Jean-Jacques Rousseau - elulugu, teosed, vaated (8)

Jean- Jacques Rousseau
Sisukord
Sisukord ............................................................................................... 1
Sissejuhatus ............................................................................................... 2
Elulugu ............................................................................................... 3
Vaated ............................................................................................... 4
Haridusest ................................................................................... 4
Ühiskonna- ja riigifilosoofia ........................................................... 5
Inimestest ja loodusfilosoofia ........................................................... 6
Teadustest ja kunstidest ........................................................... 7
Religioonist ................................................................................. 7
Kokkuvõte ............................................................................................... 8
Kasutatud kirjandus ................................................................................... 9
Sissejuhatus
Jean-Jacques Rousseau oli prantsuse filosoof ja kirjanik. Ta kuulus valgustajate nooremasse revolutsioonimeelsesse põlvkonda.
Käesoleva töö eesmärk on anda lühike ülevaade Rousseau elust, loomingust ning veidi pikemalt käsitleda antud suurfilosoofi vaateid erinevatel teemadel .
Rousseau arutleb selle üle, millised õigused on temal kirjutada poliitikast ja leiab, et ta pole ei monarh ega seadusandja, ja just seetõttu arutlebki poliitika üle, vastasel korral ta kas tegutseks või vaikiks. Vastupidiselt tollal levinud arvamusele leidis Rousseau, et kultuuri edenemisega on kaasnenud kõlbluse langus ja temalt on pärit lause „Tagasi loodusesse !“ Ta idealiseeris inimese looduselähedust, mida iseloomustavad vabadus ja võrdsus. Rousseau heidab väljakutse kehtivale moraalile ja kaitseb
inimese loomulikke õigusi. See on tema meelest tõelise kõlbelisuse pant , nagu usu aluseks ei ole kirikudogmad, vaid loodusest saadud elamused , sest looduse ilu tõestab Looja suurust.
Elulugu
Jean-Jacques Rousseau sündis 28. juunil 1712 Genfis (sel ajal oli omaette riik, tänapäeval osa Šveitsist). Ta sündis protsestantlikku perekonda. Tema ema, Suzanne Bernard Rousseau, suri üheksa päeva pärast Rousseau sündi. Rousseau isa Isaac oli läbikukkunud kellassepp, kes tegeles ka tantsuõpetamisega. Pojas äratas ta varakult huvi galantsete salongiromaanide vastu. 1722 . aastal hülgas Isaac oma poja, et põgeneda vangistuse eest.
Kuueteistkümneaastaselt lahkus Rousseau kodust. Tema järgnevas elukäigus olid seiklused ja peamiselt muusikaõpingud. Üsna varakult õnnestus tal pääseda Pariisi kirjanike ja haritlaste ringi. „Entsüklopeediale kirjutas ta artikli muusikast, samuti tegi Teaduste Akadeemias ettekande uuest noodimärkide süsteemist. 1745 lavastati Pariisis tema ooper „Galantsed muusad“, ka hiljem lõi ta muusikateaoseid ja koostas „ Muusika sõnaraamatu“ aastal 1767. Prantsusmaal Rousseau pöördus katoliiklusesse. Ta oli rikka šveitslanna soosik, kelle toetusel sai mees haridust ja õppis muusikat. Ta proovis erinevaid ameteid (maksuametnik, preester , muusik), kuid ükski ei sobinud. Mees oli ka Veneetsia saadiku sekretär Pariisis, kuid peagi ilmnesid konfliktid.
1750 a. saavutas Rousseau hiilgava võidu Dijoni Akadeemia poolt väljakuulutatud konkursil . Ta püüdis oma töös “Arutlus teaduse ja kunstide üle” vastata küsimusele: Kas teaduse ja kunstide uuendamine aitab kaasa kommete õilistamisele. See kirjutis tõstis ta korraga Prantsusmaa esimeseks sulemeistriks.
Peagi ilmus Rousseau teine silmapaistev filosoofiline teos: “Arutlus ebavõrdsuse üle inimeste keskel”. See on terav süüdistus kultuurühiskonna vastu.
Veel ilmus romaan “La Nouvelle Heloise”, ühiskonnaprobleeme käsitlev kirjutis “Ühiskondlik leping” ja kasvatusprobleeme käsitlev: “Emil ehk kasvatusest ”. Kõik need teosed ilmusid aastate 1761-1762 jooksul ja tõid autorile kaasa üle-euroopalise kuulsuse. Ometi keelustati Prantsusmaal ta teosed ja ta oli sunnitud Inglismaale pagendusse minema. 1770 sai ta loa Pariisi asuda. Pariisis lõpetas Rousseau oma “Pihtimused”.
