Kalevipoeg eessõna + I-V osa kokkuvõte (4)

Kalevipoeg
F. R. Kreutzwald
Eessõna
Autor soovitab meenutada unustusse jäänud mälestusi Eesti ilust . Juttu on ka elust – selle haprusest ja muredest . Kreutzwald räägin veidi ka oma elust ja soovib, et kuulataks tema lugsuid Kalevipojast.
I
Esimene lugu jutustab sellest, kuidas Kalevipoeg leiab endale naise. Põhja piiril Tara tammemetsa ääres elasid kolm venda. Suureks saades rändas üks Venemaale ja hakkas kaupmeheks , teine läks Turjamaale ja sai seal vapraks sõjameheks. Kolmas vend, Kalevipoeg, aga istus põhjakotka selga ja lendas Viru randa . Sinna rajas ta oma riigi ja sai selle maa esimeseks valitsejaks. Läänemaal elas üks noor lesknaine. Ühel hommikul karja ajades leidis ta metsast kana , tedremuna, varesepoja. Kodus pani ta muna kana alla hauduma, varesepoja viskas aga kirstu taha. Aja möödudes läks perenaine vaatama ja nägi et kanast oli kasvanud ilus neiu , kelle nimeks sai Salme ja tedremunast teine tütar Linda . Varesepojast kasvas aga orjatüdruk. Aeg läks ja Salmel hakkasid käima kosilased , kelle seast Salme valis tähe. Linda valis oma kosjalkäijatest Kalevipoja.
II
Kaua elas Kalev Lindaga õnnelikult ja valitsesid rahvast. Viimaks tundis ta, et surmatund on lähedal. Ta rääkis Lindale , et kui kolmas poeg juba suureks kasvab, tuleb poegade vahel tuleb valida ka valitseja. Pärast seda heitis vana Kalev voodisse ja enam ta ei tõusnud.. Seitse päeva leinas Linda teda. Nii kaevas Linda ise haua, sängitas mehe muru alla. Sinna peale kandis hulga kive, et kalm tulevastele põlvedele silma paistaks. See on praegune Toompea. Üht rasket kivirahnu kandes väsis lesk ära ja kivi libises käes. Linda istus kivile ja valas kaua pisaraid. Nii tekkis ta pisaratest Ülemiste järv. Kurvastuse kergenduseks sündis aga Lindale poeg ning kohe hakkas ta vägevuse märke näitama. Pärast Kalevi surma käis Lindal palju kosilasi , kuid Linda saatis kõik kosilased koju tagasi. Teiste hulgas käis ka tuuslar , Soome tuuletark. Tuuslar ähvardas Lindat kättemaksuga. Ajapikku sai Linda kosilastest rahu.
III
Kolmanda laulu algus näitab üht tükki Kalevipoja poisikesepõlvest. Vennad lähevad kolmekesi metsa jahile. Muist tapetud elajaid, nõnda kui teiste nülitud nahad kannab noorem vend oma õlal. Mehed istuvad metsa varju väsimust puhkama ja hakkavad ajaviiteks laulma. Vahepeal viinud Soome tuuslar ema neil kodunt, kellega ta kaugemale ei jõudnud kui Iru mäele, kuhu jumalik vägi röövli maha pillutanud ja Linda kivipakuks moondanud, et karsket leskenaist keegi kiusama ei pääseks. Pojad leiavad koju tulles pesa tühjana ja õue pealt jälgi, ning aimavad halba. Noorem vend läheb esiteks isa hauale, sealt merekaldale vaatama, kas ehk kuskile ema jälgi järele jäänud.
IV
Neljandas laulus hakkab noorem vend Soome poole ujuma. Põhjanael ja Vana Vanker taevalael juhivad teda mereteel, kuni ta ühe saare kaldale jõuab ja natuke väsimust puhkab. Uinudes tahab ta parajasti silmi laugutada, kui tütarlapse kena laul talle kõrva tungib. Kalevipoeg meelitab vastulauluga piigat enese poole, kartes astub tütarlaps samm-sammult ligemale ja istub viimaks noore mehe kõrvale. Enne kui koit tõuseb, olid noored südamed ennast ühendanud. Äkitselt kui unenäost ärgates hakkab piiga kiljuma, vanemad arvavad kisa esiteks unenäoks, siis kargab Saare-taat asemelt, sasib vembla kätte ja tormab vaatama, mis tütre kisa sünnitanud. Võõra mehe tugev kuju kahandab tema julgust , tütar ei julge pisarais silmi tõsta, aga Kalevipoeg, eksitust märkamata, küsib kohkumata, kas ehk Soome tuuslar eile õhtul siit mööda sõudnud. Saare-taat ei ole teda näinud. Ta küsib Kaelvipojalt kust maalt ja soost noormees sündinud. Kalevipoeg räägib oma päritolust, aga saades isa ja ema nime avaldatud, kohkub tütarlaps, tuigub kaldaservale ja kukutab ennast sealt merre. Kalevipoeg viskub sedamaid tema järel merepõhja, aga vilu sügav sängike ei anna saaki enam tagasi. Mure kadunud ema pärast ei anna talle mahti tütarlast kahetseda, ta ujub edasi.
V
Viiendalaulu hakatusel leiame Kalevipoja Soome rannast, kus ta värske hommikuõhu vilus väsimust puhkama läheb. Ümbritsev rahu uinutab ta sügavalt magama. Peale seda läheb ta taas eite otsima . Viimaks silmab ta mäeharjalt orgu, orus Tuuslari talu ja peremeest puude varjus puhkamas. Kalevipoeg tõmbab noore tamme juurtega tükis maast, laastab oksad küljest, et tugeva vembla saab, millega edasi läheb, maapind sammude all vankumas. Ehmudes ülesärganud tuuslar leiab vaevalt aega pihutäie udusulgi põuest võtta ja nõiasõnul elustatuna lendama puhuda: suled, tuuletiivulläbistikku keereldes, moondavad endid raudriides sõjameesteks, jala- ja ratsavägi langeb kangele mehele peale. Lühikese ajaga nuiab tema need oma vemblaga maha, et mitte üksainuski eluga ei pääse. Võidetud tuuslar tunnistab koledale vaenlasele oma süüd, kuidas ta lese röövinud, aga Irumäele ära kaotanud. Kalevipoeg arvab tema jutu valeks ja lööb ta maha; hakkab siis ema otsima, nuusib õues ja toas kõik nurgad läbi, aga ei leia kuskilt. Siis langeb ta tööst ja südamevalust väsinuna magama. Üks lahke unenägu tuleb teda trööstima; Linda laulab nooruse ilul kiige peal. Sest nähtusest märkab ta, et ema enam elus ei ole.