Nibelungide laul (7)

Nibelungide laul
Kui vanim keskaegne eepika peegeldas valdavalt sugukondlikku elutunnetust, siis kangelaslauludes hakkab avalduma rahvateadus. Kangelaslaulud kuuluvad kristlik katoliikliku-kiriku suure mõjuvõimu ja ristisõdade aega.
Kuulsaimad kangelaseeposed on prantslaste ,, Rolandi laul “, hispaanlaste ,,Laul minu Cidist” ja sakslate ,,Nibelungide laul”. Germaani kangelaslauludest kuulsaim ,sakslaste ,,Nibelungide laul”,pärineb XII ja XII sajandi vahetusest , seega ajast,kui Euroopa eepilises kirjanduses oli juba laialt levimas uus suur nähtus , rüütliromaan. ,,Nibelungide laulu” autor ja püritolu on tänini lõplikult lahendamata . On teada ,et lugulaul loodi XIII sajandi alguses.
,,Nibelungide laulu” aluseks olev kangelasluule pole paraku säilinud. Selle kunagist olemasolu tõendab aga paljude germaani rahvuste eepiline pärimus ,mis kasutab ,,Nibelungide laulu” ainestikku. Tõsi ,on see,et pärimused on kirja pandud ,sageli loodudki hiljem kui eepos ise . Ja need pärimused on nii hästi tõendiks kangelaslaulude eksisteerimisest .
Allikate eristamisel tavatsetakse eristada skandinaavia ja sakslaste pärimusi , ehkki on teada ,et erinevuste aluseks on vanemad frankide ja gootide laulud ja muistendid .
Kõige olulisemaks allikaks nibelungide pärimuse ainestikuga tutvumisega on vana islandi mütoloogiliste ja kangelaslaulude kogumile XIII sajandist ,,Vanem Edda ”. Tervelt kuusteist laulu või lugu ,,Vanemast Eddast” on otseselt või kaudselt seotud nibelungide ainestikuga. Samuti on mitmeid sündmusi näidatud paralleelseteks ,ent mõnevõrra erinevates lauludes. See veenab ilmekalt kui miski muu ,et nibelungide-pärimus on olnud rikas,et käibel oli mitmesuguseid laule , millest eepose koostaja kasutas ainult mõningaid ,talle rohkem sobivaid.
Ka Snorri Sturlussoni koostatud Islandi poeetika õpiku ,,Noorem Edda” käsikirjas leiame ümberjutustuse või konspekti nibelungidest. Snorri jutustus esineb mõnnevõrra ,,Vanemat Eddast” ja lisab seega pärimustikule uut ainestikku.
Eeposega võrreldes kajastab ,,Eddade” ainestik pärimuste varasemast kihistust , nagu see võis esineda gootide ja frankide kangelaslauludes. Asi pole ainult olutikulistes detailides , mis võivad taanduda Islandi omapärale ,vaid iidsetes ühiskondlikes suhetes. Eepose mõistmiseks on kasulikud need ,,Edda” laulud ,milles Brünhild samastatakse valküüriga ,kellele Sigurd nõidusunest äratab,kellega kihlub ja kelle Gudruni tõttu unustab
Mõistagi leidub viiteid ,,Nibelungide ” tegelatele ja motiividele teisteski saksa eepostes ja kangelaslugudes. Eriti hinnatav on XV sajandi keskelt pärineva käsikirja ,,Vägilaste raamat” eessõna , kus tuuakse eeposkangelastest mitmesuguseid lühiteateid ,mis põikuvad muudest allikatest. Kõige olulisemaks allikaks aga jäävad eepose käsikirjad.
Üht küllaltki olilise allikana pärimuste kujundamisel eeposeks tuleb arvestada muinasjuttu. Muinasjutumotiivid on ühendavad eeskätt Siegfriedi ja Brünhildi isikuga .
Muinasjutulik on Siegfriedi üliinimlik jõud , mis laseb tal võita heitluse kaheteist hiiglase ja 700 vägilasega. Muinasjutupärased on Siegfriedi maagiline haavamatus ,nähatmatuks tegev võlikuub,võitlus lohega ,imepärane mõõk,võidujooks ja heitlus kääbusega . Mõistagi on muinasjutukujud ka kantsi valvav hiiglane ja varavalvur kääbus Albrich. Hageni jutustusena antud nibelungide aarde omandamine Siegfriedi poolt on ühendatav rahvusvaheliselt tuntud muinasjutuga pärandijagajatest. Lohevõitlust on eeposes kujutatud küll väga põgusalt ja teistest Siegfriedi noorpõlveseiklustest eraldi,siiski on see vaadeldav ühe motiivina nn tugeva poisi muinasjutus.
Muinasjutupärane on ka Brünhildi jõud ,mis laseb tal heita oda ,mida kolm meest vaevaga kohale tirivad .Ent kogu kosimisvõitlus on ka muinasjutuline.
