Juhtimisseadmed ja veermik (0)

vedrustus
Vedrustussüsteem on mehhanism , mis ühendab rattaid sõiduki raami või kerega. Vedrustussüsteem kannab sõiduki koormust (massi) ühtlaselt üle maapinnale (teele) ja leevendab teekonaruste poolt tekitatud sõidukikere kõikumisi, parandab sõidumugavust ning tagab kontrolli sõiduki üle.
Vedrustuse põhikomponendid:

• 1) Vedru
  
• 2) Põikstabilisaator (valikuline)
  
• 3) Hoovastik
  
• 4) Puksid /kinnitused
  
• 5) Amortisaatorid
  

Olenemata sellest, kas tegemist on keerd-, kummi-, leht-, õhk- või torsioonvedrudega, on just vedrud need, mis üksi kannavad sõiduki raskust ja hoiavad õiget kõrgust sõiduki ja teepinna vahel. Vedru neelab ja hoiab sõiduki kere ja tee vahelisest liikumisest tulenevat energiat. Pärast liikumisenergia salvestamist vedru poolt kompressiooni teel püüab vedru pikenedes seda energiat uuesti vabastada. See põhjustab sõiduki kere liikumise ja muudab sõiduki ebastabiilseks ning sõitmise äärmiselt ohtlikuks ja ebamugavaks. Selle vältimiseks on süsteemi paigaldatud amortisaator. Amortisaatori põhifunktsiooniks on juhtida vedru liikumist, mille tulemusena:

• 1. püsivad rattad kontaktis teepinnaga
  
• 2. sõiduki kere on stabiilne
  
• 3. mugavus on tagatud
  

Laiemas mõttes jagunevad vedrustused kaheks - sõltuvateks ja sõltumatuteks. Need terminid viitavad sama telje vasaku ja parema ratta võimele üksteisest mõjutada või mitte. Sõltuvat vedrustussüsteemi nimetatakse ka jäigaks teljeks, sest sama telje rattad on ühendatud jäiga vardaga. Kui ühe ratta kalle muutub, siis vastasratta kalle muutub sama palju, aga vastassuunas . Sõltumatu telje korral on rattad kerega ühendatud hoovastiku abil, mis võimaldab ratastel iseseisvalt tõusta ja langeda ilma, et nad mõjutaks vastasratast. Tulemuseks on suurem stabiilsus, parem teelpüsivus ja mugavam sõit.
Tavalise vedrustuse variandi korral ei ole amortisaator osa vedrustussüsteemi kandestruktuurist. See tähendab, et isegi kui amortisaator on täielikult läbi kulunud või lausa puudub, saab autoga ikkagi töökotta sõita ja probleemi lahendada. Sellisel juhul jääb rataste asend (ülemise ja alumise õõtshargi poolt määratud) ning sõiduki kere ja teepinna vahe (vedru abil) samaks. Tavalise vedrustuse puhul on vedrud ja amortisaatorid paigaldatud alati eraldi nagu kaks erinevat üksust. Sellise vedrustussüsteemi juures kasutatavaid amortisaatoreid nimetatakse tavalisteks amortisaatoriteks.
MacPherson vedrustus on Euroopa päritolu autode juures kõige levinum esivedrustus. Süsteem koosneb peamiselt vedru ja amortisaatori kombinatsioonist. Keerdvedru ülemine osa toetub sõiduki kerele ja alumine osa alumisele vedrualusele, mis kuulub amortisaatori korpuse juurde, moodustades ühtlasi ka pöördtelje. Rooli keerates keeratakse ka vedru ja amortisaatorit. Terve süsteem pöörab end tugiplaadil või ülemisel tugilaagril (MK-paigalduskomplekt) ja alumise õõtshargi kuulliigendil. Tulemusena toimub rataste pööramine.
Amortisaatorid on põhimõtteliselt õlipumbad. Kolvivarre otsa on kinnitatud kolb, mis töötab rõhutorus olevale hüdraulilisele õlile vastu. Kui vedrustus liigub üles-alla, pressitakse õli läbi kolvis asuvate pisikeste avade . Avad lasevad läbi vaid väikese koguse õli. See aeglustab kolvi liikumist, mis omakorda aeglustab vedru tööd ja vedrustuse liikumist. Amortisaatori takistus sõltub vedrustuse ülesalla liikumise kiirusest ja kolbides olevate avade arvust ning suurusest , samuti klapiketaste arvust ja paksusest kolvi juures. Mida kiiremini vedrustus liigub, seda suurem on amortisaatori takistus. Tulemusena vähendavad amortisaator ja vedru:
• Ratta põrkumist
• Autokere õõtsumist või kõikumist
• Autokere noogutusefekti pidurdamisel
• Esiosa tõusu kiirendamisel
Õliamortisaatorid on suhteliselt tõhusad. Ent kui õli surutakse kõrgrõhutsoonist madalrõhutsooni, nagu see toimub nii survekui tagasikäigul, tekivad äkilise rõhulanguse tõttu õlisse mullid . Seda nimetatakse kavitatsiooniks ja aeratsiooniks. Vastupidiselt õlile saab õhumulle kokku suruda. Seega kolvivarre liikumine igal käigul surub mullid kokku enne, kui õli läbi klapi surutakse. See põhjustab summutuse viivitust, mis kujutab endast probleemi ja tulemuseks on amortisaatori efektiivsuse vähenemine. Surve all lämmastiku lisamine amortisaatorisse vähendab vahutamist ja muudab amortisaatorite töö tõhusamaks. Gaasi amortisaator sarnaneb tavalisele amortisaatorile, ent kaks olulist elementi on täiesti erinevad:
- Reservuaari ülemises osas on õhk asendatud lämmastikuga (inertne gaas ), mille rõhk on 2.5 kuni 8 baari ja mis sisestatakse üksainus kord tootmise käigus.
- Amortisaatori korpuse ülaosas olevat kolvivart ümbritsev kaelustihend on väga eriline. Tal on üks tihendihuul mustuse sissesattumise vältimiseks ja kaks tihendihuult õli väljavoolu ärahoidmiseks. Tihendi allosaks on painduv rõngakujuline riba, mis toimib ka tagasilöögiklapina. Ribade paindlikkus võimaldab õlil voolata tagasi reservuaari ja hoiab gaasisurve vaid reservuaaris oleval õlil. Sellised amortisaatorid tagavad väga mugava sõidu ja rooli täpse töö.

