Viikingid - loojad või hävitajad (3)

Leanika Käämer
11. kl
VIIKINGID ( Loojad või hävitajad)
Viikingid olid Skandinaavia meresõitjad, kes käisid kauba- ja rüüsteretkedel. Kaugeid retki võimaldasid heade sõiduomadustega laevad, mis võimaldasid maabumist madalatel rannikutel. Laevu sõuti kahelt poolt aerudega, lisaks oli laeval puri. Nii laeva nina kui ka ahter olid hästi kõrged ning nende otstesse oli nikerdatud lohepea. Laeva külgedele olid kinnitatud suured kilbid, mis aerutajaid varjasid ning kaitsesid. Laeva meeskonda kuulus 30-40 meest.Viikingite aeg oli täis vägivalda, rüüstamist, põletamist ja tapmist.Samas kuulub sellesse perioodi ka kaubanduse areng, uute alade asustamine ja uued ilmingud Põhjamaade kultuuris.Taluperede nooremad pojad,kellele kodus maavaldust ei jätkunud,olid sunnitud põllutöö asemel otsima elatist peamiselt kaubandusest ja mereröövist. Nii kujunenud viikingite salgad.
Lääne-Euroopas kutsuti viikingeid normannideks (põhjamaa meesteks), Venemaal varjaagideks (sõdalasteks).
Viikingid rüüstasid ja põletasid asulaid ning röövisid inimeste vara. Kuigi teiste inimeste asulaid rööviti, oli viikingite laevameeskond üksteise suhtes toetav ja abivalmis. Viikingite juht pidi olema väga helde ja saagi laevameeskonna vahel ära jagama . Meeskonnaliikmete vahel ei tohtinud olla petmist ega vägivalda. Viiking pidi olema vapper ja vastupidav.
Viikingid uskusid, et pärast surma läheb nende hing langenute paradiisi - Valhallasse. Surnud viikingid maeti koos relvadega ja haua kohale kuhjati kääbas.
Surnute mälestuseks püstitasid nad ruunikivi , millesse raiuti ruunikirjas tekst surnu nime ja surmaandmetega. Ruunikirjal usuti olevat nõiavõimu.
Peamised tegevusalad Nende peamised tegevusalad olid loomakasvandus ja kalandus. Viikingid pidasid ka orje, kes aitasid perenaist kodutöödel ja tegid tööd ka põllul. Viikingid kasvatasid otra ja kaera ning püüdsid kala, osa kalu kuivatati ja säilitati talveks. Veel pidasid nad koduloomi, näiteks kitsi , veiseid, lambaid , kanu jne. Viikingi majas oli pikk pukkalusel laud, mille taga olid kas taburetid või kõrgete seljatugedega toolid. Tuba valgustas ja soojendas tuli, selle kohal tegi perenaine ka süüa. Magati puuvoodites, riideid , tööriistu ja muud hoiti kirstudes. Kui peremees ei olnud kodus, vastutas majapidamise eest naine, kes selleks, et oma võimu näidata, kandis vööl kotikest taluvõtmetega. Viikingi naised tegid süüa, ketrasid lõnga, hoolitsesid majapidamise eest ja valmistasid riideid. Nad olid oma mehe vara kaasomanikud ja võisid omada maavaldusi.
Viikingite kiri Viikingid kasutasid tähtede asemel ruune. Nad uskusid, et ruunides peitub mingi maagiline või isegi üleloomulik sõnum. Igapäevased ruunid raiuti rauda, puusse või kivisse. On aga teada, et ruune on raiutud ka pronksi ja hõbedasse. Viikingite jaoks oli väga tähtis ka jutuvestmine, laulmine ja luuletamine. Skaldid (poeedid) kandsid ette värsse ja jutustasid lugusid vägilastest ja jumalatest. Hiljem pandi nende lood kirja ja tänapäeval tuntakse neid saagadena.
Viikingite välimus Viikingid olid pikka kasvu. Mehed kandsid habet, mida pügati ja kammiti, kamm pandi isegi hauda kaasa. Nende eluiga ei olnud pikk ja välja nägid nad ka pesemata ja räpased. Kuid kõik need oletused ei saa olla väga täpsed.
Viikingite kodu Viikingid elasid pikkmajades. Need majad olid pikad ja kandilised, aknaid polnud. Katused olid kaetud õlgedega. Pikkmaja juurde kuulus ka palju muid hooneid: talu sepikoda, laut ja ait. Viikingid pidasid ka orje, kes aitasid perenaist kodutöödel ja tegid tööd ka põllul. Viikingid kasvatasid otra ja kaera ning püüdsid kala, osa kalu kuivatati ja säilitati talveks. Veel pidasid nad koduloomi, näiteks kitsi, veiseid, lambaid, kanu jne. Viikingi majas oli pikk pukkalusel laud, mille taga olid kas taburetid või kõrgete seljatugedega toolid. Tuba valgustas ja soojendas tuli, selle kohal tegi perenaine ka süüa. Magati puuvoodites, riideid, tööriistu ja muud hoiti kirstudes. Kui peremees ei olnud kodus, vastutas majapidamise eest naine, kes selleks, et oma võimu näidata, kandis vööl kotikest taluvõtmetega. Viikingi naised tegid süüa, ketrasid lõnga, hoolitsesid majapidamise eest ja valmistasid riideid. Nad olid oma mehe vara kaasomanikud ja võisid omada maavaldusi.
