Vanalinna Hariduskolleegium
KESKAEGNE KAUBANDUS NING
MÜNTIDE VERMIMINE
Referaat
Koostaja: Mai Moon
Tallinn 2018
Keskaja ning müntimise algus Vana-Liivimaal
Saksa ja Taani vallutustega algas Eestis ja Lätis keskaeg. Kehtima hakanud võimusüsteem
andis enda alluvuses olevatele riikidele õiguse raha vermimiseks ning määras kindlaks ka
selle väärtuse. Münte võisid vermida kuningad, piiskopid ja ordumeistrid. Raha valmistati
linnale kuulunud rahapajas. Liivimaa esimesed mündid vermiti 1210. aastatel Riias. Algul
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 6 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2020-09-27
Kuupäev, millal dokument üles laeti
4 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
MaAnNnNiI
Õppematerjali autor
Kuigi Eesti alal oli 13. sajandil mitmeid sõjalis-poliitilise ja kirikliku tähtsusega asulaid -- Tallinn, Tartu, Otepää, Lihula, Haapsalu, Viljandi, Pärnu -- on selgemaid allikalisi andmeid linna kujunemisest tol perioodil vaid seoses Tallinna ja Tartuga. Mitme teise ülalnimetatud asula asend osutus pikemas perspektiivis majanduslikus ja geopoliitilises mõttes ebasoodsaks -- näiteks paiknes Otepää liialt lähedal tihti vaenulikele Vene vürstiriikidele ning asus eemal veeteedest, Lihula aga ei sobinud looduslikult suuremaks sadamaks. Nii Tallinna kui ka Tartu puhul võib oletada, et algne linnaline asula kujunes kindluse (Tallinnas ordulinnuse ja piiskopi residentsi ning Tartus piiskopilinnuse) ümber välja 13. sajandi keskpaigaks, kuid täpsemad allikad nende varaste asulate iseloomustamiseks puuduvad. Mõlemad linnad said linnaõiguse arvatavasti juba 13. sajandi keskpaigaks, Tallinn kasutas Lübecki, Tartu aga Riia õigust
Hansakaubandus Eestis Eesti linnade kaupmehed ja peenemate alade käsitöölised pärinesid peamiselt Alam-Saksa aladelt. 14. sajandi jooksul hakkasid linnaelus olulist osa etendama kaupmeeste ja käsitööliste gildid ja tsunftid ning usulised vennaskonnad. Ilmselt tekkisid nende ühenduste alged juba 13. sajandil, dokumentaalset tõestust sellele aga pole. Nii Tallinnas kui ka Tartus kujunes välja kaupmeeste Suurgild ning käsitöölisi ühendavad väiksemad gildid. Gildide ja tsunftide skraad (statuudid), mis rangelt reguleerisid ühenduse siseelu, eriti põhjalikult ühiseid pidustusi ja usulisi toiminguid, tuli raes kinnitada. Seega olid linnaelanike ühendused pidevalt rae kontrolli all. Samas arvestas raad jõukamate linnakodanike ühenduste arvamusega olulisemate küsimuste otsustamisel. Kaubanduse areng soodustas linnade teket ja linnad omakorda soodustasid kaubanduse arengut
ostsid endale vajalikke esemeid. Nendes kohtades võisid käsitöölised müüa isevalmistatud tooteid ja ostsid tööks vajalikke materjale. Sinna tulid sageli ka sissesõitnud välisriikide kaupmehed, kes müüsid kalleid idamaa kaupu. Erinevalt külast, mille elanikud tegelesid põllumajandusega, oli linn käsitöö ja kaubanduse keskus. Varakeskajal mõjus Lääne-Rooma keisririigi häving hävitavalt ka linnadele, kuna sel ajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Linnad säilisid, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine. Toimus linnade pidev rüüstamine rahvasterände käigus, käsitöö ja kaubanduse allakäik, mis oli linnade peamiseks sissetulekuks. Naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket. Alles 11. saj. kui hakkas tõusma põllumajanduse areng, oli eeldus linnade taastekkimisel. Linnad tekkisid teede ristumiskohtadesse, laadaplatsidele, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedale.
Skandinaaviat) üha enam ladina kultuuriruumi. Saksa talupoegi kutsusid itta nii saksa vallutajad kui slaavi vürstid, kes vajasid ladinlikus elukorras rohkem tööjõudu. Uued külad rajati Saksa õiguse alusel: siin olid talupoja õigused suuremad, neil olid soodsamad tingimused, et neid meelitada kaugele rändama. Uus küla rajati nii, et maaomanik tegi selle rajamise tööks värbajale ehk lokaatorile, kes määrast talude suuruse ning asunikud, kes sinna elama tulid. See, kumb etniline rühm peale jäi, määras selle, kus toimus germaanistumine kus slaavistumine. Ümberasustumine polnud nii ulatuslik, et lääne pool oleks rahvaarv vähenenud. Elbest itta läks alla poole miljoni inimese. Inimese põhitoiduks oli leib, mis oli põllumajanduse peatoodang. Mägedes nt oli muidugi loomakasvatus põhiline. Põlluharimisel oli aga samuti loomulikult vaja loomi.
