Kas Eesti kaotas demokraatia 1933 või 1934.aastal (0)

Kas Eesti kaotas demokraatia 1933. või 1934.aastal
Kaisa Kamenik
A83347
1930-ndate aastate sündmused Eesti Vabariigis on alati olnud mitmete vaidluste ja arvamusavalduste aluseks ning relevantsed ka tänapäeval. Sisepoliitiliselt võib olulisemateks sündmusteks tollal pidada 1933. aasta vabadussõjalaste poolt koostatud uue põhiseaduse vastuvõtmist ning aasta hiljem Pätsi ja Laidoneri poolt läbiviidud riigipööret . On levinud arvamus, et just uue, autoritaarsete sugemetega põhiseaduse vastuvõtmine andis Pätsile ja Laidonerile õigustuse riigipöördega demokraatia päästa. Järgnenud vaikiv ajastu aga kinnitas, et pigem asuti ise oma võimu kindlustama ja tüüriti autoritaarsuse poole. Kuna antud teema pakub väga palju erinevaid lähenemisnurki, siis proovin oma kirjatükis lähtuda sellest, mis põhjustel Eesti demokraatia siiski kaotas ning kas laiemas kontekstis oli sellel suurem osa vabadussõjalaste põhiseadusel või 1934. aasta riigipöördel.
Eesti majanduselu ja poliitiline süsteem sattusid kriisi 1930–ndate aastate alguses, kui majandussurutis riiki kõvasti pitsitas. 1932. aastal oli töötuid juba 32  tuhat . Levisid üldine rahulolematus ning parempoolsete nõudmised muutmaks põhiseadust, mis vähendaks Riigikogu suuri volitusi ning tugevdaks täidesaatvat võimu.1 Sellised meeleolud andsid juba aimu , et demokraatia võib ohus olla ning samal ajal polnud sellised tendentsid erilised – mitmel pool maailmas oli sama olukord, kus usuti vajavat täidesaatva võimu tugevnemist. Eestlaste demokraatiakogemus oli selleks ajaks olnud üsna üürike ning polnud veel nii juurdunud, et kriisiga ühiskonnas toime tulla. Majanduslikud raskused kujutavad demokraatlikule stabiilsusele kahtlemata ühte kõige üldisemat ohtu. Teisalt pakub majanduskriis just võimaluse demokraatia tugevdamiseks – mida kiiremini suudab riik sellest välja tulla, seda tugevamaks valitsev kord ka muutuks.2 Tahes tahtmata olid need Eesti jaoks olulised ajad, mis pani riigi ühiskonnakorra proovile.
Sellises ebakindlas poliitikamaastikul sündis ka Eesti Vabadussõjalaste Keskliit .1933. aastaks oli liikumine populaarsem kui üksi päris partei. Algne idee oli vabadussõjalastel olla mittepoliitiline , isamaalisele kasvatustööle, Vabadussõja mälestuse hoidmisele ja oma sotsiaalse olukorra parandamisele keskendunud organisatsioon .3 Võib öelda, et majanduskriisi aeg oli heaks hüppelauaks vabadussõjalastele ja tegelikult üldse äärmusparempoolsetele kogu maailmas aga seejuures tuleb mõista, et mingit järsku demokraatialt autoritaarsele valitsemisele üleminekut polnud Eestis vabadussõjalastel küll plaanis. Sellegipoolest oli 1933. aastaks sisepoliitiline olukord vägagi ülesköetud ja liikus jutte veresaunast ja vabadussõjalaste riigipöörde kavatsustest.4 1932. aasta 10. novembril esitasid vabadussõjalased Riigikogule oma põhiseaduse eelnõu: riiki juhib viieaastase ametiajaga president , kellel on dekreetide andmise, Riigikogu ja valitsuse laialisaatmise ning vetoõigus , Riigikogu on 50 liikmeline nõuandev organ ning proportsionaalse valimisüsteemi asemele isikuvalimised.5 See läks ka aasta hiljem rahvahääletusel läbi. Selle konstitutsiooni peamisi punkte analüüsides võib täheldada, et erinevalt 1920. aastal vastu võetud põhiseadusest, kus parlamendil oli suurim roll, andis vabadussõjalaste seadus küll presidendile suure võimutäiuse, mida siiski ei saa pidada suunaks autoritaarsuse poole. Eesti uue poliitilise kursi pidi määrama valitav president, kellest sõltus kuivõrd ulatuslikult uue põhiseaduse punkte kasutatakse.