Viikingite rändamine , rüüste ja vallutusretked 9.sajandil vallutasid viikingid suure osa Inglismaast.Rootsi viikingid purjetasid itta kauplema, aga Norra ja Taani viikingid suundusid läände ja avastasid ning rüüstasid seal palju maid. Rootsi viikingid reisisid mööda Dnepri ja Volga jõgesid Venemaale ning mööda teisi jõgesid edasi Kaspia ja Musta mere äärde. Venemaal kaubeldi pronksnõudega, pärlitega, hõbedaga ja hiina siidiga. Viikingi kaupmehed käisid ka Lähis-Idas kauplemas, nad jõudsid kuni Bagdadini välja; veel käisid nad Konstantinoopolis. Aastal 860 rajasid viikingid Venemaale Novgorodi vürstiriigi ja hakkasid seal ise valitsema . Rootsi viikingid rajasid Venemaale Kiievi ja Novgorodi linnad. Paari aasta pärast (862. a) lõid viikingid püsivad kaubasuhted Bagdadi ja Konstantinoopoliga. Taani ja Norra viikingid aga rüüstasid ja röövisid palju rohkem kui Rootsi viikingid. Umbes aastal 830 hakkasid nad (Taani ja Norra viikingid) tihedamini rüüstama Inglismaad ja Frangi riiki. Aastal 874 lõid viikingid oma asunduse Islandile, kuhu asus elama sadu viikingiperekondi. Pärast seda ründasid viikingid Hispaaniat, kuid said seal mauridelt lüüa. Viikingid püüdsid mitmel korral Pariisi vallutada, kuid prantslased suutsid seda suure vaevaga kaitsta. Aastal 911 andis Prantsuse kuningas ühele viikingipealikule lääniks Normandia poolsaare, mis asub tänapäeva Põhja-Prantsusmaal; sinna asusid elama paljud viikingid. Aastatel 983-986 avastas kuulus viiking ja rändur Eirik Punane Gröönimaa ja soodsate tingimuste tõttu kolis sinna palju viikingeid, Eiriku poeg Leif Eiriksson jõudis aastal 1002 Põhja-Ameerikasse, kuid tülid indiaanlastega sundisid viikingeid sealt lahkuma . Umbes 1100. aastaks lõppesid viikingite röövretked.Lõuna-Itaaliasse ja Sitsiiliasse lõid viikingid tugeva riigi.Kõige enam kannatasid Põhja-Saksamaa,Inglismaa ja Prantsusmaa.Kuna maismaaliiklus oli metsade ja mägede tõttu rakendatud, kasutati peamiste ühendusteedena veekogusid.Ette võeti ka pikemaid merereise.Võõrsile siirduvate salkade etteotsa asusid ülikud.Laevad olid üsna väikesed,kiired ja madala süvisega.Laeval oli üks mast.Tuulevaikse ilmaga liikusid laevad aurude jõul. Laeva esiotsa kaunistas tihti lohepea.
Viikingite tugevuste mõjutused Umbes aastal 1000 hakkasid Euroopa ülikud viikingite vastu tõsisemalt võitlema: linnadesse rajati kaitseehitised , ülikud kasutasid ratsaväge, mis võimaldas ruttu kohale jõuda, samuti hakati kasutama jaluseid ning siis saadi võidelda nii, et ei kukutud hobuse seljast maha. Umbes aastal 1100 viikingite retked lõppesid ning tekkis feodaalkord .
Gröönimaa asustamine ja Ameerika avastamine
Gröönimaa avastati juhuslikult. Norralane Erik Punane, kes oli mõrva pärast oma kodumaalt sealsete tavade kohaselt 3 aastaks välja saadetud , asus elama Islandile.
Kuid peatselt sunniti ta ka sealt lahkuma. Umbes 981 . a. sõitis Erik koos mõneteistkümne kaaslasega Islandilt lääne suunas. Jutud rääkisid, et seal olla nähtud mingit maad ja ka rändlindude parved suundusid sinna.
