REFERAAT Järvekonn Järvekonn on konlaste sugukonda kuuluv kahepaikne. Järvekonn on Eestis päriskonnadest (ja üldse kogu sealsetest kahepaiksetest) ainus võõrliik. Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonn viibib peamiselt vees, ta püüab toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata
...........................................................12 Sissejuhatus Sugukond konlased on üks suuremaid päriskonnaliste seltsi sugukondi, kuhu kuulub umbes 700 liiki. Selle sugukonna tõenäoliseks tekkekeskmeks loetakse idapoolkera. Nüüdisajal on nad levinud üle kogu maailma. Kuna kolmandik maailma kahepaiksetest on väljasuremisohus, siis on ka Eestis kõik kahepaiksed kaitse all. Materjal Uuritavad liigid: Käesolevas töös on käsitletud 5 Eestis ja Venemaal elavat konlast- järvekonn (Rana ridibunda), rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (Rana temporaria), tiigikonn (Rana lessonae) ja veekonn (Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Venemaal elavad veel lisaks siberikonn (Rana amurensis), väikeaasia konn (Rana macrocnemis), kaukaasia konn (Rana camerani), väle konn (Rana dalmatina) ja idakonn (Rana semiplicata). Levikuandmed pärinevad raamatust ,,Loomade elu- kahepaiksed ja roomajad" (6), ,,Euroopa kahepaiksed ja roomajad" (3) ja ,,Kahepaiksed e. amfiibid" (7)
Järvekonn Rana ridibunda Pallas Laura Kaseküli Kehamõõtmed ja välimus kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Levik Eestis ja maailmas On levinud kogu Kagu- ja Kesk-Euroopas. Skandinaavias vaid Edela-Soomes. Eestis on leitud vaid mõnel korral Lõuna-Eestist. Elupaik ja -viis Järvekonn veedab kogu elu veekogus või selle vahetus läheduses (kaldataimestikus). Eelistab suuremaid taimestikurohkeid järvesid ja jõekääre. On aktiivsed nii öösel kui päeval. Talvel on talveunes veekogu põhjamudas, kallaste all või veetaimede vahel. Kullesed on päevase eluviisiga. Toitumine Toitub peamiselt putukatest (mardikatest, kiletiivalistest, kahetiivalistest) vähilaadsetest selgroogsetest kalamaimudest konnakullestest
Uimede asemel jäsemed. Hingavad kopsude ja naha kaudu. Toituvad selgrootutest ja talvituvad pinnasesse kaevunult. Elutsükkel: maismaaloomad, kes sigivad vees. Areng on moondega: muna – vastne/kulles – täiskasvanud. Selts päriskonnalised: Sugukond: konlased Sugukond: kärnkonlased Sugukond: mudakonlased Selts sabakonnalised: o Sugukond: salamandrilised Konlastel on enamasti kaks värvust: pruun (rohukonn, rabakonn) ja roheline (tiigikonn, veekonn, järvekonn). 1. Pruunid konnad – peamiselt maismaalise eluviisiga, suhteliselt vaikse häälega. Koevad ja talvituvad vees. Kudupallid on veepinnal. o Rohukonn – kuni 11 cm, varieeeuva värvusega, tömp nina, kõht marmorja mustriga, väike pehme pöiakobruke. Kurisev krooksumine. Elupaik: aiad, pargid, sood, metsad, niidud. Koeb üleujutatud luhtadel, tiikides, kraavides, sageli ajutistes veekogudes.
Lühiülevaade liigimääratlusest eesti rohelistel konnadel Rohelisi konni on Eestis kolm liiki. Järvekonn (Rana ridibunda), tiigikonn (Rana lessonae) ja veekonn - kahe eelmise fertiilne hübriid(Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Välimuselt on kõik kolm konnaliiki ülimalt sarnased, suisa nii sarnased, et asjatundmatu inimene liigitaks need kolm üheks ja samaks liigiks. Kolme konnaliigi uurimisel, kasutades kolloidosakeste uurimist elektriväljas on avastatud, et kaks vanemliiki on geneetiliselt siiski erinevad ning ühtlasi tõestas
1. Liigid (16) koos ladinakeelsete nimedega; Kahepaiksed: Tähnikvesilik Triturus vulgaris Harivesilik Triturus cristatus Harilik kärnkonn Bufo Bufo Kõre e juttselg-kärnkonn Bufo/Epidalea calamita Rohe-kärnkonn Bufo/Epidalea viridis Mudakonn Pelobates fuscus Pruunid konnad: Rohukonn Rana temporaria Rabakonn Rana arvalis Rohelised konnad: Tiigikonn Rana lessonae Veekonn Rana esculenta Järvekonn Rana ridibunda ROOMAJAD: Arusisalik Lacerta vivipara Kivisisalik Lacerta agilis Vaskuss Anguis fragilis Nastik Natrix natrix Rästik Vipera berus 2. Liigitundmine pildi järgi > kärnkonnad kõiki tunda, mudakonn, rohelised ja pruunid konnad grupiti, õigete proportsioonidega pildil osata vahet teha (roheliste ja pruunide) grupi sees kes on suurem, kes väiksem; Kärnkonnad Harilik kärnkonn Bufo bufo Kuni 15 cm
Sugukond: mudakonlased (Pelobatidae): i. Mudakonn (Pelobates fuscus) b. Sugukond: kärnkonlased (Bufonidae): i. Harilik kärnkonn (Bufo bufo) ii. Juttselg-kärnkonn ehk kõre (Bufo calamita) iii. Rohe-kärnkonn (Bufo viridis) 4 c. Sugukond: konlased (Ranidae): i. Järvekonn (Rana ridibunda) ii. Rabakonn (Rana arvalis) iii. Rohukonn (Rana temporaria) iv. Tiigikonn (Rana lessonae) v. Veekonn (Rana esculenta) Kahepaiksete elupaikadeks on: rannikud ja kaldad (R), luited ja liivikud (L), rannaniidud (Nr), inimmõjul tekkinud ruderaalalad, klutuurmaistu (I), ajutised (efemeersed) veekogud (Ve), järvede ja jõgede kaldad (Rj), järved (seisuveelised veekogud, sh tehisveekogud) (Vä), metsad
See kajastas täpselt looma välimust - rohekates-pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on teda hõlbus eristada teistest konnadest. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Teda võib tegutsemas näha vaid öösiti, päeval peidab ta end niiskesse pinnasesse või kivide alla. ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett. Eestis leidub kõret. Ladina keelne nimetus Bufo viridis Järvekonn Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonna elu on tihedalt seotud veega. Seal veedab ta kogu oma elu, väljudes kaugemale maismaale vaid niiskete ja soojade ilmadega. Ehkki järvekonn viibib peamiselt vees, püüab ta toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Ladina keelne nimetus Pelobates fuscus Mudakonn
EESTI KAHEPAIKSED Teele Ilves Põlva Ühisgümnaasium 7.b Rabakonn-Rana arvalis Rohukonn-Rana temporaria Mudakonn-Pelobates fuscus Järvekonn-Rana ridibunda Tiigikonn-Rana lessonae Veekonn-Rana esculenta Harilik kärnkonn-Bufo bufo Juttselg-kärnkonn-Epidalea calamita Harivesilik-Triturus cristatus Tähnikvesilik-Triturus vulgaris Tähniksalamander-Salamandra salamandra Kameeleon-The Pretender Puukonn- (3 erinevat) Härgkonn
Eesti kahepaiksed H Eesti Ladina Harilik kärnkonn Bufo bufo Harivesilik Triturus cristatus J Eesti Ladina Järvekonn Rana ridibunda K Eesti ladina Kõre Bufo calamita M Eesti Ladina Mudakonn Pelobates fuscus R Eesti Ladina Rabakonn Rana arvalis Rohe - kärnkonn Bufo viridis Rohukonn Rana temporaria T
KAHEPAIKSED 7.KLASS ANNELI DIETRICH KAHEPAIKSED On selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii maismaal kui ka vees kõigusoojased loomad eelistavad niiskeid elupaiku maailmas 3000 liiki, Eestis 10 liiki Välisehitus Keha jässakas ja veidi lame. Liikumiseks kaks paari jäsemeid. Nahk pidevalt niiske ja jahe. Suur suu hambaid kasutab ainult saagi hoidmiseks. Meeleelundid Hästi arenenud nägemine. Reageerib ainult talle olulistele helidele. Haistmiseks ja maitsmiseks peab toidupala suhu haarama. Toes ja lihaskond Lühike selgroog Roideid asendab rinnaluu Üks kaelalüli võimaldab tõsta ja langetada pead Hästi arenenud jalalihased Siseehitus Seedeelundkond sarnaneb kalaga Eritus- ja sigimiselundite juhad avanevad k...
2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7: · harivesilik, juttselg-kärnkonn, rohekärnkonn, mudakonn, järvekonn, veekonn, tiigikonn. · Neist 3 liiki (mudakonn, juttselg- kärnkonn ja rohekärnkonn) asuvad Eestis oma levila absoluutsel põhjapiiril. · Meie saartel elutsevad kahepaiksed äratavad sageli tähelepanu oma isepärase välimuse ja
Ebapärlikarp on Eestis I kategooria looduskaitse all olev liik, Eesti punase raamatu järgi kuulub ta 1. kategooriasse ja IUCNi punase nimestiku eriti ohustatud kategooriasse. 11. Konna luustiku iseärasused Riik: Loomad Hõimkond: Keelikloomad Alamhõimkond: Selgroogsed Klass: Kahepaiksed Selts: Päriskonnalised Sugukond: Kärnkonlased Sugukond: Konnlased Perekond: Kärnkonn Perekond: Konn Liik: Harilik kärnkonn Liik: Järvekonn Liik: Rohe-kärnkonn Liik: Tiigikonn Perekond: Epidalea Liik: Veekonn Liik: Juttselg-kärnkonn Liik: Rabakonn Liik: Rohukonn Sugukond: Mudakonlased Perekond: Mudakonn Liik: Harilik mudakonn Selts: Sabakonnalised Sugukond: Salamanderlased Perekond: Vesilik Liik: Tähnikvesilik
pruun, tumedate laikude või täppidega. Tiigikonn-Väikest kasvu. On erkroheline või lause kollane, mustade laikudega seljal. Järvekonn-Suurt kasvu. Seljalt roheline , oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas. Veekonn-On salatiroheline või
harilikku konnarohtu, luigelille ja konnaosja Esinevad haruldased taimed nagu väike konnarohi, väike penikeel, vesinaaskelleht, mõru vesipipar, punakas penikeel. Vetikaid üle 900 liigi. Zooplanktoneid on vähemalt 160 liiki. Rohke planktoni ja põhjaloomastiku tõttu on järv kalarohke Järves elab 37 liiki kalu. Nendest iseloomulikumad on rääbis, ahven, peipsi tint ja haug. 9 liiki kahepaikseid (nt. veekonn ja järvekonn) Peipsit kasutab igal aastal peatuspaigana üle miljoni rändlinnu (nt. laululuiged, rabahaned, suurlaukhaned) Soo ja veelinde üle 100 liigi (sealhulgas pesitsejaid ligi 40). Pesitsejatest näiteks,naerukajakad, sinikaelpardid, tuttpütid, kõrkjaroolinnud. Suuremad probleemid on põlevkivi kaevandamine, põllumajanduses kasutatavad väetised ning sellest kõigest tulenev liigtoitelisus ehk eutroofsus. Probleemiks on ka kalade ülepüük. Aastas
poolest kõigist teistest organismirühmadest. 3) Endeem - takson, mille levima piirdub mingi suhteliselt piiratud geograafilise alaga. Ül. 2 Too näide iga liigitekke võimalusest. Allopatriline liigiteke - kahel pool mäestikku arenevad erinevad hirveliigid. Peripatriline - väike grupp konni lähevad teisse asustamata järve, et seal paremaid sigimispaiku otsida. Areneb uus liik. Parapatriline - tiigikonn + järvekonn = veekonn Sümpatriline - Tihase eellasliigist tekkisid paljud teised liigid nt: sinitihane, rasvatihane jne. (parasiteerimine eriliiki peremeesorganismil) Ül. 3 Nimeta neli viljastumise vältimise viisi 1) ajaline isolatsioon 2) käitumuslik isolatsioon 3) mehhaaniline isolatsioon 4) sugurakkude keemiline sobimatus Ül.4 Miks arenevad geograafiliselt eraldatud populatsioonidest eriliigid? (3tk) 1) keskkonnatingimuste erinevustest tingituna on eelistatud eri genotüübid.
..................................................8 Harilik kärnkonn.............................................................................................................................8 Mudakonn.......................................................................................................................................9 Tiigikonn.......................................................................................................................................10 Järvekonn......................................................................................................................................10 Imetajad..............................................................................................................................................11 Tuhkur...........................................................................................................................................11 Valgejänes.............................................
vohamise piirajaks Kahepaiksed – indikaatorliigid Eesti kahepaiksete liiginimekiri: Tähnikvesilik (Triturus/Lissotriton vulgaris) Harivesilik (Triturus cristatus) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Kõre e. juttselg-kärnkonn (Bufo/Epidalea calamita) Rohekärnkonn (Bufo/Epidalea viridis) Mudakonn (Pelobates fuscus) Rohukonn (Rana temporaria) Rabakonn (Rana arvalis) Tiigikonn (Rana/ Pelophylax lessonae) Veekonn (Rana kl. esculenta/ Pelophylax esculentus) Järvekonn (Rana ridibunda/ Pelophylax ridibundus) Sabakonnalised – vesilikud: Vesilikud on veekogudes sigimisajal. Nad ei häälitse. Pärast sigimise lõppu toituvad ja talvituvad maismaal. Emasloomad mässivad munad taimelehtedesse. Isastel on pulmarüü – seljale kasvab hari ning keha muutub kirevamaks. Tähnikvesilik on levinud üle kogu Eesti. Harivesilikku leidub Lõuna- ja Kagu-Eestis ning Järva- ja Virumaal. Harivesilik on nõudlikum sigimisveekogude kvaliteedi suhtes, ei kasuta
Paleontoloogia - möödunud geoloogilistel aegadel elanud organismide jäänuste uurimisega tegelev teadus. põhineb kivististe ehk fossiilide uurimisel. Teadlane lembit lõugas 7. arktiline kompleks: aul, laukhaned, lagled, väikeluik, jääkajakas, lumekakk jt; Siberi e. taiga faunatüübi linnud, idast siia levinud, okasmetsadega seotud liigid metsis, laanepüü, mänsak, kolmvarvasrähn, musträhn, värbkakk, händkakk, habekakk, leevike, siidisaba, hallrästas, vainurästas 8. järvekonn (III kategooria looduskaitse all olev liik ehk liik mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka arvukuse kriitiline langus) Eestis küllaltki haruldane ning vajab kaitsmist et säiliks looduslik mitmekesisus. Kahepaiksed on vajalikud, sest nad on aine ja energia transformeerija, teostavad biotõrjet, on toiduobjektideks paljudele selgroogsetele,
45) hall kimalane Bombus veteranus. III kaitsekategooria selgroogsed loomad (Vertebrata) on: 1) atlandi tuur Acipenser sturio; 2) harjus Thymallus thymallus; 3) hink Cobitis taenia; 4) võldas Cottus gobio; 5) vingerjas Misgurnus fossilis; 6) tähnikvesilik Triturus vulgaris; 7) harilik kärnkonn Bufo bufo; 8) rohukonn Rana temporaria; 9) rabakonn Rana arvalis; 10) veekonn Rana esculenta; 11) tiigikonn Rana lessonae; 12) järvekonn Rana ridibunda; 13) arusisalik Lacerta vivipara; 14) vaskuss Anguis fragilis; 15) nastik Natrix natrix; 16) rästik Vipera berus; 17) punakurk-kaur Gavia stellata; 18) väikepütt Tachybaptus ruficollis; 19) hallpõsk-pütt Podiceps grisegena; 20) valge-toonekurg Ciconia ciconia; 21) valgepõsk-lagle Branta leucopsis; 22) punakael-lagle Branta ruficollis; 23) ristpart Tadorna tadorna; 24) tõmmuvaeras Melanitta fusca; 25) herilaseviu Pernis apivorus;
11) Ameerika kevadvõhk- pärismaisena kasvab Põhja-Ameerika lääneosas; Euroopas kasvatatakse aedades dekoratiivtaimena alates 20. sajandi algusest; 12) Galeega- söödakultuurina sisse toodud ja aretatud; on muutunud järjest laiemalt levivaks ohtlikuks võõrliigiks; 13) Verev lemmalts- on peaaegu kõikjal Euroopas naturaliseerunud võõrliik, mis tõrjub välja kohalikku taimestikku; 14) Järvekonn- on levinud suures osas Euroopas, Venemaal ja Kesk-Aasias; Eestis kahepaiksetest ainus võõrliik; 15) Faasan- farmilinnuna kasvatatakse Eestis faasaneid faasanikasvandustes Räpinas, Läänemaal ja Saaremaal; 16) Kährik- Eestis tabati esimene kährik 1938. aastal; 17) Mink- võõrliik, kes on siia levinud naaberaladelt, kuhu teda on lahti lastud; 18) Hiina villkäppkrabi- Toodi juhuslikult ballastveega Hiinast; suudab elada tugevalt reostunud veekogus;
- rahvuspargid(5), nt: Lahemaa, Matsalu, Vilsandi, Soomaa, Karula. Seal on kaitse all kõik - LK-alad (82), nt: Endla raba - maastikukaitsealad (116), nt: Kõpu maastikukaitseala 2.)kaitsealused liigid 3.) üksikobjektid, nt: Tamme-Lauri tamm Taime- ja lomaliigid jagatakse haruldus astme järgi 3 kategooriasse 1.) kõige ohustatumad e punane kategooria kotkad (merikotkas), lendorav, pähklinäpp, harilik jugapuu, säga 2.) keskmised e sinine kategooria vesiroos, harilik pirnipuu, järvekonn, kivinugis (50% peab olema märgistatud) 3.) nõrgem ehk valge kategooria kõik laululinnud, pardid, viinamäe tigu (10% peab olema märgistatud)
jäsemetega kulles väike konn konn. Kahepaiksete mitmekesisus Sabakonnad päriskonnad *harivesilik *rohukonn *tahnikvesilik *veekonn *järvekonn *rabakonn *kärnkonn *juttselgkärnkonn *rohukärnkonn *mudakonn kahepaiksete kasulikkus
Luts luts lutslased tursalised Viidikas viidikas karpkalalased karpkalalised alamliik: Balti kilu liik: Euroopa kilu kilu heeringlased heeringalised alamliik: Räim liik: Atlandi heeringas heeringas heeringlased heeringalised Turb teib karpkalased karpkalalised Järvekonn konn konlased päriskonnalised Rohe-kärnkonn kärnkonn kärnkonlased päriskonnalised Harilik mudakonn mudakonn mudakonlased päriskonnalised Harivesilik vesilik salamanderlased sabakonnalised Tähnikvesilik vesilik salamanderlased sabakonnalised Vaskuss vaskuss vaskusslased soomuselised
Arvukad vetikad on järvedes põhilised hapniku ning orgaanilise aine tootjad.Taimhõljumist toituvad väikesed loomhõljumihulka kuuluvad organismid ja kalamaimud) Järveloomastik. Järvede loomhõljum (zooplankton), põhjaloomastik, teised selgrootud- vesikirp,vesilest,vesikiil,sinikiil,sõudur Järvekalad rääbis, arven,haug,latikas,kiisk,särg Kahepaiksed ja roomajad-hari-, tähnikvesilik,vee-, tiigi-,järvekonn/nastik Lindude ja imetajate- laululuik,tuttvart,järvekaur,tuttpütt,hüüp/ kobras,saarmas,ondatra, mügri,nahkhiir. VIII Jõed Jõgi kui elukeskkond. Eesti jõed- on maismaaveekogu, kus vesi voolab mööda jõesängi maapinna kallakuse suunas,kõrgemalt madalamale. Eesti jõed on lühikesed, väikese valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed. Jõestik on tihe. Pikim vohandu- 162km; Pärnu, Pedja,Põltsama. Suurimalangusega Piusa
