Kas religioon avardab mõtteid või tapab neid (0)

Kas religioon avardab mõtteid või tapab neid.
Tunnen inimesi, kes ütlevad: “Mõtlemine, see ongi religioon!” Mul pole põhjust kahelda, et nad on selles veendunud. Tunnen teisi, kes väidavad vastupidist: “Religioon, see piirab mõtlemist!” või koguni: “Religioon ja mõtlemine on ju täielikud vastandid!” Niisama veendunult kui esimesed. Kuidas siis asjalugu on - kellel on tegelikult õigus? Selleks peaks esmalt defineerima mõisted mõtlemine ja religioon.
Albert Einstein on kirjeldanud mõtlemist kui mõistetega tehtavaid operatsioone. Tema järgi hõlmab mõtlemisprotsess mõistete loomist, mõistetevaheliste otseste funktsionaalsete seoste kasutamist ja meeleliste kogemuste suhestamist nende mõistetega. Mõtlemine on mõtete omamine . Mõte on asi ise, "subjektiivse ja objektiivse lihtne samasus" .
Religioon on väga lai mõiste. Arvatavasti on sõna religioon moodustunud kahest sõnast, milleks on religere ja religare . Esimene tähendas mingile tegevusele hoolikalt tähelepanu pööramist ja teise sõna all mõisteti millegi tugevasti kinnistumist.
Relgioonil on palju erinevaid definitsioone, ent enamikes neist pööratakse tähelepanu viiele tegurile: tunnetuslikule - inimene usub, et on olemas üks või mitu võimu, mis tema saatust määrab; emotsionaalne - inimene tunneb end olevat sõltuv üleloomulikest jõududest, millega ta püüab ühendusse astuda; tegevuslikule - inimene väljendab oma uskumisi teatud toimingutena (palvetamine, ohverdamine jne.), ühiskondlikule - religioosne tegevus loob ühendusi, mille liikmetel on ühesugune usuline taust ja kultuurilisele - religioonivormid on sõltuvuses konkreetsest ajast ja keskkonnast.
Religiooni ja mõtlemist võidakse näha teineteisele vastandlikuna. Religiooni võib vaadelda kui dogmaatilist ja totalitaarset maailmamudelit, mis ei õpeta inimesi mõtlema ning targutama , vaid uskuma. Juurdlemist, otsinguid ja kahtlemist vaadletakse sellises religiooni mudelis pahakspanevalt või mitte aksepteerivalt. Mõtlemist peetakse religioosset tunnet rüvetavaks ja moonutavaks ning religiooni oma olemuselt mõtlemisest sõltumatuks.
Saksa filosoofi Hegeli järgi see nii olla ei saa, sest just mõtlemine eristab inimest loomast ja religioon on inimesele ainuomane . Mina arvan samuti. Kõik inimesed on suuremal või vähemal religioossed. Mittereligioosset inimest pole olemas. Religioossus on inimesele kaasasündinud omadus. Mingit sekulariseerumist minu arusaamist mõõda toimunud ei ole ega saagi toimuda. Selles mõttes on küsimus, kas religioon soodustab või takistab mõtlemist, veidi arusaamatu, sest kuna kõik inimesed on religioossed ja kõik inimesed vähemalt mingilmääral mõtlevad, siis ei ole võimalik sellisel viisil sellele küsimusele vastust leida.
Kui me lahendame seda kui süllogismi, ja võtame esimeseks eeldusteks, et kõik inimesed on religioossed ja teiseks eelduseks, et kõik inimesed mõtlevad, siis järelduseks on, et ka religioossed inimesed mõtlevad.
Minu arvates kuuluvad seega mõtlemine ja religioossus lahutamatult inimeseksolemise juurde ja kumbki neist ei välista teist ega kutsu ka teist kuidagi esile. Seega, küsimusele, kas religioon soodustab või takistab mõtlemist ehk kas ta avardab mõtteid või tapab neid, vastuseks oleks, et ta ei tee mitte kumbagi.
Siiski, mingi seos religiooni ja mõtlemise vahel nagu oleks, seda ei saa ka päris eitada, ning seetõttu, ma üritaksin pigem vastata küsimusele kuidas religioon ja mõtlemine vastastikku teineteist mõjutavad, kas nad seda üldse teevad, ja kui teevad, siis kuidas religioon mõtlemist mõjutab, loodetavasti ei lähe see teemast liiga kaugele. Seda enam, et teema on juba iseenesest väga lai.
Probleem on selles, et religioon kui selline on nii lai mõiste, et selle vihmavarju alla saab igausugust kraami toppida.
