Lydia Koidula - Tammiste küla "veskitondid" (0)

Tammiste küla " veskitondid "
Oli küünlakuu, väljas oli pime ja tuul puhus. Veskivaremetest, mis asusid Tammistekülast paari versta kaugusel metsas, ei julgenud keegi mööda käia, sest just sel ajal võisid veskitondid liikvel olla.
Saardaru küla mäeotsa talu oli vana ja must, kuid enne olid siin inimesed jõudsalt elanud. Seal maa all olevat rikkust palju, kuid keegi ei julgenud sinna otsima minna, kardeti Kiviveski tonte.
Maanteest versta kaugusel, teisel pool silda oli uus saeveski , mis vähema ruumi ja veejõuga tööd tegi, kui vana. Kui teekäija küsis külamehelt miks vanaveski üles ehitamata jäi. Seepeale külamees, et seal Kiviveskil käivat kodukäijad. Teekäija naeratas, kuid sedamaid oli jutt lõppenud. Sest see oli tõsi jutt. Kõik teadsid, et kadunud kaarna Peep oma endistel hoonetel ja rahaaukudel käib silma peal hoidmas. Kord oli lihunik tontide kiuste metsast läbi läinud koos suurel hulgal rahaga , Külarahvas rääkivat, et tondid maksid kätte nende kiusamise eest, sest lihuniku ei nähtud enam.
Kui Kaarna Peep naisega sinna kolis, siis ega nemadki neid tondijutte enne uskunud, kui vaesus majas oli. Peremees sai abi tulihännalt, kes neile rikkust korstna kaudu majja viinud. Peep sai hurtsiku asemele suure maja ja veski pealekauba. Paari aasta pärast tulnud kuri oma palga järele, mis peale tõusus kära ja siis tuli hävitanud kõik. Mehest polnud jälgegi. Naine suri ka paari aasta pärast ära ja nende maad said endale võõrad, kel teiselpool silda väiksem veski oli, Sestpeale käinud Peep vanades põlenud riietes seal kodukäijaks.
Tammiste veskitoas ketrasid Riinu ja tema tütreke Miina . Kumbki ei rääkinud midagi. Miina mõtles vanale loole,mis juhtus pool aastat tagasi, kui nad emaga teise kihelkonna kirikus käisid. Selajal, kui preester ütles, et Jumal on siit maailmast ära kutsunud Aadussaarte kolme ja poole aastase poja, siis Miina minestas. Teda püüdsid kinni kaks tugevat kätt ja viisid kirikust välja. Ema oli hirmul, kuid ta ei pääsenud tütrele lähedale, sest kirik oli inimesi täis. Kui Miina jälle silmad avas, siis ta kohkus nähes noormeest, kes teda aitas. Kui Miina hakkas püsti tulema , siis noormees võttis tal ümbert kinni ja suudles teda. Seepeale Miina oli krapsti jalul. Miina oli pahane selle noormehe peale, et ta teda suudles ja veel peale kauba nimetanud seda suudlust palgaks tema aitamise eest. Kuid poiss ütles, et ta teda ära ei unusta kunagi. Siis ilmus ema rahvaseast välja ja Miina jooksis kähku talle vastu, veel kiirelt noormehele tänusõnad ütles. Pärast seda ei näinud Miina ega ka teised seda noormeest enam seal.
Pärast seda juhtumit ei saanud Miina seda noormeest mõtteist ära ja ta nägi noormehe kuju alati endaga. Emale ta sellest aga ei rääkinud.
Riinu mõtted olid aga Karusta Hinnu juures, kes elas nende veskis ja oli seal sulaseks. Riinu tahtis Hinnu endale väimeheks, kuid Miinale Hinn ei meeldinud. Miina isa oli juba 15 aastat surnud ja veski vajas peremehe kätt oli juba vana teine.
Riinu hakkas Miinaga Hinnust rääkima, Riinule Hinn meeldis. Miina aga teda ei sallinud, mis sest, et Hinn Miinale nii hea oli ja aitas neid veskis. Lisaks oli Hinnul veel raha, millega oleks saanud veskit korda teha. Riinu käis Miinale Hinnuga peale, sest too tahtis veskist ära minna.