• Rehvitähistused
  

Rehvile on peale märgitud tootja (firma), profiili tähis ehk tüüp, rehvi laius millimeetrites, rehvi kõrguse ja laiuse suhe protsentides, velje läbimõõt tollides, Kandevõime tähistus, kiirusindeks, sisekummita ehk tubeless, kulumisastme näitaja, valmimise nädal ja aasta.
Kiirusindeksid
*B 50 *G 90 *N 140 *T 190
*C 60 *J 100 *P 150 *U 200
*D 65 *K 110 *Q 160 *H 210
*E 70 *L 120 *R 170 *V 240
*F 80 *M 130 *S 180 *Z 240+
Koormusindeksid
Tähis Koormus (kg) Tähis Koormus (kg)
75 387 82 475
76 400 83 487
77 412 84 500
78 425 85 515
79 437 86 530
80 450 87 545
81 461 88 560

• Rataste suunang
  

Rataste suunang on ratta erinevate seadenurkadesumma mille ülesandeks on teha auto juhitavus võimalikult mugavaks ja ohutuks. Auto rattad peavad kurvides veerema ilma libisemata ja neil peab olema võime säilitada otseliikumiseks vajalikku asendit.
Rattakalle on püsttasapinna ja ratta tasapinna vahelinenurk ja seda mõõdetakse kraadides. Rattakalle loetakse positiivseks kui ratta ülaserv on kaldunud autost eemale ja negatiivseks kui ratta ülaserv on kaldunud autole lähemale. Üldjuhul on rattakalle reguleeritav, kuid osadel masinatel mitte.
Pöördtelje pikikalle on pöördtelje kõrvalekalle püstteljest ette või tahapoole. Pöördtelje pikikallet loetakse positiivseks kui telg kaldub ülevalt tahapoole ja negatiivseks kui telg kaldub ülevalt ettepoole . Positiivse pikikalde korral lõikab pöördtelje pikendus maapinda ratta keskpunktist eespool , mistõttu rattad püüavad sõidu ajal hoida otsesõidu asendit. Reguleerandmetes antakse pöördtelje pikikalle kraadides.
Pöördtelje külgkalle on pöördtelje külgsuunaline kõrvalekalle püstteljest. Ratta pöördumisel ümber külgkaldega pöördtelje püüab ratas laskuda teepinnast allapoole. Et see on võimatu, siis kutsub ratta pööramine esile auto esiotsa kerkimise, toimiv raskusjõud aga püüab viia rattaid tagasi otsesõiduasendisse. Suurema pöördenurga korral pöördtelje külgkaldemõju väheneb ja seda kompenseerib pöördtelje pikikalle.
Positiivse rattakalde korral tekivad jõud, mis püüavad panna rattaid veerema mööda teineteisest eemalduvaid kaari ja negatiivse rattakalde korral mööda teineteisele lähenevaid kaari. Selle nähtuse kõrvaldamiseks kasutatakse rõhttasapinnas rataste kokku- või lahkujooksu millega saavutatakse soovitud veeremissuund. Vale kokkujooks põhjustab rehvide intensiivse kulumise. Liiga suure kokkujooksu korral tekivad rehvi kulumispinna siseservadele kõrgemad randid. Suure lahkujooksu korral tekivad randid rehvi kulumispinna väliskülgedele.
Pöördtelje külgnihkeks nimetatakse pöördetelje kujuteldav pikenduse ja ratta püsttasapinnalise kesktelje vahelist kaugust maapinnal. Enamikel masinatel kohtub pöörtelje kujuteldav pikendus maapinnaga ratta keskteljest veidi seespool. Sellisel juhul loetakse pöördtelje külgnihe positiivseks. Juhul kui pöördtelje pikendus kohtub maapinnaga ratta keskteljest väljaspool aga negatiivseks. Kui pöördetelje kujuteldav pikendus ratta keskteljega maapinnal kohtub loetakse pöördtelje nihe nulliks.
Rattad peavad pööramise ajal veerema ilma libisemiseta. Vastasel juhul oleks pööret raske sooritada ja rehvid kuluksid kiiresti. Seepärast on vajalik, et rataste geomeetrilised teljed ristuksid igal hetkel ühes kohas, punktis 0, mida nimetatakse pöördekeskmeks. Kui autot pöörata ümber punkti 0, veerevad kõik rattad mööda ringjooni, paiknedes puutujasihiliselt. Rataste pöörderaadiused on aga rataste sihtidega risti. Kaugust pöördekeskmest juhtsilla keskkohani nimetatakse auto pöörderaadiuseks. Rataste sellise asendi tagamiseks on käändhoovad koos rööpvarda ja silla talaga paigaldatud selliselt , et nad moodustaksid trapetsi mida nimetataksegi roolitrapetsiks.
Sillanurk ehk sama telje silla reguleerimine - antud mõõt näitab erinevust ühe ratta asendis teise suhtes sõiduki pikitelje ristjoonel. Sillanurka mõõdetaksesõiduki esi- ja tagasillal, kuid tagumist sillanurka ei tohi segamini ajada aksiaalsurvenurgaga. Mõõtühikuks on kraad.
Aktsiaalsurvenurk on nurk, mis moodustub sõiduki sümmeetriatelje ja tagasilla Iiikumissuuna vahel. Mõõtühikuks on kraad.