Rousseau suri Ermenonville’is Prantsusmaal 2. juulil 1778.
Vaated
Rousseau positsioon valgustuses on olla üleminekufilosoof. Ühest küljest teravdab ta üleskutset suuremale vabadusele. Teisest küljest valmistab ta ette romantilist protesti valgustuse vastu. Ta lisab lääne filosoofiale kolm revolutsioonilist ideed:
1) Tsivilisatsioon ei ole hea ega isegi mitte neutraalse väärtusega, vaid selgelt taunitav nähtus.
2) Me peaksime taotlema nii oma era- kui avalikus elus, et kõik vastaks mitte meie mõistuse, vaid tunnete ja loomulike instinktide nõuetele. Teiste sõnadega elu peab mõistuse asemel juhtima süda.
3) Inimühiskond on omaenda tahtega kollektiivne olend, mis on täiesti erinev ühiskonna üksikliikmete tahete summast. Iga kodanik peab alluma sellele üldisele tahtele.
Haridusest
Rousseau pidas väga oluliseks kasvatuse ja koolihariduse reformimist. Kasvatus ja õpetus pidid olema looduslähedased: mängude ja spordiga pidid kaasnema õpetlikud kõnelused.
Oma vaated haridusest pani Rousseau paika raamatus Émile – poolväljamõeldud töö, mis kirjeldab üksikasjalikult noore Émile’i-nimelise poisi kasvatamist , mis põhineb armastusel ja mõistusel. Rousseau on põhimõtteliselt vastu sellistele kasvatusmeetoditele, mis noore iniese keha ja vaimu jäikadesse ja vägivaldsetesse raamidesse suruvad; ta on kepidistsipliini ja karistuste vastu, kuigi möönab, et sageli harivad hinge ja arendavad keha just raskused ja kannatused, mis tuleb ületada. Nõrk keha nõrgestab ka hinge. Mõistuspärane kasvatus tähendab seda, et arendatakse igale inimesele omaseid loomupäraseid häid kalduvusi ja last kaitstakse ühiskonna kahjulike mõjude eest. Émile’ile ei tooda seega mõistust väljastpoolt sisse, vaid see areneb välja tema loomusest.
Lapse kasvamine on jagatud kolme perioodi. Esimene period kestab kuni vanuseni 12, kui kaalutlemine ning keeruline mõtlemine pole võimalikud ja lapsed, Rousseau sügavaima veendumuse kohaselt, elavad nagu loomad. Teine period kestab vanuses 12-16, siis algab mõistlikkuse kujunemine. Viimane periood on 16. eluaastast edasi. Siis kujuneb lapsest täiskasvanu. Selle perioodi käigus peaks noor täiskasvanu õppima ameti, näiteks puusepatöö. See amet on välja pakutud , sest see nõuab loovust ja motet, aga ei ohusta moraale.
Rousseau ei alahinda ka hingeharidust. Émile’i õpetatakse mõistma ja tundma headust, armastama ligimest, kaasa tundma – seega sisendatakse talle kristlikke väärtusi. Kuid nendegi aluseks, väidab Rousseau, on loodus ise. Rousseau ei tunnista usku ega usuõpetust nende endi pärast, vaid üksnes headuse ja õilsuse lätetena.
Rousseau toob raamatusse ka ideaalse neiu – Sophie . Ta kirjeldab sugupoolte erinevusi, mis on loodusest määratud, ega pea sugugi õigeks, et ühiskonnaelus naine mehega kõiges samu õigusi taotleb. Haridus , mida ta pakub välja Sophiele, on oluliselt erinev Émile’i haridusest. Sophiet, kui ideaalse naise kehastust, haritakse nii, et ta oleks kord oma mehe poolt valitsetav. Samal ajal haritakse Émile’i, kui ideaalse mehe kehastust, olema omavalitsuslik . Rousseau ei varja oma iroonilisust intellektuaalsete naiste suhtes. Et nii erasuhted kui poliitilised suhted Rousseau nägemuse kohaselt õigesti töötaks, peavad naised alluma. Seevastu hindab ta naist kui ilu kehastust, kes oma loomuliku kaunidusega suunab ühiskonda kombekusele ja headusele.