N. lehekonn Sgk lendkonlased – enamikus puu otsas elavad liigid. Paljudel on varbad ujulestade ja nappadega, mistõttu võivad nad puu otsas osavasti ronida ja ühelt puult teisele liuelda. N. lendkonn Sgk mudakonlased – N. mudakonn, Sgk kärnkonlased – jäsemed enam-vähem ühepikkused. Nahk rohkete mürginäärmetega (krobeline) ning suhteliselt kuiv. N. harilik kärnkonn, juttselgkärnkonn, rohekärnkonn. Sgk konlased – N. rohukonn, veekonn, tiigikonn, rabakonn ja järvekonn. EESTI KAHEPAIKSED kõik on kaitse all I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik, Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik, Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn, Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn, Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn, Bufo viridis Laurenti 6. Juttselg-kärnkonn, e. kõre Bufo calamita Laurenti 4
Käsnad – (järvekäsn ja tavaline jõekäsn) Ainuraksed – viburloom Ainuõõsed- hüdraloomad Lameussid – kindlaks tehtud vähemalt 17liiki (paeluss ja lameuss) Ümarloomad- keriloomad Kärssussid- elavad valdavalt meres Rõngussid- pisikaan Limused – punntigu Karbid – rändkarp Lülijalgsed – kirpvähiline, putukad Kalad- ahven, haug, särg, luts, latikas Kahepaiksed- veekonn, tiigikonn, järvekonn Roomajad- nastik Eesti järvede lindude liigiline koosseis Naerukajakas Sinikael-part Mustkael pütt Imetajate liigiline koosseis Kobras Ondatra saarmas VIII. Jõed 1. Jõgi kui elukeskkond. Eesti jõed. Jõe osad Lähe- jõe algus Ülemjooks- kiire vool, Keskjooks- vool rahulikum Alamjooks- vesi voolab aeglaselt Lisajõgi- põhijõega kokku saav jõgi Harujõgi- Jõeosa, mis hargneb põhijõest.
kaevunud ja öösel jahivad seal putukaid ja teisi selgrootuid. Järvekonn Päriskonnalised Juttselg-kärnkonna uuem nimetus Kõre selja veidi köbruline nahk on Eelistab enamasti kõre tuleb konna omapärasest kaetud pruunika, hallika või madala taimestikuta kõrisevast laulust, mis meenutab oliivrohelise toonide seguga. alasid. Ideaalse
Ogalik 4 a o Sõõrsuud: o Esimesed keelikloomad o Sale keha, soomused ja paaris uimed puuduvad o Seljakeelik o Suu asemel sarvhammastega imilehter 33.Nimeta Eesti kahepaiksed. Mis neid ohustab? Kuidas saab kaitsta, mida on tehtud? Kuidas eristada harivesilikku ja tähnikvesilikku? Kuidas eristada vesiliku ja konnade mune? Tähnikvesilik, harivesilik, mudakonn, harilik kärnkonn, rohekärnkonn, juttselg-kärnkonn, rohukonn, rabakonn, järvekonn, veekonn, tiigikonn. Ohustab kemikaalide kasutamine suurpõllunduses, elupaikade hävitamine. Taastati ja rajati erineva sügavusega veekogusid. Lähtuti liikide elupaiganõuetest, näiteks harivesiliku veekogud rajati metsa lähedusse. Väikesed veekogud rajati tihedalt kogumikena, et kahepaiksed saaksid nende vahel lihtsalt liikuda. Harivesilik on tähnikvesilikust suurem. Harivesilikul on teraline nahk, tähnikvesilikul sile.
