Katsetused - Colin Rowe ja Fred Koetteri põhjal (0)

Katsetused   
Colin  Rowe ja Fred Koetteri põhjal 
Komposiitlinn on olemas.  
 
19.  saj   lõpust   levima  hakanud   modernism   nägi  oma  õitsenguil  mitmeid  olulisi 
muutusi. Maailmas aset leidnud linnastumine ning inimese kui indiviidi tähtsus ja religioonist 
kaugenemine  olid  kõigest  osa  sellest.  Arhitektuuris  oli  modernismi  mõjutusteks  mitmed 
uued ehitamisvõimalused. Üha enam püüdleti kõrguse poole ning taotleti funktsionaalsust. 
Ajal  mil  modernism  taanduma  hakkas  võttis  jõuliselt  koha  üle  post-modernism,  mis 
kritiseeris  tugevalt  just  eelnevat.  Colin  Rowe  ja  Fred  Koetter  olid  ühed  mõjukamad  ja 
tähelepanuväärsemad  arhitektuuri  ajaloolased  ja  kriitikud  sellest  ajast.  Nende  ühine  teos 
"Kollaažlinn"  on  pälvinud  suurt  tunnustust  üle  maailma  ning  nende  poolt  välja  käidud 
printsiipe on järgitud mitmeil pool. Kuid kas me inimestena üldse teame mida me tegelikult 
eelistame,  näha  tahame  ja  kogeda  ihkame?  Kas  need  post-modernistlikud  tõekspidamised 
päriselt aitavad ühiskonda?   
Rowe ja Koetter sõnastasid  tabavalt  oma arusaama modernismi taandumisest, öeldes et see 
kutsub  esile  erinevaid  strateegiaid  nagu  valgustatud   pluralism .  Just  nagu  tooks  uuesti  esile 
terve mõistuse  tuleku . Olukord kui sa enam ei pea olema mingi konkreetse stiili ahelates ega 
pea järgima varem heaks kiidetud arusaamu, siis kuhu suunas su ideed esmalt pürgivad. Hea 
koht katsetada erinevaid asju. Liita midagi kokku, mida varem pole tehtud. Inimesed tahavad 
ju  alati  millegi  uuega  välja  tulla.  Seda  sammu  toetab  ka  asjaolu,  et  eelnevalt  tõeks  peetud 
printsiibid  on  nüüd  maha   kantud ,  nagu  supermarketis  kuupäeva  ületanud  toiduained.  
Tundub  absusrdsena,  aga  jutud  sellest,  kuidas  toidupoeketid  nii-öelda  taaselustavad  oma 
tooteid,  pestes  salatitelt  riknenud  koore  maha  ja  lisades  juba  päevi  näinud  köögiviljadele 
uue,   saades   sel  viisil  "värske"  toote,  on  lihtsalt  tülgastav  ning  tekitab  tugevalt  vastakaid 
emotsioone.  Kuid  mõeldes  pigem  millegi  taaselustamisele,  siis   seostus   mulle  koos  Rowe  ja 
Koetteri  ideega  vabadusest  ja  pluralismist   avastama   samasugust  efekti  ka  meie  tänavatel. 
katseid  neid  taas  ellu  äratada.  Linnapildis  satume  paratamatult  peale  vanadele  majadele, 
mille üks osa või terve maja on renoveeritud. Võiks ju küsida, et mis selles halba on, kui mõni 
maja  uuesti  elamiskõlblikuks  muudetakse.  Laialt  võttes  on  linnas  korda  tehtud  majad  kas 
taastatud ajaloolise-, algsekujuna või suhestatud taktitundeliselt miljööga sobituvaks.  Teiselt  
poolt  on  meil  hooned,  mille  renoveerimisel  pole  arvestatud  ei  ümberkaudsega  ega 
muudetud  paremaks  ruumikvaliteeti.  Siinkohal  tuleb  mängu   arhitekt ,  halvimal  juhul  tema 
üldse  kaasamata  jätmise  roll.  Aga  eelkõige arhitekti  egoismist  tulenev  lahendus,  mis  üritab 
nurjunult vana maja ellu äratada. On häbematu näha linnas rekonstruktsioone, millesse on 
süüvitud kas väga pinnapealselt või ihaldusega teha midagi täiesti 'uut ja põnevat'. Kogesin 
tänu  Rowe  ja  Koetteri  mõttearendusele  sellist  pilti   Kadriorus .  Linnaosana  palavalt 
armastatud vaikne asumik  peidab  endas aga mitmel pool võltsarhitektuuri, mida esmapilgul 
kindlasti tähele ei panegi. Arhitekti kontseptsioon kokku sobitada ultramodernne uuselamu 
kõrval  paikneva  ajastutruu  historistlikus  stiilis  majaga,  näeb  pelgalt   labane   välja  ega  sobitu 
konteksti. Peale selle, et maja on kui must lammas teiste vahel on ta ka väga suur, sest on 
peajagu  kõrgem  kõigist  naabermajadest.  Sarnaseid  juhtumeid  on  tähendusväärselt  palju 
meie tänavatel. 
 