• 4-ratta pööramine
  

Neljarattapööramine (4Wheel Steering või All Wheel Steering) on süsteem, mis võimaldab pöörata kõigil neljal rattal korraga. See suurendab sõiduki stabiilsust ja manööverdamine kiirust ning vähendab pöörderaadiust aeglasel kiirusel. Neljaratta pööramise roolisüsteemides juhitakse tagumisi rattaid arvuti ja ajamite abil. Tagarattad üldiselt ei keera nii palju kui esirattad. Mõned süsteemid võimaldavad väikesel kiirusel tagumisi rattaid pöörata vastupidises suunas kui esirattaid. See muudab sõidukil omakorda pöörderaadiuse väiksemaks. See on eriti oluline suurte veoautode, traktorite ja haagistega sõidukite puhul.
Tuntumad autod millel on 4WS

• BMW 7-Series
  
• Chevrolet Silverado
  
• Efini MS-9
  
• GMC Sierra (2002)
  
• Honda Prelude 1987 - 2001
  
• Honda Accord 1991
  
• Mazda 626 1988
  
• Mazda MX-6 1989-1997
  
• Mazda RX-7
  
• Mitsubishi Galant /Sigma
  
• Mitsubishi GTO
  
• Nissan 240SX/ Silvia
  
• Nissan 300ZX
  
• Nissan Silvia S13 mudelitel
  
• Nissan Skyline GTS, GTS-R, GTS-X 1986
  
• Nissan Skyline GT-R
  

• Roolivõimendi
  

Roolivõimendi võimaldab auto rooli väiksema jõuga keerata hüdraulika jõul, uuematel autodel ka elektri abil. Mootori väntvõllilt aetakse ringi hüdropumpa, mis pumpab õli suure rõhu all läbi roolikarbis või latis oleva klapi. Kui rool on otse, avaldub mõlemale klapi poolele sama suur jõud ja võimendamist ei toimu. Kui aga juht keerab rooli, lülitub pöördklapp surve vastavasse suunda ja kõrge surve all voolav õli võimaldabki rooli kergemini keerata. Roolivõimendi pump saab käituse kiilrihma vahendusel väntvõlli rihmarattalt (mõnikord kasutatakse ka pumba käitamiseks elektrimootorit). Pumba rihmarattaga võll toetub keres asuvatele laagritele. Kahepoolse toimega labapumbal on kaks surve- ja kaks imiruumi. Pumba rootor on kinnitatud võllile nuutidega. Pumba rootorisse on tehtud labade mahutamiseks sooned.
Hammaslattrooliga sõiduautodel asub roolivõimendi jõusilinder tavaliselt hammaslatiga ühises korpuses. Jõusilindri kolb on asetatud hammaslati otsa ja roolivõimendi pumbast tuleva õli survel aitab liigutada hammaslatti. Õli lekkimise vältimiseks on paigaldatud mõlemale poole silindri otstesse ja kolvile
tihendid .