Kala osad (0)

C.R. Jakobsoni  Gümnaasium
NATO
Uurimistöö
Sigrid  Randjärv
11b klass
Viljandi 2003
Sisukord
S
  issejuhatus        
 ....... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
1.M
 
is on NATO ?                                                  
 ................................................. . . . .
1.1. 
 
Alliansi  taust                                                  
 ................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
1.2. K
 
uidas NATO töötab                                                                           
 .......................................................................... . . .
1.3. J
 
ulgeoleku ülesehitamine partnerluse kaudu    
 ... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
1.4. N
 
ATO laienemine                                                
 ............................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
1.5. E
 
esti  ja NATO                                                                   
 .................................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
1.6. E
 
estlaste arvamus liitumisest                                          
 ......................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
1.7. E
 
esti osalus rahuoperatsioonides                           
 .......................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
1.8. R
 
ahvusvaheline kaitsealane koostöö                                                     
 .................................................... .
2.U
 
urimise etapid                                                     
 
 
....................................................
 
2.1. E
 
simene grupp                                                   
 .................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
2.2. 
 
Teine grupp                                                                          
 ......................................................................... . . . . . . . . . . . . . . . . .
K
  okkuvõte          
 ......... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
K
  asutatud kirjandus                
 ............... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
L
  ühendid                                              
 ............................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
Lisa 1
 
2
Sissejuhatus
NATO on pühendanud suurema osa viimasest kümnendist julgeolekusuhete 
arendamisele paljude uute partnerriikidega Euroopas ja Kesk- Aasias ning nende vahel.1 
Kuna Eesti on valinud tee ühinemisele Euroopa- Liiduga, on väga aktuaalseks saanud 
ka ühinemine NATOga. Sellel teemal üritasingi arutleda ja välja selgitada, kas NATOga 
liitumine muudaks midagi paremaks või halvemaks. 
Materjali uurimistöö tegemiseks sain brošüüridest, raamatutest, ajakirjadest ja 
internetist.  Nendest  allikatest saadud informatsiooni koondasin 1. peatükki. Ankeetide põhjal 
kirjutasin 2. peatüki.
1 Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partneritele. 2002, lk 3.
3
1.Mis on NATO?
Põhja- Atlandi leping, millele kirjutati alla 4. aprillil  1949. NATO liikmesriike on 19 ja 
partnerriike 27. Esimene peakorter asus Londonis, 1950. ja 1960. aastatel asus Pariisis ja praegu 
asub Brüsselis. Peasekretäriks on Lord Robertson. NATO tuumikpõhimõtted on:
1. rahvad saavad kindlustada oma julgeolekut üksnes koostööd tehes 
2.Euroopa ja Põhja- Ameerika on unikaalne , ühiste väärtuste ja huvide kogukond
Rajatuna neile aluspunktidele on NATOl jätkuvalt võtmeroll efektiivse kriisilahendajana ja 
julgeolekualase koostöö usaldusväärse raamistikuna kogu Euro- Atlandi piirkonnas.
Leping on tegelikult lihtne dokument. Algab lühikese paragrafiga, milles edastatakse, et 
leping sõlmitakse ÜRO harta vaimus ning hartast, milles sätestatakse liikmesriikide põhilise 
kohustused üksteise ja alliansi, kui terviku suhtes. "Artikkel 3 on kollektiivse kaitse planeerimise 
aluseks ja kohustab liikmesriike nii üksikult kui ka kollektiivselt hoidma ja arendama om 
kaitsevõimust."1 Põhja-Atlandi leping on alates 1949. Aastast kindlustanud oma liikmesriikide 
julgeoleku. NATO on ümber korraldanud oma poliitilised- ja sõjaalised struktuurid , kohandades 
need rahuvalve  ja  kriiside  lahendamiseks seotud ülesannete täitmiseks.2
NATO on allians, mis on rahu säilitamise ja tuleviku julgeoleku kindlustamise tugi. Oma 
ülesannete täitmiseks vajab NATO täpset koordineerimist, komisjoni ja plaani koostajat poliitilisel 
tasemel ning kaitse- ja sõjalises valdkonnas. NATO on pühendanud suurema osa viimasest 
kümnendist julgeolekusuhete arendamisele paljude uute partnerriikidega Euroopas ja Kesk- Aasias 
ning nende vahel. Kuigi alliansi võtmerolliks jääb kollektiivse kaitse kindlustamine oma 
liikmesriikidele, on NATO kohandanud ka selleks, et aidata taagada suurenenud julgeolekut Euro- 
Atlandi piirkonnas  tervikuna . Tänapäeval on allianss  põhjaliku uue julgeolekusuhete  kogumi 
keskseks  käivitajaks kogu selle piirkonnas. 46 riiki- NATO liikmed,  endised  Varssavi pakti riigid ja 
isegi neutraalsed riigid - on üheskoos õppustel, aruutavad ühiselt julgeolekuküsimusi ja viivad koos 
läbi isegi rahutagamisoperatsioone. "Selle kõikehõlmava  raamistiku  väärtus on väga selge. Kõigil 
1 NATO ja tema  partnerriikide  roll. 1999, lk 3.
2 NATO ja tema partnerriikide roll. 1999, lk 4.
4
riikidel on struktuur, mille kaudu nad saavad tugevdada oma julgeolekuhuve. Pole vaja mingeid 
väikesi jäiku piirkondlikke liite. Pole vaja ühepoolseid lahendusi. Programm "Partnerlus rahu nimel" 
ja Euro- Atlandi Partnerlusnõukogu abil on üles ehitatud uus julgeolekusuhe üksteise kaasamise ja 
koostöö suunas. Juba üksnes see on minu arvates minevikuga võrreldes suur muutus ja oluline panus 
tulevaste põlvkondade turvaliisusesse."1 
NATO sisemine struktuur väljendab koostöö tsiviil- ja poliitiliste vaatekohtade ning neid 
toetava sõjaliste struktuuride vahelisi suhteid. Sellistes valdkondades nagu poliitilised eriteadlaste 
nõupidamised, kaitse  planeerimine  ning poliitilise relvastusalase koostöö, side, õhutõrje ja 
relvajõudude logistiline  toetamine  on moodustaanud eri komiteed, kelle ülesandeks on tegevuse 
planeerimine ja Põhja- Atlandi Nõukogule või NATO kaitseplaneerimisekomiteele sobiva 
tegevussuuna valimisel soovituste  olekuga  seotud majandusküsimustes, puudustes ja kaitsetööstuse 
tsiviilotstarbeliseks muutumine. Kõik komiteed, kellel ülesandeid  antud valdkondades, toetavad  
oma töö ettevalmistamisel ja jätkamisel liikmesriikide  vahel saavutatud konsensuse osas 
rahvusvahelises ametkonnas ja rahvusvahelise sõjaväestaabi asjakohaste osakondade poolt tehtud 
tööle. NATO on ka oma liikmesriikide ja partnerriikide vahelise tiheda koostöö foorumis sellistes 
asjades nagu tegevuse planeerimine tsiviilõnnetuste puhul, katastroofiabi ning teaduse- ja 
keskkonnaprogrammid. NATO juhib ka mitut tähtsat rahvusvahelist vahetusprogrammi, mis 
puuduutavad NATO ja tema partnerriikide huvitavaid teadus- ja keskkonnaprobleeme. Nende 
programmide kaudu teatatakse kõrgetasemelist teaduslikku uurimistööd, soodustatakse riikide 
teadus- ja tehnoloogiaresursside  arendamist  ning muudetakse rahvusvahelise koostöö tegemise 
kaudu võimalikuks kulutuste vähendamine. 2
1 Lord Robertson, Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partneritele. 2002, lk 3.
2 NATO ja tema partnerriikide roll. 1999, lk 3.
5
1.1. Alliansi taust
I maailmasõja järel  leidsid Ida- ja Lääne- Euroopa, et külm soda on nad teineteisest 
ideoloogiliselt ja poliitiliselt eraldanud ning Ida- Euroopa sattus Nõukogude Liidu mõjusfääri. 1949. 
aastal moodustasid 12 riiki mõlemalt poolt Atlandi ookeani Põhja- Atlandi Lepingu Organisatsiooni 
ehk NATO, vastukaaluks ohule, et NL üritab laiendada oma mõjusfääri Ida- Euroopast 
kaugemale.NATO, kui sõjalise- ja poliitilise organisatsiooni roll on kollektiivse kaitse tagamine 
igasuguse relvastatud kallaletungi  puhul ning demokraatia arenguks ja majanduse kasvuks vajaliku 
turvalise keskkonna kindlustamine.
NATO asutajaliikmed olid Belgia, Kanada , Taani, Prantsusmaa,  Island , Itaalia, Luxembourg, 
Holland , Norra, Portugal , Suur Britannia  ja Ameerika Ühendriigid.Riigid olid kohustatud kaitsma 
üksteist sõjalise kallaletungi korral, mis on suunatud ükskõik kelle vastu nende seast. 1950. aastate 
alguses  ilmnes , et lääneriigid kardavad NL- du otseseid ja kaudseid mõjusfääri suurendamise 
katseid. Sellest tulenevalt suurendasid NATO liikmesriigid oma jõupingutusi, et arendada edasi 
sõjalisi struktuure, mis olid vajalikud ühise kaitsekohustuse elluviimiseks. Sellest hoolimata jäi 
NATO poliitiliselt juhitavaks organisatsiooniks, mis teenis kõigi oma liikmete huve. Põhja- 
Ameerika vägede  kohalolek  Euroopas ei julgustanud NL-tu lootma õnnestunud kallaletungile, vaid 
aja möödudes said endistest vastastest hoopis liitlased. Aastal 1952 liitusid  alliansiga Kreeka ja 
Türgi, aastal 1955 Saksamaa Liitvabariik ning aastal 1982 Hispaania . Lääne- Euroopa ja Põhja- 
Ameerika saavutasid  enneolematu  stabiilsuse taseme.
Allianss koosneb 19 liikmesriigist, kuid tema tegevus on kõrgel tasemel ja  tihedas  
partnerlussuhtes paljude teiste riikidega. Alates 1990. aastatest  on loodud regulaarsed kontaktid 
endiste Varssavi pakti riikide ja taasiseseisvunud endiste NL- du vabariikidega, luues   esmalt  Põhja- 
Atlandi Koostöönõukugu, mis nimetati umber Euro- Atlandi Partnerlusnõukoguks, ning hiljem 
programmi “Partnerlus rahu nimel.” Järgmisteks olulisteks sammudeks olid Tšehhi Vabariigi, 
Ungari ja Poola vastuvõtmine NATO-sse ning koostöö arendamine Venemaa ja  Ukrainaga .
Vastamaks Euroopa uuele julgeolekusituatsioonile, tegi NATO läbi põhjaliku sisemiste 
uuenduste protsessi. Erilist tähelepanu pöörati NATO sõjaliste struktuuride ja relvajõudude 
ümberkujundamisele, et ühendus saaks uute partnerriikidega tegeleda kriiside lahendamise, 
6
rahuvalve ja rahu tagamisega. Tegelikult võttis NATO juba enne protsessi lõpule viimist ette sõjalisi 
operatsioone endist Jugoslaaviat puudutavate ÜRO resolutsioonide jõustamiseks ja nende täitmise 
jälgimiseks. 1995. aastal Bosnias ja Hertsegoviinas sõja lõpetanud Daytoni rahulepingu 
allakirjutamise järel mängis NATO võtmerolli, luues rahutagamisväed ja seejärel stabiliseerimisjõud 
selleks, et kindlustada lepingu täitmise ja panna alus rahule tulevikus. 1999. aastal sekkus allianss 
konflikti  Kosovos , alustades  Jugoslaavia  Föderaalse Vabariigi vastu õhukampaaniat, eesmärgiga 
peatada jäme inimõiguste  rikkumine   Kosovo albaanlaste suhtes. Peale selle on NATO välja töötanud 
ka kaitsesuutlikkuse initsiatiivi, Euroopa julgeoleku- ja kaitseidentiteedi ning loonud 
massihävitusrelvade keskuse, mis otsib võimalusi parandada alliansi reageerimisvõimet nende 
relvade kasutamisest tulenevale ohule ja nende leviku tõkestamisele.1
 
1.2. Kuidas NATO töötab
NATO edukuse üheks võtmeks on tema konsensusel  rajanev otsustamis protsess. 
Hääletussüsteem puudub ja kõik otsused peavad olema ühehäälsed. Enne oluliste otsuste tegemist on 
tihti tarvis ulatuslikke konsultatsioone ja arutelusid. Sellisel süsteemil on 2 peamist eelist : esiteks 
peetakse lugu iga liikmesriigi suveräänsusest ja sõltumatusest ning teiseks oleks see et, kui otsus on 
vastu võetud, toatavad seda kõik liikmesriigid täielikult ja on kohustatud seda täitma. NATO kõige 
tähtsamaks otsuseõiguslikuks organiks on Põhja-Atlandi Nõukogu, kus iga liikmesriiki esindab 
suursaadiku tiitliga  alaline  esindaja. Teda toetab diplomaatilisest personalist ja nõuandjatest koosnev 
rahvuslik delegatsioon. Nõukogu tuleb suursaadikute tasemel kokku vähemalt üks kord nädalas. 
Välisministrite, kaitseministrite ning aeg-ajalt ka  riigipeade  ja valitsusjuhtidega toimuvad Nõukogu 
kohtumised regulaarselt. Töö tõhustamiseks on Põhja-Atlandi Nõukogu loonud mitmeid komisjone 
ja planeerimisgruppe. Need  organid  kohtuvad samuti erinevatel tasanditel kas NATO poliitilises 
peakorteris Brüsselis või erinevates liikmesriikides. NATO-t juhib peasekretär, kelleks on Lord 
Robertson. Ametisse nimetatakse ta  neljaks  aastaks. Peasekretäri kohale saab ühe liikmesriigi 
rahvusvaheliselt tuntud kõrgem riigitegelane. Ülesandeks on juhtida Põhja- Atlandi Nõukogu  ja 
muude aluliste NATO organite koosolekuid ning aidata liikmesriikide vahel saavutada üksmeelsus. 
Alliansi igapäevase töö juures toetab teda rahvusvaheline personal.
1 Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partnerriikidele. 2002, lk 4- 8 .
7
NATO-l puuduvad iseseisvad relvajõud. Enamik NATO käsutuses olevaid relvajõude on 
täieliku rahvusliku juhtimise all kuni nad määratakse liikmesriikide poolt täitma  ülesandeid, mis 
ulatuvad kollektiivsest kaitsest uute missioonideni nagu rahuvalve ja rahu tagamine. Poliitiliste- ja 
sõjaliste struktuuride roll on tagada poliitilised volitused ja ühtne sõjaline planeerimine, mis on 
vajalikud, et rahvuslikud relvajõud saaksid neid ülesandeid täita. NATO struktuurid peavad tagama 
ka korraldusliku poole, mis on vajalik relvajõudude ühtseks  juhtimiseks , koolituseks ja õppusteks. 1
NATO-l ei ole võimu teiste liikmesriikide üle ega  volitust  kedagi  sundida  midagi tegema. 
NATO-l ei ole sõdureid ega sõjalisi jõude. Liikmesriikidel  on. Kui liikmesriigid otsustavad, et 
NATO peaks mingid teatud olukorras vajama sõjalisi jõude, siis pannakse jõud NATO käsutusse. 
NATO ei tee otsuseid ega oma volitust otsustada. Otsuseid teevad liikmesriigid Põhja-Atlandi 
Nõukogu istungil . 1
1 Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partnerriikidele. 2002, lk 9- 10.
1 Räägime NATOst. 2001, lk 18.
8
1.3. Julgeoleku ülesehitamine partnerluse kaudu
Ehitades dialoogi ja koostöö kaudu üles usaldamist ja mõistmist endiste vastastega, on olnud 
julgeoleku ja stabiilsuse tugevdamine NATO ümberkujundamisele oluliseks sihiks. Üheks esimeseks 
sammuks selles suunas oli Põhja- Atlandi Koostöönõukogu loomine 1991. aastal. Pärast 
ümbernimetamist Euro- Atlandi Partnerlusnõukoguks on sellest saanud peamine konsultatsioonide ja 
koostöö foorum NATO ja mitteliikmesriikide vahel. Solidaarsust Euro- Atlandi Partnerlusnõukogu 
kõigi liikmete vahel on väljendatud ka ühise  vastuseisuga  terrorismile. Mõistes hukka terroristide 
rünnakud Ameerika Ühendriikidele 11. septembril 2001. aastal, lubasid Euro- Atlandi 
Partnerlusnõukogu liikmed teha kõik jõupingutused terrorismi vastu võitlemiseks ning kinnitasid 
oma usku partnerlusse ja koostöö ideaalide võitu.1944. aastal  tutvustas  NATO programmi “ 
Partnerlus rahu nimel.” See kavandati partnerriikide  abistamiseks  nende relvajõudude 
ümerkujundamisel, et  relvajõud saaksid täita nõuetele vastavat rolli  demokraatlikus  ühiskonnas. 
Rahupartnerlusprogramm, kohandatuna iga riigi individuaalsetele vajadustele, pakub võomalusi 
praktiliseks koostööks paljudes erinevates valdkondades ja võimaldab osalejatel valida sellest 
programmist just nii palju või nii vähe, kui nende julgeolekuvajadused nõuavad. Tegevus ulatub 
sõjalistest õppustest ja õpikodadest seminaride ja koolituskursusteni. Erilist tähelepanu pannakse 
relvajõudude muutmisele läbipaistvamaks. Rahupartnerlusprogrammi abil saadud kogemused on 
andnud silmapaistva panuse selles osalenud riikidevahelisse koostöösse. 1997. aastal rajasid NATO 
ja Venemaa ning Ukraina  ja NATO oma kahepoolse koostöö ametlikumale alusele see tähendab, 
NATO- Vene alaline ühisnõukogu ja NATO- Ukraina  komisjon loodi julgeoleku küsimusi 
puudutavate regulaarsete konsultatsioonide ja arutelude  soodustamiseks . Kohtumistel arutatud 
küsimused ulatuvad rahuvalvest  Balkanil , kriiside lahendamisest ja massihävitusrelvade leviku 
pidurdamisest kaitsealaste  muudatuste , keskkonnakaitse  ja tsiviilhädaabi planeerimiseni. Nii 
Venemaa, kui Ukraina koos teiste partnerriikidega on osalenud NATO rahuvalve missionides 
Bosnias ja Hertsegovinas. Aastal 1999 peatas Vene Föderatsioon oma osaluse NATO- Vene alalises 
ühisnõukogus seoses teravate erimeelsustega NATO ostuste osas tegutseda sõjaliselt 
humanitaarkatastroofi vältimiseks Kosovos. Kui siiski pärast kriisi lõppemist nõusus Venemaa 
andma vägesid Kosovo rahvusvaheliste relvajõudude koosseisu. Panuse on andnud ka Ukraina 
9
relvajõud. Koostöö ja konsultatsioonid NATO ja Venemaa vahel alalise ühisnõukogu raames 
jätkusid 2000. aastal.1      
1.4. NATO laienemine
1990. aastate alguses jõudsid mitmed Ida- Euroopa rigid järeldusele, et nende 
julgeolekuhuvid oleksid tulevikus kõige paremini kaitstud siis, kui nad ühineksid Põhja- Atlandi 
alliansiga. Kolm endist partnerriiki- Tšehhi Vabariik, Ungari ja Poola- kutsuti alustama 
ühinemiskõnelusi ning 1999. aasta märtsis said nad NATO liikmeteks, mille tulemusel liikmesriikide 
arv kasvas üheksateistkümneni. NATO laienemine on kacvandatud muutma  Euroopat tervikuna 
turvalisemaks ja stabiilsemaks ega kujuta endast ohtu ühelegi riigile. See tehti selgeks alliansi 
kohustusega mitte paigutada vägesid ega tuumarelvi uute liikmete territooriumile. 1999. aasta 
aprillis , Washingtoni tippkohtumisel, rõhutasid NATO juhid, et liikmeid tuleb veel juurde. NATO 
riikide valitsused väidavad, et alliansi laienemine on vahend julgeoleku edasiseks laiendamiseks. 
Aastal 1999 käivitas NATO liikmelisuse saavutamise tegevuskava MAP, et abistada huvitatud 
partnerriikide liitumiseks valmistumisel. Kava  toetub  kolme uue liikme liitumiskogemustele ja 
pakub huvitatud riikidele praktilisi nõuandeid ja abi individuaalsete programmide kaudu ning 
keskendub liikmestaatusega seotud küsimustele. Kandidaatidelt eeldatakse omakorda teatud 
poliitiliste eesmärkide täitmist, sealhulgas territoriaalsete vaidluste rahumeelset lahendamist, 
demokraatlike protseduuride ja õigusnormide austamist ning demokraatliku kontrolli oma 
relvajõudude üle.2
1 Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partnerriikidele. 2002, lk 11- 12.
2 Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partnerriikidele. 2002, lk 13- 14.
10
1.5. Eesti ja NATO
21. novembril 2002. aastal Prahas toimunud NATO riigipeade ja valitsusjuhtide 
tippkohtumisel esitati Eestile koos  Bulgaaria , Leedu, Läti,  Rumeenia , Slovakkia  ja Sloveeniaga 
kutse  asuda  liitumisläbirääkimistele NATO- ga. Eesti läbirääkimised NATO- ga toimusid 2003. aasta 
jaanuaris. Liitumisläbirääkimistele kutsutud riikide liitumisprotokollid allkirjastati liikmesriikide 
suursaadikute poolt Bsüsselis 2003. aasta 26. märtsil. Liitumisprotsess peaks olema lõppenud 2004. 
aasta  maiks . Vahepealsel periodil kaasatakse Eestit üha rohkem NATO töösse. Eesti osalust NATO 
üritustel suurendatakse ja toimuvad Eesti riigi kaitsesüsteemi praktilised integratsioonid NATO- sse. 
Samuti jätkub senine koostöö MAP protsessi raames. Eesti esitas NATO- le reformide  ajakava , mis 
kajastab Eesti  samme  NATO- ga liitumisel. Kui kõik plaanipäraselt kulgeb, saab Eesti NATO 
täisliikmeks 2004. aasta mais.
Suure tähtsusega on meie sõjaline valmisolek ning suutlikus endale võetud kohustuste 
täitmine. Sellel eesmärgil on 2004. aasta kaitse-eelarve koostamisel peetud eriti tähtsaks ressursside 
efektiivset planeerimist ja kasutamist NATO- ga koostöös seatud eesmärkide saavutamiseks. 
Sisemajanduse kogu käivest 2 % kulutamine riigikaitsele on hädavajalik just meie kaitsevõime 
arendamiseks  ja ajateenijate teenistustingimuste parandamiseks. Kaitsejõudude struktuur ja arengu 
eesmärgid keskpikkaks periodiks ( Arengukava 2015) kiideti Vabariigi Valitsuse poolt heaks 2002. 
aasta sügisel. Kavas esitatakse Eesti kaitsejõudude perspektiivne struktuur ja arengueesmärgid kuni 
aastani 2015. Sisldab ressursiarvestust olulisemate programmide kaupa, riigikaitse  struktuuride 
paiknemise perspektiivset kava aastateks 2002- 2006 ja maaväe üksuste ettevalmistamise 
programmi. Arengukava koostamisel lähtuti valitsuse otsusest, kohustusest suurendada alates 
käesolevast aastast kaitsekulutusi 2%- ni SKP-st ning säilitada sama tase ka edaspidi. Kava 
suuremateks väärtusteks tuleks pidada seda, et   esmakordselt on Eesti kaitsejõudude arendamise 
planeerimisel põhjalikult seotud riskihinnangust tulenevad vajadused, arendatavad võimekused ja 
rahalised- ning inimressursid.1 
1 Eesti ja NATO pärast  Praha  tippkohtumist.-  http://www.mod.gov.ee/op=body&id=250 , 16.10.03.
11
1.6. Eestlaste arvamus liitumisest
2002. aasta juunis tehtud ES Turu- uuringute AS ja Kaitseministeeriumi avaliku arvamuse 
küsitluste tulemused näitasid seda, et Eesti  liitumist  NATO- ga toetab 58% kõigist küsitletutest, 65% 
Eesti Vabariigi kodanikest, 69% eestlastest ja 29% mitte-eestlastest. 
Seda, et maailm muutub eeloleval kümnendil turvalisemaks, usub 15%, suurenevaid pingeid 
ja kasvavat konfliktiohtu prognoosib rahvusvahelistes suhetes 41%. 
Konfliktiohtudega võitlejateks peetakse 33% NATO-t ja 25% G8-riike. Seda, et NATO on 
üks olulisemaid julgeoleku garantiisid Eestile, usuvad 52% küsitletutest. 
72% küsitletutest peab õigeks kaitsekulutuste tõstmist või kulutuste hoidmist praegusel 
tasemel.1    
  