Miks läks vabadussõjalaste eelnõu rahvahääletusel läbi ja kuivõrd reaalne oli nende oht demokraatiale? Ilmselt põhiseaduse punktid iseenesest polnudki nii tähtsad, vaid inimestele luges see, et uus seadus oli välja töötatud uue poliitilise jõu poolt, kes olid oma populaarsuse tipul – ehk siis põhiseaduse poolt hääletamine oli pigem poolehoiu avaldamine vabadussõjalastele ja protest valitsusele. Hilisem retoorika väidab, et kui vabadussõjalased võitnuks järgnema pidanud riigivanema valimised, siis oleks tabanud Eestit sama saatus Saksamaa ja Itaaliaga. Vabadussõjalaste sümpaatia kohta Hitleri võimuletuleku kohta on ka mitmeid tõendeid. 1933. aasta veebruaris -märtsis avaldas vabadussõjalaste ajaleht „Võitlus“ regulaarselt heakskiitvaid artikleid Hitlerist ja tema tegevusest.6 4.veebruaril ilmus samas ajalehes artikkel pealkirjaga „ Toompea puhtaks“.7 Selline ägedus hakkas muidugi muret tegema kõigile ning vabadussõjalased olid oma retoorikaga ehk juba liiale läinud, mis oli hilisematele riigipöörde õigustajatele hea materjal. Peamine süüdistus vabadussõjalaste aadressil on muidugi see, et nad oleks varem või hiljem ise riigipöörde korraldanud. See läheb aga loogikaga vastuollu, sest miks peaks populaarne ja tõusuteel olev poliitiline jõud korraldama võimu saamiseks riigipöörde.8 Vabadussõjalased oleksid võimule saanud demokraatlikult ning ei saa kindlalt väita, millise suuna nad riigi valitsemises oleksid võtnud . Kaasaegsed, nagu näiteks sotsialistide liider August Rei ei osanud ka öelda vabadussõjalaste välispoliitilise orientatsiooni kohta midagi.9 Kuigi neil oli ideoloogilises plaanis ühiseid jooni natsionaalsotsialistidega märkis vabadussõjalaste üks juhte, Artur Sirk, et fašism oleks Eestis mõttetu. Ta lisas veel, et vabadussõjalased on demokraadid omal viisil ja tunnustavad parteide olemasolu riiklikus seadusandlikus asutuses.10 1933. aasta põhiseadus oli riigi arengu üks etappe, mis oli vajalik läbi teha ning mida võib pidada uue ajastu tähiseks. Lisaks oli rahvahääletus aus ja rahvas ise soovis sellist muudatust – kõik käis demokraatlike tavade järgi.
12. märtsil 1934. aastal kindlustas riigipöörde järel oma võimu Konstantin Päts. Oletatavasti haaras ta võimu selleks, et vältida vabadussõjalaste võimulepääsu ja sellele järgnevat diktatuuri, kuid lõppude lõpuks oli tema ise, kes tüüris autoritaarse režiimi suunas. Demokraatia hävitati demokraatia kaitsmise egiidi all.11 Samas oli Pätsi ja Laidoneri kartus siiski õigustatud arvestades tollast rahvusvahelist olukorda ja levinud meeleolusid. Arvatakse, et globaalne mõju mingi režiimi püsimajäämisel on kaks korda suurem kui regionaalne.12 Teisalt on huvitav täheldada, et Päts oli Eesti riigi üks rajajaid ning oluline tegija vabariigi poliitikas kogu iseseisvusaja. Seetõttu on raske mõista, et Päts tuli võimule ainult selleks, et enda ambitsioone rahuldada. Tundub küll üsna idealistlik arvamus, kuid kindlasti oli Pätsi eesmärgiks ikkagi Eesti riigi heaolu. Selge on ka see, et riigivanema valimistel poleks Päts suure tõenäosusega võitnud – favoriidiks oli vabadussõjalaste Andres Larka , kellel paistis teiste kandidaatide ees olevat turvaline edumaa.13 Kuigi kokkuvõttes tuleb Pätsi tegevusviis hukka mõista, kuna see oli ebaseaduslik, peab mõistma, et nn. vaikiv ajastu, mis järgnes ei olnud kõige hullem võrreldes mõnede teiste riikide autoritaarsete režiimidega. Eesti oli 1930.aastate autoritaarsete režiimide hulgas vaieldamatult leebeim, kujutades endast üleminekuvormi demokraatia säilitanud, kuid tugeva parempoolse liikumise ja mõjuka põrandaaluse liikumisega Soome suunas.14 Oluline tähelepanek on siinjuures see, et riigipöördega alguses lepiti ja ka poliitilised erakonnad olid sellega päri. Kas tõesti kardeti vabadussõjalisi siis nii palju? Tuleb nõustuda arvamustega, et rahvas ja ilmselt ka Riigikogu oli väsinud sisepoliitilisest kemplemisest ning vabadussõjalaste vastane propaganda ja nende endi agressiivne suhtumine panid rahva riigipööret kergendusena võtma.15 See on aga ideaalne näide sellest, kuidas inimesed tõepoolest vajasid tugevat keskvõimu, kes vähemalt näiliselt korra majja lööks.
