Lapse kõne arengust. (0)

Kõne on inimeste oluline väljendusvahend. Kõne on ka suhtlemisviisiks inimeste vahel. Lapse kõne arengu kohta on erinevaid teooriaid . Järgnevalt tulebki lähemalt juttu lapse kõne arengust ja kõne arengu teooriatest .
LAPSE KÕNE ARENG
Lapse esmaseks eneseväljenduse viisiks on Ray Cattelli meelest nutt . Nutt on ellujäämise seisukohalt vaga oluline selleparast, et vastsündinu ei suuda ennast ise aidata. Cattelli väitel on kindlad nutu rekvisiidid olulise tähtsusega lapse kõne arengus. Näiteks korduvate hääle- või helipursete rütm ning erinevad helikõrgused, mis saavutatakse häälepaelte vibratsiooni abil. Lapse kõne kujunemise eelduseks on ka mitteverbaalne suhtlemine täiskasvanutega ( Veisson , Veispak 2005:43). Et laps üldse kõnelema hakkaks , on tarvis temaga rääkida (Niiberg 2007:9).
Kolmanda elukuu alguses hakkavad lapsed nutmise kõrval koogama ehk täiskasvanute jutule vastu häälitsema või ise nendega häälitsedes kontakti võtma. Laps annab koogamisega märku oma tahtmisest suhelda. Koogamise algusaeg sõltub lapse füüsilisest küpsemisest (Tulviste, Tulviste 2002:151). Kuskil kuuekuuselt hakkab laps lalisema, tema kõnesse ilmuvad silbitaolised moodustised. Oma esimesed sõnad ütleb laps kuskil 12- kuuselt. 18- 24 kuu vahel ilmub lapse kõnesse kahesõnalause. Cattelli ja Whitney järgi muutub kaheksateistkümnenda elukuu ajal laste kõne dramaatiliselt. Laste sõnavara täieneb kiiresti ja lapsed hakkavad sõnu kombineerima ehk moodustama sõnapaare. Kolmanda ja neljanda eluaasta jooksul kujuneb lapse grammatika. Koolimineku ajaks on lapse sõnavaras 14 000-15 000 sõna. Laps oskab ennast vabalt väljendada. Samuti on selleks ajaks lapse kõnes lause grammatiline ka süntaktiline struktuur hästi arenenud (Veisson, Veispak 2005:44-46).
KÕNE ARENGU TEOORIAD
Laste kõne arengut iseloomustavad järgimised tunnused: psüühiliste protsesside ja kõne vahekord arengus, lapse tegevus ja kõne, kõnetegevuse motiivide ja kõne funktsioonide areng ( Karlep 1998: 242).
Mitmed teooriad on proovinud seletada keele arengut (Tulviste, Tulviste 2002:160). Lapse kõne arengu kolm peamist teooriat on biheivioristlikud, nativistlikud ja kognitiivsed (Karlep 1998: 242).
Biheivioristlike teooriate (Õppimisteooria) tuntud esindajaks on Ameerika psühholoog Burrhus Skinner (1904-1990) (Karlep 1998:242). Biheivioristide väitel on kõne areng keskkonna mõjutuste tulemuseks (Veisson, Veispak 2005:40). Biheivioristide põhiseisukohad on järgmised: laps õpib kõnelema imiteerimise teel; keelenormile vastavate sõnade ja grammatiliste vormide omandamise määrab see, kas need leiavad täiskasvanutelt positiivse või negatiivse kinnituse; kõne omandatakse seoste abil; peamised omandamist vajavad keeleüksused on sõnad. Samuti rõhutavad biheivioristid vaatluse, modelleerimise ja jäljendamise osatähtsust keele omandamisel (Karlep 1998:242-243).
Nativistliku teooria ehk keeleorganiteooria esindajateks on Ameerika keeleteadlane Naomi Chomsky (snd 1928) ja Ameerika psühholoog Eric Lenneberg (1921-1975). Nativistide arvates on inimese keelevõime kaasasündinud. Juba sünnimomendil on inimese ajus organ, mis võimaldab inimesel ümber käia keelemärkidega. Keeleorgani ülesandeks on kõnelda ja aru saada kõneldust. Keelekeskkonda sattudes häälestub keeleorgan konkreetsele keelele (Tulviste, Tulviste 2002:153). Chomsky väitel on keeleline areng küpsemise tulemus (Veisson, Veispak 2005: 41). Naivistid arvates on lapsel vaja ka õppida- omandada emakeele muutereegleid, et moodustada pindstruktuuri lauseid (Karlep 1998: 244). Lenneberg oli esimene, kes oletas keele omandamises kriitilise perioodi. Kriitiline periood on ajavahemik, mille kestel keeleorgan on tundlik keskkonnamõju suhtes. Lapsel, kes kasvab aasta-pooleteise ja puberteedi saabumise vahel väljaspool keelekeskkonda, ei ole keele täielik omandamine enam võimalik (Tulviste, Tulviste 2002:153). Lennebergi järgi on keele omandamise bioloogilised eeldused järgmised:

• keele omandamises võib näha kõiki küpsemisel põhineva käitumise tunnuseid;
  
• tegevus algab teatud eas ja arengustaadiumis;
  
• tegevuse algusest ei ole otseselt kasu;
  
• tegevuse algus ei sõltu keskkonnastiimulitest.
  

Lennebergi järgi algab keele omandamine pooleteise kuni kahe aasta vanuselt, kui lapse aju on saavutanud 60% ulatuses täiskasvanu aju struktuurilise , biokeemilise ja neurofüsioloogilise küpsuse. Peaaegu täiskasvanu tasemele jõuab lapse aju viie- kuni kuueaastaselt (Veisson, Vesipak 2005:46-48).
Kognitiivsete teooriate tuntumateks esindajateks on J. Piaget, L. Võgotski, jt. Selle teooria toetajate järgi sõltub keele omandamine lapse kognitiivsest arengust ning intellektuaalsete protsesside areng ennetab väikelapse arengut. J. Piaget´i väitel on kõne arengu ja keele omandamise eelduseks lapse oskus kasutada sümboleid (teesklemine, varem tajutu jäljendamine, fantaasiakujutlused) ning kognitiivsete struktuuride kujunemine, mis hiljem leiavad väljundi keelevahendite abil. Kõne areng sõltub lapse tegevusest, tegevusstruktuuride (kujutluste) omandamisest (Karlep 1998:224). J. Piaget´i järgi sõltuvad keel ja suhtlemine mõtlemise arengust (Atškasov 2005). L. Võgotski rõhutab lapse suhtlemise (koostegevuse) osatähtsust. Iga omandatav funktsioon jaotub lapse ja täiskasvanu vahel. Tegevuses on vaja lapsel mõista täiskasvanut, kes osaleb tegevuses, ja ka vastupidi (Karlep 1998:245).
KOKKUVÕTE
Erinevate teooriate kohaselt areneb lapse kõne keskkonna mõjutuste tulemusena. Laps omandab kõne teiste kõne jälgides ja imiteerides. Nativistliku teooria esindajad väidavad, et igal inimesel on keelevõime kaasasündinud. Samuti on nad seisukohal, et soodne keelekeskkond aitab lapse kõne arengule kaasa. Kognitiivsete teooriate esindajate väitel sõltub keele omandamine lapse kognitiivsest arengust.
ALLIKAD
Atškasov, L. (2005). Lev Võgotski (1886-1934) kultuurilis-ajalooline teooria. http://raulpage.org/koolitus/vogotski.html#1 .
Karlep, K. (1998). Psühholingvistika ja emakeeleõpetus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Niiberg, T. (2007). Kakskeelsuse karid elus ja mängus. Tartu: AS Atleks.
Tulviste, T., Tulviste, P. (2002). Keel. Rmt. Jüri Allik , Marika Rauk (Toim.). Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 148-161.
Veisson, M., Veispak, A. (2005). Lapse arengu- ning õppimisteooriad. Rmt. Lilian Kivi, Helgi Sarapuu ( Koost .). Laps ja lasteaed . Tartu: AS Atlex , 10-67.