Sisukokkuvõte Antud teose puhul on tegemist suvitusromaaniga, mis tuuakse lugejani peategelase silmade läbi, peamiselt olevikuvormis jutustusena. Teos vahendab elamusi peamiselt peategelase sisemonoloogide, mõtete ja unenägude kaudu ning dialoogidest teiste tegelastega. Raamat algab koos Dreverki, äsja Berliinist saabunud maalikunstniku, suvepuhkusega. Suurlinnaelust tüdinenud kunstnik otsustab selle veeta eemal tüüpilisetest suvitustkohtadest, linnast ja inimasustusest ning neile kriteeriumitele vastab Tuulemäe, mil on lisaks veel poeetiline nimi, mis kunstniku esteedihinge helisema paneb.
Sellest ajast teame temalt töid nagu "Põrgu", "Kabaree", "Neegripead" ja "Lamav tiiger". . Sõjapäevadel sündisid Viiralti "Eesti neiu", "Viljandi maastik", "Virve" ja teised tuntud ning vähem tuntud tööd. 30. aastate keskel muutuvad Viiraldi teemad dramaatiliselt ning ta hakkab rõhku panema loodusele, lastele ja maastikule, näiteks "Maastik Pariisi lähedal". Viiralt annab töödes isikupärase elutunnetuse ja sügavad mõtted edasi jutustusena, mille väljenduseks on originaalsed ja julgelt iseloomustatud kujud. Tema joonistused mõjuvad nii peenuse, tundlikkuse ja maalilisuse kui ka jõulisuse ning monumentaalsusega. Viiralt on esinenud näitustel Helsingis, Eestis, Pariisis, Kölnis, Riias, Brüsselis, Chicagos, Roomas, Viinis ja paljudes teistes tuntud linnades. Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Wiiralt http://estarts.ca/artist.php?id=39
ja"Lamav tiiger". Sõjapäevadel valmisid Viiralti "Eesti neiu", "Viljandi maastik", "Virve" ning "Monika" jt. Töödest Viiraldi varasemates töödes on näha hilis-saksa mõju, sürrealismi ja ka teisi Pariisi mõjusid. 1930. aastate keskel muutuvad Viiraldi teemad dramaatiliselt ning ta hakkab rõhku panema loodusele, lastele ja sõpradele, aktidele ning maastikule. Viiralt annab töödes isikupärase elutunnetuse ja sügavad mõtted edasi jutustusena, mille väljenduseks on täisverelised, originaalsed ning julgelt iseloomustatud mõjuvad kehad ja kujud. Tema joonistused mõjuvad nii peenuse, tundlikkuse ja maalilisuse kui ka jõulisusega. Näitused Ta esines näitustel Helsingis, Pariisis, Lübeckis, Kielis, Kölnis, Kopenhaagenis, Moskvas, Riias, Chicagos jne. Kahekümne ühest teosest koosnev väljapanek Viini Kujutavate Kunstnike Seltsi näitusel 1937. aastal tõi talle kuldmedali. 1936
aastal ka filosoofia sõnastiku) ning võitles mõistuse, valgustuse ja inimõiguste eest. Samuti kirjutas ta näidendeid, lühiromaane, jutustusi ja muid kirjanduslikke publikatsioone 15.Defoe pae teos on ,,Robinson Crusoest'', mis räägib inimtühjale saarele sattunud merehädalise seiklustest 28 aasta jooksul. Raamat on kirjutatud päeviku vormis. Swifti kuulsaim satiirik- peateos Culliveri reisid, mina vormis, kirjeldab arsti jutustusena reisi kääbuste, hiiglaste ja teiste fantastiliste rahvaste maale.