Arvatakse et Päts esindas selgelt teistsugust joont kui võimule pürgivad vabadussõjalased Tegelikult asus Põllumeestekogu 1933.aasta valimistel, kui hääletamisel olid uued põhiseaduseküsimused, Pätsi ärgitusel just nende ettepanekute taha. Päts hiljem märkis, et vabadussõjalaste ettepanek võitis just tema enda partei häältega.16 Vaevalt see oli populistlik otsus enda mainet parandada. Juba 1926.aastal esines Päts põllumeeste kongressil kõnega, milles kritiseeris kehtivat põhiseadust ja nõudis selle reformimist. Põllumehed esitasid siis Riigikogule seaduseelnõu , mis oli võrdlemisi sarnane hiljem vabadussõjalaste esitatuga.17 Nende kahe aspekti põhjal võiks eeldada, et Päts oli oma tuleviku valikutes kindel. 1933.aasta põhiseaduse vastuvõtmine andis talle hiljem võimaluse väita, et tema valitsus tegutses kehtiva põhiseaduse järgi. Siin tekib huvitav paradoks – ühest küljest mõistis Päts hiljem vabadussõjalaste põhiseaduse avalikult hukka, teisalt aga kasutas ise selle sätteid diktaatorlikuks valitsemiseks.18 Selline lähenemine eeldaks , et Eesti hülgas demokraatia juba 1933.aastal, kui uus põhiseadus vastu võeti, sest sellele toetus hiljem ka Pätsi režiim. 1933.aasta põhiseadus tegi vabariigi juhtivast mehest tugeva ja iseseisva täitevvõimuga valitseja. Eriti ohtlik tuleviku seisukohalt oli see, et uuel riigipeal oli õigus anda välja seadusi ja määrusi „riigile pealesunnitud eriolukordades“. Praktikas tähendas see seda, et riigipea võis riiki valitseda kas koos Riigikogu või ilma selleta.19 Selle järgi võib väita, et ideoloogilises plaanis öeldi mõnes mõttes demokraatiast juba 1933.aastal lahti. Eelkõige tähendas see seda, et peamine roll režiimi kehtestamisel oleks olnud riigijuhi isiksusel. 1933. aasta põhiseaduse esialgne analüüs poliitiliste režiimide mõõtesüsteemi Polity parameetrite alusel näitab, et selle rakendamine ei oleks iseenesest tähendanud Eesti muutumist ebademokraatlikuks.20 See jällegi toetab arvamust, et demokraatia kaotati siiski Konstantin Pätsi isiksuse tõttu ning mitte 1933. aasta põhiseaduse tõttu.
Kuigi on kindel, et faktiliselt kaotas Eesti demokraatia 1934.aastal Pätsi riigipöördega, peab sellegipoolest märkima 1933.aastal vastu võetud põhiseaduse rolli selles. On ilmne, et uut põhiseadust oli vaja tekkinud sisepoliitilises kriisis ning samuti oli selge, et see peab sisaldama endas täidesaatva võimu tugevamat positsiooni. Eesti riigile sai saatuslikuks see, et uue põhiseaduse töötasid välja just vabadussõjalased ning nende mainele teiste poliitiliste ringkondade seas mõjus halvasti ka samal ajal Euroopas levinud äärmusparempoolsuse populaarsus. Lisaks olid vabadussõjalased ka liialt agressiivsed, millega tõid endale kaasa teiste parteide vastuseisu . 1933. aasta põhiseaduse peamised punktid andsid eelduse tulevaseks tugeva presidendivõimuga riigiks, mille juhil oli võrreldes teistega poliitiliste jõududega suurem võim. Arvestades aga tollal ühiskonnas valitsenud suundumusi, oli see ka rahva sooviks, mis hääletusel ka väljendus . Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri 1934.aasta riigipööre olid aga ebaseaduslikud.
Kasutatud kirjandus