Eesti Keskaeg 1. Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos: Mõiste kasutuselevõtt- Mõistet "keskaeg" kohtame kirjasõnas juba alates 14. sajandist, kuid ajaloolise perioodi nimetusena kinnistus see 17. sajandil. Nimetus "Eesti" ulatub ajas kaugemale, Tacituse (u. 55-120) "Germanias" mainitud aestide hõimu, kuid allikas ei viidanud eestlaste praegusele asualale. "Eesti" nime järjepidev traditsioon sai alguse muinaspõhjala Eistland'ist ja eistr'idest ning jõudis sealt 11.-12. sajandil ladina kirjasõnasse. 13. saj hakati "Eestimaaks" kutsuma Taani kuninga valduseid Põhja-Eestis. Sünkroonsus Lääne-Euroopa keskajaga- Eesti keskaeg (1200-1550) pole sünkroonis Euroopa keskajaga (500-1492). 20. sajandi viimastest kümnenditest on eelistatud rääkida euroopa eksapnsioonist ja läänemere piirkonna euroopastumisest. Katoliiklik Euroopa kujunes välja 11.-13. sajandil jõulise ekspansiooni, kolonisatsiooni ja kultuurivahetuse tagajärjel
tormasid välja ammukütid eestlased jäid kahe ründaja vahele ja olid sunnitud taganema, paluma rahu ja nõustuma ristimisega; öösel aga põgenesid laevadele, kuid jõgepidi neil põgeneda ei lastud, põgenesid maismaad mööda; eestlaste kaotused olid suured ja vastasleer tundis end nüüd kindlamalt lisaks sõjakannatustele oli puhkenud katk, mis põhiliselt möllas latgalite ja liivlaste alal ning Sakalas ja Ugandis; mõlemad pooled vajasid hingetõmbeaega 1212. a sõlmiti Toreida vaherahu eestlaste ja sakslaste vaheline kolmeaastane vaherahu, 1215. a kevadeni, lõppes sõja esimene periood eestlasi sundis rahuläbirääkimistele ka pinevad suhted venelastega 1210. a oli Otepää linnuse piiramine (Novgorodi vürst Mstislav Uljas (Udaloi) ja Pihkva vürst Vladimir), millest eestlased ostsid end vabaks 1212
Ukrainas, Musta mere põhjakaldal oli jääaja maksimumi ajal Euroopa idapoolne refuugium ehk pelgupaik, kus säilis tollastes karmides tingimustes taimestik,loomastik ja inimasustus. Geneetika osutab, et tulijaid oli ka Lääne-Euroopast Ibeeria refuugiumist Lõuna-Prantsusmaa ja Põhja- Hispaania kandist. Wiiki järgi on terve hulk Euroopas praegu germaani, balti ja slaavi keeli rääkivaid rahvaid kõnelnud varem soome-ugri keeli ning oma praegused keeled on nad saanud keelevahetuse tulemusena. Tartu ülikooli uurali keelte professor Ago Künnap on ka Eestis seda teooriat juba mõnda aega propageerinud, Eestlaste soomeugrikeelsed ja täielikult europiidsed esivanemad tulid Künnapi teooria järgi siia 12 000 aasta eest taganeva jää kannul ja on sellest ajast Eestis pidevalt elanud ning oma soomeugrilist keelt kõnelnud. "Siin on käinud igasuguseid rahvaid, kes on siia jätnud oma jälje - geenid, savipotid või midagi
1 EESTIMAA AJALOO ALGUS Mõiste `historia' pärineb kreeka keelest ja tähendab `teadmine, jutustus, uurimine' ja on üle 2500 aasta vana. Selle võttis oma raamatu pealkirjaks kreeka teadlane ja rännumees Herodotos ning seda raamatut peetakse esimeseks ajaloo-alane teos maailmas. Herodotost nimetatakse aga mõnikord ajaloo isaks. Inimkond on 2,5 miljonit aastat vana. Esimesed meie eellaste jäljed pärinevad Ida-Aafrikast. Umbes 40 000 aastat tagasi jõudis Euroopasse homo sapiens ehk tark inimene. Esimesed inimasustuse jäljed Eestis aga on umbes 9500 aastat vanad. Põhjuseks on siin valitsenud karm kliima ehk jääaeg. Jäätumine
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid