Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kameeleon". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kameeleon, kameeleonid, kameeleone, lota, pung, sigimine, kehasisene, viljastumine, muneb, vastsündinud, kere, lapik, trummikilekokku kasvanud) ning haardsaba soodustavad liikumist puudel ja põõsastel; saba keerdub ümber oksade spiraalselt. Silmad liiguvad teineteisest sõltumatult, see võimaldab jälgida kogu ümbrust; silmi katavad poolkerajad laud, milles on ainult väike ava. Kameeleonidel ei ole trummikilet, seepärast ei suuda nad vastu võtta helisid. Neil on võime valguse, niiskuse, hirmu, nälja, ärrituse, janu ja muu sellise puhul muuta oma värvust ja mustrit. Kui kameeleon liigub lehtedeta oksale, muudab ta oma värvi kiiresti pruuniks, lehtedes jällegi roheliseks. Vastasega silmitsi seistes võib kameeleon muutuda isegi mustaks (kui ta on vihane). Värvus muutub sel moel, et naharakud muudavad suurust ja viivad neis leiduvad värviosakesed (pigmendid) kas nahapinnale lähemale või sügavamale naha sisse. Kameeleonid liiguvad väga aeglaselt. Saaki püüavad kehapikkuse, otsast kurikataolise kleepuva iminapana toimiva keelega, mille heidavad suust välkkiirelt
Kameeleoni tutvustus Liigid ● Kameeleonide liike on umbes 90. ● Enamik kameeleonidest elab Madagaskaril, Aafrikas (välja arvatud Sahara kõrbes) ja Lõuna-Aasia põõsastel ja puudel. Neid on ka Lõuna-Euroopas. Panther kameeleon Veiled kameeleon Välimus ● Kameeleonide kere on külgmiselt ● Silmad liiguvad teineteisest lapik. sõltumatult, see võimaldab jälgida kogu ümbrust. ● Tangitaolised haardjalad (varbad on rühmiti kokku kasvanud). Silmi katavad poolkerajad laud, ● milles on ainult väike ava. ●
Kameeleon. Kameeleonid kuuluvad soomussisalike alamklassi, soomuseliste seltsi ja kameeleoniliste alamseltsi. Alamseltsi kuulub ainus kameeleonlaste sugukond, mis hõlmab 4 perekonda – kokku umbes 90 liiki. Umbes 70 liiki s.o 90% kõikidest kameeleonlastest kuulub kameeleonide perekonda, mille eristustunnuseks on pikk keerduv haardsaba. Muus osas on selle perekonna liigid välisilmelt üsna mitmekesised ja omavahel hästi eristatavad mõõtmete, pea kuju ja tihti pea küljes
Lisaks sellele on soomuselistel haistmiseks lisaelund - Jacobsoni organ. Lõhna tundmiseks pistab loom aeg-ajalt oma kaheharulise keele otsad koos selle külge jäänud lõhnava aineosakestega suulaes avanevasse Jacobsoni organisse. Keel on mitmetel roomajatel ka kompimisorganiks. Kuulmine on enamikul roomajatel kesiselt arenenud - enamasti tuntakse vaid maapinna võnkeid. Kuidas roomajad sigivad ja arenevad? Roomajad on lahksugulised loomad, viljastumine on neil kehasisene. Sigimisperioodil tulevad ka vees elavad roomajad maismaale. Munad muneb emasloom enamasti sooja niiskesse kohta, kus tihti just päikesesoojus pojad välja haub. Roomajatel on otsene areng: munast väljuv roomaja on täiskasvanu sarnane, ainult mõõtmetelt pisem. Üksikud soomuselised on ka poegijad (nt. rästik). Nende munad jäävad emaslooma munajuhasse seni, kuni pojad neist kooruvad. EESTI ROOMAJAD Eestis elab 5 liiki roomajaid
kehatemperatuur langeb vaid paari kraadi võrra (talveune puhul langeb see nullilähedaseks). Seetõttu võib karu ka keset talve üles ärgata. Sigimine Jooksuaeg kestab mai keskpaigast juuni keskpaigani. Esimesel innaajal viljastamata jäänud emakarudel võib olla järeljooksuaeg. Tiinus kestab 195225 päeva. Sügisel on pikk latentsusperiood (loote areng peatub teatud staadiumis). Pojad sünnivad enamasti jaanuaris, siis kui ema magab. Poegadega emakarud on kevadel viimased ärkajad. Vastsündinud on väga pisikesed, abitud, pimedad, hambutud ja kõrvad kilega kaetud, kaal alla poole kilo. Paari nädala pärast arenevad kõrvad, kuu pärast saavad nägijateks. Pojad toituvad emapiimast (sarnane lehmapiimaga) kevade või varasuveni. Selleks ajaks kaaluvad nad juba 7-9 kg ning arenenud piisavalt, et emal järel käia ja süüa tahket toitu. Noorel emakarul 12, vanemal 23 poega, harva kuni 5. Vanemate emasloomade pojad on sünnil suuremad
...................................................................................................................................................75 Ainevahetus......................................................................................................................................................80 Erituselundid.....................................................................................................................................................81 Viljastumine......................................................................................................................................................83 3 ELUSLOODUS Elus Elutu
Kõrb. Kõrbed on kuiva kliimaga ning hõreda taimkattega troopika, lähistroopika ja parasvöötme loodusmaastik. Peamiselt on kõrbed mandri sisealal ja lääneserval. Kõrbed hõlmavad u.23% maismaast. Nad on tekkinud kas püsiva kõrgrõhkkonna, niiskete õhumasside liikumist takistavate mäestike ja mandrite lääneosas rannikualade sademetevähesust soodustavate külmade merehoovuste mõjul. Kõrbekliimale on iseloomulik temperatuuri suur kõikumine ööpäeva ja aasta jooksul (30-90 kraadini) Sageli puhub tugev tuul (samuun, tromb) või on ilm üldse ilma tuuleta. Taimkate on väga hõre - lehtedeta taimed, poolpõõsad, tava-ja turdpüsikud, kõvalehised ja lehitud võrapõõsad. Paljudel kõrbetaimedel on suur toiteväärtus (ka pärast kuivamist), neid tarvitatakse sööda-ja toidutaimedena, paljusid ravim-ja tehniliste taimedena. Paljude kõrbeloomade iseloomu
Sisalikud on meistrid põgenemises. Osad neist kasutavad selleks väledaid jalgu. Osad aga lihtsalt upuvad liivasse. Habeagaam Austraalia kõrbetes elav habeagaam muudab oma naha värvi. Hommikul on see tumedam, et soojust koguda, päeva peale aga muutub kahvatumaks. Kiskjate vastu pakub talle kaitset okkaline nahk. Nad tegutsevad varahommikul ja õhtuhämaruses. Päevaks ronivad põõsaste otsa, kus on jahedam. Nad söövad mitmekesist toitu, sealhulgas putukaid, linnumune, imetajate vastsündinud poegi ja kastemärgi taimi. Kraeagaam Austraalia poolkõrbetes elav kraeagaam ajab laiali kaela ümbritseva krae, et näida suurem ning vaenlasi minema peletada. Krae avaneb automaatselt, kui ärritunud sisalik suu avab. Nii näeb ta tõesti välja nagu draakon. Erinevalt teistest sisalikest on tal ka pikem saba. Kui see ei aita, sisalik ründab ja hammustab. Moolok Üks moodus kõrbes vedelikku hankida on otse õhust. Moolok on Austraalia kõrbetes elav sisalik
isassugurakud valmivad isasloomas, emassugurakud aga emasloomas. Isasloomadel on isassuguelunditeks raiad, kus valmivad spermatosoidid; seemnejuha ja paiskejuha. Lisaks sellele on isasloomadel sugutuselund spiikula. Emassuguelundkond koosneb paarilistest munasarjadest, munajuhadest ning emakast. Emassuguava paikneb ussi kõhtmisel küljel. Sugutamisel juhib isasloom oma spiikula emaslooma suguavasse. Spermatosoidid liiguvad amööbisarnaselt. Emaslooma suguteedes moodustuvad munad, mille viljastumine toimub 6 seemnehoidlates. Munad kas väljutatakse emassuguava kaudu või jätkub nende areng emaslooma kehas. Kui need kehas arenevad, väljuvad emase kehast vastsed. Munad on kaetud tiheda kestaga. Vastsetel on mitu arengujärku, mille jooksul nad ei pruugi täiskasvanud loomadega sarnaneda. (http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-10-1.htm) Ingerjad
veel liiga noored ja pojad on sageli eluvõimetud. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe, pesa on lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohk. Ilvesel sünnib 2,5 kuud pärast "pulmi" tavaliselt 1–3 poega, mõnikord võib neid olla ka 5 - igaks juhuks. Ema imetab poegi 2–4 kuud, siis hakkab neile õpetama lihasöömist. Emailves lõpetab imetamise, kui pojad on umbes pooleaastsed. Vastsündinud ilvesepojad kaaluvad 195–210 (harvem kuni 400) grammi ja on pimedad. Neil ei ole veel ilveste kõige märgatavamat tunnust – kõrvatutte; need muutuvad märgatavaks 40. elupäevaks ja arenevad täiesti välja alles 20. elukuuks. Ilvesepoegade kuulmekäigud on algul suletud kilega. Nägijaks saavad nad 12. päeval. 6 Kahe nädala vanuselt hakkavad tulema piimahambad. See lõpeb kolmekuuselt ja viiekuuselt hakkavad tulema
isendit) sambla all, urgudes, liivastes aukudes, pehkinud kändudes, kartulikeldrites. On vastupidav madalatele temperatuuridele (öökülmad ei tekita talle kahju). · Toitumine Vees toitub veemardikatest (ujurid, kukrikud), limustest, sääsevastsetest, kalamarjast, konnakullestest ja teiste kahepaiksete kudust. Kuival maal toitub harva, sel juhul vihmaussidest, nälkjatest ja putukavastsetest. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Sigimine Sigimine algab 3...10 päeva peale vetteminekut. Isastel on silmapaistev pulmarüü - kõrge hari seljal ja sabal. Emane koeb 150...200 muna, mis kinnitatakse ühe või 2...3 kaupa veetaimede lehtede või okste alumisele küljele. Munad on piklikud, 4...4,5 mm pikkused ja 2...2,5 mm laiused. · Areng Embrüonaalne areng kestab 13...18 päeva ning see sõltub veetemperatuurist - 25 °C juures on areng kuus korda kiirem kui 10 °C juures. Kooruv vastne on 9...10 mm pikkune
Ka linnustik sisaldab rohkesti endeemseid liike nagu emu, mustluik, kakaduu jt. Kõik Austraalias kasvatatavad kodu loomad on eurooplaste toodud. Metsistunud küülikud on tekitanud suurt kahju karjandusele. Kukkurloomad Sellesse kirevasse loomarühma kuulub ligikaudu 270 liiki, kes elavad Austraalias, Uus-Guineas ja selle lähedastel saartel ning Lõuna-Ameerikas. Kõige väiksem kukruline, Pilbara ningauis, võib kaaluda ainult 2g, suured kängurud aga kuni 90 kg. Kukkurloomade sigimine erineb teiste imetajate omast. Imetilluke väljakujunemata poeg jätkab pärast sündi arengut ema kukrus. Väikestel kukkurloomadel, näiteks Lõuna-Ameerika opossumitel, pole tõelist kõhukotti. Hiliskriidiajastul elas kukkurloomi kogu maailmas, nad olid kuni härjasuurused loomad. Enamiku imetajaliikide järglased arenevad emaslooma emakas, kus nad saavad toitu platsenta kaudu. Kukruliste loode viibib emakas ainult lühikest aega
LIHASTIK Lihastik on tugev ja massiivne, moodustab Paikneb enamasti kihtidena ja ümbritseb keha siseelundite kaitseks polstri või paikneb kimpudena keha sisemuses SELGROOGSED LOOMAD KÄSNAD EHITUS TOITUMINE SIGIMINE · väliselt ei sarnane loomaga keha · käsna pinnal on avad ehk poorid · sigivad pungudes meenutab karikat või silindrit, · nende kaudu liigub vesi kanalitesse · välispinnale tekkinud pungad jäävad ülemises otsas on ava heiteava kaudu tagasi välja tavaliselt emasloomaga ühendusse · keha toestavad sees tugirakud 1) · kaelusviburid panevad vee liikuma kolooniad
Paljunemine: eoste või puhmastega. Eoseelniitemastaim, isastaim (arenevad sugurakud) emasteaime peal hakkab eos arenema. Liigid: turbasammal, karusammal Tähtusus: niiskuse hoidajad, huumuse (turba) tekitajad, väikestele loomadele elupaigaks. 17. SÕNAJALGTAIMEDE ISELOOMUSTUS Sõnajalgtaimed koosnevad lehtedest, varrest, juurest, risoomist (maa alune vars). Sõnajalg paljuneb eostega. Alguses tekib eelleht, see järel tekivad sugurakud, toimub viljastumine ja areneb uus taim. Paljunemine: eossüdamekujuline eelleht isassuguorganid emassuguorganid --> viljastumine uus taim Sõnajalgtaimed jagunevad sõnajalgadeks, osjadeks ja kolladeks. Enamus sõnajalad kasvavad metsas. Sõnajalal on kahelisulgjad lehed, mis asetsevad korrapärase lehtrina. Samuti on lehed pikad ja suured. Sõnajala lühivars asub aga mullas risoomina, veel on tal ka juur. Sõnajalg on näiteks laanesõnajalg, kilpjalg, Maarjasõnajalg. Osjad on kuusesarnased taimed
Peajalgsete kehas on tindinääre. Tindinääre paikneb soole tagaosa lähedal ja on sellega ühenduses. Vajaduse korral paiskavad nad välja portsu tinti, mis muudab vee sogaseks ja võimaldab vaenlase eest põgeneda või saaki jahtida. Peajalgsed muudavad oma värvuse keskkonnale vastavaks. Paljud neist helendavad. Peajalgsed sooritavad rändeid. Peajalgsed on lahksugulised loomad, kelle areng on otsene. Isasloom asetab oma kombita abil seemnerakud emaslooma mantliõõnde. Kui emasloom muneb, toimub ka munarakkude viljastamine. Peajalgsed asetavad munad merepõhjale ning valvavad neid. Pärast järglaste koorumist nad surevad. Peajalgsed liiguvad raketi põhimõttel. Liikumise alustamiseks imeb loom mantlihõlma abil vee mantliõõnde ning suleb selle siis mantli hõlmal olevate nn. "nööbikestega". Järgnevalt suruvad mantli lihased vee jõuliselt läbi pea alumisel küljel paikneva lehtri ava välja. Väljapaiskuv veejuga lükkab looma edasi tagumine ots ees.
armastavad elada üksinda. Tema keha on läikivroheline. Pea küljes on tundlapaar ja lendamiseks kaks tiivapaari. Lüliliste jalgade lõpus on küünised, millega on pinnast kergem kinni hoida. Vajaliku vee saab prussakaherilane kätte okstelt, kuhu koguneb kastevesi. Valmikud toituvad nektarist, vastsed aga prussakate kehas, keda emaherilased nende jaoks püüavad. Emane püüab putuka kinni, halvab selle astlatorkega ning veab urgu. Mürgist halvatud, kuid veel elava prussaka sisse muneb ta ühe muna. Taimed Taimed kasutavad erinevaid viise vee kogumiseks ja efektiivseks kasutamiseks. Mõned kõrbete õistaimed elavad ainult paar päeva, kuid nende seemned võivad olla mullas aastate jooksul, kuni üks tugev vihmahoog laseb neil kiiresti suurteks taimedeks kasvada ja õitseda. Enamusel kõrbetaimedel on kas pikad sügavale ulatuvad juured, mis võimaldavad kasutada põhjavee
ronijad ja seetõttu hangivad osa oma toidust just puudelt. Aktiivsed on nad peamiselt öösel, kuid liiguvad ringi päevasel ajalgi. Jaguarundi toitub väikeimetajatest, lindudest, roomajatest, konnadest ja kaladest. Poegi toidetakse sarnaste loomadega. Jahti peavad jaguarundid varahommikul ja õhtul peamiselt maapinnal , kuid vajaduse korral ka puude otsas. Jaguarundid on üksikud loomad väljaarvatud sigimise hooajal. Troopilistel aladel pole sigimine sessoonselt piiratud, muudel aladel on hooaeg kaks korda aastas: mais ja augustis. Tiinus kestab emastel kuni 75 päeva, mille järel sünnib ühte pesakonda 1-4 järglast. Esimesed neli nädalat pojad urust ei lahku. Poegi hakatakse emast võõrutama teisel elukuul, mil ema hakkab õpetama jahipidamist. Täieliku iseseisvuse saavutavad järglased umbes 10 kuuselt. Sigimisvõimelisteks muutuvad loomad 2 kuni 3 aastaselt.
punakaspruun, esineb ka heledamaid ja hästi tumedaid nn musti ondatraid. Levik: pärit Põhja- Ameerikast. Levinud Euraasia põhjaosas ja Kesk-Euroopas. Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu. Pilliroog, järvekõrkjas, tarnad, hundinui, limused. Sigimine; Monogaamne. Sigimine algab kui veekogud jääast vabanevad ning kestab kuni sügiseste külmade saabumiseni. Suve kestel poegivad 2-3 korda. Poegade arv 7-9. Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline
Talvel ristikut ja kõrrelisi. Mäger on kevadel ja varasuvel harilikult rohkem lihatoiduline, hilissuvel- ja sügisel sööb enam taimset toitu.( Euroopa imetajad) Järglased Paaritumine toimub enamasti aprillist juunini, üsna tavaline ka juulist septembrini. Paaritumine kestab 15- 60 minutit. Poegimine alates jaanuari keskpaigast, kõrgaeg märtsist aprillini. Suguküpsus saabub isastel 9-18 kuuselt, emastel 1-2 aastaselt. Tiinus kestab 7 nädalat. Pesakonnas on keskmiselt 3 poega. Vastsündinud pojad on roosad, halli siidise karvaga. Silmad avanevad umbes viiendal elunädalal. Kutsikad jäävad urgu umbes kaheksaks nädalaks. ( Euroopa imetajad) 9 Saarmas ( Lutra Lutra ) Kehaehitus ja välimus Saarmal on pikk sale keha, lühikesed jalad, pikk jämeda tüveline ja ühtlaselt ahenev saba. Tal on lai koon ja väikesed kõrvad. Kõikide varvaste vahel on tal ujulestad
Kala on voolujooneline ning nahk on kaetud soomustega, värvus seotud tema elupaigaga. Kaladel on põhiliselt kaheosaline süda, mis pumpab verd lõpustesse ja kala kehasse. Kalade ainevahetus on aeglane ning seetõttu on nad kõigusoojased. Kalad on lahksugulised: emaskalade munasarjades valmivad munarakud (marjaterad) ning isakalade seemnesarjades seemnerakud (niisk). Kudemise ajal väljutatakse muna- ja seemnerakud vette. Seega on kaladel kehaväline viljastumine. Viljastunud marjateradest arenevad suure rebukotiga vastsed, kes mõne aja pärast muunduvad oma liigikaaslaste sarnasteks maimudeks. Areng maimudest suguküpsete kaladeni kulgeb erinevatel liikidel erineva kiirusega. Tähtsus looduses-tähtis lüli toiduahelates. Tähtsus inimesele-toiduna, ravimitööstuses, kalakasvandus, tööstuslik tooraine, ilukaladena, teaduslikeks katseteks. KAHEPAIKSED-jäsemed, õrn ja paljas nahk, nahahingamine, hingamiseks on kopsud, neil on
ripsloomadest. 1 RIIK LOOMARIIK Alamriik: KÕRVALHULKRAKSED HÕIMKOND KÄSNAD Puuduvad spetsiaalsed koed ja organid. Kaks rahukihti: väline dermaalkiht ja siemine gastraalkiht. Sültjas vahekiht – vahehüüvend ehk mesoglöa. Vee ajavad liikuma kalusviburrakud. Okistest toes. Nn. irrigatsioonisüsteem. Sugutu kui ka suguline sigimine KLASS KLAASKÄSNAD ränidioksiidist okised, hapra ehitusega, sageli klaasisarnased, süvamere loomad n. veenusekorv KLASS LUBIKÄSNAD kaltsiumkarbonaadist okised, sageli vaasikujulsed, suhteliselt väikesed ja värvitud n viikkäsn KLASS: PÄRISKÄSNAD 90% käsnadest, mitmesuguse välimusega, sageli värvilised n pesukäsn, järvekäsn, jõekäsn Alamriik: PÄRISHULKRAKSED Kahekihilised, enamikus radiaalsümmetrilised. Kehasein 2 kihiline: välimine ektoderm, sisemine entoderm
Sissejuhatus Haid on väga huvitavad kalad. Nad inimestele pakkunud kõneainet, sest nad on ka inimesele ohtlikud ja omapärased. Paljud hailiigid on suured ja ohtlikud kiskjad. Selles referaadis kirjeldan huvitavamaid hailiike ning annan ülevaate nende paljunemisest. Hailaadsete ülemseltsi kuude seltsi kuulub 20 sugukonda. Maailmas elab kokku 370 hailiiki, kellest igaühel on oma elupaik ja viis. Aga enamikule neist on omane aeglane sigimine ja väike järeltulijate hulk. Seetõttu on need loomad eriti tundlikud hävitamisele ja arvukuse kõikumistele. Paraku satub päevas umbes 3000 haid juhuslikult kalapüünistesse, mitmesugustel eesmärkidel toiduks, medikamentide valmistamiseks, aga ka lihtsalt spordiks või siis supelrandade ohutuse tagamiseks püütakse neid ka otseselt. Olulisel määral on kannatada saanud haide sigimis- ja toitumispaigad
Stabiilne sisekeskkond - homöostaas - püsiv keemiline koostis, püsiv happesus, püsisoojastel püsiv temperatuur. Tagatakse ainevahetuse regulatsiooni kaudu. Alamatel organismidel pole sisekeskkond nii stabiilne. 5. Paljunemisvõime - suguliselt või mittesuguliselt. • Alamad organismid mittesuguliselt (pooldumine, eostega, vegetatiivselt kehaosade abil). • Suguline paljunemine hulkraksetel organismidel isas- ja emassugurakkude abil. Toimub viljastumine ja sügoodist areneb uus organism. Sugurakkudega antakse järglastele kaasa geneetiline informatsioon. 6. Arenemine ja kasvamine - kvalitatiivsed muutused organismis. Algab viljastumisest või vanemorganismist eraldumisega mittesugulisel paljunemisel. Kujunevad uued sise- ja välistunnused, toimub kohanemine keskkonnaga. Areng, kas otsene või moondeline, alati lõpeb surmaga. Surm sõltub organismi geneetilisest infost ja keskkonnast. 7
1. Ainuraksete hulka kuuluvad mitmesuguse kehaehitusega üherakulised loomad. Nagu kõigil rakkudel on ka ainuraksetel loomadel olemas rakutuum, milles sisaldub pärilikkusaine nende paljunemiseks.. Ainuraksete põhiliseks tunnuseks on see, et nad koosnevad 1-st rakust, milles toimub kogu nende elutegevus. Ainuraksed on seega iseseisvad organismid, kellel on olemas kõik elusorganismidele iseloomulikud omadused - ainevahetus, ärritatavus, liikumine ja sigimine. Ainuraksed on levinud üle kogu maailma. neid elab kõikjal: meredes, mageveekogudes, pinnases. Ainuraksetest moodustub näiteks rohelise kile puutüvede varjupoolsele niiskele küljele. Paljud ainuraksed on ka parasiidid, elades teiste elusolendite sees ja nende arvelt. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid. Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liiguvad ja võivad haarata toitu.