Pedagoogika ei ole vägivaldne sotsialiseerimine, vaid loomulike soodumuste delikaatne arendamine.
Ühiskonna- ja riigifilosoofia
Ühiskondliku lepinguga kuulutavad inimesed, kes looduslikus seisundis olid üksikisikutena vabad, oma ainsaks suverääniks kogukonna. Nad ütlevad lahti oma indivuduaalsest vabadusest ja loovutavad selle „poliitilisele kehale“, lähtudes kasulikkuse kaalutlustest , mis on täielikus vastavuses nende „enesearmastusega“. Ja sellest hetkest alates on valitavas valitsuses kehastuv üldine tahe absoluutseks valitsejaks. Kodanikud säilitavad oma vabaduse, sest nad on osa sellest üldisest tahtest. Ühiskondliku lepinguga ütlevad nad pidulikult lahti „isiksusest“ kui enesearmastuse vormist ja annavad kolektiivile õiguse võtta meetmeid isekate kodanike vastu. Nad saavad riikliku garantii oma omaneile – oma enesearmastuse objektile -, kuid riik valvab selle järele, et kogukonna ühtekuuluvust ei rikuks liiga suured varanduslikud erinevused.
Selle eest, et üldine tahe – ja ühtlasi riik – ei laguneks üksteisele vastutöötavateks üksiktahkudeks, kannab Rousseau’l hoolt „tsiviilreligioon“, kuhu kuulub ka patriotismikultus – tegemist on omamoodi sünteesiga kristlusest ja klassikalise antiigi linnakultusest.
Poliitilisi probleeme vaagides seadis Rousseau kesksele kohale rahva suveräänsuse (sõltumatuse) idee: võim lähtub rahvast, rahvas on võimu allikas. Sellest tulenevalt oli tema riigikorra ideaaliks vabariik. Rousseau ei kahtle selles, et valitsemine nõuab erilist väljaõpet või haridust. Tema arvates tuleks sellist haridust anda kõigile, igaüks võiks omandada vastavad oskused ning võtta seejärel omaks aktiivse rolli osana „suveräänist“. Demokraatlik riik peaks seega kõrgelt väärtustama kodanike kasvatamist.
Rousseau arvas , et ebavõrdsus ühiskonnas tekkis koos omamiskirega ja et ühiskond on seda ebavõrdsust – tugevamate võimu nõrgemate üle – kinnitav leping. Kaasaja suurim ebaõiglus oli tema jaoks see, et rahva enamik peab taluma kurnamist aristokraatliku vähemuse poolt.
Tugev ühiskond oli Rousseau arvates selline, kus elu sisu määravad praktilised ja voorusepüüd – niisiis see, mis on lähedane loodusele .
Inimestest ja loodusfilosoofia
Rousseau veendumuste kohaselt on õnnelik ja tugev see, kes võib seda, mida ta tahab, ja kes rohkem ei taha. Täiesti enesesse süvenev enesearmastus on rahul niipea, kui meie tõelised vajadused on rahuldatud. Niipea, kui me hakkame ennast võrdlema teistega, pole me enam rahul. Ei võigi olla, kuna me enese isiku edu nõuab ka teiste tunnustust, mis aga on võimatu. Seda liiki enesearmastust nimetab Rousseau kurjaks egoismiks. Ta idealiseeris inimese looduselähedust, mida iseloomustavad vabadus ja võrdsus. Rousseau leidis aga ka, et ei ole võimalik tagasi pöörduda inimkonna lapsepõlve juurde.
Rousseau eeldab, et inimesi motiveerib eeskätt enesesäilitamise tung. Kuid ta usub ka, et see pole kõik. Rousseau usub, et meile on “sünnipäraselt vastumeelne näha mõnd oma kaasolendit kannatamas” (Arutlus ebavõrdsuse lätetest). See, lisab ta, on “nii loomulik, et isegi metsloomade juures leiab selle kohta vahel ilmseid tõendeid”. Kaastunne , väidab Rousseau, toimib võimsa kitsendusena tungidele, mis võiksid muidu viia kallaletungi ja sõjani.
Rousseau pidas ühiskonna moraalselt kõige terviklikumaks osaks lihtrahvast, kelle side loodusega oli on kõige vahetum. Ta kritiseeris aristokraatiat ja ülikuid, kelle jõudeelu ja luksus tema arvates olid nende pahede peapõhjuseks.