Et seda teemat analüüsida, tuleks religioosseid nähtusi kuidagi grupeerida ja oletan, et seda on ka juba tehtud. Mina oskaksin eristada religiooni esiteks, tema arhailistes, maagilistes vormides, umbes nagu see esines kiviajal või siis telesaates Selgeltnägijate tuleproov . Teiseks võib religioossust käsitleda nii, nagu ta esineb suurtes maailmareligioonides: kristluses , islamis ja judaismis . Kolmandaks võiks vaadelda religiooni nii, nagu teda võib kohati ära tunda sellistes ideoloogiates nagu kommunism või fasšism. Ka näiteks isamaalisus võib võtta mingi religioosse vormi, näiteks Liidia Koidula luuletustes .
Kindlasti kõik eelpool mainitud religioossuse vormid mõjutavad tugevalt inimeste mõttemaailma erinev on ainult see, kuidas ja mis suunas nad seda teevad.
Seega, mina arvan, et näiteks teadlase jaoks oleks hea, kui ta ei oleks religioosne. Ei ühel, teisel, ega ka kolmandal viisil. Sest teaduses peab olema võimalik mõelda nii, nagu keegi varem veel mõelnud ei ole, vastasel korral ei sünniks ühtegi teaduslikku avastust. Ainult, et kuidas seda saavutada?
Teatavasti on teadlane kõigest oma ebamaisusest hoolimata ikkagi inimene, ja seega, nagu me juba eespool vaatlesime, religioosne olend . Parimal juhul võib tal endal olla illusioon , et tema mõtlemine on vaba igasugustest religioossetest mõjutustest. Või siis ikkagi halvimal juhul.
Olen kuulnud öeldavat, et religiooni puhul võib mõtlemine esineda madalamas , mittemõistelises, mittefilosoofilises vormis. Aga kes ütleb, et mittefilosoofiline mõtlemine on madalam?
Kas see, et lääneliku haridusega inimene ei saa aru, kuidas saab mõelds ilma aristootelliku loogika ja süllogismideta, ei näita hoopis mitte lääneliku hariduse enda piiratust. “Kas Jumal suudab teha nelinurkset kolmnurka?” Loomulikult suudab, sellepärast ta Jumal ongi. Jumal ei ole piiratud inimliku mõtlemisega, ei ole piiratud sellega, millest inimene aru saada suudab või millest ta aru saada ei suuda.
Seega, minge välja ja vaadake tähistaevast, kui juhtub olema pilvitu õhtu. Kui see ka mõtlemist ei avarda, ei tee seda küll mitte miski. Jumalakartus on tarkuse algus. Nii ütleb Jumala Sõna. Õigus, unustasin, tekstifundamentalism pidi mõtlemisele väga piiravalt mõjuma.
Üks mu hea sõber ütles mulle, et maailma kõige vabam inimene on hea peremehe ori. Ja seda sellepärast, et igal juhul on inimene kellegi või millegi ori. Kasvõi omaenda himude ja tahtmiste. Seega on hea peremehe ori võibolla ka kõige vähem piiratud mõtlemisega.
Kuid milline on hea peremees ? Hea peremees on kõige lähemal täiuslikkusele. Täiuslik on hea karjane , kes jätab oma elu lammaste eest.
Piiblis räägitakse silmahimust, lihahimust ja elu kõrkusest, kus tuleb kõik halb. Mõtlemise või intelligentsusega pole siin mingit tegemist. Kui, siis ehk niipalju, et intelligentne inimene oskab paremini oma tegusid õigustada. Eriti hästi oskab seda teha religioosne inimene, kelle käsutuses on mingi pühakiri. Mida kõike näiteks piiblist välja on loetud ja hoidku Jumal selle eest, mida sealt veel välja loetakse. Koraani ma ei tunne, kuid kahtlustan selles osas mingit analoogiat.
Seega, religioon ei avarda, ega tapa mõtteid, vaid ainult suunab neid. Ka kinnisidee on mõte ja veel vägagi intensiivne mõte. Niikaua , kui inimene elab, ta ka mõtleb. Ega asjata öelnud Decartes - Cogito ergo sum. Ning ka arstid hindavad inimese elusolemist entsefalogrammi järgi. See võib olla väga aktiivne ka väliselt koomas oleval inimesel. Aga, kui eeldada, et inimene elab igavesti, siis ei tapa tema mõtteid mitte miski, isegi mitte surm. Avardab inimese mõtlemist aga ainult kokkupuude Täiuslikuga, kokkupuude Jumalaga .