Peatselt maabuski erik tundmatul maal. Seal küttis ta oma meestega mereloomi ja tuli kolme aasta pärast tagasi Islandile. ta jutustas, et oli leidnud asustamiseks soodsa maa. Tema sõnade järgi oli maa külmade põhjatuulet eest suhteliselt hästi kaitstud; seal oli varjatud fjorde ning suurepäraseid karjamaid. Saagad jutustavad, et Erik nimetas maa Roheliseks maaks - Gröönimaaks, et ümberasujaid ilusa nimega sinna meelitada.
Ümberasujaid oli palju ja Erik asus teele 25 laevaga . Gröönimaale jõudsid pärale 14 laeva 500 asukaga, teised hukkusid jäämägede vahel või pöördusid tagasi.
asulad rajati Gröönimaa edelarannikule.Kolonistid tõid kaasa koduloomi, kuid tegelesid karjakasvatuse kõrvalt ka küttimise ja kalapüügiga.
Ameerika oli Gröönimaale võrdlemisi lähedal. Piisas vaid õnnelikust juhusest, et toimuks avastus. Seda ei tulnud kaua oodata.
986 aastal sõitis norralane Björn Islandisse sugulastele külla. Seal sai ta teada, et need on Erik Punasega Gröönimaale läinud. Björn otsustas sugulastele järele sõita, ent ilm oli halb ja ta eksis teelt.
Tuuled kandsid norralase Gröönimaast edelasse. Ühel päikesepaistelisel päeval nägi ta metsaga kaetud künklikku maad. Islandlaste jutustuse järgi oli teada, et Gröönimaal pole metsa, seepärast pööras Björn oma laeva põhja poole ning jõudiski peatselt Gröönimaale.
Gröönimaa asukad tundsid suurt puudust puidu järele. Seetõttu huvitas neid Björni nähtud metsane maa. Erik punase poeg Leif ostis Bjarni laeva ning sõitis aastal 1000 koos kaaslastega seda maad otsima.
Mõnepäevase sõidu järel jõudisid nad kivisele paljale rannikule , mis nimetati Kiviseks maaks, Hellulandiks. Edasi purjetades leiti madal valge liivarannaga maismaa, kus maabuti , mis sai nimeks Markland, Metsamaa . Veel 2 ööpäeva liikusid nad edasi lõuna suunas, kuni avastasid suure jõe suudme .
Sõideti mööda jõge üles ja jõuti järveni, mille kaldaid kattis suurepärane mets. Seal oli palju loomi ja järves kala. Järve läheduses nähti metsiku riisi põlde, metsast aga metsviinamarju. Seetõttu sai maa nimeks Vinland.
Koht meeldis ja sinna ehitati talvitamiseks puumajad. Talv tundus viikingitele soojana. Kevadel pöördus Erik karusnaha- ja viinamarjalaadungiga tagasi Gröönimaale.
Vinlandi sõideti veel järgmistelgi kordadel, kuid hiljem algasid kokkupõrked indiaanlastega ning viikingid olid sunnitud oma Ameerika asunduse maha jätma.
Ka Gröönimaa asundustes muutus elu aja jooksul viletsamaks. Suved muutusid lühemaks ja külmemaks, loomi tabasid haigused ja nad ei leidnud toitu. Ühendus Norra ja Islandiga muutus halvaks. Inimesed põdesid rahhiiti ja skorbuuti.
Arvatakse, et viimased Gröönimaa asukad lahkusid pärast kariloomade kaotust Ameerikasse. Neid võis olla 1500 inimest.Ameerikas segunesid nad põliselanikega.Kui Ameerika uuesti avastati, leiti Põhja- Ameerikast ka heledanahkseid ja blonde indiaanlasi.
Viimastel aastatel on leitud tõestusmaterjali viikingite viibimisest Ameerikas. Nii võibki öelda, et viikingid olid esimesed eurooplased, kes jõudsid Ameerikasse.
Viiking kui sõdalane - isiklik vaprus oli iseloomujoon , mida viikingid hindasid üle kõige. Sõjamehed pidid olema igal hetkel valmis järgnema oma pealikule või kuningale võitlusesse, rüüste- või kaubaretkele. Vaid sõjas võideti igavest kuulsust ning igamehe unistuseks oli langeda lahingus, relv käes. Nii hukkunud sõjamehi ootas Valhalla, kus nad võisid tegeleda igavesti sellega, mis neile kõige südamelähedasem: süüa, juua, pidutseda ning tapelda.
Viiking (kaupmees,käsitööline) Kuulsaimad viikingite aja kaubalinnu ja käsitöökeskusi oli jüütimaal praeguse Schleswigi lähedal asunud Hedeby.Hilisem suur keskus oli Mälaris asuv Sigtuna ,mis hävitati.
Viikingite ajastu lõppes umbes 12. saj.
Viikingid olid pigem hävitajad kui loojad kuna nende rüüsted ja tapmised olid tohutud ning nad elasid elu uutesse maadesse rännates,et neid järjest rohkem vallutada .