Jakob Kõrv (0)

Kõrv, Jakob

(03.12/21.11 1849 – 06.09 1916)
Elulugu
Jakob Kõrv oli prosaist ja tõlikja. Ta sündis Tartumaal Kodavere kihelkonnas Kokora vallas Paapsi külas talurentniku pojana, õppis kohalikus külakoolis ja Kodavele kihelkonna koolis, sooritas vallakooli õpetaja eksami ning oli kuus aastat, aastast 1864, Alatskivi Haapsipea kooli koolmeister.
Ta jäi varakult ilma oma emast, kiindus oma vanaisasse , kes jutustas talle pisevalt Kaval- Antsu ja Vanapagana lugusid , ning muinasjutte.
1874 siirdus Tartusse, kus püüdis haridust täendada ülikooli astumiseks. Ta võttis tunde J. Kunderilt ja kreiskooliõpetajalt K. Mssingult, täiendades end peamiselt saksakeele ning kirjanduse alal ja luges pedakoogilisi teoseid. Kuid tema eksamitest ei saanud asja. J. Körvi haridus oli vähene ja tal puudus püsivus süstemaatiliseks õppimiseks. Töötas Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi palgalise kirjatoimetajana aastani 1881, avaldas käsiraamatu “Tarviline õpetus Maja-aia pidamisest” ( Tartu 1881). Sama aasta algul kutsus C. R. Jakobson ta Viljandisse “Sakala” abitometajaks. 1882. a. maikuus hakkas Kõrv välja andma ajalehte “Valgus”, mis juhendus algul “Sakalale” lähedasest programmist, kuid muutus 1887. aastast alates tsaarivalitsuse reaktsioonilise poliitika ülistajaks ja vestuse pooldajaks. J. Kõrv reetis rahvusliku liikumise huvid, jutlustades kõige selgrootumat allaheitlikust tsaarivõimule ja eesti rahvuse kadumist ning kutsudes üles siirduma “Keisrli usku”(mida ta ise ei kavatsenud teha). Pärast C. R. Jakobsoni surma oli ta “Sakala” vastutavaks toimetajaks , kuni aastani 1885 , kuigi lehe toimetas peamiselt Rosalie Jakobson. Algul kavatses Kõrv küll pärast “Valguse” käima saamist “Sakala” toimetajaks tagasi minna, kuid ei leidnud endale sobivat asemikku “Valguse” juurde. Ka tekkis tal lahkhelisid Jakobsoni pärijatega. 1882. a. lõpul viis Kõrv “Valguse” Rakverest üle Tallinna.
Ajakijandusemaailmas muutud Kõrv peagi kurikuulsaks oma salakaebuste ja kohtuprotsessidega teiste eesti ajalehtede vastu. 1895 suurenes “Valgus” ajalehe trükiarv 10 000-ni , kuid siis sattus Kõrv avaliku arvamusega konflikti ning heideti 1892 EkmS-is välja. 20. sajandi algul kaotas “Valgus” palju lugejaid ja 1906 müüs K. lehe K. A. Hermannile. Avalikus elus eemadununa elas Kõrv Tallinnas, käies end talviti ravimas Šveitsis, kuhu lahkus ta 1912. Suri Šveitsis Bernis Waldau närvihaigete kliinikus, tema tuhk toodi kodumaale ja maeti 1981 Rahumäe kalmistule.

Kirjanikuna

K. kirjaniku tegevus algas tõlgete ja muganduste avaldamisega: “Asujad Kanada metsas”( 1877 ), “Vene-Türgi sõda 1877” I-II (Tartu 1877), tõlketööde avaldamist jätkas ta ka järgmistel aastatelNeist väärivad nimetamist N. Gogoli “Kasaka- hetman Taras Bulba” ning Krummacheri Herderi rahvaluulealane teos “Mõistukõned ja luule jutustused”( mõlemad 1880).
Tema peateoseks kirjanikuna kujunes jutustus “Kindel eesmärk” (“Valgus” 1885-86; rmt. Tartu 1888), mis pajatab kärneripoisi järjekindlast ülesrühkimisest miljonäriks; tõepäraste lõikude kõrval esineb rohkesti väljamõeldist, stiililt on teos lame ja ebaühtlane. Trafaretsetele süžeekäikudele on rajatud psüholoogilise taotlusega pikem jutustus Tallinna ja Peterburi elust “Mehe almastus” (“Valgus” 1889). Romaan “Öö ja koit” (“Valgus” selle lisaleht 1892-94) , mis kannab alapealkirja “Eesti mineviku jutt talurahvaOrja-aegu”. Jutustus kritiseerib feodaalseid olusid, kujutades mõisniku ja talurahva võitlust XVIII sajandi lõpul.Nähtavasti on see roman sündinud ajalooliste jutustuste menu mõjul. Paigutanud sündmustiku ajavahemikku 1792-1830, maalib Kõrv jutustuse algupoolel masendava pildi pärisorjuslikust külast, mis ägab saatanlikult julma paruni ikkes. Ahistatuna vastuhakanud pärisorjade poolt lubab mõisnik surmahädas nende olukorda parandada, kuid hiljem kutsub sõnamurdlikult kohale sõjaväe ja laseb vastuhaku eestvedajad läbi kadalipu ajada ning siberisse saata. Külanoormees Henno , kelle mõrsja on langenud isanda ihade ohvriks ja enda uputanud, tapab alatu paruni ning põletab häärberi. Siitpeale jutustus nagu murdub, votes sotsiaalsetekonfliktide asemel vaatlemisele psühholoogilise probleemi: Henno koolitatud poja Villemi ja parunu tütre-tütre Emilie armastus peab purunema vana vaenu ja omaaegsete saatuslike konfliktide pärast. Jutustuse lõpposa maksab lõivu kiriklikult moraalile.

