Kloostrid ja ordud (0)

Kloostrid ja ordud
Miks hakati mungaks?
5.-6. sajandil rajati Euroopas hulganisti kloostreid. Neisse kogunesid inimesed, kes tahtsid palves ja üksinduses Jumalat otsida. Paljud läksid mungaks ka lihtsalt sellepärast, et leida rahu ja vaikust järjest vaenulikumaks muutuvas maailmas. Kloostrisse astujaid ühendas maailmapõlgus. Nad hakkasid elama tsölibaadis ja askeesis, st. püüdsid oma vajadusi piirata, et täielikumalt Kristuse eeskuju järgida, ja loobusid eraomandist. Esialgu rajati kloostrid asustusest eemale ja nad olid muust ühiskonnast rangelt eraldatud. Nii kujunes kloostrist omaette väike maailm, kus palvetati, töötati ning püüti pühasid tekste lugedes jumalikesse saladustesse süüvida.
Munkluse edu keskajal rajanes muu hulgas ka sellel, et mungad vastasid hästi tolle aja inimeste ettekujutusele pühadusest. Nad läkitasid nii päeval kui ka öösel Jumala poole palveid ja tõid inimeste hingede päästmiseks ohvreid. Seepärast peeti neist väga lugu ja munkade palvetel usuti olevat eriline kaal.
Kõrgkihtides oli levinud komme tõmmata vanaduses selga mungarüü ja minna elama kloostrisse. Sel kombel lootsid tolle aja rikkad ja vägevad kergemini taevariiki pääseda. Kuid kui valiti mungaseisus, siis tähendas see ühtlasi ka otsustamist kultuuri ja hariduse kasuks. Aadliperede võsudele oli see sõjakunsti kõrval pea ainus alternatiiv.
Esimene mungaordu
Euroopa munkluse rajajaks peetakse Itaalia munka Nursia Benedictust (u 480 – u 543). Ta asutas 529. aastal Monte Cassinos kloostri ja pani selle jaoks kirja ühiselureeglid, mida tuntakse Benedictuse reegli nimetuse all. Iga kloostrisseastuja pidi tõotama, et ta ei lahku kloostrist, järgib kloostrireeglit ja on kuulekas kloostri ülemale ehk antile. Munkade elu kulges rangelt kindlaksmääratud päevakava järgi, milles oli suur osa ajast hõivasid palved ja jumalateenistused. Ent erinevalt tollastest Egiptuse ja Süüria munkadest pidas Benedictus munkade puhul väga oluliseks ka elatumist oma enda käte tööst. Peale selle nõudis mungaelu pidevat vaimset tööd. Benedictuse reegel nägi ette 2-3 tundi vaimuliku kirjanduse lugemist päevas. Kõik alla 50-aastased kloostriasukad pidid lugema õppima. Igal kloostril oli oma raamatukogu, kool ja kirjutustuba. Kloostrite tähtis ülesanne oli ka vaeste eest hoolitseda.
Tänu Rooma paavsti toetusele muutus Benedictuse reegel peagi Lääne-Euroopas üldiseks ning 9. sajandil tehti see kõikidele kloostritele kohustuslikuks . Nii moodustus üleeu-roopaline ühte reeglit järgivate munkade vennaskond ehk Benedictuse ordu, mille liikmeid hakati kutsuma benediktlasteks. Nende väliseks tunnuseks sai must mungarüü.