Merimee Colomba- minu kokkuvõte (0)

Prosper Merimee „ Colomba “
Prosper Merimee ( 1803- 1870) sündis Pariisis, kuid ta vanemad, kes olid mõlemad kunstnikud , pärinesid Normandiast. Ka Merimee oli andekas joonistaja ja maalija ning töötas küpses eas muinsuskaitseinspektorina. Amet võimaldas tal palju reisida ja peale reisikirjade on paljud tema novellid („ Carmen“) seotud rännakuil nähtu ja kuulduga või antud isegi teadlase jutustusena. Oma tõelise kutsumuse leidis Mérimée aga 1829, mil ta avaldas oma esimesed jutustused (“Tamango”): nende edu oli märkimisväärne. Tema jutustustes leiab paraja annuse irooniat ning musta huumoritki. Mérimée jutustused toetuvad täpsetele seikadele ning sisaldavad tihti tähelepanekuid keele või maa ajaloo kohta. 1840. aastal kirjutas „Colomba „ ja 1842 kirjutas „ Carmeni “. Teise keisririigi ajal saab ta senaatoriks ja on tihedalt seotud õukonnaga. See pigem küll keiserlik soosing mõjub Merimee loomingule halvavalt, ta tõmbub kirjanduselust tagasi, kibestub ja sureb üsna üksikuna Canne´is. Märkimis väärib ka Merimee tolleaegne huvi vene kirjanduse vastu. Ta õpib veel vanas eas vene keele ära ning tõlgib Puskinit ja ja Gogolit. Merimee on kahtlemata suurim klassik prantsuse romantikute hulgas, kes moega kaasas käies suutis alati iseendaks jääda.
Teoses „Colomba“ on peategelasteks vanem, pisut kartlikum ja alandlikum vend Orso ning tema mõjukam noorem õde Colomba, kes mõjutab tihtipeale meelega oma venda, et asjalood kulgeksid talle sobival kujul. Peamine tegevus kulgebki Orso, Colomba ning ühe teise perekonna, Barricinide vahel. Korsikal surrakse vaenlase käe läbi; ainultet sageli on raske öelda, mis põhjustel vaenlasi omistatakse . Paljud sugukonnad vihkavad üksteist iidsest harjumusest ja pärimus selle vihkamise esialgsest põhjusest on ammuilma hääbunud. Nagu üks tegelane raamatustki ( kolonel Ellis ) ütleb: „ Korsikal võib lasta kõiki alates rästast ja lõpetades inimesega.“ Tegevuspaigaks on Korsika saar( saar on olnud kunagi Suurbritannia , Itaalia, Prantsusmaa valduses. See on Prantsusmaa piirkond Vahemeres. Alates 1998. Aastast on Prantsuse keskvõimu ja korsiklaste vahel suhted pingestatud, kui tapeti seal üks Korsika perfektidest) , kus on omane, et probleemid lahendatakse omavaheliselt ning vägivaldselt, kohtu poole pöördutakse äärmiselt harva ning viimases hädas. Au sees on aga bandiidid, kellega häid suhteid hoida on soovitatav, et vajadusel nende abi vaenlaste vastu kasutada.
Raamat algabki sellega, et kolonel oma tütre miss Neviliga otsustab külastada Korsika saart. Peetakse läbirääkimised paadiomanikuga, see nõustub, kuid ühel tingimusel: kaasa peab saama tulla ka tema tuttav Orso della Rebbia, kes soovib samuti samasse kohta minna. Orso pöördus kodumaale , et panna õde mehele ning müüa maha oma väikesed maavaldused, kui nende eest saaks nii palju, et mandril ära elada, mitte kättemaksuks nagu saareelanikud arvasid. Nõustutakse, kuigi miss Nevil on esialgu pisut põlglik, eemalolev ja alahindab külalist.
Peale reisi kohtutakse veel ning ajapikku, küllaltki kiiresti, tekivad miss Nevilil mehe vastu tunded. Nad ei puutu eriti kokku, kuid ükskõiksus muutub kiiresti kiindumuseks ja seda märkab ka Orso õde Colomba, kellega teoses tuttavaks saadakse. Colomba saab miss Neviliga väga hästi läbi ja toetab teda.
Kohale jõudes arvasid linnaelanikud, et ta on argpüks. Orso ei arvanud, et kaks aastat tagasi tapsid tema isa Barricanid. Et teda argpüksiks ei peetaks, pidi ta kätte maksma. Orso õde oli vastasleeri süüs nii kindel ja käis kättemaksuga pidevalt Orsole peale. Raamatu lõpp keskendub peamiselt Barracinide ning Orso-Colomba perekonnavaheliste vaenude lõpetamisele. Otsustatakse sõlmida rahu, kuid Colomba teeb midagi üllatuslikku, mis kõik pea peale pöörab. Ühel järgnevatest öödest läheb Colomba oma pere hobuste juurde (koduõele, sest talli Korsikal ei tunta) ning vigastab ühe hobuse kõrva, mida Orso soovis järgmine päev kasutada. Järgmine hommik märgatakse vigast hobust ning Orso on kindel, et hobuse kõrva vigastas tema vaenlane , Barracinide üks lastest, Orlanduccio. Kuigi Orso ei näinud iial Barracinides oma isiklikku vaenlast , otsustas ta ajutise rahulepingu katkestada ning läks üksi nende vastu võitlusse. Makjates kohtas ta Barricinide poegi, kes teda käsivarde tulistasid. Ta teeb topeltlasu, mis tapab mõlemad Barricinide lapsed ( Vincentillo ja Orlanduccio). KATKEND RAAMATUST LK 141- 142 ! Teose lõpupeatükid kirjeldavad , kuidas Orso, Colomba, miss Nevil ja tema kolonelist isa lahkuvad Korsikalt ning plaanivad minna Itaaliasse elama. Korsika jääb oma põliselanike ja kommetega ikka samasuguseks ning püsima jääb vaid lugu Orso topeltlasust Barracinide vastu, mis lõpetas pe rekondlikud vaenud.
ROMANTISMILE ISELOOMULIKUD NÄITED:

• Romantikuid lummas võõraste ja kaugete maade rahva eksootilisus. - „Colomba“ tegevustik toimub Korsikal.
  
• Romantism on tundeline kirjandusvool – Orso ja Lydia vahel puhkesid tunded juba raamatu alguses, kuid mõlemad keeldusid seda endale tunnistamas.
  
• Palju kirjeldusi – kasutati palju paikade kirjeldusi
  
• Kirglik vabaduse ja õigluse paatus – bandiidid ihkasid vabadust, Colomba ajas õigust taga.
  
• Rahvuslikkuse rõhutamine – Colomba rõhutas tihti Orsole, mis rahvusest nad on
  
• Hinnati irooniat – miss Lydia vastas tihti teistele irooniliselt
  
• Hinnati huumorit – Colombale tegid paljud asjad nalja
  

PEATEGELASTE ISELOOM:
Colomba – Orso Antonio della Rebbia noorem õde. Märkimisväärselt ilus, pikka kasvu, roosade huulte ja säravvalgete hammastega. Tema nägu oli täis uhkust ja rahutust, kui ka kurbust . Tal olid pikad kastanpruunid juuksed. Ta riietus lihtsalt, kuid puhtalt. Colomba oli äärmiselt järjekindel ning pidi alati saama oma tahtmise. Ta tegi kõik, et asjad läheksid nii nagu tema tahaks. Ta suutis inimesi panna mõtlema nii nagu tema tahtis ning mõjutas neid suhteliselt palju. Tal olid oma kindlad põhimõtted, millest ta keeldus loobumast. Seda näitas tema kindel kavatsus lasta oma vennal kätte maksta oma isa surma eest. Teistesse suhtus ta mõnes mõttes üleolevalt ning pidas ennast nendest paremaks. Kuid ta hoolitses bandiitide eest, saatis neile püssirohtu ja leiba.
Miss Lydia Nevil – Sir Thomas Nevili ainuke tütar, raamatu lõpuks Orso Antonio della Rebbia naine. Pärit Inglismaalt. Meeldis joonistada ning oli äärmiselt uudishimulik. Ta pidas ennast kartmatuks, kuid temas oli siiski rohkem uudishimulikku seiklejat ning naiselikkust kui sõdalast. Mõnes mõttes oli ka auahne, tahtis Korsikale minna, sest ükski teine inglanna polnud varem Korsikal käinud ning tahtis sellega teiste ees uhkustada, et tema oli esimene. Oli tark, oskas rääkida kõiki Itaalia keele dialekti. Suhtus paljudesse üleolevalt. Miss Lydia oli peen daam. Pilkas tihti teisi. Kandis uhkeid rõivaid.
 
Orso Antonio della Rebbia – raamatu kangelane, Colomba vanem vend. Ta ei olnud eriti otsustaja tüüpi inimene, vaid kahtles tihti. Armastuse nimel Lydia vastu oli ta nõus mitte kätte maksma oma isa eest. Ta oli veetnud palju aega mandril ning seega oli paljud Korsika tavad unustanud. Riietus oli tal tagasihoidlik . Erinevalt Colombast oli tema käitumine rohkem tsiviliseeritud. Uskus seda, mida ütlesid tõendid, mitte seda, mida talle räägiti, isegi kui rääkijaks oli tema enese õde. Orso oli õrnahingeline ja südames ei tahtnud kellelegi haiget teha. Tugeva kehaehitusega.
Korsiklaste käitumine erineb äärmiselt palju eurooplaste omast. Looduse pikk kirjeldus ei pakkunud eriti huvi, sest selletõttu kannatas jällegi tegevustik. Häirivaks sai Colomba iseloom. Ta oli endas nii kindel, et ta ei vaevunud kuulama isegi venna seisukohti. Kuid see pani jällegi huviga lugema; oodates millega ta veel suudab lagedale tulla ning millal Orso della Rubbia ja Lydia tunnistavad teineteisele oma tundeid. Ma ei uskunud, et raamatu lõpus Orso tapab Barricinide pojad. Raamatus mängis suurt rolli rahvus nagu Merimee teiseski teoses „Carmen´is.“ Orso oli Korsiklane, neil on kindel kultuur, omad hoiavad alati kokku ning vaenlasele saab kätte makstud.