moonutatud, imelikke ja tihti erootilisi stseene. Mõned ta kuulsamad tööd sellest ajastust on "Põrgu" (1930-1932), "Kabaree" (1931) ja "Jutlustaja" (1932). 30. aastate keskel muutuvad Viiraldi teemad dramaatiliselt ning ta hakkab rõhku panema loodusele, lastele ja sõpradele, aktidele ja maastikule, näiteks "Maastik Pariisi lähedal" (1937) ja ka loomadele. Viiralt annab töödes isikupärase elutunnetuse ja sügavad mõtted edasi jutustusena, mille väljenduseks on täisverelised, originaalsed, julgelt iseloomustatud ja ekspressiivselt mõjuvad kehad, kujud. Tema joonistused mõjuvad nii peenuse, tundlikkuse ja maalilisuse kui ka jõulisuse ning monumentaalsusega. 5 Näitused Wiiralt on esinenud näitustel Helsingis, Eestis, Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis (1929), Kölnis ja Kopenhaagenis (1930), Marseille's (1933), Moskvas (1935), Riias ja
arvestada muinasjuttu. Muinasjutumotiivid on ühendavad eeskätt Siegfriedi ja Brünhildi isikuga . Muinasjutulik on Siegfriedi üliinimlik jõud , mis laseb tal võita heitluse kaheteist hiiglase ja 700 vägilasega. Muinasjutupärased on Siegfriedi maagiline haavamatus ,nähatmatuks tegev võlikuub,võitlus lohega ,imepärane mõõk,võidujooks ja heitlus kääbusega . Mõistagi on muinasjutukujud ka kantsi valvav hiiglane ja varavalvur kääbus Albrich. Hageni jutustusena antud nibelungide aarde omandamine Siegfriedi poolt on ühendatav rahvusvaheliselt tuntud muinasjutuga pärandijagajatest. Lohevõitlust on eeposes kujutatud küll väga põgusalt ja teistest Siegfriedi noorpõlveseiklustest eraldi,siiski on see vaadeldav ühe motiivina nn tugeva poisi muinasjutus. Muinasjutupärane on ka Brünhildi jõud ,mis laseb tal heita oda ,mida kolm meest vaevaga kohale tirivad .Ent kogu kosimisvõitlus on ka muinasjutuline.
Loomismüüt võib olla loits, ravimisvormel, sünnisõnad jne. Seos loomismüüdi ja loitsu vahel tuleneb animistlikust mõtteviisist, mille kohaselt on maailm (ja tema nähtused ning objektid) hingestatud. Selle mõtteviisi (uskumuse) kohaselt saab nähtusi ja objekte mõjustada suheldes nende hingega (vaimuga). Seda vaimu (või hinge) saab mõjutada, kui talle esitada tema sünnilugu. Zanriliselt võib loomusmüüt olla esitatud nii jutustusena, lauluna, tantsuna, draamana või nende seguna. Vormiliselt võivad loomismüüdid olla väga ulatuslikud ja komplitseeritud, kuid on küllaldaselt ka lühivormilisi loomismüüte (mõistatuste, vanasõnade, kõnekäändude vms kujul). Loomismüüdid võivad eksisteerida nii suulises pärimuses kui ka kirjalikult fikseerituna. Paljude religioonide pühakirjad, eeposed jmt sisaldavad loomismüüte. Loomismüüdi järgi võib loomine toimuda väga erinevalt. Friedrich Robert Faehlmannist
Prosper Merimee ,,Colomba" Prosper Merimee ( 1803- 1870) sündis Pariisis, kuid ta vanemad, kes olid mõlemad kunstnikud, pärinesid Normandiast. Ka Merimee oli andekas joonistaja ja maalija ning töötas küpses eas muinsuskaitseinspektorina. Amet võimaldas tal palju reisida ja peale reisikirjade on paljud tema novellid (,, Carmen") seotud rännakuil nähtu ja kuulduga või antud isegi teadlase jutustusena. Oma tõelise kutsumuse leidis Mérimée aga 1829, mil ta avaldas oma esimesed jutustused ("Tamango"): nende edu oli märkimisväärne. Tema jutustustes leiab paraja annuse irooniat ning musta huumoritki. Mérimée jutustused toetuvad täpsetele seikadele ning sisaldavad tihti tähelepanekuid keele või maa ajaloo kohta. 1840. aastal kirjutas ,,Colomba ,, ja 1842 kirjutas ,,Carmeni". Teise keisririigi ajal saab ta senaatoriks ja on tihedalt seotud õukonnaga
raamatust seotud eetiliste probleemidega täiskasvanute elus. Alkoholism, lapse seisukohast, on hästi kajastuv ,,Kirju liblika suves". Tiina emal on alkoholiprobleemid, kuid lõpuks laheneb kõik hästi, ema abiellub, vabaneb joomisest ning Tiina saab hea kasuisa. Lugu võib pakkuda lugejale julgustavat ja toetavat tuge. ,,Pille, Madis ja teised" puudutab samuti laste elu mõjutavaid probleeme- alkoholism, surm, vargus. ,,Kristiina, see keskmine" on esitatud 6- aastase jutustusena, kelle silmade läbi kujuneb omapärane pilt tänapäeva perekonnaelust. Raamat pakub lugemisrõõmu ka täiskasvanuile. 90-ndatel aastatel kirjaniku loominguline produktiivsus veelgi suurenes. Värsivormiliste lasteraamatute (,,Vaesed jõulud, rikkad jõulud" ) kõrval on suuremat huvi äratanud poliitiline grotesk ( ,,Vampiir ja pioneer" ). Kirjanik naeruvääristab pioneeriorganisatsiooni ideoloogiat kuid ei kiida heaks ka uusaegset Dracula- vaimustust.
ja strateegiate abil. Ehkki filmitoodang pani aluse postmodernsele popkultuurile, osutus televisioon postmodernse vaimsuse kõige mõjusamaks levitajaks. Samas puudub kaasajal arusaam filmist kui ühtsest ja samu tunnuseid sisaldavast valdkonnast. Arusaama ühtsusest on asendanud mitmesugused erinevad filmitüübid. (Kraavi 2005: 165-166; Grenz 2003: 45) Filmitootmine sobib postmodernse vaimsusega väga hästi kokku, sest film annab seda, mida ta tegelikult ei ole. Film võib tunduda ühendava jutustusena, mis esindab teatud konkreetse grupi huve, on aga tegelikult vaid kunstlik moodustis, mida hoiab koos hulk spetsialiste, materjale ning tehnikaid, mis tavaliselt väljagi ei paista. Filmi ühtsus on suurel määral illusioon. (Grenz 2003: 43) Kõige mõjusam vahend levitamaks filme loojatelt vaatajateni on televisioon. Suur osa teleprogrammidest koosneb saadetest, mida hulk filmitootjaid kõige erinevamates formaatides loovad, alates reklaamfilmidest kuni seriaalideni. Televisioon on
eks ep olnud hea, et sa need seemne üwwad ei pnnud nahka? ,,Ja wist! (ütles Marri) Agga eks ep olnud ka hea, et sinna kolis käisid: kus sa nisuggosed head asjad öppisid?"- Üks hea nou, on kullast üllem! Ärra arwa halwaks, mis kaswo satab! Arvelius soovitab maarahvale viletsuse leevendamiseks õunapuude kasvatamist, mis sel ajal olid veel haruldased. Et maarahvas paremini mõistaks õunapuudest kasu saamist, kirjutas ta loo jutustusena. Õunapuude kasulikkusest on luterlikule rahvale elujätke sõnumina märkinud ka Martin Luther: "Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu." Sel ajal, kui Arvelius kirjutas raamatuid eestlastele, oli käimas Lääne-Euroopast lähtunud rahvavalgustuslik aeg kolonialismi tingimustes. Sakslastest vaimulikud ja kooliõpetajad otsisid Baltikumis omale pidepunkti, nad olid oma meelelt emamaa Saksamaa meelsed, kuid Saksamaa oli nad juba unistanud. Niisiis,
Eesti keeles ilmus esmakordselt see teos 1951. aastal. 4. Selles teoses esitab Swift kriitilisi üldistusi nii tänapäeva kui tuleviku ühiskonna suhtes. Kolm märksõna, mis seda teost iseloomustavad on allegoorilisus, sümbolistlik, utopistlik. 5. Naturalistlik grotesk on vahend pühaduste ja iidolite maapeale toomiseks ning rohkete tavateadmiste ja võltskujutiste väljanaermine. 6. "Gulliveri reisid" on kirjutatud mina-vormis arst Lemuel Gulliveri jutustusena. 7. "Gulliveri reisid" koosneb neljast osast. Esimeses osas on Gulliver lilliputtide maal, mis sümboliseerib vaimu väitlust, kus ta tunneb ennast suursugusena. Teises osas on Gulliver hiiglaste maal, kus on vastupidine efekt ja kõik teised on temast üle. Kolmandas osas on Gulliver lendaval Laputa saarel ja selles osas pilgatakse ja naeruvääristatakse leiutisi ja teadust. Neljandas osas on Gulliver Hihmiinide maal, kus kõik on utoopiline. 8
Need kaks esimest osa on omavahel väga seotud, sest jutustavad ühest ja samast ajast ja tegevusest, kuid mõlemal on siiski ka punkte, mida teisel pole. Romaani võib pidada nii põnevusromaaniks kui mingil määral ka õudus. Autor kasutab teoses keskmisest vähem dialooge. Omapärane on see, et kummagi tegelase jutustuses tema enda öeldu pole autoril pandud kirjavahemärkidesse. Kuna Fowles on kirjutanud romaani kahe tegelase mina-jutustusena, siis tema poolsed kõrvalepõiked puuduvad. Romaani esimeses ja viimastes osades eristatavad peatükid puuduvad. Teises osas jaguneb tekst peatükkidesse kuupäevade järgi. 14 Autori keel ja stiil Fowlesi stiil on on üpriski ebatavaline. Eelkõige arvestades, kuidas ta raamat on ülesehitatud. Erinevatest osadest, mis on üksteisest erinevad eriti kompositsiooni poolest.
ajas: 4) sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega, kellel on omad soovid ja tõekspidamised; 5) narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune mediatsioon, vahendav instants. 13. Kirjandusteaduse vaatepunkt Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud mina-jutustusena, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Selline jutustus edastab sündmustikku ühe tegelase vaatepunktist, jättes avamata teiste tegelaste siseelu. Loo pinge areneb sellisel viisil edastatud romaanis sageli just teadmatuse ümber, fakti ümber, et ühte lugejale avatud inimteadvust ümbritsevad teised, mille sisse lugeja ei saa pilku heita
uutest leidudest. Nii mõnedki juugendkunstnikud kasutasid neist tulenevaid motiive (H. Obrist õppis bioloogiat, A. Mackmurdo). Mõned kunstnike grupid (näiteks nabiid) nägid stiili ühe peamise probleemina eneseväljendust. Hollandlane Jan Verkade (1868 1946) ütles, et "pole olemas maale, on vaid dekoratsioonid". Tema sõber Maurice Denis (1870 1943) kirjutas 1890 : "maal, enne kui teda näeb mõne objekti kujutisena, sõjaratsuna, alasti naisterahvana või jutustusena, on olemuslikult kindlas korras paigutatud värvidega lame pind". Nabiide arvates oli maal õnnestunud vaid siis, kui kunstnik oli suutnud läbi tunginud asjade välisest kujust ning kasutades värvi ja kontuuri oli objektid nii ümber kujundanud, et tema dekoratiivsed küljed muutusid tähtsaimaks ja kunstniku isiksus või stiil oli selgesti väljendatud. Kuna maale lõuendil peeti üldiselt kunsti mitte üheks vaid ainsaks tõeliseks ilminguks, pidasid nabiid
õpilane aga suudas materjali ise omandada tuleb tema iseseisvuse kavades tasapisi vähendada õpetaja poolset suunamist/juhendamist. Eesmärk on luua sild selle vahel,mida õpilane suudab teha omal jõul/kaasabiga. 10. Põhilised õpetajakesksed õppimismeetodid Suuline esitamine loengu, jutustuse ja seletusena ning klassidemonstratsioonid. Loeng, on õppematerjali süstemaatiline ja range esitus. Algklassides esitatakse uut materjali jutustusena, esitatav materjal seostatakse õpilastele juba teada olevate sündmuste arenguskeemide ja tegevusmallidena. Õpetaja seletusi kasutatakse kas juba käsitletud või uue materjali detailide, tahkude või ute mõistete põhjalikumaks avamiseks. Millal loeng end õigustab? Õpetamise esmaseks eesmärgiks on informatsiooni edastamine, informatsioon raskeski kättesaadav, tuleb korrastada uudsel viisil, vaja tekitada huvi aine vastu, informatsioon on vaja kokku võtta ja sünteesida.
