..............................................................................................2 1.2. Välimus.......................................................................................................................2 1.3. Elupaik .......................................................................................................................2 1.4. Toitumine....................................................................................................................3 1.5. Sigimine......................................................................................................................3 1.6. Areng.......................................................................................................................... 3 1.7. Ohustatus ja kaitse......................................................................................................3 1.8. Territoorium.....................................................................................................
Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini. Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna. Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub. Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju
rullib selle kokku ja tassib ise tagurpidi juurekänkra varju. Kui ta aga sätib und "maapealsesse koopasse", korjab ta lisaks samblale ka oksi ja ehitab midagi pesa taolist ning murrab noori kuuski pea kohale kokku. Mõnikord kaabivad karud endale maa sisse ehtsa uru, mägedes kasutavad aga taliuinakuks kaljukoopaid ja kivilahmakate vahelisi tühemeid. Taliuinaku kestus sõltub laiuskraadist. Karupojad Karude innaaeg on kesksuvel. Tiinus kestab umbes seitse kuud. Talvel sünnitab emakaru üks kuni neil, enamasti aga kaks karvadega kaetud pimedat poega, kes kaaluvad umbes 500 g. Nägijaks saavad need 30.elupäeval ja toituvad kuni viiekuuseks saamiseni ainult emapiimast. Karuema liigub poegadega koos kaks aastat, kuid perekonna huku korral indub juba samal aastal. Karu jäsemed Karudest jääb nende elupaika suurte mõõtmete ja kaalu tõttu maha mitmesuguseid jälgi.
metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikiides kadunud, olles sõilinud veel vaid suurematel metsaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. 3. Arvukus üle 500 isendi. 4. Elupaik ja -viis Elupaigana eelistab rabadega metsamassiivne, milles leidub tuulemurdu. Karud on aktiivsed videvikus ja pimedas, harva päevavalgel. Nad on üksikeluviisiga. Talve veedavad nad taliuinakus, mis kestab novembrist märtsi-aprillini. Sel ajal alaneb mõnevõrra kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Talveuni on kõige lühem vanadel isastel ja pikim poegadega emasloomadel. 5. Toitumine Karud on segatoitulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Elusaid loomi murravad segedamini põhjapoolsematel aladel elavad karud. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, neeti, kaera jne. Palju söövad nad ka erinevaid putukaid
metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. Arvukus Eestis Üle 500 isendi. Elupaik ja -viis Elupaigana eelistab rabadega metsamassiive, milles leidub tuulemurdu. Karud on aktiivsed videvikus ja pimedas, harva päevavalgel. Nad on üksikeluviisiga. Talve veedavad nad taliuinakus, mis kestab novembrist märtsiaprillini. Sel ajal alaneb mõnevõrra kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Talveuni on kõige lühem vanadel isastel ja pikim poegadega emasloomadel. Toitumine Karud on segatoidulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Elusaid loomi murravad sagedamini põhjapoolsematel aladel elavad karud. Peamiselt söövad nad
koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1-6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3-4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda. Pilt nr 2.
Poegadel on kaela ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu.magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub. inimese juuresolElusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on algul täiesti abitud ja suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata
Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elavad segametsades, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Samuti söövad nad veetaimi. Jooksuaeg on neil septembris-oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle. Tiinus kestab kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) poeg. Vaenlasteks on neile hundid ja teised suuremad kiskjad. Eestis on lubatud neile ka jahti pidada. Põder - Alces Hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on pikk ülamokk ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead. Suur loom toitub ainult taimedest
peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karusid on Eestis üle 500 isendi. Karu kaalub umbes 150...250 kg. KUS NAD ELAVAD? Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Pruunkaru veedab oma talve tihnikus või koopas. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. ELUVIIS. Enne talve tulekut hakkab karu endale pesa tegema. Karud kannavad puujuurikate vahele või koopasse sammalt, kuivi lehti, kulu ja kuuseoksi, et poegadega soe oleks. Talve veedavad nad taliuinakus, mis kestab novembrist märtsi-aprillini. Sel ajal alaneb mõnevõrra kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus
POEGADEL ON KAELA ÜMBER VALGE KRAE, MIS VAHETEVAHEL ON SÄILINUD KA VANALOOMADEL. KARULE ON ISELOOMULIK SEE, ET TA KÕNNIB TALLA PEAL. SELLE POOLEST SARNANEB TA INIMESEGA. HAMBAD ON TAL NÜRID NAGU KÕIGIL, KES SÖÖVAD NII TAIMSET KUI KA LOOMSET TOITU. ELUKOHT JA ELUVIIS KARUD EELISTAVAD ELADA SUURTES METSADES, MILLES ON TUULE POOLT MAHALANGETATUD PUID JA MILLES LEIDUB RABALAIKE. KARUD LIIGUVAD RINGI PEAMISELT VIDEVIKUS JA ÖÖSEL, HARVA PÄEVAL. PÄEVA AJAL NAD TAVALISELT MAGAVAD KUSKIL KÕRGE HEINA SEES VÕI MÕNES MUUS VARJULISES KOHAS, KUS NEID EI SEGATA. SEETÕTTU EI OLE ELUSAT KARU LOODUSES JUST KERGE KOHATA. TALVE VEEDAVAD KARUD TALIUINAKUS. 1 SEE KESTAB NOVEMBRIST MÄRTSI VÕI APRILLINI. SEL AJAL ON NEIL KEHATEMPERATUUR NATUKE MADALAM KUI TAVALISELT JA KA AINEVAHETUS AEGLUSTUB. TOITUMINE KARUD SÖÖVAD PEAMISELT MITMESUGUSEID TAIMI JA NENDE SEEMNEID NING MARJU. ÄRA EI ÜTLE NAD KA
okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda.
vaja palju jõudu koguda. Nad eelistav värskele lihale natuke roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. 5 Järglased Pruunkarul on jooksuaeg enamasti aprillist juulini. See on nii pikk muutuva pikkusega latentsperioodi tõttu. Emasloom on tiine tavaliselt 7-9 kuud. Pojad sünnivad tal jaanuaris, taliuinaki ajal. Ühes pesakonnas on tavaliselt üks või kaks poega, kuid harva võib olla ka kuni viis poega. Sündides on pojad täiesti abitud , ning suudavad ennast vaevalt nisadeni vedada ning piima imema hakata. Nende sünnikaal ei ületa poolt kilogrammi. Karupoegade silmad avanevad alles ühe kuu vanuselt. Emakaru imetab oma poegi 4-5 kuu jooksul. Esimese talve veedavad pojad emasloomaga koos. Kevade saabudes lahkuvad nad koos emaga talvekoopast siis on pojad juba nii tugevad, et jõuavad emaga ette võtta pikki rännakuid
Üsna liikuvad loomad, kes söövad kõike, millest jõud üle käib (roomajaid, kahepaikseid, pisinärilisi, siile, jäneselisi, kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi.
Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi. Võimsamaid sarvi kannavad põdrad tavaliselt 5–10 aasta
sügavale maa sisse kui ka laiuti tüvest väga kaugele. Loomakooslus Ilves ·Levik Eestis asustab kogu mandrit ja suuremaid saari. ·Elupaik ja -viis Eelistab suuremaid taigailmelisi metsi, kuid elab ka segametsades. Aktiivne valdavalt hämaras ja öösiti. ·Toitumine Tähtsaks toiduobjektiks on talle valgejänes. Murrab aga kõiki imetajaid kuni metskitse suuruseni ja linde. ·Sigimine Tiinus kestab 60...75 päeva. Pojad sünnivad aprillis...mais. Tavaliselt on pesakonnas kaks kuni kolm poega, harva kuni viis. Kodukakk ·Levik Eestis on kodukakk kõikjal levinud tavaline haudelind. ·Elupaik ja -viis Asustab põhiliselt kultuurmaastikku: parke, parkmetsi, segametsi. Eelistab lehtpuid, kuna nendes on pesa- ja varjepaikadeks enam sobilikke õõnsusi. Kodukakk on aktiivne peamiselt öösiti. ·Toitumine Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Karmi talve ja sügava lumikatte korral hukkub neid küllalt märkimisväärsel hulgal, kuna kakud
kanarbikuväljale. Nii võib kanarbiku õitsemise ajal kuulda hõredates metsades alati ühte kõrvulukustavat suminat, kui just väga kõvasti vihma ei pladista. Mesilased ja ka paljud teised putkad külastavas ilusa ilmaga lugematul arvul õisi, et hiljem oleks, millest toituda. Valminud kanarbikumesi on väga tume ja muutub kõvaks alles pika aja möödudes. Iseloomulik on veel kanarbikumee veidi mõrkjas või kibekas maitse. Ühelt hektarilt kanarbikuväljalt võib saada kuni 200 kilo mett. Kanarbik paistab algul väga leplik taim olevat: kasvab ta ju nadides tingimustes, kus vaid vähesed taimed peale tema hakkama saavad. Tegelikult on see pilt siiski petlik. Kanarbik lihtsalt on selline, et ta vajabki rohket kõrvetavat päikest. Ta on sellega harjunud ja suudab sellistes kohtades teisi taimi välja tõrjuda. Samas võib varjulisemas kohas kanarbik teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku
kuivanud taimi. Enne talveuinakut võib ta teha mitu sellist pesa, mille suuruseks on enamasti 2m3. Seepärast valivad nad endale tavaliselt sellise metsa, kus on palju puude poolt mahalangetatud puid. Eestis pole karukoopaid selle sõna klassikalises tähenduses leitud, poolkoobasteks võib pidada mahalangenud tüve alla kraabitud auke. Enamasti magab ta aga kokku kraabitud lehtede ja sambla hunnikul ning ,,koobas" selle peale tekib tänu tema ümber kuhjunud lumele. Karud magavad talveund novembrist kuni aprillini. Sellega seoses langeb nende kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Talveuinak erineb talveunest selle poolest, et kehatemperatuur langeb vaid paari kraadi võrra (talveune puhul langeb see nullilähedaseks). Seetõttu võib karu ka keset talve üles ärgata. Sigimine Jooksuaeg kestab mai keskpaigast juuni keskpaigani. Esimesel innaajal viljastamata jäänud emakarudel võib olla järeljooksuaeg. Tiinus kestab 195225 päeva. Sügisel on pikk
Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud.Poegadel on kaela ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini. Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub.Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett. Hunt-Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise
Mahamurtud loomal süüjakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Loomulikult ei ütle karu ära kaerast ega meest. Pruunkaru on tuntud kui ohtlik ja ettearvamatu kiskja. Tagajalgadele tõusnuna võib ta olla rohkem kui 3 meetri kõrgune ning on piisavalt tugev, et endaga hobust kaasa lohistada. Pruunkarud elavad enamasti metsas, kuigi nad eriti head puu otsa ronijad ei ole. See-eest võivad nad aga lühikese aja vältel väga kiiresti joosta. Seal, kus talved on külmad, magavad karud maa-alustes koobastes talveund. Talvel magab ta ligi 6 kuud ega söö midagi. Jaanuaris sünnivad emakarul koopas kaks kuni neli poega, kes püsivad vähemalt aasta otsa emaga koos. Sündides on nad vaid poole kilogrammi raskused, pimedad ja abitud. Pojad imevad emapiima ja kasvavad kiiresti. Kevade saabudes lahkuvad nad koos emaga talvekoopast siis on pojad juba nii tugevad, et jõuavad emaga ette võtta pikki rännakuid
punakaspruun, esineb ka heledamaid ja hästi tumedaid nn musti ondatraid. Levik: pärit Põhja- Ameerikast. Levinud Euraasia põhjaosas ja Kesk-Euroopas. Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu. Pilliroog, järvekõrkjas, tarnad, hundinui, limused. Sigimine; Monogaamne. Sigimine algab kui veekogud jääast vabanevad ning kestab kuni sügiseste külmade saabumiseni. Suve kestel poegivad 2-3 korda. Poegade arv 7-9. Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline
Kiimalohk – isane peksab maasse augu ja lõhnastab selle ära, mõlemad püherdavad selles ja see mõjub neile erootiliselt Viljastumise võimalikkus kestab ainult 1-2 päeva. Ühel aktiivsel pullil võib olla 7 emast. Jooksuaja tipp on septembris. Vasikad sünnivad aprillis- mais. Põdra sigimisnäitajad Kollakehi lehma kohta: 1,4-1,6 Looteid: 1,2-1,4 Vasikadi: 0,7-0,8 Vasikate osakaal populatsioonis: 25-30% Tiinus kestab 8 kuud. Suremus Põdral võib tekkida kuumastress. Ohustavad suurkiskjad. Upuvad kraavidesse, liiklusõnnetused. Toitumine Tendrofaag – sööb puulehti, -võrseid, -pungi ja –koort Suvel mingil määral rohttaimi, aga neid on tal raske kätte saada. Sööb suuremaid rohttaimi, näiteks põdrakanep. Kõige rohkem toitu saab kasest ja pajust. Kõige maitsvam puuliik on pihlakas, paakspuu, mõned pajud, kask kaa, aga vähem
......................... 7 Viigerhüljes.........................................................................................................................................8 Hallhüljes ........................................................................................................................................... 9 Vaenlased............................................................................................................................................ 9 Paaritumine ja sigimine.....................................................................................................................10 Kaitse.................................................................................................................................................10 Toitumine..........................................................................................................................................11 Väike meri, suur hüljes....................................................
lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10...14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine. Pojad sünnivad 90 päeva pärast - arusisalik sünnitab elusaid järglasi, olgugi et pojad arenevad siiski munas. Munad arenevad emaslooma kehas ning pojad kooruvad munemise hetkel. See on kohastumus niisketel ja jahedatel aladel elamiseks, sest soojematel aladel sigivad arusisalikud munemise teel. Noored sisalikud, keda on 3...10, tulevad ilmale juuli keskpaigas, jahedatel suvedel alles augustis. Sündides on nad 3,4...4 cm, kuid suve lõpuks 5...5,5 cm pikkused. Arusisalikud saavad suguküpseks 2. või 3. eluaastal kui loom on 75... 80 mm pikkune. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat. Arusisalik on looduskaitse all.
jõelamme, põlde jms. Seal püüab ta kõikvõimalike närilisi kuni mügride ja hamstriteni. Sageli rüüstab ka linnupesi. Ajal kui närilisi on vähe sööb konni, kalu jms. Toidurohkel ajal teeb aga toidu ülejääkidest varusid. Kärp püüab saakloomi mitte üksnes maapinnalt, vaid ka suuremate näriliste urgudes. Sageli asub pärast elama nende urgudes. (Loomade elu, 1987). Kärpidel ei ole kindlat jooksuaega välja kujunenud. Tiinus kestab neil 240...390 päeva. Pojad sünnivad neil aprillist juunini. Poegi on tavaliselt ühes pesakonnas 3...9 (erandlikult kuni 18). Poegade silmad avanevad alles pooleteise kuu vanuselt. Sama kaua kestab ka imetamine. Pesakonnad lähevad lahku sügisel. Noored isasloomad hakkavad sigima teisel eluaastal. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani, jäädes keskmiselt siiski viie aasta kanti (Eesti selgroogsed). Karva vahetab kärp
Inimest hundid üldiselt kardavad, ohtlikud on ainult marutaudis loomad. Kui varem elasid hundid kõikjal Euroopas, siis tänu jahimeestele hävitati nad pea kõikidelt läänepoolsematelt aladelt, taandades nende levila mägedesse ja Ida-Euroopasse. Tänapäeval on nende asuala siin aga tasapisi taas laienemas. Välimuselt on ta väga sarnane meie kodukoerale, kuid on suurema kehaehitusega. Kaalub keskmiselt 30-60 kilo, keha pikkus keskmiselt 150cm. Saavutab suguküpsuse 2-3 aastaselt, tiinus kestab 62-75 päeva ja poegib 1-12, harilikult siiski 4-7 kutsikat. Elab vabas looduses kuni 10-15 aastaseks, vangistuses aga kuni 20seks. Elab karjas kus on ligi 20 liiget, suurimates võib olla lausa kuni 38. Väga seltsiv loom. Esinemine Hunt asustab kõiki keskkonnatüüpe- arktilisest tundrast ja Venemaa steppidest kuni kõrgete mägede ja poolkõrbeteni. Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas,
isendit) sambla all, urgudes, liivastes aukudes, pehkinud kändudes, kartulikeldrites. On vastupidav madalatele temperatuuridele (öökülmad ei tekita talle kahju). · Toitumine Vees toitub veemardikatest (ujurid, kukrikud), limustest, sääsevastsetest, kalamarjast, konnakullestest ja teiste kahepaiksete kudust. Kuival maal toitub harva, sel juhul vihmaussidest, nälkjatest ja putukavastsetest. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Sigimine Sigimine algab 3...10 päeva peale vetteminekut. Isastel on silmapaistev pulmarüü - kõrge hari seljal ja sabal. Emane koeb 150...200 muna, mis kinnitatakse ühe või 2...3 kaupa veetaimede lehtede või okste alumisele küljele. Munad on piklikud, 4...4,5 mm pikkused ja 2...2,5 mm laiused. · Areng Embrüonaalne areng kestab 13...18 päeva ning see sõltub veetemperatuurist - 25 °C juures on areng kuus korda kiirem kui 10 °C juures. Kooruv vastne on 9...10 mm pikkune