Vahepeal oli J. Kõrv avaldanud veel kaks jutustust, mis sattusid 90-ndate aastate kirjanduslike võitluste tulipunkti. Need on “Kiired kosjad ” ( ilmus “Valguses” 1887, raamatuna 1893) ja “Luigemäe Olli”. Pärast “Valguses! Avaldamist saatid Kõrv “Luigemäe Olli” 1888. aastal WKmS-I sekretäri J. Jögeveri kätte väljaandmiseks seltsi toimetuses, märkides, et see on “ Algupäraline aga ühe tähtja aja pilt meie Eesti rahva elus”.

1890. aastal saatis autor teose seltsi IV võidupeole, ku see H. Treffneri eestvõttel krooniti I auhinnaga. Kandes säärast loorberipärga, ilmus “Luigemäo Olli” 1893. a. suvel raamatuna. Järgmise aasta algul aga
näitasid “Postimees” ja “Eesti Postimees”, et “Luigemäe Olli” on Plagiaat
prantsuse kirjaniku Chateaubriand´I teosest “Atala”.
Antipaatia tõttu, mida Kõrvi vastu laialdaselt tuntuks , omandas säärane eeskujude ilmsikstulek kirjandusliku skandaali iseloomu. Ühtlasi näitas see , et 90-ndail aastail oli eesti kirjandus saanud täisealiseks ning seljataha jätnud ajajärgu, kus rahvuslikuks kirjanduseks arvati ka mugandusi ja tõlkeid. 1896. aastal lisas “Eesti Postimees” uue pajastuse, osutades , et ka “Kiired kosjad” ei ole algupärand, vaid võlgneb oma tekke prantsuse kirjaniku André Theuriet´ ühele romaanile, mis oli saksakeele ilmunud pealkirjaga “Gerards Heirat”. Nii oli Kõrv kirjamehena üpris halba valgusesse sattunud ja pärast 1894. aastat pole ta ka midagi olulist avaldanud.
Lõike Raamatust “Kindel eesmärk”
* “Midagi pole ilmas kardetawam, kui see, et keegi ennast tujust ja kergest meelest wõita laseb. Häda sellele, kes wastu ei jõua seista!” (lk 251)
* “Maailm on niisugune, et arwaste keegi parun ehk kuningasgi võiks kiita, et ta kunagi mõnd kärbest weini klaasist ehk palja Jumala weega alla poleks joonud. Kui suutäis hea ja kärbes mitte liig tugew pole — joodagu rahuga.” (lk 150)
* “Johannes armastas — ja armastus ei tunne mingisugust mõisturikast harutust. Armastus lubab asju käända ja wäända — tema wald on: riimita laul.” (lk 144)
* “Päewade ja raha raiskamise haigusel on just seesamasugune wiis, nagu wiinajoomise haigusel: sagedaste kisub ta pööraja jälle tagasi oma küisi ja sagedaste weel hullemine, kui enne. Ainult see on mees, kes täieste seda nõrkust wõidab — ka neid mehi on.” (lk 88)
* “Pentsikas mood, see pagana suitsetamine. Need sigarid maksawad läbistiku kümme kopikat tükk. Kümne minuti pärast on Sul kümme kopikat suitsus wastu taewast lastud . Kas see küll mitte üks weider wärk ei ole?” (lk 118)
* “Kenad naised on kõik edewad ja tahawad kõikide meeste meele pärast olla.” (lk 214)
* “Kõige paremadgi naised pole muud, kui piinajad waimud meeste kaela peal. Kõige mõistlikumatelgi on ikka oma osa narritempusi.” (lk 215)
“Kindel Eesmärk”, sisu:
See on raamat talupoja ja mõisniku suhetest. Peategelane on mees nimega Tõnu Konrat ( kusjuures , autor Kõrv pole vist päris kindel, millist kirjapilti kasutada - vahel Konrat, siis Kondrat, aga ka Kondrad ), kes eesti mõisniku juurest põgenemise järel jõuab elama Riiga, tubli töömehena saab seal rikkaks härraks, kel ka poeg sünnib, eaka ja rikkana, 50ndates eluaastates naaseb Tõnu tagasi Eestimaale, lapsepõlvepaika Alatskivi lähedale mõisamaadele, tänu juhuste kokkulangevusele ostab kättemaksunaudinguga endise mõisniku maad, ning paneb oma poja (mõelge vaid, lihtsa eesti talupoja poja!) mõisniku tütre abikaasaks (""Paruni herra! mis oleks Teie isa mõtelnud, kui keegi temale peale selle, kui ta mulle seda weikest karistust andis, oleks ütelnud, et minu poeg ühel päewal tema pojatütre wõtma saaks?” (lk 165)"). Teose edenedes muutub peategelaseks Tõnu poeg Johannes, andekas, haritud ning sümpaatne noorsand. Raamatus leidub kirgi, hingepiina, valestimõistmisi, ja möödarääkimisi, lõpus loomulikult puhast headust, üllast leppimist ning tõelist armastust.