Rousseau õpetas sedagi , et mitte mõistus, vaid headus peaks olema esmane kriteerium inimese hindamisel. Kõlbluselt, kinnitas ta, on lihtsad ja vähesegi haridusega inimesed sageli üle õpetatud tarkadest.
Teadustest ja kunstidest
Rousseau seadis kahtluse alla, kas kunstide ja teaduste edukas areng on soodustavalt mõjutanud kultuuri, moraali ja kombeid. Talle tõi kuulsuse tema essee “Kas teaduste ja kunstide areng on soodustanud kommete paranemist või korruptsiooni?“, milles ta väitis, et kunstide ja teaduste areng on põhjustanud rohkem õnnetust kui õnne ning on lisaks õõnestanud avalikku moraali.
Sarnasel teemal kirjutas ta raamatu "Üksildase uitaja mõtisklused", mis ilmus aastal 1782 . "Üksildase uitaja mõtisklused" on arutlus teadustest ja kunstidest. Raamatu mina-tegelane on üksik inimene, kellest hoiavad paljud inimesed eemale ja kes ka ise teiste seltsi väga ei otsi. Ta leiab lohutust looduses viibimisest, selle ilust ja pisiasjadest, mis paljudele teistele pähegi ei tule. Üksildasele uitajale meeldib mõtiskleda inimolemuse ja mõistuse iseärasuse üle. Ta veedab päevi vedeledes ja mõistatades, miks elu just selline on nagu see on, miks inimesed käituvad nii nagu nad seda teevad ja kuidas tema sobib maailma.
Ta süüdistab kultuuri ja tsivilisatsiooni, mis on teinud inimesed halvemaks ja õnnetumaks. Kunst ja teadus asuvad tema arvates elust kaugel. Ainus tee õnneni on tagasipöördumine loodusliku olukorra juurde. Kunsti oskavad Rousseau arvates õigesti hinnata kultuurist puutumata inimesed, kes teavad, mis on tõde, ilu ja voorus.
Religioonist
Rousseau polnud ateist . Tema arvates peaks olema üks riigireligioon, mille positiivsed dogmad sisaldaksid ühiskondliku lepingu ja seaduste pühadust. Tõeline religioon on Rousseau järgi tundeküsimus. Inimesele omane religioosne tunne lõpetab kõikumise mõistuslike argumentide ja religiooni vahel religiooni kasuks. Jumal on üle kõigist mõistuslikest formuleeringutest. Rousseau kaitseb evangeeliumi tõe lihtsust .
Kokkuvõte
Jean-Jacques Rousseau’d võib vaadata kui inimest, kes avastas ühel hetkel, et maailm pole midagi muud, kui silmakirjalikkusest kihav herilasepesa. Ta püüdis avastada isikliku siiruse ja hea valitsemisvormi vahekorra saladust, avades nii ukse uude uurimisvaldkonda. Olles mõistnud, millist ebatavalist moraalset julgust see ülesaane nõuab, kuulutas mässumeelne end selleks valmis olevat ning asus oma kavatsust ellu viima. Niiöelda paljaste kätega sõjaväe vastu. Ent tema lüüasaamine ei olnud täielik. Kartmatu rünnakuga kummutas ta nii mõnedki oma aja pühakspeetud valed. Rousseau püüd öelda tõtt enese ja ühiskonna kohta on meid seadnud silmitsi tõe relatiivse iseloomuga . Rousseau vabaduse kontseptsioon ei olnud anarhistlik, nagu tihti väidetakse. See isegi ei juhtinud anarhismi suunas. Rousseau’ peamine eesmärk oli jõuda vabatahtliku allumiseni loodusseadustele. Vabadus ei olnud talle eesmärk, vaid kasvatusvahend. Samas oli vabadus tema jaoks lisaks kasvatuslikule ka filosoofiline kategooria, mis ilmselt tekitaski mitmeti mõistmist.
Kasutatud kirjandus

Jonathan Wolff - „Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse“

http://en.wikipedia.org/wiki/Jean-Jacques_Rousseau

Jean-Jacques Rousseau “Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid”

Peter Kunzmann, Franz-Peter Burkard, Franz Wiedmann - “A ja O filosoofia taskuteatmik”

Jüri Talvet , Peeter Torop , Jaan Unt – „ Maailmakirjandus I. Antiikajast valgustuseni“
9