htm) Sigimiselundkond Ümarussid on üksikute eranditega lahksugulised loomad, mis tähendab, et isassugurakud valmivad isasloomas, emassugurakud aga emasloomas. Isasloomadel on isassuguelunditeks raiad, kus valmivad spermatosoidid; seemnejuha ja paiskejuha. Lisaks sellele on isasloomadel sugutuselund spiikula. Emassuguelundkond koosneb paarilistest munasarjadest, munajuhadest ning emakast. Emassuguava paikneb ussi kõhtmisel küljel. Sugutamisel juhib isasloom oma spiikula emaslooma suguavasse. Spermatosoidid liiguvad amööbisarnaselt. Emaslooma suguteedes moodustuvad munad, mille viljastumine toimub 6 seemnehoidlates. Munad kas väljutatakse emassuguava kaudu või jätkub nende areng emaslooma kehas. Kui need kehas arenevad, väljuvad emase kehast vastsed. Munad on kaetud tiheda kestaga. Vastsetel on mitu arengujärku, mille jooksul nad ei pruugi täiskasvanud loomadega sarnaneda
Soolakassi eluiga on 14 aastat. Seda liiki võib leida meretasemest kuni 3500 meetri kõrguseni. Ta eelistab rohke taimekasvuga jõgede äärseid alasid, kuid teda leidub ka avatud metsaaladel, savannis ja soodes.Soolakass on osav ujuja ja ronija. ta toitub väikeimetajatest nagu jänesed ja erinevad närilised, samuti sööb ta linde,kalu, kahepaikseid ja roomajaid. Jahti peab ta nii maapeal kui puu otsast. Soolakassi sigimisaeg on detsembrist maini. Kassi tiinus kestab kuni 78 päeva. Pesakonnas on 1- 3 järglast. Emane kass toob oma järglased ilmale kivide all, puu õõnsuses või tihedas taimestikus. Pojad kaaluvad sündides 65-90 grammi. Pojad sünnivad pimedatena ja avavad silmad alles 8 päeva pärast peale sündi. Püsti suudavad nad seista juba 4 päeva pärast peale ilmale tulekut. Ema hoolitseb järglaste eest esimesed 8 kuud , peale seda alustavad pojad iseseisvat elu. Soolakassi levikuala hõlmab suurt osa Lõuna-Ameerikast
sigima, vaid ootavad kuni vesi on soojenenud umbes 16 ?C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad. Üldjoontes sarnaneb tiigikonna eluviis, sigimine ja areng veekonna eluga. Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad. Tiigikonn on looduskaitse all. Järvekonn Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonna elu on tihedalt seotud veega. Seal veedab ta kogu oma elu, väljudes kaugemale maismaale vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks on
Ränne Kodukakk on paigalind, kelle hulguliikumised jäävad tavaliselt 10 km raadiusse. Toitumine Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Konnad, sisalikud, mutid ja mardikad on tema menüüs samuti küllalt tähtsal kohal. Mõnedel juhtudel on esinenud spetsialiseerumist rästastele. Karmi talve ja sügava lumikatte korral hukkub neid küllalt märkimisväärsel hulgal, kuna kakud ei suuda paksu lume korral hiiri tabada. Sigimine ja areng Pesa tunneb ära iseloomuliku vooderduse järgi - kodukakk vooderdab oma pesa räppetompude kuiva puru, puupuru ja eelnevalt seal pesaõõnsuses elanud linnu sulgedega. Täiskurnas on 2...5 muna ja see on täis aprilli alguses. 8Musträhn Dryocopus martius Elupaik ja -viis Suured okasmetsad, männi-segametsad, eelistab hõredaid männikuid, raiesmikke ja põlendikke. Kogu pesitsusjärgse aja elab üksikult. Iseloomulik pesitsuseelne