1 Eesti avalik arvamus NATO- ga liitumisest.-  http://www.mfa.ee/est/nato/kat_328_3050.html , 13.10.03
12
1.7. Eesti osalus rahuoperatsioonides
Osalus ja panus rahuoperatsioonidesse on aasta- aastalt kasvanud. Eesti toetab 
rahvusvahelise julgeoleku jagamatuse  printsiipi , stabiilsust ja koostööd riikide vahel, mille 
väljundiks on aktiivne osalus rahvusvahelistes rahutagamis- ning 
kriisioperatsioonides.Mitmerahvuselised rahuoperatsioonid on osutunud tõhusaks vahendiks 
stabiilsuse ja julgeoleku  tagamisel  piirkondades, mis vajavad rahvusvahelist abi. Koos teiste 
demokraatlike riikidega väärtustab Eesti avanenud võimalusi panustada rahu ja stabiilsuse tagamise. 
Asendamatuks ja vajalikuks on muutunud ka missioonidel osalenud kaitseväelaste kogemused Eesti 
kaitseväe ülesehitamisel.
Eesti osalus rahvusvahelistes operatsioonides on olulisim panus koostöösse NATOja teiste 
rahvusvaheliste organisatsioonidega. Rahvusvahelistel operatsioonidel osaleb Eestu NATO, ÜRO ja 
Euroopa Liiduga. Rahuoperatsioonidel osalevate üksuste ning isikkoosseisu ettevalmistamine ja 
väljaõpe toimub Paldiskis  asuvas  Rahuoperatsioonide  Keskuses . Missioonieelne väljaõpe toimub ka 
koostöös mitmete välisriikidega.
Alates 1995. aastast kuni tänaseni on erinevatel missioonidel osalenud ligikaudu 1000 Eesti 
kaitseväelast. Hetkel osalevad Eesti kaitseväelased nato poolt juhitaval rahutagamismissioonil 
Kosovos KFOR- i  koosseisus . Samuti osaleb Eesti ÜRO egiidi all toimuval vaatlusmissioonil Lähis- 
Idas ja SFOR- i missioonil Bosnias ja Hertsegoviinas. Päästeameti pommikoerte meeskond osaleb 
Afganistanis rahvusvahelisel terrorismivastasel operatsioonil “Kestev Vabadus.” Eesti demineerijad 
osalevad ISAF III missioonil Kabuli piirkonnas. Alates selle aasta märtsist osalevad Eesti 
kaitseväelased ka Euroopa Liidu rahutagamismissioonil Concordia. 2003 aasta mais otsustas 
Riigikogu Eesti kaitseväe üksuse saatmise julgeolekutagamisoperatsioonile Iraagis, Kuveidis, 
Kataris ja Bahreinis. Alates juunist osalevad kaitseväelased missioonil Pärsia lahe piirkonnas.1
Ohu korral hakkab NATO abi  saabuma  Eestisse Ämari lennuvälja kaudu. Selleks on väga 
tähtis seda kaitsta. Eesti kaitseväe tähtsamaiks üksuseks tulevikus saabskaut pataljon, millest 
luuakse  Eesti ainus kiirreageerimisüksus. Eesti üksuste valmosolek võimaliku sõjalise ohu korral on 
liiga väike.2      
1 Eesti osalus rahuoperatsioonides.-  http://www.kmin.ee/?op=body&id=154 , 13.10.03
2  Kaitseminister : sõjaväereform käsitletav tehinguna NATOga- Eesti Päevaleht 2003, nr 226. 
13
1.8. Rahvusvaheline kaitsealane koostöö
Rahvusvahelisel kaitsealasel koostööl partnerriikidega ja- organisatsioonidega on oluline roll 
Eesti riigikaitse ülesehitamises. Kolm põhilist eesmärki rahvusvahelisel kaitsealasel koostööl on:
1. Eesti ja teda ümbritseva julgeolekukeskkonna tugevdamine.
2. Eesti riigikaitsesüsteemi ja kaitseväe arengu kiirendamine ning süsteemis oleva 
teadmispotentsiaali ja suutlikkuse tõstmine.
3. Limiteeritud ressursside optimaalseima kasutamise tagamine.
Rahvusvaheline kaitsealane koostöö on tänaseni toimunud mitmes  erinevas , kuid üksteisega 
kokkupuutuvas ja osalt ka kattuvas raamistikus, milles on kahe- ja mitmepoolsetel suhetel põhinev 
koostöö, regionaalne koostöö ning koostöö rahvusvaheliste organisatsiioonide egiidi all. Nimetatud 
suunad on teineteisega tihedalt seotud ning moodustavad ühtse terviku- iseseisev kaitsesüsteem loob 
eeldused kollektiivsesesse kaitseorganisatsioonidesse intergeerumiseks, rahvusvaheline kaitsealane 
koostöö loob võimalusi iseseisva kaitsesüsteemi efektiivsuse tõstmiseks. Eesti riigikaitse arendamise 
peamiseks kaitsepoliitiliseks prioriteediks 2003. aastal on ettevalmistumine  liitumiseks NATO- ga. 
Liitumisprotsessi sisuks on Eesti riigikaitse kui terviku, sealhulgas otseselt kaitsejõudude 
ülesehitamine koostegutsemisvõimeliseks NATO liikmesriikide kaitsejõududega. Kuna NATO-ga 
ühinemine on Eesti rahvuslike kaitsealaste vajaduste tagamise parim viis, peavad Eesti ressursside 
piiratust arvestades Eesti rahvusvahelise koostööalased praktilised jõupingutused olema suunatud 
just eelkõiga NATO integratsioonile. Sellest vajadusest lähtuvalt eelisarenemist vajavates 
valdkondades tehtava kahepoolse koostöö tegemiseks tuleb ettevalmistada ressurssidega tagatud, 
konkreetsete tähtedega ja vastutajatega koostööplaanid. Tulevase NATO ja EL liikmesriigina peab 
Eesti ka ise koostöö plaanidesse reaalselt  panustama .1 
1 Rahvusvaheline kaitsealane koostöö.-  http://www.mad.gov.ee/?op=body&id=9, 16.10.03
14
2.Uurimise etapid
Uurimistöö tegemise tarbeks küsitlesin 30 inimest. Küsimused olid erinevad. Esimeselt 
grupilt, vanuses 5-7, küsisin: “Mis on NATO?”.  Teiselt  grupilt, vanuses 16-45, küsisin: “Kas olete 
poolt või vastu Eesti liitumisel NATO- ga?” ja “Mida head, halba toob Eestile liitumine NATO-ga?”
Kõik vastajad vastasid ausalt  ja olid adekvaatsed.
2.1. Esimene grupp
Pole  kuulnud
Auto osa või auto
Söök
Teab mis on NATO
Tarbeese
Peab millekski muuks
Sõjavägi
Mänguasi
Tegevus
  