Riinu ja Miina vaidlesid sel teemal. Riinu kartis , et tütreke jääb veel vanatüdrukuks. Miinale Hinn ei meeldinud, sest arvas , et Hinn on salalik. Ta oleval näinud kuidas Hinn teisele mehele kirvega kallale tahtis minna ja kuulnud seda, kuidas Hinn öösel ringi hiilib. Miina oleks pigem vanatüdrukuks jäänud, kui et Hinnule mehele läinud. Seepeale ei öelnud Riinu enam midagi vaid käskis magama heita, ise läks üles pööningule ja tõesti Hinnu ei olnudki.
Riinu heitis tütre kõrvale kuid und ei tulnud. Talle tuli meelde, mil ta Hinnu toast kirstu avatuna leidis, seal sees olid riided, mida Hinn kunagi ei olnud kandnud ja veel palju raha. Riinu ei teadnud mida mõelda. Et kas Hinn tuli koos selle varaga või on ta hoopis varas . Hinn polnud rääkinud kunagi oma suguvõsast ega sellest, kus enne töötas. Keegi ei teadnud, kus Hinn käib. Vaid tondid teadsid!
Paar nädalat pärast seda vahejuhtumit ütles Riinu Miinale, et too Hinnu lõuna ahju jätaks, sest nemad jäävad tädi juurde lõunaks. Tädil oli tütar Ann, kes Miinaga väga hästi läbi sai. Pühapäevariietes astusud Miina ja Riinu kirikupoole, ja pärast kirikut läksid tädijuurde, kel oli väga hea meel neid näha. Miina ja Ann rääkisid paljustki, pärast sööki. Riinu ütles tädile, et läheb Toomaru Liisat vaatama. Miina jäi tädipoole.
Riinu tahtis teada, et mida teised ka Hinnust räägivad. Liisale samuti Hinn ei meeldinud. Liisa rääkis, et ta näinud kord, kui Hinn Kadaka Jütsile kätega kallale läks ja seepeale Jüts karjunud, et kas Hinn tahab temaga sama teha, mis tegi lihunikuga. Sellepeale Hinn ehmus ja lasi lahti. Riinu ohkas. Sest ta oli Hinnule 100 rubla võlgu ja eks Riinu arvas, et kui Hinn väimeheks saab, siis unustab ta võla ära. Kuid nüüd langes see koorem talle südamele. Vallavanem ärkas ja varsti läks ka Riinu sealt ära tädi juurde Miinat kutsuma.
Miina rääkis Annile esimest korda oma toonasest juhtumusest kirikus. Ann noomis Miinat, et too seda noormeest nii kaua meeles peab. Seepeale hakkas Miina nutma , kuid kui ema sisse astus siis kuivatas ta kohe pisarad ära. Kui Riinu ja Miina kodupoole kõndisid olid neil mõlemal südamed raskemad kui sinna minnes.
Lihavõttepühadepaiku oli see, kui Hinn pead hakkas tasapisi püsti tõstma, muidu käis alati pea norgus. Riinu kannatas ära selle, ega öelnud midagi, kui Hinn vastuhakkas või liialt suud pruukis. Miina samas naeris Hinnu välja, kui too paariminemisest rääkis. Hinn hakkas üha enam kosjajutuga peale käima.
Hinn astus uksest välja ja läks Riinu juurde,kes istus kraavikaldal kivil . Hinn küsis, et mis edasi saab, et on juba kaua aega sellest, kui nad rääkisid. Ja ta ütles, et kui Miina ei taha teda, siis Riinu maksku võlg ära ja Hinn läheks kasvõi homne päeva minema sealt.
Riinu ütles, et aegamööda käivad asjad. Siis Hinn vihastas, sest tema meelest oli ta juba kaua aega kannatanud ja Miinat oodanud. Hinn ütles, et ta ostaks tagakiriku veski ära, kui Riinu ta võla ära maksaks. Et ta võib naise mujalt ka leida, ja et nemad siis otsigu sulast kust tahavad. Riinu arvas, et Miina on veel liiga noor, kuid Hinn nii ei arvanud. Ja Hinn ütles, et ei Miina ega Riinu taha teda. Siis sai ka Riinu vihaseks ja ütles välja, et ta teab, et Hinn öösel ringi käib. Hinn oli hirmul. Riinu ütles, et see, et Hinn öösiti ringi käib ja sõbrustab kahe mehega, keda keegi suurteks asjameesteks ei pea,et see ei tee teda mitte Miina silmis armsaks.