! ! *Proosateose puhul ununeb sõnaline külg. Sõnade kaudu sisenetakse teose maailma, et sealt edasi on oluline tegevus, mitte sõnad paberid (Ingl k sõna immersion--> vahendaja kadumine). KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT ! Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. ! ! VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud MINA-JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-tegelane kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. ! -Mõnikord kasutab piiratud vp-ga jutustus SISEMONOLOOGI- tegelase sisekõnet. Sisemonoloogi kujutatakse tavaliselt teadvuse vooluna-> tunnete ja mõtete üleskirjutused. ! TEMA-JUTUSTUS- kolmandas isikus röögitud lugu. Võib edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse saab ümber kirjutada tema- jutustuseks,
Esitusviis on monoloogiline, autor esineb enamasti minavormis. Esikohal on seotud kõne. Lüürikas esineb keele kogu muusikaline element rütm, riim, refrään, kordus. Põhinõudeks on kujutatud elamuse ühtsus. KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. Kirjandusteose VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui teos on kirja pandud MINA JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus, sest jätab avamata teiste tegelaste siseelu. Piiratud vaatepunktiga jutustus kasutab vahel sisemonoloogi ja teadvuse voolu tehnikaid. SISEMONOLOOG on tegelase sisekõne. See lähtub üldiselt vajadusest otsida mingile küsimusele vastus, tegelase kõnevool areneb oma sisemisest loogikast lähtudes. TEADVUSE
pannud kirja oma muljed. Väikesest saarestikust on saanud tema suur kiindumus. Raamatute peategelasteks ongi saarte-laidude elanikud: inimeste kõrval ka kosklad, viired, tuttpütid, ristpardid, juttselg-kärnkonnad, viigrid ja teised igaüks oma äravahetamatu näo ja iseloomuga. 2.2.4 Koduloolised raamatud *,,Vesiratta Madis'' - Kirjastus Ilo 2004, toimetaja Ene Vald. Raamat on mõeldud esmajoones lastele. Kirjutatud on jutustusena ja tegevus toimub enamasti lapsesilmadega nähtu ning kogetu põhjal. Kirjanik loob raamatus täiuslikkusele läheneva tervikpildi, kõneleb veskitalu ümbritsevast maastikust, faunast ja floorast, ja sellest, millised olid taluhooned, kuidas tehti tarbeasju, käidi veskil ja sepapajas, mida kasvatati põllul ja aias, kuidas tehti leiba ja rõivaid, kuidas hoolitseti loomade eest ja palju muud.
Uurib müütide kujunemist, nende tekkepõhjusi ning vastavust reaalsete sündmuste ning nähtustega. Elav mütoloogia on oma kujunemiskeskkonnas püha, tal on tõe väärtus ja korrastav-juhendav- reguleeriv funktsioon oma kultuuri jaoks. Mütoloogia on tihedalt seotud inimeste uskumuste ja religiooniga. Selles avaldub nende maailmapilt. Korduvad tunnused müüdi definitsioonides William G.Doty järgi Müüt esteetilise väljendusvahendina, jutustusena, kirjaliku vormina; Müüdi sisu puudutab jumalaid või teispoolsust; Müüdi ülesanne on algupära seletamine; Müüdid on valesti mõistetud või „primitiivne“ teadus; Müüdid muudavad universaalse konkreetseks või arusaadavaks; Müüdid väljendavad uskumusi, kollektiivseid kogemusi ja väärtusi; Müüdid on inimese „vaimsed“ ja „psüühilised“ väljendused; Müüdid annavad kultuurile ideoloogilise raamistuse. 2