Kui muinasjutupärasust on eeposes veel selgesti tunda ,siis teisiti on lugu müütilise algmega .Kuid ilmne on see ,et eepose autor püüab mütoloogilist elementi kõigiti vältida. Nii jääb praegu ainsaks mütoloogiliseks elemendiks salapärane maa ja tema elanikud, mis on eeposele nime ka andnud.
Tutvunud allikatega , näeme selgesti ,et lugulaul ühendab endas kaks pärimusteringi , mida tinglikult võiks nimetada ,,Brünhildi muistendiks” ja ,,Brünhildide hukkumise muistendiks”. Eepose kujunemist mainitud muistenditest on jälginud palju autorid. Kõige usutavama kujunemisloo selle rohkem oletatava kui faktiliselt eksisteeriva ainestiku kohta on esitanud nimekas Šveitsi germanist Andreas Heusler ,kes ühteaegu purustas K.Lachmannilt pärineva õpetuse ,,Nibelungide laulust” kui kahekümne üksiklaulu kompilatsioonist.
Kas me teame ka midagi täpsemat eepose loojast või tekkeajast? Mõistagi on eepost püütud siduda peaaegu kõigi väljapaistvate keskaja saksa poeetidega. Eepose hoolikas analüüs näitab, et autor on eriti kodus Passaus, sellal kui ta teadmised põhjapoolsete alade geograafiast on tagasioidlikud. Mõnede ühtelangevate fraaside ja nimede järgi ,,Nibelungide laulus ” ja ,,Parzivalis” on eeposte tekkeajaks dateeritud ajavahemik 1198-1204. Autoris aga nähakse Passau piiskop Wolfgeri kaaskondlast.
Rohkem vaidlusi on tekkitanud autori sotsiaalne seisund ja haridus . L.Heusleriga oldi ühel arvamisel, et eepose looja on Špiilmann. Heusler möönis, et tavaliselt haritum, lugenud ja kirjaoskaja, ning põhjendas oma väidet, näitades, et autor pole päris kodus õukondlik- rüütelikkus miljöös. Boor , vastupidi, kinnitab, et ,,Nibelungide ” autor on õukondliku elulaadiga tuttav ja oletab autoriks rüütliseisusesse kuuluvat isikut. Tõsi on see, et pigem näevad nad autorist õukondlases, haldusametnikes või diplomaadis kui preestris.
Nii või teisiti, oletused autori ümber jäävad spekulatsioonideks. Igal juhul oli ta haritud mees, kes hästi tundis oma aja eepilist luulet, nii hästi suulist kui ka kirjanduslikku. Ennekõike tuleb aga kinnitada tema andekust, mille otseseks tõendiks on võimas lugulaul, keskaja kirjanduse vägemamaid mälestisi. Tema töö ulatust näitab juba pelk loend, sest ta ühendas kaks iseseisvat kangelaslugu , andis neile ühtse vormi, sobitas mõlemad laulud suiselt teineteisega. Kuidagi ei saa seda nimetada kompilatsiooniks, vaid suurejooneliseks loometööks.
Suurejoonelisust näeme juba eepose kompositsioonis. Mõlemad osad on heas tasakaalus. Suurejoonelisust näeme ka tegelaste ümberkujundamises, võrreldes algmaterjaaliga. Eepose peategelased on kahtlemata Kriemhild ja Hagen . Nende kahe vastandamisel rajanebki kogu lugu.
Kompositsiooni läbimõeldud suurejoonelisusut tõendab traagilise lõpplahenduse osutamine algusest peale. See joon on ainulaadne. Juba esimeses loos mainitakse häda ja õnnetust , mida põhjustab noore Kriemhildi ja Siegfriedi abielu. Ja see viide eelseisvale õnnetusele läbib kogu teost. Siit ei maksa järeldada ,et eeposes polegi helgeid kohti , on ikka. Näiteks Siegfriedi ja Kriemildi armastuslugu on nimetatud kõige ilusamaks ja väljendusrikkamaks terves keskaegses saksa kirjanduses.
,,Nibelungide laul”,Euroopa suurtest kangelaslauludest kõige traagilisem ja süngem ,on ühtlasi kõige mahukaimaid teoseid oma žanris. Samuti selle aluseks pole prantsuse rüütliromaanide vahendatud kelti pärimused , vaid germaani muistendid ja kangelaslaulud.
Autori ideaaliks pole feodaalne au ja truudus , vaid tugev kuningavõim , kus oleksid tasakaalus jõud ja õiglus. Ilmekas näiteks autori suhtumisest on seegi , et eepos lõpeb üldise nutu ja leinaga , mitte uhke võitlussteeniga. Mõistagi kajastab selles epose loomeaega, mis puudutas tugevat keskvõimu, ning seda enam peab hindama tundmatuks jäänud autorit , kes muistse pärimuse pani omas ajas kõlama nii, et huvi ja tähelepanu teose vastu on jäänud tänini püsima ja pole siin ju juttu üksikute vägilaste surmadest , vaid terve hõimu hukkumisest.