hürda võib liikuda aeglaselt ühest kohast teise.kui kehapoole lihaskiud lühenevad kaldub loom selle külje suunas. toitumine Tema toiduks on veesliikuvad väiksed loomad:sõudikud,vesikirbud jt vähikiesed.võib ka kalamaimust jagu saada sigimine 1)Kevadest sügiseni sigib hüdra pungudes.hüdra keha välispinnale moodustab pung mis hakkab kasvama.2)suguliselt sigib ta sügisel.siis arenevad tema kehas sugurakud. MEDUUS kehaehitus Lai kumer keha mis meenutab vihmavarju Liikumine Meduusid liiguvad oma keha järsult kokku tõmmates.keha alt välja paiskuv vesi lükkab looma edasi. Paljunemine Tema elutsüklis on nii meduusi-kui ka
KAKUD Kakkusid on kokku 133 liiki, enam kui 20 neist on ohustatuna võetud Maailma Punasesse Raamatusse. Pärast päikeseloojangut lõpetab enamik linnuliike toiduotsingud ja vaatab endale turvalise ööbimispaiga. Kakkude kohta see ei kehti, sest väga paljud neist lendavad jahile just hämariku saabudes. Jahti peavad nad pimedas, sest nad näevad öösel paremini kui päeval. Need varjuna liikuvad kütid avastavad saagi tänu oma suurepärasele nägemisele ja kuulmisele. Kui saaklooma asupaik on kind
.............................................................................................6 Seedeelundkond.........................................................................................6 Vereringeelundkond...................................................................................6 Erituselundkond.........................................................................................7 Sigimine.................................................................................................................7 Luukalad............................................................................................................................8 Välisehitus.............................................................................................................8 Siseehitus.................................................................................................
Sama pesa võivad hakid kasutada aastaid järjest. Hakid on suhteliselt lärmakad linnud ning eriti kui neid palju koos on, kostab nende kisa kaugele. Üksiku haki häälitsuseks on hõlpsasti äratuntav, terav ja järsk "kjakk-kjakk". Hakid ei ole toidu suhtes eriti valivad, kuigi eelistavad loomset toitu - putukaid ja nende vastseid, pisinärilisi, linnumune- ja poegi, kuid söövad ka igasuguseid seemneid. Linnalinnuna maitsevad talle ka prügikastidest leitavad toidujäätmed. Hakk muneb 4...6 muna aprilli keskpaigaks ning haub neid 19...20 päeva. Hakipojad lendavad pesast välja umbes juuni keskel. Talveks enamik vanalinde ei lahku, vaid jääb paigale. Üksnes noored linnud rändavad talveks lõuna poole - Ida-Saksamaale, Poolasse ja Kaliningradi lähistele. Osa aga hulgub talvel ringi, lennates pesapaikade ümbruses siia-sinna. Hakk toob inimesele kasu, hävitades suurel hulgal kahjurputukaid, kuid samal ajal võib ta väikelinde nende pesadest välja tõrjudes
°C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad. Üldjoontes sarnaneb tiigikonna eluviis, sigimine ja areng veekonna eluga. Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad. Tiigikonn on looduskaitse all. Rabakonn Rabakonn on pisike, 5...7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade hulka, on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega, mis muudab ta rohu, kõdunevate lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks. Rabakonn on levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede- äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad
Neuron- annab erutust edasi, selleks on ta pikk ja tal on pikad jätked Leukotsüüt- kaitseb organismi. Leukoplaste on mitmete erinevate ülesannetega: osad toodavad antikehi kui samas osad teostavad fagotsütoosi, selle jaoks on neil kujunenud võime muuta oma keha kuju Sperm- viljastumine- selleks on tal palju mitokondreid, ise on väike ja kiire, valguniidist vibur annab võime kiiresti liikuda. Munarakk- viljastumine, tema ülesanne on hakata poolduma ja tekitada loode, selleks on ta suur ja palju varuaineid sisaldav. Erütrotsüüt- transportida hapniku kehas- selleks on ta võimalikult ,,tühi", hemoglobiin aitab hapniku siduda, pole väga paljusid organelle. Trombotsüüd- vere hüübimine- selleks on ta ehitus väga habras ja aitab tekitada fibriini 29.Tea mõisteid difusioon, eu- ja prokarüoot.