Jutustus on tagasivaates, tegelane jutustab oma senist elukäiku.. mis temast hiljem saab, seda me ei tea. Pastoraalromaanides olid naised väga tähtsal kohal, aga kelmiromaanis neid väga suurt tähtsust pole. Järgmise kelmiromaani autor on teada, see on Mateo Aleman Guzman de Alfaracho. Sündis Cervantesega samal aastal ja oli tema kaasaegne. Raamatul oli kaks osa, üks ilmus 1599 ja teine 1604. Kõik kelmiromaanid on kirjutatud mina-vormis jutustusena. Oluline on maine rahulolu. Mateo Alemani teoses on väga olulisel kohal moraalne kommentaar. Ta vaatab tagasi elule (enda omale?) olles ise muutunud. Peategelane on enamasti teenri rollis, kellestki sõltuv. Kelm pääseb isanda eraelule lähedale ja autor saab tema kaudu koguaeg ühiskonda paljastada. Kolmas tuntuim kelmiromaan Hispaanias kuulub Quevedole. Üks kõige tuntuim Quevedo proosateos ilmus 1626 (mahult üsna väike), ,,Vida del buscon llamado don Pablos" Kujutas
võitluse piraatidega. Pompeiusele anti diktaatorivolitus(pooleks aastaks piiramatu võim ohu korral). Paljud vangilangenud piraadid olid Mithrase austajad. Jumal Mithrat kujutati härga tapmas seesama pilt oli kõikjal, kus teda austati. Valdavalt kuulusid kogudusse mehed ja väidetavalt oli naistele sinna kuulumine keelatud. Erinevad pühitsusastmed, millest iga järgmine viis Mithrale lähemale. Tegemist oli salakultusega. Tugev grupiidentiteet - end kutsuti vendadeks. Jutustusena Mithra lugu säilinud pole, on ainult pildid ja saab vaid oletada. Tegemist oli kosmilise sündmusega, millel oli suur mõju maailmale. Riigiusundi mõiste on Rooma puhul problemaatiline, kuid religioon oli riigilie oluline ja ta püüdis seda oma võimu alla ka hoida. Jumalanna Vesta vesta preestritarid pidid elama rangete ettekirjutiste järgi. Pontifexi vennaskond (sillaehitaja) kõige tähtsam preestrite kollegium, eesotsas Pontifex
kunstile. Sageli kaunistas kirikuid ka ornamentika. See on abstraktne ja skemaatiline, geomeetrilised vormid nind ümber kujundatud ja stiliseeritud taime ja loomakujutise, mis mõjuvad siiski meeldivalt. 22.Romaani kujutav kunst. Arvukalt loodi romaani stiilis seinamaale, kirikute seintele ja võlvidele maaliti erksaid piiblistseene, kuid neid on vähe säilinud. Figuurid on tasapinnalised ja moonutatud, mõjuvad siiski tundeküllase jutustusena. Endiselt õitses ka miniatuurmaal. Raamatumaalides valitses joonele tuginev ja pinnaline laad. Rohkelt oli ornamentikat, nt pühakupiltide raamistikuna. Kadusid katsed kujutada ruumi. Usulised pildid on fantaasiarohked ja väljendusrikkad. Riietuse voldid on keha vormidest sõltumatud ja muutuvad osaks ornamendist, liikumist ei kujutata ja figuurid on tardunud nagu bütsantsi ikoonidel. Romaani tekstiilikunstist on
(nt. Hieroglüüfid - pühad glüüfid.) 2) Müüdid on alati sümboolsed (hästi radikaalne lause, ses suhtes, et kõik mis 19 saj evol oli jäänud, et müüti võidaks mõista sõna-sõnalt (tylor), on kõrvale heidetud). Müüt koosneb sümbolite reast, mis moodustab püha jutustuse. (Müüt on puhta mõtlemise kehastus (levy-strauss). Levy-Strauss suhtus negatiivselt narratiivse analüüsi domineerimisse. ) Eliade jaoks narratiiv, jutustus väga tähtis, et need sümbolid jutustusena avalduvad. Jutustamine on sama orgaaniline vajadus nagu une nägemine. Seetõttu ei saa tänapäeva inimene müütideta. kirjandus kujutab endast mütoloogilise looduse ja... jätku. 3) Müüdid paiknevad teatud aktsioonilisel teljel (suured, väiksed, tähtsad, kõrvalised). Mõned väärtuslikumad kui teised. Kõige tähtsamad alati kosmogoonilised müüdid, loomismüüdid. Loomislugude puhul on esmane nende ontoloogiline staatus ja loomislood annavad teiste päritolumüütide võtme
