Kaubandus Rootsi ajal (0)

Kaubandus Rootsi ajal.
Linnade iseseisvus ja jõukus põhines traditsiooniliselt kaubandusel, mille senise edu tagatis oli püsiv rahu ja stabiilsed suhted. 17. sajandi alguse sõjad mõjusid pärssivalt ka kaubandusele Läänemere ruumis  — nõnda lagunes valdavalt Saksamaal peetud Kolmekümneaastases sõjas lõplikult juba ammu mõranema hakanud Hansa liit. Läänemere-kaubandus koondus võõramaiste, peamiselt Põhja-Saksa, Madalmaade ja hiljem Inglise kaupmeeste kätte. Eesti tähtsamad kaubalinnad olid Rootsi võimu ajal endiselt Tallinn ja Narva, esimene neist oli kubermangukeskusena Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelise kaubanduse peamine transiitsadam.
Kõige tavalisem väljaveoartikkel oli teravili (umbes kolmandik ekspordist), selle kõrval veeti välja nii Venemaalt kui ka Eestist pärit lina. Venemaalt vahendati Tallinna kaudu Lääne-Euroopasse veel laevaehitusmaterjali, karusnahku ja muid metsasaadusi. Eestisse sisse veeti peamiselt soola (Hispaaniast), mida toimetati edasi Venemaale ja Soome, samuti vürtse, veini, puuvilju, kangaid jms. Rootsist laevatati Eestisse rauda ja Inglismaalt tina.
Narvast kulges piki Narva jõge kaubatee Pihkvasse, Novgorodi ja Moskvasse. Elava Venemaa-kaubanduse tagajärjel tõusis Narva tähtsus sedavõrd, et 17. sajandi keskpaiku kaalusid Rootsi võimud võimalust kuulutada Narva Rootsi riigi idapealinnaks, kus riigipea resideeriks igal neljandal aastal. Narva kaubanduslik õitsenguaeg oli 1670. aastail. Eesti sisemaa linnad aga kiratsesid, kuna jäid tähtsamatest kaubateedest eemale. Keskaegne, jõgesid pidi läbi Eesti (Pärnust Viljandi kaudu Tartusse , sealt Pihkvasse) kulgenud kaubatee ei olnud 17. sajandiks maapinna kerkimise tõttu enam laevatatav. Pärnu ja Tartu initsiatiivil võeti üles küll selle taastamise kava, kuid selle teostamine eeldanuks 17. sajandi tehnilisi võimalusi ületavaid süvendustöid.
Rootsi valitsuse kaubanduspoliitika soosis esmajoones Rootsi “ emamaa ” huve: Eesti linnades kehtisid kõrged tollimaksumäärad, aeg-ajalt rakendati vilja väljaveokeelde — sõjaväe varustamiseks või näljahäda korral.
17. sajandil arenes Rootsi riigis kiiresti tööstus; ka Eestis rajati esimesed töönduslikud ettevõtted — mõisate juures alustasid tööd telliselöövid, lubjaahjud, saeveskid; mõnda aega tegutses ka üks klaasikoda (Hiiumaal). Manufaktuurse tööstuse keskus oli Narva, kus olid lina- ja kanepitöötlemise ettevõtted ning Narva kose vee-energia jõul töötav vase- ja saeveski. Tallinnas oli vaseveski töötanud juba 16. sajandi lõpust, 17. sajandil ehitati see ümber paberimanufaktuuriks.
XVII sajandil suutsid Eestis rahvusvahelise kaubandusega jätkata ainult sadamalinnad . Euroopa ja Venemaa vahelised kaubateed olid muutunud ja peamisteks saanud kauplemine merd mööda Arhangelski ja Valge mere kaudu ning, küll vähemal määral, Narva ja Soome lahe kaudu. Maismaatee viis Pihkvast Vastseliina ja Aluliina (läti Alūksne, saksa Marienburg) kaudu Riiga . Eesti linnadele tähendas see seda, et kõige soodsamasse olukorda sattus Narva, ka Tallinn säilitas oma koha. Tartu kaotas suure osa oma tähtsusest kaubalinnana ning Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare jäid kohaliku tähtsusega väljaveosadamateks.
Vastavalt vähenes ka raadide iseseisvus, mis täiel määral säilis vaid Tallinnas. Narvast sai Rootsi riigi huviobjekt, mida kaaluti isegi riigi teiseks pealinnaks nimetada. Tartus ja Pärnus läks raad kindralkuberneri järelevalve alla. Ülejäänud linnad läänistati mõisnikele ja sisuliselt kaotasid linnastaatuse. Raha vermiti Eesti- ja Liivimaal pärast Tallinna rahamüntimise lõpetamist ainult Riias. Linnaelanike osakaal Eestis ulatus 6%-ni, mis oli tolle aja kohta üsna suur. Rootsi ajal uusi linnu Eestis ei tekkinud.
Kauplemine Venemaaga käis tollaste tähtsate kaubandusmaade Inglismaa ja Madalmaade vahel peamiselt Valge mere kaudu, kuid ka Läänemerel võis kohata järjest enam Inglise ja Hollandi laevu. Narvas elas palju välismaalasi: venelasi , hollandlasi inglasi. Viimastel oli seal isegi oma vaimulik. Teistes linnades olid kaupmehed ikka sakslased . Eestlasi selle ameti juurde enamasti ei lastud . Erandina on teada eestlane Pulli Hans, kes võeti vastu Tartu Suurgildi ning arvati rae liikmeks. Linnaelanike üldarvus moodustasid eestlased pea kõigis linnades siiski suurema osa. See oli ka põhjus, miks eestlasi kaubandusest ja ka käsitööndusest tõrjuti.
Eesti saadustest oli tähtsaim väljaveokaup teravili, teisel kohal laevaehitusmaterjalid. Venemaalt veeti Eesti kaudu välja peamiselt lina ja kanepit . Sisse toodi Eestisse peamiselt soola ja see käis Tallinna kaudu. Endiselt veeti sisse metallesemeid, luksuskaupu, vürtse ja alkoholi. Uudiskaupadena tubakat , paberit ning puuvilju.
Linnades tegutsesid spetsialiseerunud poodnikud ning ka talurahvakaupmehed, kes müüsid ja vahetasid talupidamiseks vajalikku.