Salastatud kool Salastatud 8. klass Mõnda huvitavat Austraalia loomastikust Uurimistöö Juhendaja õp Salastatud Tartu 2011 Sisukord Sissejuhatus.........................................................................................................3 1. Austraaliale iseloomulikumad imetajad..................................................................4 1.1. Ainupiluliste selts.....................................................................................................4 1.2. Kukruliste selts.........................................................................................................5 1.3. Kiskjaliste selts.........................................................................................................7 1.4. Jänese
Tartu Gümnaasium 10.a klass Kaslased Referaat Aine: Juhendaja: Tartu 2010 Üldiselt kaslastest Kaslased on loomade sugukond, mis kuulub kiskjaliste seltsi ja imetajate klassi. Esimesed kaslased tekkisid umbes 30 miljonit aastat tagasi. Enimtuntud kaslaste esindaja on kodukass, kes esmakordselt kodustati umbes 10 000 aastat tagasi. Teised tuntud liigid on nn suurte kasside hulka kuuluvad lõvi, tiiger, leopard, jaaguar, gepard ja puuma. Kaslasi on muidu 37 liiki ja neid jaotatakse väikesteks ja suurteks kassideks. Öeldakse, et loomade kuningas on lõvi ja seega kuulub ta suurte kaslaste hulka. Veel on suured kaslased tiiger, lumeleopard, jaaguar jt. Need kaslased möirgavad. Väikesed kassid on näiteks kodukassid. Nemad nurruvad möirgamise asemel. Eestis elavad liigid on ilves ja kodukass. Kaslased on nõtke ning kiire lihaselise kehaga. Nad on kohastunud kestvaks jo
Tartu Savann referaat geograafias 2008/09 õppeaasta 1 Sisukord 1. Sissejuhatus lk 3 2. Asend lk 3 3. Kliima lk 3 4. Mullastik - lk 3 5. Taimestik lk 4 6. Loomastik lk 4 8 7. Inimeste põhilised tegevused lk 8 ja 9 8. Looduse probleemid lk 9 9. Kokkuvõtte lk 9 10. Kasutatud kirjanudus lk 10 2 Savann Suuremad savannid on levinud Aafrikas ja Ameerikas; vähem leidub neid Aasias ja Austraalias. Savannid ulatuvad põhjapoolkeral 16-18° põhjalaiuseni, lõunas aga ületab nende levikupiir lõunapöörjoone. Savannid hõlmavad Aafrikas tohutu suure ala (kuni 40% mandri pindalast). Savanni ilme muutub vastavalt aastaajale. Kuivaperioodil rohi närtsib, paljudelt puuliikidelt varisevad lehed ning savann omandab kollaka varjundi. Kõrvetava kuumuse käes kuivab kõik. Tarvitseb aga hakat
annaabi.ee 