Przeworski, A, Alvarez , M, Cheibub, J. A, Limongi, F. Millest sõltub demokraatia elukestus? - Akadeemia 2005, nr. 1.

Eesti ajalugu VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Kirjutanud Ago Pajur, Tõnu Tannberg , Lauri Vahtre ...[jt.]; tegevtoimetajad Ago Pajur ja Tõnu Tannberg; peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu: Ilmamaa, 2005.

Eesti Vabariik 90: sündmused ja arengud . Koostanud Küllo Arjakas. Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, c2008.

Kenkmann, Peeter. Kas 1933. aasta põhiseadus lubas autoritaarset valitsemist? Tuna, 2009, nr. 3.

Raik , Kristi. Sirp : Kas Eesti kordab vanu vigu? 10.12.2004

Ruusmann, Ants. Eesti Vabariik, 1920 – 1940: sisepoliitiline areng. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 1997.

Zetterberg, Seppo. Eesti ajalugu. Tallinn: Tänapäev, 2010.

Turtola, Martti . President Konstantin Päts: Eesti ja Soome teed. Tallinn: Tänapäev, 2003.

Valge, Jaak. Eesti Ekspress : Eesti erakonnad toetasid Pätsi-Laidoneri riigipööret. 05.09.2008

Valge, Jaak. Eesti vabadussõjalased ja saksa natsionaalsotsialistid: ideoloogia, poliitiline taktika ja kontaktid. Tuna, nr. 3, 2009.
1 Seppo Zetterberg. Eesti ajalugu. Tallinn: Tänapäev, 2010, lk. 423.
2 A. Przeworski, M. Alvarez, J. A. Cheibub, F. Limongi. Millest sõltub demokraatia elukestus? – Akadeemia, 2005, nr. 1, lk. 52.
3 S. Zettenberg. Eesti ajalugu, lk. 424-425.
4 Eesti Vabariik 90: sündmused ja arengud. Koostanud Küllo Arjakas. Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, c2008, lk. 105.
5 Ibid ., lk. 105.
6 Ants Ruusmann. Eesti vabariik, 1920-1940: sisepoliitiline areng. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 1997, lk. 84.
7 Ibid., lk. 85.
8 Jaak Valge. Eesti Ekspress: Eesti erakonnad toetasid Pätsi-Laidoneri riigipööret. 05.09.2008.
9 Jaak Valge. Eesti vabadussõjalased ja saksa natsionaalsotsialistid: ideoloogia, poliitiline taktika ja kontaktid. Tuna, nr. 3, 2009, lk. 5.
10 Ibid., lk. 6.
11 Kristi Raik. Sirp: Kas Eesti kordab samu vigu? 10.12.2004.
12 Millest sõltub demokraatia elukestus? – Akadeemia, 2005, nr. 1, lk. 52.
13 S. Zettenberg. Eesti ajalugu, lk. 428.
14 Eesti ajalugu VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Kirjutanud Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Lauri Vahtre...[jt.]; tegevtoimetajad Ago Pajur ja Tõnu Tannberg; peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 24.
15 Eesti ajalugu VI, lk. 93.
16 Martti Turtola. President Konstantin Päts: Eesti ja Soome teed. Tallinn: Tänapäev, 2003, lk. 135.
17 Eesti ajalugu VI, lk. 87.
18 Peeter Kenkmann. Kas 1933.aasta põhiseadus lubas autoritaarset valitsemist? Tuna, 2009, nr. 3, , lk. 2.
19 M. Turtola. President Konstantin Päts, lk. 144.
20 J. Valge. Eesti Ekspress: Eesti erakonnad toetasid Pätsi-Laidoneri riigipööret. 05.09.2008
6