Pruitt-Igoe  on  tänase  päevani  üheks  kardinaalsemaks  ebaõnnestunud  näiteks 
linnaplaneerimise  ajaloos.  See  tohutu  suur  ja  kurikuulus  oma  kuritegevuse,  vaesuse  ja 
eraldatavuse poolest olnud uusarendus valmis 1954. aastal USA's Missouris, kuid lammutati 
juba  70'ndate  keskel.  Rowe  ja  Koetter  kritiseerivad  linnaplaneerimisel  julmalt  selliseid 
mastaapseid koljatplaane nagu seda oli Pruitt-Igoe aga ka näiteks Le Corbusieri Plan Voisin, 
mis  oli  Pariisi  kavandatud  terve   linnaosa   planeerimisidee  hõlmates  enda  all  ainult 
massiivseid  kõrghooneid  elumajadeks.    Rowe  ja  Koetter  võrdlevad  Plan  Voisin'i    kui 
"banaalselt  vaesunud sotsiaalmajade rühma, mis seisavad ümberringi nagu alaltoidetud uue 
maailma  sündimata   sümbolid ".  See  linnaosa  jäi  Pariisis  õnneks  sündimata.  Meil  endal 
Tallinnas  on  aga  mitte  kaugel  sarnasest  ideest  alguse  saanud  Lasnamägi,  mis  on  nii 
skaalaliselt  kui  ka  mahtude  poolest  tagasihoidlikum,  kuid  eristub  selgelt  ülejäänud 
linnaosadest,   sealjuures   ka  teistest   magala -rajoonidest.   Lasnamäe   mis  rajati  toona  tühjalt 
seisnud karjamaadele ja sõjaväe lennuväljale on kuni tänasepäevani üheks kriminaalsemaks 
ja vaesemaks linnaosaks peetav paik. Lasnamägi hoiab endas monotoonseid paneelelamuid, 
millede  vahel  puudub  suurem   rohelus   ning  inimeste  aktiivsus  linnaosa  siseselt.  mitmeid 
aastaid on juba üritatud Lasnamäe kuvandit muuta, kuid enamjaolt tulutult. Kiriku rajamine 
ja sportimisvõimaluste  suurendamine  on küll olukorda mõnevõrra parandanud, kuid sellest 
on  selgelt  liiga  vähe  tervikliku  linnaosa  toimimise  seisukohast.  Suurimaks  probleemi   algeks  
võiks  pidada  just  eraldatust.  Seda  maksimeerib  ka  Rowe  ja  Koetteri  poolt  tõstatatud 
küsimus, et miks kõik välisõhus olev ruum peab olema avalikult kasutatav. Esialgu kõhklema 
panev mõte omab tegelikult suurt iva. Võime ju arvata, et mida enam avalikku ruumi, seda 
rohkem ka kommunikatiivsust. Kuid paraku nii see päris pole, eriti äärelinna kontekstis, kus 
ei  ole  tegutsemas  kuigi  palju  väikeettevõtjaid,  mis  rikastavad  mõjukalt  ruumi  kesklinna 
piirkonnas.  Ning  suurkorporatsioonid  seovad  ruumi  pelgalt  magistralide  ääremail  jätmata 
tühimiku  kvartalite  sisemustesse.   Niisiis   laiubki  Lasnamäel  palju  avaliku  ruumi,  mis  seisab 
erilise  kasutuseta,  kuna  puudub  konkreetne  funktsioon  sellele.  See  omakorda  on  aga 
eeldumuseks  erinevate  pahede  tekkeks.  Kindlasti  ei  saa  siin  süüdistada  ainult 
linnaplaneeringust tulenevaid puudujääke, vaid ka sotsiaalseid asbekte. Lasnamäel elab väga 
palju  erinevatest  kultuuridest  pärit  inimesi.  Samuti  on  keskmine  elatustase  väiksem 
võrreldes,  teiste  elamupiirkondadega.  Tegureid  mis  koos  soodustavad  kurjategevust  ja 
mahajäetavust  on  palju.  Samas  on  üheks  fundamentaalsemaks  on  siinkohal  just  avaliku 
ruumi kasutamine ja ilmestamine.   
 