Raamatu “Kindel Eesmärk” iseärasusi
"Kõrvi algupäraseks ilukirjanduslikuks peateoseks on jutustus „Kindel eesmärk”, mis hakkas ilmuma esmalt järjejutuna (1888). Teoses kujutatakse kärneripoisi teed miljonäriks, stiililt ja sisult jääb teos vähenõudlikuks.” Võimalik, et siinkirjutajagi ootused olid liiga madalad, kuid meeldiva üllatusena ilmnes , et lisaks mustale ja valgele hea-halva vastandusele leidub siin ka keerukamaid karakteriseeringuid. Jakob Kõrv oli aga kahtlemata hea jutustaja , kes ei peljanud aeg-ajalt ka põnevaid moraali- ja tarkusesõnu vahele pikkida. Dialoogideski esineb aeg-ajalt üllatavat teravust, irooniat ning mitmeplaanilisust, mis muudab raamatu eeldatust märksa mitmeplaanilisemaks.
Nii nagu on segadus peategelase nime kirjutuslaadis (Konrad, Konrat, Kondrat), on põnev näha keelekasutuses ka teisi ebajärjepidevusi, näiteks märgatava reeglistikuta mitmes variandis esinevad sõnad: parun ja paron , ("Mull on hea meel, Teid tundma saada, härra Kondrat,” ütles paron, eht mõisniku wiisil uhkeste teretades. „See on küll aga wana tutwuse uuendamine, paruni herra,” ütles Kondrat ja kumardas parajaste. (lk 64-65)" "Temal oli üks tuttaw sõnade register peas, ja neid rääkis ta nõnda, et igaüts arvama pidi: see parun on uuema aja laps.” (lk 65)). Taolise ebapüsivuse põhjuseks võiks muidugi arvata, et kirjanik Kõrv erinevad lõigud erinevatel päevadel kirjutanud on ning eesti kirjapildi grammatika tolleaegne vähene raamistatus ja reeglistatus ei andnud pidepunkte, mille toel eelnevalt kirjutatut mäletada. Sellegipoolest on üle mõistuse veider näha taolist anarhiat sõnakasutuses.
Loomulikult on vanemate tekstide puhul silmatorkav ka võõrsõnade kirjapilt, nagu ka veel 20. sajandi alguse tekstides, ilmnevad needki ebakindlal ja eesti keele kõlale ja (praegusele) grammatikale mitte vastavas vormis, nt olivipuud, advokat, prohvessor, politika (aga kõne all olevas teoses ka: "poliitika").
Siinkirjutaja üks lemmikuid on kirjapilt: sõnad mul, sul, tal on vanas kirjakeeles mull, sull, tall . Huvitav, millal võetigi vastu keeleseadus, mis kirjakeeles talle ja tema, mulli ja minu, eristas.
Võrreldes tänapäevasega on 19. sajandi tekst siiram, ausam, puhtam, naiivsem ja lapselikum. Enamus praegusaegseid eestlasi kõneleb kirjakeelt (ja samas - interneti kasutusest tulenevalt on jällegi märgatav kõnekeele mõju kirjakeelele). Tolleaegne kirjutatud keel juhindus mitte niivõrd ettekirjutatud reeglitest, kui keeletajust ning -tundest. Grammatikareeglitega vägistamata esinevad (pealtnäha) suvaliselt mõlemad sõnakujud "nüüd" ja “nüid", "peaks" ja "piaks", "healel" ja "häälel", "rõõmus" ja "rõemus". Ka kasutatakse nime Peterburi, siis jälle Peeterburi.
Loomulikult erinevad ka kokku-lahkukirjutamisreeglid, (nt “liht teenistuses”).
Põnevaid sõnu leiab muidugi ka, nt "valvaka-juusteline mees", tõeline kaunissõna : "kapstas" (ehk " kapsas ").
Veel grammatika-alaseid tähelepanekuid: vähene osastava käände kasutatavus , selle asemel omastav. Kõik riikide jm kohanimedega seotud sõnad on kirjutatud suure tähega: Eestlane, Riialane, Venekeel, Saksakeel (üks sõna!). Komakasutuse kohapealt tundub asi olevat üsna juhuslik. Samuti on arusaaamtused –gi ja –ki liite kasutamises. Kõla järgi? Nt millesgi, misgi, oleksgi, aastatgi, minutitgi, vähematgi, aga ka vähematki, sõnakestki, tuleleegistki, sügavusestki.
Käesoleva teksti lõpetuseks aga mõned tarkuselaused ja muidutsitaadid.
7