Lühikokkuvõte "Hümnid paanile" (0)

Sisukokkuvõte
Antud teose puhul on tegemist suvitusromaaniga, mis tuuakse lugejani peategelase silmade läbi, peamiselt olevikuvormis jutustusena. Teos vahendab elamusi peamiselt peategelase sisemonoloogide, mõtete ja unenägude kaudu ning dialoogidest teiste tegelastega. Raamat algab koos Dreverki, äsja Berliinist saabunud maalikunstniku, suvepuhkusega. Suurlinnaelust tüdinenud kunstnik otsustab selle veeta eemal tüüpilisetest suvitustkohtadest, linnast ja inimasustusest ning neile kriteeriumitele vastab Tuulemäe, mil on lisaks veel poeetiline nimi, mis kunstniku esteedihinge helisema paneb.
Üpris suure osa teosest hõivavad looduskirjeldused-ülistused, teadupärast on ju suvises Lõuna-Eesti maakohas paljugi imetlemisväärset. Peategelase enda sõnade järgi (lk 24): Jah, kodumaa! Imelik, kõik on siin ilusam, magusam kui mujal. Aga ainult lühikeseks ajaks. Ja ainult suvel. Oo, suvi on mulle kodumaa ainsaks väärtuseks, ehk olgu veel suvi, suvi ja Tuulemäe ümbrus, näituseks. Aga jumal hoidku Elva ja Tõrva eest.
Kõrvaltegelastena jooksevad läbi peamiselt ümbruskonna kohalikud elanikud- Juhan, Ado ja Mari ning mõisarahvas-hr ja pr Ottenson ning nende tütred Eva ja Isi. Peamiselt kujutataksegi peategelase mõtteid ja hoiakuid teiste tegelaste suhtes ning tema tunde- ja armuilma. Lühikese suvitusperioodi jooksul õpib noorhärra lähemalt tundma mõlemat noorukest mõisapreilit ning nendega pisut kurameeridagi. Kunstnik ülistab sagedamini mõtetes üht jõulisemat õdedest, hoidudes reaalsuses siiski teise, haprama poole. Tundub, et kuigi mõlemal neiul tekivad tema vastu siirad tunded, jääb ta siiski õrritavaks ning näeb asja ise pigem mänguna.
Nõnda mängeldes, looduses seigeldes ning enese loodud sisekonfliktides ja tundedraamades sipeldes luuakse teose sündmustik, mis lõpeb lahkumismotiiviga ning jätab lahtiseks tegelaste edasised suhted, kuigi peategelase suhtumise põhjal võib eeldada, et kõik jääb vaid põgusaks suveromansiks, millest “kõik, mis üleliigne, ununeb, kõik muu kustub - jäävad üksikud minutid tähise taeva all, jääb tuline suvepäike, jäävad kohisevad haavad Haabjärve kaldal ja Tuulemäel.”