Keel ja kõne keeleline areng (1)

4
Kokkuvõte peatükist Allik , J., Luuk , A., Harro , J., Häidikind, jt. raamatust Psühholoogia gümnaasiumile

KEEL JA KÕNE

(Keeleline areng)

.Keele omandamise teooriad.
 ÕPPIMISTEOORIA: keele õppimine põhineb mudeldamisel, imiteerimisel, harjutamisel ja valikulisel sarrustamisel ehk kinnitamisel. Kõne arengu seisukohalt on oluline lastega palju ja õigesti rääkida, nende vigu parandada.
Vanemad kinnitavad neid lapse öeldud häälikuid, mis on emakeeles olemas ja teisi ignoreerivad, seega pole neljakuulise lapse häälitsustes märgata emakeele mõju, kuid 9- kuune kasutab just emakeele häälikuid.
Teooria vastuargumendid :

• Lapsed, kellel pole kombeks teiste juttu imiteerida, ei jää oma kõne arengus imiteerijatest maha.
  
• Selle teooriaga ei saa seletada ülereguleerimise nähtust, mis on sage 3-4 a laste kõnes. (ülereguleerimine – laps teeb vigu, mida ta varem ei teinud, ilmutades grammaatikareeglite tundmist ja kasutades neid ka erandsõnadel).
  
• Tugevate vaimsete häiretega laps saavutab lingvistilise taseme, mis ületab tema teisi tunnetuslikke vilumusi.
  

 KEELEORGANITEOORIA: keele keerukate reeglite omandamine on võimalik üksnes tänu sellele, et inimesel on keele omandamiseks pärilikud eeldused. Inimese keelevõime on kaasasündinud, iga inimese ajus on juba sünnimomendil eriline organ, mis võimaldab inimesel ümber käia keelemärkidega.
Keeleorgani ülesandeks on kõnelda ja mõista kõneldut.
Sattudes keelekeskkonda, häälestub keeleorgan konkreetsele keelele.
Keeled erinevad pindmise struktuuri poolest, kuid sarnanevad süvaülesehituse(nt grammaatika ) poolest.
 KRIITILINE PERIOOD: ajavahemik , mille vältel ajus pikenev keeleorgan on tundlik keelekeskkonna mõju suhtes.
Keele täielik omandamine ei ole võimalik, kui laps kasvab ajavahemikus 1,5 a kuni puberteedi saabumiseni keskkonnas, kus ta ei kuule teisi rääkimas.
Kriitilise perioodi olemasolu tõestust või ümberlükkamist ei saa eetilistel põhjustel teha (lapsed, kes on kasvanud väljaspool keelekeskkonda).
.Keel muutunud keskkondades.
HELEN KELLERI JUHTUM

• Kurdiks ja pimedaks 19-kuusena
  
• Oli läbinud mitmed keele arengu etapid
  
• Rääkima hakati õpetama teda 7-aastaselt puudutuste kaudu. Ta rääkis monotoonsema häälega kui teised, sest tal puudus tagasiside.
  
• Õppis selgeks pimedate kirja
  
• Lõpetas Harwardi -> lektor ja kirjanik, pühendus puuetega inimeste teenimisele
  
• Oma raamatus “Minu elu lugu” kirjeldab ta olulist pöördepunkti oma elus, kui ta sai aru, mida tähendab märk – asi, mis tähistab mingit teist asja, nt kindel puudutus (märk, mida peopesale joonistatakse) võib tähistada vett.
  

Juhtum ise:
Ühel päeval kui ma mängisin oma uue nukuga, pani preili Sullivan (õpetaja) ka suure kaltsunuku mulle sülle, kirjutas tähthaaval n-u-k-k ja püüdis mulle selgeks teha, et n-u-k-k kehtib mõlema kohta. Varemalt samal päeval olime kiselnud sõnade kruus ja vesi pärast. Miss Sullivan püüdis mulle rõhutada, et kruus on kruus ja vesi on vesi, aga mina ajasin need kaks asja visalt segi. Ahastades jättis ta selle teema mõneks ajaks kõrvale, et esimesel võimalusel taas tagasi tulla. Tema kordamiskatsed tegid mind kannatamatuks, ma haarasin uue nuku ja paiskasin ta põrandale. Olin väga rõõmus, kui tundsin katkise nuku tükke oma jalgade all. Mu kirglikule vihapurskele ei järgnenud kurbust ega kahetsust. Ma ei armastanud seda nukku. Vaikses, pimedas maailmas, kus ma elasin, polnud tugevat õrnustunnet. Tajusin, kuidas õpetaja nuku tükid kolde ette pühkis, ja tundsin rahuldust, et ebamugavuse põhjus oli kõrvaldatud. Õpetaja tõi mu kübara ja ma teadsin , et lähen õue sooja päikese kätte. See mõte – kui sõnatut aistingut võib mõtteks nimetada – pani mind rõõmust hüppama ja kargama.
Kõndisime jalgrada pidi kaevumajani, kütkestatuna majakest katva kuslapuu lõhnast. Keegi võttis vett ja õpetaja pani mu käe veejoa alla. Sel ajal kui külm juga ühe käe peale voolas, kirjutas õpetaja tähthaaval teise käe sõrmedega sõna vesi, enne aeglaselt, siis kiiresti. Seisin vaikselt , kogu mu tähelepanu keskendus sõrmede liikumisele. Äkki oleks nagu midagi ununenut ähmaselt teadvusesse kerkinud , üks taastuva mõtte võbin – ja mulle ilmutati keele saladus . Teadsin, et vesi tähendas miskit mõnusat ja külma, mis voolas üle mu käe. See elav sõna äratus mu hinge, tõi valgust, lootust ja rõõmu, laskis hinge vabadusse! Tõsi, takistusi veel jätkus, kuid niisuguseid, mida peatselt oli võimalik kõrvaldada.
Lahkusin kaevumajast täis õpihimu. Igal asjal oli nimi, ja iga nimi tekitas uue mõtte. Kui elumajja tagasi jõudsime, näis iga asi, mida puudutasin, ellu ärkavat. Põhjuseks oli see, et nägin kõike uue nägemismeelega, mille olin omandanud . Ukselävel meenus mulle nukk , mille olin katki teinud. Läksin kobamisi kamina juurde ja korjasin tükid üles. Kokku panna neid ei õnnestunud. Siis purskasin nutma , sest sain aru, mida olin teinud, ja esimest korda kahetsesin ning olin kurb.
(Helen Keller . Minu elu lugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 19-20).
.Keeleline relatiivsus ehk Sapiri -Whorfi hüpotees.
Edward Sapir ja Benjamin Whorf .
Inimese ettekujutus maailmast ja tema mõtlemisviis on mõjutatud sellest, mis keelt ta kõneleb.
S. & W. uurisid indiaani keelt ning märkasid, et maailma kujutamine nendes keeltes erineb sellest, kuidas inglise keel maailma kujutab.
Nt: indiaani keeles pole kahte sõna, millest üks oleks tuul ja teine puhub , vaid  tuulepuhumine. Enamikus maailma keeltes öeldakse, et tuul puhub. Seega kummalgi juhul on ettekujurus maailmast või maailma ühest väikesest tükist erinev, kuna keeltes on see erinev.
N2: eestlased ütlevad: “Ta sai koera käest hammustada”, teistele rahvustele tundub see kummalisena, sest see kes hammustada sai, oli koera lõugade vahel, mitte käte vahel.
Maailma kujutamises on ühisosa maailma keelte vahel kindlasti suurem sellest, mis neid eristab.