Seepeale ütles Hinn, et tal ükskõik, et maksu võlg ära ja siis ta läheb minema. Riinul polnud kohe raha võtta ja ta lubas, et annab raha paari päeva pärast. Hinn vaikis ja lahkus.
Siis oli Riinu veel murelikum, sest tal polnud seda raha kuskilt võtta. Lõunalauas et söönud Riinu midagi ja ka Hinn oli vihane . Kui Miina küsis, et kas too jääb koju, sest Miina tahtis minna külasse, siis Hinn vastas talle kurjalt et jääb küll, siis keeras selja ja läks minema. Kui Miina emalt küsis, et mis Hinnul viga on, ütles Riinu, et Hinnul olevat süda täis Miina pärast.
Riinu tahtis Miinale ära rääkida, et kuidas võlaga asjad on. Kuid Saardaru tädi tuli neile külla ja ka Anni oodati järgi, seepärast jäi ka Miina külasse minek ära. Miina istus kirstu ees ja tal tuli meelde, mis Ann talle eile kirikus rääkinud oli. Et Ann sai vallavanema tütre Mariga kokku ja tema oli küsinud, et kust Miina Turuvere Taavetit, nende kihelkonna rauasepa poega tundvat. Et Taavet oli Kaarli juures Miina kohta pärinud. Miina mõtles, et kes see Taavet on ja, lootis, et ta on äkki see noormees sealt kirikust.
Pühapäeva pärastlõunal istus Miina üleval pööningul ja mõtles. Järsku kuulis ta, et keegi otse akna all vilistab, seal seisis Kadaka Jüts, Hinnu sõber. Hinn astus uksest välja ja Jüts kutsus teda täna õhtul varemete juurde, kuid Hinn ei tahtnud minna. Sest Riinu oli talle juba niigi öelnud nende õhtuste väljas käimiste kohta ja Miina niigi põlgab teda. Jüts sai aru, et sealt Hinnu paha tuju tuligi. Jüts rääkis, et täna sõitvat rauasepa poeg Taavet läbi metsa, koos suurel hulgal rahaga. Hinn ei tahtnud üldse kaasa minna. Kuid kui Jüts ütles, et Taavetil on Miina mõtetes ja, et Miina mõtleb kindlasti Taavetile ka. Siis Hinn muutis meelt ja Hinni oodati enne päeava loodet sinna. seejärel läks Jüts minema. Hinn oli vihane, ta käis korra veskis ja seejärel läks metsa.
Miina kuulis seda kõikepealt ja ei suutnud uskuda . Miina tõusus püsti ja ta teadis, et ta peab Taavetile appi minema. Miina leidis, et kõige õigem on kutsuda appi keegi ja pika mõtlemise peale arvas, et metsavaht Priit on see kõige õigem. Ta jooksis ruttu sinna, kuid priit oli mõista sõitnud. Seepeale läks Miina sama kiiresti minema, kui oli tulnud. Emale ja tädile ta sellest ei rääkinud, sest sellest ei oleks mingit abi olnud. Miina oli nii hirmulja ei teadnud mida teha. Siis tuli tal meelde, et viie versta kaugusel on Nudjaste kõrts. Miina hakkas kohe jooksma selle poole. Suure tee peal ta puhkas, kui veel oli minna 3 versta. Õhtu oli kohekohe käes. Siis jooksis ta edasi. Äkitselt pool versta enne kõrtsi ta kuulis hobuse kappamist ja sealt tuli Toomaru peremees. Ta pidas kinni ja vaatas tüdrukut suuril silmil. Miina ütles, et kui vallavanem talle kohe appi ei tule, siis langeb Taavet mõrtsukate küüsi. Miina tõmbas hinge ja siis rääkis vallavanemale kogu loo ära. Toomari peremees keeras hobuse ringi ja kihutas vihaselt tagasi. Nudjaste kõrti juures läks Toomari peremees endale paar-kolm meest appi võtma. Pool versta enne veski varemeid, kus olid mehed varitsises, pidas Toomaru peremees hobuse kinni ja kõik sealt läksid varju. Siis sõitis keegi valge hobusega sinnapoole. See oli Taavet. Mehed rääkisid talle loo ära ja Taavet arvas, et ta sõidab edasi ja mehed tulevad