Pulmad on nagu pulmad ikka: isased püüavad emaste vastu olla kenad, kuid omavahel siiski ärplevad, tülitsevad ja kaklevad. Isane meelitab emast mitu tundi, tema ümber tiirutades. Emane laseb armuaktiks seljaokkad maksimaalselt longu, kuid paarituvad nagu imetajad ikka . Silma järgi võib emase siili ära tunda ainult...isane siil. Kui kõik hästi läheb sünnib 49 päeva pärast emasel lehtedest ja rohust valmistatud pessa 6-7 poega. Algul on pojad pimedad ja paljad, mõne tunni pärast ilmuvad neile selga väikesed pehmed okkakesed. Paari-kolme nädala pärast tulevad silmad pähe, seejärel saavad nad veel paar nädalat tissi (umbes 40 päeva) ja siis mõni nädal hiljem peavad nad ise hakkama saama, nii kuidas keegi oskab. Loomariigis ei ole kombeks täiskasvanutel rügada laste heaks ja elada nende elu Poolteisekuuselt on noored siilid juba vanade moodi ja järgmisel kevadel veereb nende elu
nõrgenemise korral). 13 7. Pärn (Tilia) Rahvakeeles PÄRN, NIIN (murretes ka niids, niits, niider), LÕHMUS, PÄHN Pärnapuu hulk erinevaid nime tust annavad tunnistust sellest, et ta on Eestis levinud ja teada puuliik.Ta on meie rahvausundis hästi tuntud kui püha puu, sest pärn tänu oma aeglasele kasvule elab kaua, on põline. Pärnad on head meetaimed. Pärnaõiemett peetakse eriti heaks meeks. Keskmiselt pärnalt saab aastas 1630 kg mett, aga 1 ha pärnametsalt üle tonni. Igast pärnaõiest saab 25 ml mett. Meesaak oleneb liigist: mõnelt liigilt ei saa peaaegu üldse mett. Eriti rohkelt eritab pärn õienektarit hommikuti ja õhtu eel ning just siis külastavad mesilased pärnaõisi kõige rohkem. Eestis ei ole pärnal majanduslikku tähtsust, sest looduslikult kasvab teda meil väga vähe. Mütoloogia ja sümboolika Vanakreeka mütoloogias muutusid Philemon ja Baukis pärast jumalate
Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste hulka, kes on imetajatest ainsana võimelised tõeliselt ja kestvalt lendama. Nende eesjäsemed on kujunenud tiibadeks. Eestis elavad nahkhiired on putuktoidulised, toitudes enamasti öösel aktiivsetest putukatest, keda nad leiavad ultraheli- kajalokatsiooni kasutades. Päeva veedavad nad tardumuses hoonete pööninguil või puuõõntes. Emasloomad toovad suve keskel ilmale 1-2 poega. Sageli moodustavad poegivad nahkhiired kolooniaid, kus nad saavad hoida loodetele sobivat kehasoojust. Sündinud poeg võetakse enda külge klammerdunult kaasa öisele saagijahile. Natuke suuremad järeltulijad jäävad kuni lennuvõime saavutamiseni kolooniatesse. Kui mõned nahkhiireliigid (näiteks suurvidevlane) lendavad talveks soojematele maadele, siis näiteks lendlased kogunevad kas keldritesse või koobastesse ja jäävad talveunne, mis kestab oktoobrist aprillini
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