3) Liigid, kes elutsevad nii suurtes kui väikestes vooluveekogudes ja kelle levikut vooluhulk ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven ja jõeforell. Kõik peale jõeforelli võivad elutseda ka jõgedes ja ojades, mis kuivadel suvedel lompideks kuivavad. Kiirevooluliste jõgede kaladel on kere ristlõikes tihti ümaram kui väheliikuvate vete elanikel (nt kui võrrelda forelli ja särge). Rohukonn eelistab elada vee ääres. Veekonn ja järvekonn elavad aga ka suurtes, sügavates ning kiirevoolulistes jõgedes. Harilik kärnkonn ning rohekärnkonn viibivad aga enamuse oma elust maismaal. Jõgede linnustik on liigirikas, iseloomulikud liigid on vihitaja, jäälind ning talviti vesipapp. Kasari delta linnurikkas lageluhas pesitseb 155-300 paari linde ühel ruutkilomeetril, kusjuures kurvitsaliste (tutkas, tikutaja ja kiivitaja) osakaal võib värvuliste (sookiur, kõrkja-roolind,
võtmeheinad, kollalised ja oligotroofsete veekogude liigid (lahnarohud ja vesilobeelia). Võõrliik- liik, kes on Eestisse sisse toodud kas teadlikult või kogemata inimeste poolt. Must nimekiri/raamat- võõrliikide andmebaas, tagajärjeks on ökosüsteemi tasakaalu rikkumine ja kohalike liikide väljatõrjumine. Invasiivseid liike on kõikidest võõrliikidest kümmekond protsenti. Võõrliikide ohjamine: · Keskkonnaregistri rakenduses (2016) 6 liiki: Sosnowski karuputk, kaugida unimudil, järvekonn, hispaania teetigu, kurdlehine kibuvits, verev lemmalts. Olemas on karuputke ohjamiskava 2011-2015. Tegelikult on võõrliike rohkem! · EL võõrliikide määrus: 23 looma- ja 14 taimeliiki. Eesti looduses on 5 looma- ja 3 taimeliiki (hiina villkäppkrabi, nutria, signaalvähk, kaugida unimudil, punakõrv ilukilpkonn; pärsia ja Sosnovski karuputk, ameerika kevadvõhk). Rahvusvahelised konventsioonid. Konventsioonide geograafilised tasandid (globaalne- Washingtoni, regionaalne- Helsingi,
Liigid, kes elutsevad nii suurtes kui väikestes vooluveekogudes ja kelle levikut vooluhulk ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven, jõeforell. Kõik, peale jõeforelli võivad elutseda ka jõgedes ja ojades, mis kuivadel suvedel lompideks kuivavad. Kiirevooluliste jõgede kaladel on kere ristlõikes tihti ümaram, kui väheliikuvate vete elanikel (nt kui võrrelda forelli ja särge). Kahepaiksed Rohukonn eelistab elada vee ääres. Veekonn ja järvekonn elavad aga suurtes ja sügavates ning kiirevoolulistes jõgedes. Harilik kärnkonn ning rohe-kärnkonn viibivad aga enamuse oma elust maismaal. Linnud Jõgede linnustik on liigirikas, iseloomulikud liigid on vihitaja, jäälind ning talviti ka vesipapp. Kasari delta linnurikas lageluhas pesitseb 155-300 paari linde ühel ruutkilomeetril, kusjuures kurvitsaliste (tutkas, tikutaja ja kiivitaja) osakaal võib värvuliste (sookiur, kõrkja-roolind, põldlõoke) kõrval kohati
N. lehekonn Sgk lendkonlased enamikus puu otsas elavad liigid. Paljudel on varbad ujulestade ja nappadega, mistõttu võivad nad puu otsas osavasti ronida ja ühelt puult teisele liuelda. N. lendkonn Sgk mudakonlased N. mudakonn, Sgk kärnkonlased jäsemed enam-vähem ühepikkused. Nahk rohkete mürginäärmetega (krobeline) ning suhteliselt kuiv. N. harilik kärnkonn, juttselgkärnkonn, rohekärnkonn. Sgk konlased N. rohukonn, veekonn, tiigikonn, rabakonn ja järvekonn. 16.3.8. Klass: Roomajad (Reptilia) Roomajate uudsed tunnused: munal tihe või kõva koor, lootel veekest, naha pealmine kiht sarvestunud, jäsemete tugev areng, rinnakorv, kaks vereringet, järelneer. Süda 3 osaline, vatsakeses osaline vahesein. Haabitusetüübid: Sisaliku-, mao- ja kilpkonnalaadne 16.3.8.1. Selts Kilpkonnalised Luuline kilprüü ehk pantser. Silmadel on neil liikuvad laud. Hambad puuduvad. Kopsud on suured ja keeruka käsnja ehitusega. Sigimine munemise teel. N