Sarnase  hulljulge  plaanina  nagu  seda  oli  Plan  Voison  näib  olema  ka  Õismäele 
planeeritav  kõrghoonete  kompleks,  millest  kõrgemad  võistlevad  oma  korruselisusega  juba 
Swiss  hotelli tornidega. Sellise planeeringu kehtestatus muudaks mõjuväärselt kogu Õismäe-
Haabersti   piirkonda  ja  selles  ümbrust.  Ja  seda  mitte  kuigi  erinevusi   luues ,  vaid   kasvatades  
üksluisust.  Piirkond  vajaks  erinevaid  kihistusi,  mis  tooks  uut  hingamist  juba  niigi 
monotoonsesse  piirkonda,  mida  iseloomustavad  sarnaselt  Lasnamäele  üksikasjalikult  ainult 
paneelelamud.  
 
Samas  sellistes   olukordades   ei  saa  me  olla  kunagi  saja  protsendiliselt  kindlad  oma 
arusaamades.  Võib-olla  selline  on  just  kellegi  ideaalkeskkond.  Me  ei  saa  ainult  üheselt 
määratleda omadusi ja keskkonda, milles inimene näeb enda silmis üllist rahulolu. Inimesed 
kes elavad kesklinnas ja need, kes elavad Õismäel omavad kindlasti erinevaid väärtusi oma 
elus ja elukohas. Kui sa oled suurema osa oma elust elanud paneelelamus. Käinud tööl poole 
oma  tööeast  samas  firmas.    Elanud  peamiselt  lootuses  jõuda  korra  või  kaks  korda  aastas 
soojale maale  puhkama . siis kui palju sa viitsid üldse mõelda sellele, mida sa iga päev mitmed 
aastad järjest oled näinud ja tunnetanud liikudes neid samu marsruute jälle ja jälle.  Või oled 
sa  hoopis  kõrgete  esteetiliste  tõekspidamistega,  aktiivne  ja   ajaga   kaasas  käiv,  kes  ei  suuda 
mõelda  elamisest  linnakeskusest  kaugemal  kui  paar  bussipeatust.  Kõrvutan  siinkohal 
meelega  just  selgelt  eristatavaid  stereotüüpe,  kes  suhtuvad  oma  ellu  justkui  väga  erineva 
pulsisagedusega. 
 
Ilmselgelt  omab  inimene,  kes  vajab  pidevalt  muutusi  enda  elus  suuremat 
potentsiaaali  ja  tahtmist  märgata  ka  linnalikus  keskkonnas  aset  leidvaid  muutusi.  Samas  ei 
käi  ka  tema  kindlasti  ringi  õhinaga   koguaeg   midagi  uut  kogeda.  Asjade  juhtumisel  on  oma 
kulg  ja  väljakujunemisaeg.  Inimestena  tajume  mingi  linnaliku  kvaliteedi  muutusest  aastate 
möödumisel ja seda ka tavaliselt alles tagant järgi ehk  teisisõnu  tagasi mõeldes aegadele, et 
tekiks  võrdlusmoment  hetke  olukorraga.  Muidugi  mastaapsemad  ümberkorraldused 
toimuvatki pikema aja jooksul ja arvestades infrastruktuuri ja kõige muu ühist arengut ongi 
see täiesti normaalne. Sellegipoolest on näiteks Tallinna kujul tegemist paigaga, kus sa võid 
kogeda uut linnaruumi pidevalt, kui sa oskad seda ainult eristada. Ei pea siin silmas pelgalt 
uusi  kerkivaid  maju,  aga  rohkem  ruumi  nende  ümber.  Küll  jah,  see  ruum  hakkab  üldjuhul 
elama pärast hoone ehitamist, aga seda mitte ilmtingimata alati.  
Siin  on  hea  vaadata  otsa  kahele  suurobjektile  Tallinnas.  Rotermanni   kvartal   ja   Telliskivi  
loomelinnak mõlemad asuvad linnakeskusele lähedal ja omavad ühiseid jooni ajaloost, kuna 
olid aastate eest tähtsad tootmisalad ja omasid mõjuvõimsat rolli oma valdkonnas. Tänaseks 
on  Telliskivist  sõna   otseses   mõttes  välja  kasvanud  väga  omalaadne   asupaik .  See  kätkeb 
endas ohtralt erinevaid väikeettevõtjaid ja loomepesasid, kes koos loovad ühise sünergiaga 
loomelinnakust äärmiselt hubase koha nii kohalikele elanikele, tallinlastele kui ka turistidele. 
Paiga  teeb  eriliseks  argument,  et  vanadesse  tootmishoonetesse  on  investeeritud  samm-
sammult  arvestades  iga  üürniku  isiklikke  vajadusi  ning  järgitud  kindlat  visiooni  kvartali 
arengusuunal. 
Sadama  ja  kesklinna  vahel  paiknev  Rotermanni  kvartal  on  aga  viimase  5  aasta  jooksul 
matnud  maha  hirmsad   kogused   arendaja  raha  ja  tekitanud  uue  kaubanduskeskuse 
ajalooliste majade vahele, kus samuti tegutsevad mitmed väikefirmad. Kahjuks pole tänase 
päevani  tallinlased  kvartalit  omaks  võtnud.  Sinna  järjekordselt  sattunud tundsin  ennast  kui 
üksiku   hundina  mägede  vahel.  Probleemi  tuum,  miks  inimesed  jätkuvalt  ei  leia  oma  käike 
Rotermanni  võib  olla  tingitud  selle  kommertslikus  hinges.  Ajaloolistest  tähtsatest  majadest 
on  tahetud  välja  pigistada  maksimaalne  kasum.  Sellega  on  aga  kergelt  öeldes  endale  vesi 
peale tõmmatud.  
 