Joonis 2.1.
Joonis 2.2.
Küsitluse tulemused kinnitasid ( Joonis 2.1.), et suurem osa väikestest lastest ei tea NATO- st 
midagi.14- st lapsest ainult üks teadis, et NATO on julgeolekuorganisatsioon . Joonis 2.2. tulemused 
näitasid, et suur osa peab NATO- t kas autoks või pole sellest midagi kuulnud.
Tänapäeval räägitakse väikestele lastele vähe olulistest Eestimaaga seotud päevakorras 
olevatest  teemadest . Sama väidab ka Margus Hanson:” NATO puhul pole sellest palju räägitud ega 
kirjutatud, vähe on mainitud ka seda, mis on kõige alus ja lähtepunkt…”.1
1 Kaitseminister: sõjaväereform käsitletav tehinguna NATOga- Eesti Päevaleht 2003, nr 226.
15
2.2. Teine grupp
Kaitse
Lisavägi
Jah
Maksud
EI
Teema ei huvita
Eesti meeste
sõjapiirkonda saatmine
Muu
  
Joonis 2.3. 
 Joonis 2.4.
50% küsitutest (Joonis 2.3.) vastasid, et tahaksid NATO- ga liituda. 30% küsitutest vastasid, 
et neid see teema ei huvita ja 20% küsitutest vastasid, et nad ei soovi NATO- ga liituda.
Peamisteks põhjusteks, miks tahetakse, et Eesti liituks NATO- ga, on see, et Eestile tagatakse 
julgeolek teiste NATO liikmesriikide poolt. Arvatakse, et Venemaa hakkab  taastama  oma endiseil 
NL- du alasid, kuhu jääb ka Eesti. Teine põhjus oleks see, et Eesti kaitsevägi vajab lisajõude ja 
tõuseks nii tehniline tase kui ka kaitsevõime. 
Peamisteks põhjusteks, miks ei soovita, et Eesti liituks NATO- ga, on maksude tõus. “Minu 
arvates tuleks kaitsekulutusi käsitleda kui investeeringuid meie stabiilsusesse ja seeläbi ka 
majandusliku heaolu tõusu tulevikus. Sellega näitame ühtlasi teistele riikidele, et me ei looda ainult 
teiste peale, vaid hoolitseme ise oma kaitsevõime tugevdamise eest ja  soovime  olla võrdväärsed 
partnerid, sest kui me oleme armuleival, siis ei maksa  loota , et meie arvamusega arvestatakse.”1
Harri  Tiido mõtleb vastupidiselt minupoolt küsitletute arvamusele. Kuigi NATO liikmesriigid 
toetavad Eestit, on Eesti kohustatud abistama vastastiku NATO- t, saates oma sõjamehi 
kriisikolletesse. See  olekski  teiseks põhjuseks, miks ei soovita liituda. 2003. aasta septembrikuus 
rünnati esmakordselt Iraagis Eesti üksusi.
1 H.Tiido. Räägime NATO- st. Tartu, 2001.
16
Kokkuvõte
Uurimistöös jõudsin järeldusele, et inimesed  pidasid riigi turvalisust siiski väga tähtsaks ning 
paljudele  oli tähtis Eesti maine ja julgeoleku tõstmine.
Mulle, kui töö teostajale pakkus uurimisteema vägagi huvi, kuna see probleem on Eesti 
rahva seas väga teravalt üles tõusnud ja inimesed olid rõõmuga valmis  jagama  oma  arvamusi  ja 
tõekspidamisi.
Kindlasti leidsin küsitluste ja vestluste käigus nii mõnegi vastuse ka enda isiklikele 
kõhtlustele. Mul oli hea meel, et inimesed olid valmis minuga sellel teemal avameelselt  arutlema . 
Kuid oli ka inimesi, kes olid kõhkleval seisukohal ja ei soostunud oma lõpplikke mõtteid jagama. 
Paljud pidasid ühinemise finantsraskusi olulisemaks riigi julgeolekust. Seega saab teha ainult ühe 
järelduse: et nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi. 
Kindlasti oleks huvitav teada nende  samade  küsitletute arvamust juba peale liitumist 
NATO-ga ja mõne aasta möödudes, olles juba NATO liige.
17
Kasutatud kirjandus
1. Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partneritele. 2002
2. Julgeoleku laienemine Euro-Atlandi ruumis “NATO ja tema partnerriikide roll.” 1999
3. Tartu Ülikooli Raamatukogu NATO teabekeskus.-“Räägime NATOst.” 2001
4. Eesti Päevaleht 2003, nr 226
5. Rahvusvaheline kaitsealane koostöö.- http://www.mad.gov.ee/?op=body&id=9
6. Eesti osalus rahuoperatsioonides.- http://www.kmin.ee/?op=body&id=154
7. Eesti avalik arvamus NATO- ga liitumisest.- http://www.mfa.ee/est/nato/kat_328_3050.html
8. Eesti ja NATO pärast Praha tippkohtumist.-  http://www.mod.gov.ee/op=body&id=250
18
Lühendid
EL- Euroopa Liit
NATO- Põhja-Atlandi Lepingu  Organisatsioon
ÜRO- Ühinenud Rahvaste Organisatsioon
MAP- Membership   Action Plan
KFOR- Kosovo rahutagamisvägi
SFOR- NATO  juhitud  stabiliseerimisväed
19

Document Outline

• NATO