veetaimi LOOMTOIDULISED LOOMAD Loomtoiduline on loom, kes toitub - üllatus-üllatus - teistest loomadest. Sellised on näiteks kõik kiskjalised ja röövlinnud. Loomtoiduline loom võib olla omakorda saakloomaks mõnele teisele röövloomale. Meie vete röövtoidulised kalad, kes toituvad peamiselt teistest kaladest on nt haug, tursk ,ahven ja koha. Kahepaiksed on peamiselt loomtoidulised, nät järvekonn(lemmiksöök: väiksemad kalad), kärnkonn (lemmiksöök: nälkjas, putukas, vihmauss). Roomajad: enamik on loomtoidulised. Ei ole väga valivad, neelavad alla kõik, mida kätte saavad. Krokodilliliste toiduks on näiteks linnud, kalad, imetajad- Nastikule maitseb hiir, konn, sisalik ja kui hästi läheb siis ka linnupoeg. Loomtoiduliste puhul ei tähenda see seda, et nad söövad ainult liha. Kehval ajal ajavad asja ära ka marjad, puuviljad, taimed
Siin arvatakse esinevat 36 kalaliiki. Põhilised kalad on ahven, haug , latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig, vähem leidub koha, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre, nurgu, viidikat, tõugjat, rääbist ja peipsi tinti. Väikejärvedes on peamiseks kalaliigiks ahven. Olenevalt veekogu liigist võib leida hauge, latikat, särge ning kokre. Kahepaiksed. Rohukonn eelistab elada väiksemate veekogude ääres. Veekonn ja järvekonn elavad aga ka suuremates ning sügavamates järvedes. Harilik kärnkonn ning rohekärnkonn viibivad aga seevastu enamuse oma elust maismaal ning tulevad järvedesse ning lompidessse üldjuhul vaid kudema. Linnud. On nähtud üle saja liigi vee- ja roolinde. Neist pesitsejaid on ligi 40 liiki, kuid esineb arvukalt ka toitekülalisi ja läbirändajaid. Pesitsejatest leidub rohkesti naerukajakat, sinikaelparte, tuttpütte, kõrkja-roolinde. Esinevad ka lauk (vesikana), rookana, tait (tiigikana),
Umbes kolmandik teadaolevatest kahepaiksete liikidest on väljasuremisohus. Kahepaiksed on kõige kiirema liikide väljasuremisega loomarühm. On väga tundlikud keskkonna saastumisele ja kiirgusreziimi muutusele (õrn nahk!), lisaks hävitab inimene neile vajalikud niisked elupaigad (soode kuivendamine, veekogude õgvendamine, niitude kultuuristamine, metsade raie). Lisaks invasiivsed sissetoodud liigid ning eksootilised haigused. Eestis järvekonn introdutseeritud, ülejäänud 10st liigist pole looduskaitse all ainult tähnikvesilik (võib leida talvitumas nt keldrites). Väga ohustatud on kõre ehk juttselg-kärnkonn ja rohe-kärnkonn; mudakonn ning harivesilik on ka varem suhteliselt haruldased olnud. Kahepaiksed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Kullesed taimtoidulised. Kahepaiksed näevad ja kuulevad halvasti, kõigusoojased. 38
aastateni oli ta üsna tavaline, käesoleval ajal on aga teada vaid mõni üksik leiukoht. Harilik kärnkonn (pikkus kuni 15 cm) on Eesti suurimaid kahepaikseid. Ta on kõikjal tavaline. Konnade perekond on Eestis esindatud viie liigiga. Kõige tavalisem ja levinum on rohukonn (pikkus kuni 10 cm). Temaga väga sarnane on rabakonn (pikkus kuni 8 cm), tolle isasloom värvub kudemisajaks siniseks. Rohukonn talvitab vees, rabakonn kuival. Nn rohelised konnad – tiigikonn, veekonn ja järvekonn (elavad veekogudes ja nende lähiümbruses seltsingutena, nad tegutsevad päeval. Talvitavad vees. Järvekonn (pikkus kuni 15 cm) toodi 1925 Irboska lähedalt Raadi järve. 1950. aastateni leiti üksikuid isendeid Emajõe luhalt. Järgnevatel aastakümnetel ei kohatud järvekonni kordagi, kuid 1997 tuvastati see liik Tartus ning Tartu ongi jäänud Eestis selle liigi ainsaks leiukohaks. Tiigi- ja veekonna on mitmel pool Mandri-Eestis. Poola herpetoloogi Laszek Bergeri järgi (1967) ei
annaabi.ee 