Sarnaselt  nendele  näidetele  kirjeldavad  Rowe  ja  Koetter  kahte  arhitektuurset  suurobjekti 
välismaalt.  Kõrvutades  kuulsat   Versaille '  parki  kui  aristrokraatlikku  Disney  maailmana, 
kritiseerivad  nad  jõuliselt  selle  autokraatset  plaanilahendust  ja  kogu  kompleksi  olemust. 
Teisalt  toovad  nad  võrdlusesse  silmnähtavalt   kaootilise   ülesehitusega  Villa  Adriana  Tivolis, 
mis  oli  põhinenud  Iidse   Rooma   linna  eeskujul.  Selle  mitmepalgelist  ruumi  tunnetamist  ja 
oskust jätta võimalusi ajas ise arenemisele kiidavad Rowe ja Koetter erinevate kujundite abil. 
Nad  lõid  huvitava  võrdluse  Le  Notre,  kui  Versaille'  pargi  maastikuarhitetkti  ja  peale  2. 
Maailmasõda   olnud  arhitekti  vahel,  öeldes  et  neil  oli  olnud  ainult  üks  suur  eesmärk  või 
printsiip:  päästa   inimkond   sõjahävingust.  Selle  all  mõtlesid  nad,  et  tolle  aja  arhitektil 
puudusid nii-öelda 'teadmised' muule kui ainult kõige peamisele. Oli ju LeNotre idee rajada 
suursuguseim  park  Prantsusmaal  ilusaks  visiooniks,  kuid  selle  range  korrapära  ja 
ettemääratus  seal  viibijaile  peegeldab  üksluisust.    Samas  kui  Villa  Adriana  arhitekti  näol 
pidasid   Rowe  ja  Koetter  silmas  kui  kavalat  rebast,  kelle  teadmised  tuginesid  erinevate 
väikeste  asjade  olemusel.  Selline  probleemi  püstitus  aitab  neil  luua  brikolaaži  ja  tekitab 
osade vahel suurema suhestatuse.    
On  põnev  jälgida,  kuidas  samad  ideed  kehastuvad  ümber  ka  tänapäevalgi,  sest  Telliskivi 
loomelinnaku  näite  läbi  vastab  see  pea  täielikult  Rowe  Ja  Koetteri  räägitud  Villa  Adriana 
kujule   ning  Versaille's  kui  näide  totaalselt  planeeritusest  samastub  tunduvalt  rohkem 
Rotermanni arendusega. 
 
Vaadates  hetkeks  tagasi  essees  kõneldud  mõtetele  ja  võrdlustele,  tahan  lõpetuseks 
tuua  vastuse  küsimusele,  mille  esitasid  ka  Rowe  ja  Koetter:  "miks  me  oleme  sunnitud 
eelistama nostalgiat tulevikust, kuid mitte seda minevikust?" Mõtestades seda lihtsamalt kui, 
et  miks  meie  ühiskond  muudkui  januleb  ainult  uue  ja  tundmatu  suunal,  tahes  luua  nõnda 
paremaid  võimalusi  linnaruumis,  selle  asemel  et  väärtustada  rohkem  juba  olemasolevat. 
Siinkohal mõistangi linna suhestamist  viisidel , mis arvestavad pluralismi, toetades samal ajal 
ühtset  tervikut . Keskond kus me elame on kirju ning ideed ja  loome  selle sees samuti. Seda 
tuleb  aga  õigel  moel  osata  ära  kasutada.  Oluline  oleks  panustada  aega  ja  sihikindlust  ning 
laskma   rakmed   vabamaks  seal,  kus  inimkäsi  ise  peaks  piisava  ennatlikkuse  ja  tervikliku 
visiooniga asjade  kulgu  muutma.