alati tabab ta ning peksab teda.Tegelasel on maise reaalsuse surve, nälg, ilmaolu. Hiljem otsustab pimedale kätte maksta. Lähevad üle jõe ja viib pineda puu ette ja käseb tal hüpata pime hüppab vastu puud, ei tea, kas ta suri või mitte. Juba peakirjas on iroonia ("de" seal keskel ei viita tema kõgele aadliseisusele, nagu tavaliselt see nii on. Viitab Tormese jõele, mitte perekonnanime.) Järgmisena on ta ühe preestri teener. Kelmiromaan tavaliselt edasi antud mina-jutustusena, esimeses isikus, jutustus tagasivaates jutustab oma senist elukäiku sündimisest peale. Tegemist on noore peategelasega. Näitab, kuidas inimene ei suuda välja rabeleda maisest ahelast. Tegelased on pärit madalatest ühiskonnakintidest, vahel isegi kõige madalamatest. Kelmiromaanid toovad sisse väga konkreetse ajaloolise olustiku ja kaasaegse tegelikkuse. Noor tegelane on oluline. Toob sisse noore moraalse arengu inimesena. Midagi üleloomulikku ei toimu
seikleb ühiskonna madalaimas osas, kus ta pole maistest tegureist vaba, vaid just sõltub neist sünnist saati. ,,Kangelane" sünnib vaesesse perre ja tihti satub juba väiksena laia maailma, tunneb häda ja viletsust, mis teda tegudele ajendavad. Kelmiromaan paistab silma ajaloolise konkreetsuse poolest, kujutades enamasti ajaloolist kaasaega. Siit saab alguse uusaegne kaasajaromaan. Kelmiromaane jutustatakse mina-jutustusena. Kelmiromaan kujutab peategelase autobiograafiat. Olles harilikult jõudnud murranguni, jutustab peategelane ise tagasivaatavalt oma eluteest. Mina-jutustus jätab tõepärase ja usutava mulje, samas on raskem kindlaks teha, kus tegelane kõneleb ja kus kõneleb hoopis autor, mis tema-jutustuses oleks arusaadav. Kelmiromaan jutustab enamasti poisi- või noorukiea seiklustest elujärgust, kus tegelane pole veel lõplikult välja arenenud ja ühiskond mõjutab teda. Kelmiromaanidest areneb 19
põlluomaniku Amangeldõ (too oli Bekmurati tuttav) poja Tsarõ'ga. Murati julmalt läbi. Muratist polnud enam töötegijat, ta saadeti lõpuks poja Durdõ juurde, kus ta ka suri. Mõnda aega hiljem tappis Durdõ turul Tsarõ. Bekmurat saatis mõrtsuka, kelle nimi oli Allak, Durdõd tapma, ent too oli Durdõ inimlikkusest liigutatud ning andis end välja, jäädes Durdõ ja teiste karjuste juurde elama. Teose lõpustseen esitatakse Allaki jutustusena (jutustab sellest teistele karjustele). Too vahendab, et Uzuk jäänud Suhan bai majas alalise tagakiusamise tõttu täiesti otsa. Ta pidanud oma elu ebaõnnestunuks: polnud tal ei lapsi ega õnne. Allak nägi, kuidas Uzuk hüppas kaljult alla. Berdõ Kerbabajev (18941974) Sündis Kouki-Zereni külas Ashabadi oblastis. 1948. aastast Kommunistliku Partei liige. Kõrgema hariduse omandas Buhhaara medreses, õppis alates 1917
vastuarmastust; tegelikult oli aga feodaalide jõker ja ohjeldamatu väivallatsemine rahva kallal üestõsu üeks oluliseks motiiviks. Neid ja teisi sellelaadseid kõvalekaldumisi peab kaasaegne lugeja jutustuste juures arvestama. Bornhöe ajaloolistel jutustustel on olnud väa suur mõu mitmesse põvkonda, «Tasuja» levik ja populaarsus on aga otse erakordne. «Kalevipoja» kõval on see mõukamaid teoseid XIX saj. eesti kirjanduses. Esimese eestikeelse jutustusena, mis täe selguse ja teravusega väjendas rahvamasside viha rõujate vastu ning kutsus ües vabadusvõtlusele, mõus teos süitava säemena ja leidis hulkades tulist poolehoidu. «Tasuja» otsesel eeskujul ilmus 1880-ndail aastail eesti kirjanduses arvukas hulk ajaloolisi jutustusi, mille paremikku iseloomustab teravalt väjendatud rõumisevastane hoiak. Bornhöe jutustuste ja teiste autorite --A. Saali, J. Jäve, A. Kitzbergi --paremate ajalooaineliste teoste
annaabi.ee 
