised liitusid ka teisitimõtlejate, näiteks Inglismaal John Wycliffe'i ( 1330 -1384) ideede pooldajate, lollardite, ja apostlikku uski toonitavate katoliiklike vendade ja õdede ühenduse ringkonnaga. Viimatimainitud ühendus elas ja uskus suures osas samamoodi nagu begiinid, kuid sellel õnnestus tagakiusamist vältida, võimalik ehk seetõttu, et kirik uskus suures osas samamoodi nagu begiinid, kuid sellel õnnestus tagakiusamist vältida, võimalik ehk seetõttu, et kirik uskus, et vennad peavad õdesid range järelvalve all ja oma nööri otsas.
begiiniühistud eksisteerivad praegugu. Amsterdamis on parkides, muust linnast eraldi paiknevaid naiste maju, mis ometi asuvad peatänava läheduses. Nende elanikud riietuvad nunnade kombel, nipeldavad pitsi ja müüvad seda. Nad on begiiniideede jätkajad.
Sisukord
Sissejuhatus
Begiinid
Kasutatud kirjandus:
"Keskaja naine" Päivi Setälä