talle jalgsi järele, et need vargad kinni püüda. Taavet laulis, nagu ei teaks ta varitsusest midagi. Järsku keegi, võtab ta keegi ta hobusest kinni. seejärel tuli Taavet hobuse seljast maha ja andis ühele vargale hoobi pähe, varas kukkus pikali . Teised kaks varast tulid ka välja ja peksid Taavetit, mis peale ka Taavet pikali kukkus. Seepeale karjus keegi metsast ja kõik metsas olnud mehed jooksid kohale. vargad hakkasid ära jooksma, kuid mehed jooksid järele, nad võitlesid kaua, kuni lõpuks vargad kinni seoti ja tehti kindlaks, et kes need olid. Üks oli Soldati-Juhan, teine oli Kadaka-Jüts ja see, kes pikali lamas oli Karusta Hinn. Nemad kolmekesti olidki need, keda peeti veski tontideks. Vallavaem ja Üleoja Enn andsid varastele veidi õpetust. Miina aga istus verise Hinnu lähedal, Taaveti pea süles. Poiss ei liigutanud ennast. Vallavanem otsustas, et kaks maas lamajat tuleb viia vee juurde ja seda tehaksegi. taavet teeb korraks silmad lahti ja vallavanem arvas, et nad tuleks viia Tammistele ja teised kurjategijad mõisa. Riinu tuli uksele ja oli alguses vihane Miina peale, kuid pärast oli ta ehmatanud ja segaduses. Hinn viidi tema vanasse voodi. Taavet viidi tuppa. Miina istus Taaveti juures ja kastis ta pead külma veega, noormees ise ei öelnud sõnagi, kuid tegi vahepeal silmi lahti, kartes, et ta näeb viirastusi ja, et see ei olegi Miina. Enn tohterdas Hinnu. Oli juba väga pime, kui arst kohale jõudis. Ja ta ütles, et Hinn tuleb viia linna hospitali . Hommikul olid ka Taaveti isa ja ema seal. taaveti ema küsis Miinalt,et ega tema ei tea, kes on see neiu , kes on Taaveti mõtteis juba pool aastat. Miina ei vastanud, sest Riinu kutsus ta kööki. Riinu rääkis, et tädi oli öelnud, et Turuvere pere tahtvat kuskile kosja minna, et Riinu vaataks kuhu poole nad edasi lähevad.
Miina jäesti kööki leent valvama. Riinu läks tuppa, ta istus haige kõrvale ja Taaveti ema ja isa rääkisid, et Taavet tahab Miinat omale naiseks . Ja Taaveti ema rääkis Riinule ära, kuidas Taaveti ja Miina vahel lood olid. Riinu ei oskand midagi vastata, ütles vaid, et tema oma tütart ei sunni mehele minema. Siis kutsuti Miina tuppa, Miinal oli nägu punane ja Riinu sai kohe aru, mis on Miinal südames. Riinu küsis, et kas Miina tahab Taavetile naiseks minna, ei saanud Miina sõnagi suust . Siis võttis Taavet Miina enda kõrvale, ja ütles, et ta ei ole Miinat kunagi ära unustanud, et ta tahtis juba enne tulla, kuid ta jäi haigeks .
Kui Enn sisse astus astus, et hüvasti jätta, sest hakkas Hinnuga mõisa poole sõitma, siis oli Miina nägu juba heledam ja Taaveti oma säras. Siis tulid kohtud Tammistele, uuriti kõikkohad läbi ja küsitleti kõiki inimesi. Jutt,sellest, et veski tondid on kinni võestus levis kiiresti.
Taavet ja Miina abiellusid. Tammisteküla veski renditi välja, pool rendi rahast läks noorperele ja pool vaestekassasse, Hinnu võla tasumiseks. Riinu võlast ei tahtnud ag Karusta Mölder, Hinnu isa, midagi teada.
Kadaka Kai, kes neid tonte nii väga uskund oli, pandi vangi, sest temajuurest leiti varastatud asju. Tondid tunnistasid, et nemad tapsid lihuniku ja matsid metsa ära. Kadaka-Jüts ja Soldati-Juhan mõisteti Siberimaale eluaegsele vanglatööle. Hinn oli selleks ajaks juba surnud.
Veski varemed olid aga nüüd tontidest vabad.